Filed under: * Küll ema ja isa varsti tulevad!
Küll ema ja isa varsti tulevad!
Omakohtu korras tapetud vanematest jäi maha seitsmeaastane tüdrukuke. Pärnumaal elav Vilma Kuningas meenutab suve, mil lõppes tema lapsepõlv.
Fotol: Kehtna “esimeeste-kooli” õpilaspilet. Pärast kooli jätkas Vilma Sarv kodukolhoosis kompleksbrigaadi brigadirina.
Lugu ilmus 2011. aasta 11. detsembri Maalehes.
On 1941. aasta juulikuu. Pärumaal Tali vallas elav väike Vilma Sarv ootab oma 7. sünnipäeva, ootab kooliminekut ja pähklite valmimist. Lapse maailma ei jõua suures maailmas valitsev hullus. Riikide varisemine ja sõdade puhkemine ei küündi veel lapsepõlve varjutama. Pigem vastupidi: tema isa ja ema on viimaks pääsenud talust tallu rändavate taluteenijate põlvest, nad on saanud tükikese päris oma maad, olgugi see söötis ja ainsagi hooneta. Nende pere nimetataksegi nüüd uusmaasaajateks ja uus on see maa tõepoolest.
Esimese talve jooksul on isa Juhan jõudnud üles raiuda väikese majakese ning nüüd on neil viimaks päris oma kodu. Ühel juulikuisel suvepäeval mängib Vilma oma kodu hoovi peal, ema Ida talitab seal samas talutoimetusi. Vilma ei oska veel muretseda sellegi pärast, miks isa juba mitu päeva koju pole tulnud. Küll ta varsti tuleb!
Ent tulevad hoopis tuttavad külaonud püssidega, nad võtavad ema ja Vilma endaga kaasa, viivad nad Tali vallamajja ning panevad seal ühte tuppa kinni. Toas on ees ootamas juba mitu naist. (veel…)
Filed under: Raamatud
Raamat Rein Maranist sai valmis.
Mahukas allikapublikatsioon valgustab dissidentide võitlust
Nõukogude ajal oma põhimõtete eest aastateks kolooniasse saadetud dissident ning nüüdne Riigiarhiivi spetsialist Arvo Pesti koostas mahuka allikapublikatsiooni dissidentlikust liikumisest Eestist aastatel 1972-1987.
Tädi Maali päevaraamat elust Vabadussõja ajal
Rõngu valla talunaine pani rasketel I maailmasõja ja Vabadussõja aastatel päev-päevalt kirja kõik, mis ümberringi juhtus.
Lugu ilmus 2008. aasta 6. detsembri Postimehes.
1917. aasta 25. oktoober oli Rõngu vallas Lapetukme külas Peedupiitre talus tavaline päev. Perepoeg Karla käis Uderna laadal ning sai seal lahti kahest üheksanädalasest põrsast – ühe eest maksti 15, teise eest 18 rubla. Peretütar Amalie, kelle meelest Karla andis põrsad ära liiga odavalt, hakkas sel päeval oma lillat undrukut „ümbre käändma“. Tema abielus õe poeg Elmar käis külas. Peterburis aga „oliva enamlase ja Lenin valitsuse oma kätte saanuva ja vaene Kerenski oli ära pagenu.“ Võib-olla just nende ärevate aegade tõttu viis Peedupiitre pere sel päeval oma kartulisaagi „salahauda“.
Nõnda siis pöörati Peterburis sel päeval riiki ning Peedupiitrel undrukut. (veel…)
Moskva olümpiamängud Patarei vanglas
Võru raadioamatöör veetis 1980. aasta Moskva olümpiamängud Patarei vanglas, sest võimud kahtlustasid teda spionaazhis.
Nõukogude Liidus hakatakse nüüd kruve kinni keerama, nentis BBC raadio 1980. aasta jaanuaris, kommenteerides akadeemik Andrei Sahharovi arreteerimist kommunistliku vägivallavõimu poolt.
Oli sünge talv. Alles äsja olid Nõukogude väed veerenud üle Afganistaani piiri. Ning kõigele lisaks valmistus Kreml triumfaalseteks Moskva olümpiamängudeks 1980. aasta augustis. Nõukogude Liit näis olevat oma võimsuse tipul. Kõigest hoolimata ei osanud Võru raadioamatöör Peeter Pirn (kutsung UR2EG), kes BBC hoiatust oma suurepärase iseehitatud aparatuuriga kuulas, aimata, et kruvide kinnikeeramine puudutab peagi kõige otsesemalt tedagi. (veel…)
Maipühad 1962: sinimustvalge lipp täitevkomitee katusel
Sügaval Nõukogude ajal heiskasid uljad koolipoisid sinimustvalge lipu Tõrva linna täitevkomitee katusele, et tähistada keskkooli lõpetamist.
Lugu ilmus 2009. aasta 30. mai Postimehes.
Võib arvata, et Tõrva linna miilitsatöötaja tõmbas 1962. aasta 1. mai hommikul kell 8 oma korteri aknast välja vaadates ehmatusest lausa teed kurku. Sest nõukogulikuks suurpühaks virguva väikelinna asemel nägi ta hoopis viirastuslikku kevadhommikut vabas Eesti linnas, mille raekoja katusel lehvis sinimustvalge rahvuslipp.
Esimesest ehmatusest toibunud, miilits riietus ning tormas operatiivselt sündmuskohale. Seal askeldas ennastsalgavalt juba tema kolleeg, kelle oli äratanud ärev telefonikõne kohaliku tarbijate kooperatiivi öövalvurilt. (veel…)
Eesti Vabariigi kodud
Eesti Vabariik ja eestlase kodu on lahutamatud. Hukkub üks, on peagi lõpp ka teisel.
Lugu ilmus 2009. aasta 21. veebruari Postimehes.
Nõukogude võim sundis talu maha jätma
See on kehv talukoht, kunagine koolitalu Kehtna vallas vaid viie hektari põlluga. Ometi hoiab ta hinge sees Juhanil ja Juulil ning nende 1923. aastal sündinud pojal Lembitul. 1939. aasta märtsis võtab Juhan 2040 krooni laenu ning ostab seni rendil seisnud talu endale. Või tegelikult: poeg Lembitule.
„Isa võttis pangalaenule tagatisallkirja minu tädimehe käest. Ta ei tahtnud laenu küsimist panna suure kella külge,“ kirjutab Lembit üle poole sajandi hiljem vastuseks Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehele. „Mina olin siis 16-aastane ja eks minule oligi see talu mõeldud.“ (veel…)
Filed under: * Meie oleme Eesti Vabariigi sõjamehed! Kes sina selline oled!?, Kõik artiklid
Meie oleme Eesti Vabariigi sõjamehed! Kes sina selline oled!?
1940. aasta juunis riigipöörajatele relvastatud vastupanu osutanud Sidepataljoni võitlejad Endel Kirs, Heino Laansalu ja Lembit Põldre pälvisid presidendilt Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.
Lugu ilmus 2009. aasta 5. veebruari Postimehes.
Relvad panna püramiididesse ja ise ruumidest välja kolida! Riigipöörajad ei julgenud seda käsku sõduritele otse suu sisse öelda, vaid lasid selle lausuda Sidepataljoni enda ohvitseridel.
„Meie oleksime neile kohe vastu hakanud, seepärast anti käsk ohvitseride kaudu,“ arvab Sidepataljoni võitleja Endel Kirs (sündinud 1921) tagantjärele, kui meenutab 1940. aasta 21. ja 22. juuni sündmusi Sidepataljoni ajutiseks koduks saanud Raua tänava koolimajas. Sest just seal pidasid Eesti Vabariigi sõdurid maha oma ainsa lahingu Teises maailmasõjas. (veel…)
Laskmata jäänud lask
Eesti torpeedopaadi Sulev meeskond halastas 1939. aasta septembris Tallinnast põgenenud Poola allveelaevale Orzel.
Lugu ilmus 2009. aasta 16. septembri ja 22. septembri Postimehes.
„Mul on pardal raskesti haige ja masinas vigastus. Kas võin sõita sadamasse?“ Niimoodi küsib Tallinna reidile ilmunud Poola allveelaev Orzel 1939. aasta 14. septembril luba oma haigete meeskonnaliikmete - kapteni ning nooremohvitseri – maalepanekuks. Pärast mõningast läbirääkimist ta Eesti võimudelt selle loa ka saab.
Orzel on Poola allveelaev, kuid Poolat ei ole enam peaaegu olemas. Hitleri-Saksamaa paarinädalane Blitzkrieg on jõudnud Varssavini ning just neil päevil upub see linn tulle. Kodutuks jäänud Poola lennukid ja laevad põgenevad, kui neil õnne on, välismaale. Ka neutraalse Eesti lennuväljadel maandub kokku viis Poola lennukit, mis interneeritakse ning antakse siinse lennunduse teenistusse. Allveelaev Orzel interneeritakse samuti, sest Eesti võimud leiavad, et laeva teade masinavigastuse kohta ei vasta tõele. Suure sõja kaja on Eestisse veerenud ega lase enam endast mööda vaadata.
Eesti mereväe torpeedopaat Sulev naaseb Loksa suvebaasist Tallinna Sõjasadamasse ning leiab Orzeli eest oma kodukai äärest. Sulevi meeskonnal tuleb nüüd hakata osalema ootamatu külalise valvamises. Ka madrus Boris Kivik peab aeg-ajalt püssi õlale võtma ning koos vahtkonnaülemast allohvitseri ja kahe kaasmadrusega võõrast allveelaeva passima. (veel…)
Filed under: Raamatud
Ühest siinsest loost on vahepeal välja kasvanud raamatupeatükk. Soovitan soojalt: köide sisaldab kvaliteetses trükis ajaloolisi värvifotosid vabadussambast ajal, mil see veel töötas…
