Härra Blumbergi lapsed
Lugu mehest, kes oma saatust trotsides päästis Siberist kümneid lapsi.
Lugu ilmus 2000. aasta 7. oktoobri Postimehes.
Kala ei näkanud eriti. Siberi suvi näis sel 1947. aasta juunikuupäeval olevat uinutanud isegi Grishkino kandi, selle muidu nii rikka loodusega maanurga vee-elukad. Kuid orbudeks jäänud 12-aastane Elle Linkrus ja tema 18-aastane vend Kalju koos paari kaaslasega ei andnud alla ning jätkasid õngeleotamist kuni õhtuni. Pakkus ju kalavetel istumine lastele siiski sedavõrd teretulnud vaheldust küüditatute hallile ja rängale igapäevaelule. Nad ei aimanud veel, sel päeval näkkab neil rohkem, kui nad iganes oodata oskasid.
Kui lapsed oma küüditatute-taresse Maiga külas tagasi jõudsid, oli majakondsetel neile varuks jalgu nõrgaks võttev sõnum. «Oleksite kodus olnud, oleksite Eestisse saanud,» kõlas see. (veel…)
Sulle helistas Savisaar!
Tulevane tipp-poliitik Edgar Savisaar käis 1988. aasta varakevadel Tallinnas Kadaka tee autoteeninduses oma sõidukit putitamas. Kas Rahvarinde asutamise idee vormus lõplikult sealsete ametimeestega poliitikast rääkides?
Lugu ilmus 2008. aasta 20. septembri Postimehes.
„Vaatasin ühel päeval, et meile on tulnud Savisaare moodi klient. Kannab rohekas-halli talvejopet, prillid on udused – oleks nagu Savisaar. Lugesin siis laua peal olevat töökäsku: oligi tema! Jõin kõigepealt ühe tassi kohvi ja siis mõtlesin: lähen ja räägin Savisaarega!”
Nii kirjeldab Tallinnas elav härrasmees Ülo Mäe kohtumist, mis tema meelest võis muuta Eesti ajalugu – või vähemalt mõningaid olulisi detaile lähiajaloo pöördelistes sündmustes. (veel…)
Apelsinid peaminister Uluotsale
Hoolimata üha halvenevast tervisest hoidis peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots tallel Nõukogude ja Saksa okupatsioonide alla langenud Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust.
Lugu ilmus 2008. aasta 30. augusti Postimehes.
„Kas teie saate aru, mis praegu toimub?”
Ene Koemetsal on tänaseni eredalt silme ees pilt professor Jüri Uluotsast, kes tuli talle millalgi 1944. aasta talvel juhuslikult vastu Tartus Toomemäel praeguse Riigikohtu hoone hoovivärava juures ja sellise küsimuse esitas. Koemetsa, ülikooli rektoraadi noorukest sekretäri üllatas, et kõrgesti austatud professor ja ühiskonnategelane peab teda endast informeeritumaks. Ta mäletab lausa piinlikkustunnet, et ei osanud küsimuse peale midagi tarka vastata. (veel…)
Mahtra muameeste vaim
Sada viiskümmend aastat tagasi Mahtras oma õiguste eest välja astunud talumeeste kange veri on välja löönud ka igas järgnevas põlvkonnas.
Lugu ilmus 2008. aasta 31. mai Postimehes.
Adra Mihkli järglane ei soovinud võõrvägedes sõdida
„2. juunil 1858, kui Mahtra ja ümbruskonnaa külade taluperemehed kogunesid Mahtra mõisa protestimaks abiteo ja oodatava peksmise vastu, oli ka Mihkel nende seas. Eelnevalt oli ta vallatalitaja Hans Tertsiuse ülesandel käinud naabervaldade vallatalitajaid nõupidamisele kutsumas ja Kose ning Harmi kandist 2. juunil taluperemehi Mahtrasse appi kutsumas. Mihkel kuulus nende meeste hulka, kes pooldas karistussalgale vastuhakkamist jõuga. Mihkel oli ka läbi Lusika soo põgenevaid soldateid taga ajamas, kui Aasumäel tabas teda ühe soldati püssikuul, mis tungis läbi parema käe Mihklile rindu. Surma eel jõudis tema juurde Ann, kes oli tulnud olma meest otsima, ja Adra Mihkel suri oma naise käte vahel. (Illar Eesiku raamatust „Adra Mihkli sugu”)
Udo Jalukse: „Adra Mihkli tütar oli minu vanaema Leno Tein. Vanaema oli nelja-aastane tüdruk, kui Adra Mihkel surma sai. Tema ei rääkinud neist sündmustest midagi.
Mahtra sõjast meil kodus suurt juttu ei olnudki. Kui aga peeti Mahtra sõja 100. juubelit, siis käisime küll lavastuses kaikameesteks.
Ema nimi oli Natalie Eesik, pärast isa Aleksandriga abiellumist sai perekonnanimeks Jalukse.
Isa käis Vabadussõjas, sai selle eest mälestusmedali ja ka rendikoha – Lehtmetsa talu – , kus me praegugi elame. Mälestusmedal on nüüd mälestuseks isast. Ta pidas seda talu, kuni ta 1944. aastal ilma mingi süüta arreteeriti ja Tšeljabinski oblastisse saadeti…Viieks aastaks saadeti, aga ainult neli aastat pidas vastu. 1949. aastal ta suri.
Noh, ja mina elasin Saksa okupatsiooni ajal kolm aastat metsas. (veel…)
Oss ja Robi: vennad vastakuti Teises maailmasõjas
1944. aasta september on Audeväljal rahvarohke. See Harjumaal Padise vallas asuv küla jääb Keila-Haapsalu maanteele ning kogu septembrikuu voorivad seda teed mööda sõjapõgenikud, lootuses leida läänerannikult pagemisvõimalus Rootsi. Minnakse küll jalgsi, küll vankritel ja jalgratastel ning minejate seas on nii eraisikuid kui sõjaväelasi. Varsti tekib aga teinegi, sedapuhku vastupidine rahvavool: rannikul paadiotsingute lootusestuses veendunud põgenikud üritavad jõuda koju tagasi.
Oss ja Robi: sõbralikus peres kasvanud vennad kisti sõjas teine teisele poole rindejoont. Istub noorem vend Robert Vaidlo (14.02.1921 – 1.10.2004), seisab vanem vend Osvald Vaidlo (5.10.1918 – 24.09.1944). Foto: Aita Vaidlo erakogu
Viimaks läheneb ka rinne. 23. septembril toimub Keila lahing, mis punaarmee pealetungi pidurdada ei suuda. Väike grupp lahingus osalenud eestlastest sõdureid koos oma hobustega peatub ööl vastu 24. septembrit Audeväljal Pärdi talus. Hommikul saadab sõdurite sakslastest ülemus, paks prillidega ohvitser, mehed Haapsalu suunas teele sõnadega „Saaremaal hakkame venelastele vastu!”, ise aga kaob mootorrattal sisemaa poole.
Keegi ei tea veel, et just sel ajal liiguvad punaarmee eelsalgad läbi Kohila, Riisipere ja Risti ning sisenevad õhtuks Haapsallu. See tähendab, et senine põgenemistee Keila-Haapsalu maanteed mööda lõigatakse läbi. (veel…)
Vastsündinud vabariik sakste kanna all
Vastsündinud Eesti Vabariigi okupeerisid 1918. aasta veebruaris keiserliku Saksamaa väeosad. Kui oleks sündinud sakslaste tahtmine, elaksime võib-olla tänini saksakeelses Balti ühendriigis.
Lugu ilmus 2008. aasta veebruarikuu ajakirjas Tarkade Klubi.
1918. aasta 21. veebruaril kuulis enamlaste poolt vangimajja heidetud Johan Jans, Tartu maakonnavalitsuse esimees, jalgademüdinat vangimaja koridoris ning raginat oma kongiukse lukus. Nüüd vist viiakse mahalaskmisele, mõtles mees.
Kongi tormasidki vene sõduri riietes mehed, püssid käes. Ent nende juht teatas selges eesti keeles: „Oleme eesti soldatid, tulime teid vabastama!”
Enamlik hirmuvaritsus oli kokku varisenud ning paari päeva eest Eesti Maanõukogu vanematekogu otsusega loodud Päästekomitee valmistus Tallinnas Eesti riiki välja kuulutama. Eestlased võtsid võimu oma kätte kõikjal, kust enamlased põgenesid. Ent veel sündimata riiki oli juba rünnanud uus vaenlane. 20. veebruaril maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Algas Saksa okupatsioon. (veel…)
Kaitseväelastest said korpusepoisid
Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel võidelnud esimesed eesti rahvusväeosad kasvasid paljuski välja Punaarmee koosseisu läinud Eesti kaitseväest. Algselt Eesti Vabariigile truudust vandunud sõjaväelasi leidus laskurkorpuse ridades kuni sõja viimaste päevadeni.
Lugu ilmus 2007. aasta 10. novembri Postimehes.
Noor poiss, Eesti kaitseväe vormis jalaväelane, lamas 1941. aasta 11. juulil Venemaal Pihkva oblastis Porhovi linna lähedal mürsukillust tabatuna külakaevu juures. Ta hingas veel. Tema lõhki kistud kehal parvlesid kärbsed.
See oli esimene surmavalt haavatu, keda Punaarmee 22. eesti territoriaallaskurkorpuse 614. suurtükiväepolgu 2. divisjoni raadiojaama ülem, samuti veel Eesti kaitseväe mundrit kandev Paul Vali oma sõjateel nägi. Mürsukild oli viinud jalaväelase paremalt reielt lihased, lõhkunud kubeme ja kõhu, kust jooskid välja purustatud soolikad.
Vali kutsus sanitari ja küsis, kuidas saaks jalaväelast aidata. „Ainult kuuli pähelaskmisega,” vastas see. (veel…)
Arnold Meri küüditas Hiiumaalt lapsi, naisi ja rauku
Küüditamise eest kohtu alla antud Arnold Meri osalusel saadeti 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Siberisse peamiselt naisi, lapsi ja rauku. Küüditajad purustasid enam kui 80 perekonna elu.
Lugu ilmus 2007. aasta 8. septembri Postimehes.
Tüdruk, kes tuleb ilmale 1949. aasta 24. märtsi õhtul Kärdla haiglas, sünnib erakordselt kurja maailma. Ta saab vabaduses veeta vaid mõne päeva oma lühikesest elust.
25. märtsi hommikul kella 10 paiku ilmuvad küüditajad otse haiglasse 22-aastase Õie Ojaääre ja tema vastsündinud tütre järele. „See oli Arnold Meri, kes käis. Seisis mu jalutsis,” meenutab Ojaäär seda õudset hetke. (veel…)
Koolipoisid nägid Vabadussõja esimeste mürskude sähvatusi
1918. aasta 28. novembril langesid Narva linnale esimesed mürsud äsja alanud Vabadussõjas. Vaenlaste esimeste tõrjujate seas olid koolipoistest sõdurid ja kaitseliitlased.
Lugu ilmus 2007. aasta 28. novembri Postimehes.
„Poiss, tõuse ruttu! Väljas lüüakse lahinguid ja sina alles veel magad, sinu kaasvõitlejad on vist juba ammu kohal!“
Nii koitis 1918. aasta 28. november Narva noormehele Voldemar Mirbachile. Tema isa seisis voodi ees ning raputas poega ärkvele. Niipea kui uni poisi teadvusest hajus, kostis väljas mürtsuv suurtükituli selgelt ka 18-aastase kaitseliitlase kõrvu.
Koos oma sõpradega oli Voldemar napilt mõne nädala eest astunud äsja moodustatud Eesti Kaitse Liidu liikmeks. 22. novembril, kui Narvat veel tõhusalt kaitsvad Saksa väed lõid tagasi Vene punaste esimese kallaletungikatse, oli Voldemar koos kaaslastega patrullinud rahutuil linnatänavail. Seejärel saabunud suhteline rahu ei ennustanud äreva sõjahommiku saabumist millegagi ette.
„Pane hani ahju,“ ütles poisi äratamisega ühele poole saanud isa emale, kes noorele sõdalasele kiiruga kohvi soojendas. Väärtusliku toidupoolise oli raudteel töötav isa raskete aegade kiuste hankinud Rakverest. Kuid nüüd polnud seda enam mõtet säilitada. „Tulevad ehk veel kuradid linna sisse ja võtavad sellegi käest ära. Mis söödud, see söödud,“ järeldas isa.
Voldemar hüppas riietesse, võttis oma kaitseliitlase püssi ja 15 padrunit ning tõttas Narva raekotta. (veel…)
Suursaadik Warma tähtsaim noot
2002. aasta augustis sängitati Tallinna Metsakalmistul mulda urnid Eesti Vabariigi pikaajalise diplomaadi ja kõrge riigitegelase Aleksander Warma ja tema abikaasa Marta Warma tuhaga.
Lugu ilmus 2002. aasta 24. augusti Postimehes.
Suursaadikute volikirjade esitamine Soome presidendile pole iialgi olnud kuigi toretsev toiming. Selles on koguni omajagu kõrgstiili rutiini. Ennast riigipeale esitlevad uued saadikud ulatavad koos volikirjaga kinnises ümbrikus ka standardse dokumendi oma eelkäija tagasikutsumise kohta. President mõistagi teab seda ega tõtta sünnipäevalapseliku õhinaga ümbriku sisuga tutvuma.
Esimese Eesti suursaadiku saabumine 1992. aasta aprillis pärast poolesajandilist vaheaega on juba iseenesest nii erakordne sündmus, et soomlastel on raske sel puhul ette näha veel mingeid vormilisi eripärasid, isegi kui saadikuks on neile hästi tuntud Lennart Meri.
Ent nüüd istub see saadik presidendi vastas tugitoolis, nihutab oma ümbriku viimasele nina alla ning nõuab, et see vaataks, mis seal sees on. (veel…)
