Hetked ajaloo lähistel


Eesti Vabariigi kodud
..., ...
Filed under: * Eesti Vabariigi kodud, Kõik artiklid

Eesti Vabariigi kodud

Eesti Vabariik ja eestlase kodu on lahutamatud. Hukkub üks, on peagi lõpp ka teisel.

Lugu ilmus 2009. aasta 21. veebruari Postimehes.

Nõukogude võim sundis talu maha jätma

See on kehv talukoht, kunagine koolitalu Kehtna vallas vaid viie hektari põlluga. Ometi hoiab ta hinge sees Juhanil ja Juulil ning nende 1923. aastal sündinud pojal Lembitul. 1939. aasta märtsis võtab Juhan 2040 krooni laenu ning ostab seni rendil seisnud talu endale. Või tegelikult: poeg Lembitule.

„Isa võttis pangalaenule tagatisallkirja minu tädimehe käest. Ta ei tahtnud laenu küsimist panna suure kella külge,“ kirjutab Lembit üle poole sajandi hiljem vastuseks Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehele. „Mina olin siis 16-aastane ja eks minule oligi see talu mõeldud.“

Tegelikult oli peres ka tütar, kuid tema lapsendati juba varakult selle sama tädi perekonda. Tüdrukule osteti kaasavaraks jalgratas ja „Singeri“ õmblusmasin ning anti lisaks üks lehm, paar lammast ja seapõrsast. Rohkem pärandust ta ei saanud – milleks nii väikest talupidamisest enam poolitada!

Lembitu lapsepõlvekodu on lihtne, et mitte öelda vaene. Maja on umbes saja-aastane rehielamu, kaks kambrit otsa ehitatud. Vundament on kohati maa sisse vajunud ning jämedad palgid mädanenud. Rehealust kasutati talvel laudana, seal elasid hobune ja lehmad.

„Lapsepõlvekodu mööbel oli lihtne ja põhiliselt vanaisa tehtud,“ mäletab Lembit. Rehetoas seisis lihtne laud, istumiseks kaks pinki. Ühes nurgas – seal elas Lembit – troonis tisleripink. Laudpõrandatega kambrite ehteks osteti kolmekümnendate aastate alguses laadalt neli tooli, kuid need lagunesid kiiresti, sest olid tehtud toorestest laudadest. Riideid hoiti seintele löödud naeltele riputatuna. Eeskambris seisis seinal kusagilt oksjonilt ostetud peegel ja selle all ühe sahtliga väike riiul. Seinal lõi täistunde ka kell, mille valgest keraamilisest materjalist sihverplaadile olid maalitud lilled.

„Ma mäletan isegi seda, kuidas rehetuba peergudega valgustati. Õues ja laudas liiguti laternaga. Igapäevast valgust andis väike 5-liiniline petroolilamp, kuid suurte pühade aegu pandi põlema suur 15-liiniline petroolilamp, isa-ema pulmakink,“ kirjutab Lembit.

Suure lambi alumine osa oli valgest mattklaasist nikerdustega ja roosaks värvitud lilledega. Lamp tegi toa imepäraselt valgeks ja isegi soojendas natuke. Mehed süütasid lambiklaasi kohal paberosse.

Selles talus ei visatud midagi niisama minema. Isegi lõhkiläinud savikausile puuriti augud sisse, et pragunemine peatuks, ning siis seoti kauss tugeva niidiga uuesti kinni. Kõlbas kasvõi keedetud kartulite hoidmiseks.

Algkooli lõppedes töötas Lembit üheksa aastat oma kodutalu ülesehitamisel – sõna otseses mõttes. Esimese tööna püsititas poiss taluõuele vaheaiad, nii et ukseni pääseks ka ilma sigade jooksuaeda läbimata. Siis otsustatigi, et isa jätkab põllutöid, ema kodutöid, Lembit aga hakkab hooneid püstitama. 1939. aastal ehitas ta peaaegu üksinda viljaküüni. 1942. aastal karjalauda, 1943. aastal uue kõrgete lagedega elumaja ja enne kollektiviseerimist veel puukuuri ja aida.

„Uue elumaja ehitasin sõrestikseinaga, mille täitsin saepuruga,“ meenutab Lembit. See oli revolutsiooniline uuendus, otse peenematest ajakirjadest ja näitustelt koju toodud idee. Kogu külarahvas kritiseeris plaani ja käis hoiatamas, et kes siis saepuruhunnikus elab! „Aga maja sai väga soe,“ märgib Lembit helgelt. „Nii võitis uus vana.“

Jah, just Lembitule pidigi see talu saama. 1943. aastal sõlmis isa temaga lepingu, milles tunnistas poisi ametlikult pärijaks.

„Kuid mina läksin 1944. aastal ära linna. Vältimaks mobilisatsiooni ja mingil määral ette aimates eelseisvaid raskeid aegu põllumajanduses, asusin elama, töötama ja õppima Tallinna.“

Kodutalu ja naabertalu lahutava piiri peal, otse Lembitu pere maja juures kasvas rida toomingaid ja pihlakaid. Kord võttis naabertalu peremees kätte ja saagis need maha, sest puud olid veidi ulatunud ka tema maa peale. Eluaeg ei suutnud Lembit unustada, kuidas lapsepõlvekodu muutus korraga väga lagedaks.

Ohvitser ei jõudnudki oma koju

Erik-Herbert (sündinud 1928) võis olla nelja või viie aastane, kui nende koju tuli rätsep. Poiss pandi keset saali tooli peale seisma ning talt võeti mõõdud. Rätsep valmistas lapsele kõige ehtsama Kaitseliidu mundri – pikkadel pükstel olid lampassidki peal. Isegi vormimüts tehti poisile nagu päris.

Sest selline oli ka tema isal, Kaitseliidu Tallinna maleva pealikul, Vabadussõja kangelasel ja kahekordsel Vabadusristi kangelasel Friedrichil. Pärast mõneaastast teenimist Valgas naasis perekond Tallinna ning kolis elama ilusasse korterisse vaiksel Wiedemanni tänaval Kadriorus.

See on idülliline eluase. Hommikuti läheb kõik see mees Kadriorust jalgsi mööda Narva maanteed kooli: õde Maylis tütarlastegümnaasiumi, Erik-Herbert J. Westholmi era-humanitaargümnaasiumi ning isa astub trammi peale, et sõita Kõrgemasse Sõjakooli. Väike õde Pia jääb veel emaga koju.

Nende kodumaja on verivärske. Baltisaksa perekond Weiss sai selle valmis alles 1936. aastal. Kuuest korterist neljas elavadki nad ise, kaks on välja üüritud. Maja peaust ehib kivitahvel vapikujutise ning tähtedega „R.W.“ (Robert Weiss). Hoonet ümber laiub suur aed alati korras kõnniteede ja roosipeenardega.

„Korterisse suubus trepikojast kaks ust – üks köögi esikusse, teine päris esikusse,“ kirjeldab Erik-Herbert oma peamist lapsepõlvekodu. „Esikust vasakule oli isa kabinet, kus ka kamin sees. Mööbliks kirjutuslaud, raamatukapp ja kušett. Esikust otse läks saali. Siin oli sisustuseks pehme mööbel, diivan, 2 pehmet tooli ja 2 tumbat, ümmargune diivanilaud ja klaver. Klaveri kohal seinal oli ovaalses kuldraamis Fr. Chopini portree. Põrandal oli vaip. Saali ja söögitoa vahel olid seina sisse liikuvad klaasitud uksed. Seega sai need kaks ruumi ühendada üheks suureks ruumiks.

Söögitoas oli ümmargune tammepuust laud, mida vaheklappidega oli võimalik väga suureks teha. Laua kohal laearmatuuri küljes oli tammetõru kujuline elektrikell kööki, vajaduse korral teenija kutsumiseks, mida kasutati külaliste puhul. Söögitoas oli ka tume tammepuust puhvetikapp. Akna all oli „bidermeier“ stiilis väike laud, mille peal hõbenõud. Oli kaks magamistuba. Ühes magasid vanemad, teine oli lastetuba. Magamistubade ees piki välisseina oli suur rõdu. Köögi juures oli teenijatuba. Ei puudunud ka vannituba.“

Ema mängib tihti klaverit, äratades nõnda näiteks lapsi nende sünnipäevadel. Seejärel ootasid sünnipäevalast kõrvaltoas kaetud laud kringliga, põlevate küünalde ja kingitustega.

Isa soovib soetada siiski päris oma kodu. Ta maksab korteriühistus „Peavari“ sisse 15 000 krooni ning saab osanikuks majas, mis 1940. aastal valmib Gonsiori ja Laulupeo tänavate nurgale. Kuid sellesse korterisse perekond kolida ei jõuagi.

„Viisakam tervitab esimesena,“ lahendab kindral Laidoner küsimuse, kas tänaval kohtudes peab esimesena käe mütsi juurde tõstma Eesti või Vene ohvitser. Isa peab mundri küljest lahti harutama Vabadusristi, Scoutspataljoni ning sõjakooli märgid ja kolonelipagunid ning asendama need viisnurkadega.

„Mida tundsid seejuures isa ja teised Vabadussõja kangelased, võib ainult oletada,“ nendib poeg.

Siis isa vallandatakse. Ta saab viimaks tööd ETK nahalaos lihttöölisena. Westholmi gümnaasium likvideeritakse. Wiedemanni tänava maja kaunisse korterisse kolib Punaarmee venelasest ohvitseri perekond, Erik-Herberti pere leiab ulualust sugulaste väikeses puumajas.

1941. aasta juunis sõidavad lapsed maalt Tallinna, ema sünnipäevale. Sealt küüditajad nad leiavadki.

Töölispere võitles viletusest välja

Naabermaja peremees armastab õhtuti poodi sisse astuda ja isale oma  rasket elu kurta. Põhiliselt valmistab naabrile muret tema minia riivatu käitumine. „Oh sa mudakurat…,“ vannub naabrimees tasakesi, võtab taskust lapiku pudeli ja rüüpab lonksu lohutuseks. Ega isagi suu kuivaks jää.

Poepidajast emale on need tipsutamisest täiesti vastukarva. Kuid sel pinnal sündinud vastuolud on ka ainsad sõnelused, mida Eugen (sündinud 1917) oma vanemate vahekorrast mäletab.

Ema on ärivaistuga, isa on tööline. Tõsi, kunagi oli isa olnud rikas mees, saades oma isalt päranduseks 3000 rubla. Paraku ostis ta nende eest mingi Harkovi panga laenupabereid…

Ema ettevõtlikkus rebib pere välja armetust Turaka saunast Rapla lähedal, kuhu pere I maailmasõja eest põgenes, ning paneb nad Tallinnas vürtspoodi pidama. Isa käib päeva esimesel poolel tööl vabrikus ning osaleb poetöös vaid õhtuti.

„Ema oli suhtlemisaldis ja abivalmis, isa seevastu ettevaatlik ja pikatoimeline,“ paneb Eugen aastakümneid hiljem paberile.

Pere peab poodi algul Pärnu maanteel tikuvabriku kõrval. Seejärel kolitakse Viljandi tänavale, kus elab palju Lutheri vineerivabriku töölisi. Just nemad moodustavadki poe tänuväärse klientuuri. Kunded saavad peagi omainimesteks ja kui neil on rahaga parajasti väike vahe sees, siis pole leiva ning leivakõrvase müümine „raamatu peale“ mingiks probleemiks. Kaupmehe usaldust ei kuritarvita keegi. Poisid aitavad ema poetöödel ja ka majaperemeest näiteks lume koristamisel. Kõiki tähtsamaid poekundesid tuleb lastel viisakalt teretada. Sünnipäevadel ootab neid tahvel Kave šokolaadi.

Poe kõrval asuv korter on aga väga kitsas. Sisuliselt elatakse neljakesi ühes ainsas 18-ruutmeetrises toas. Paari puuvoodit, riiulit ja kappi täiendab akna alla paigutatud söögilaud, kus Eugen teeb oma koolitööd ning väike vend mängutööd. Ainsa luksusena soetab perekond detektorraadio, millel on kaks paari kõrvaklappe. Nüüd saab kogu pere – igaühel üks klapp – neljakesi Onu Moori kuulata. Valgust annab endiselt petrooleumilamp.

„Oma üldilmelt oli meie korter tüüpiline töölispere eluase, sisustatud vastavalt minimaalsetele vajadustele ja majanduslikele-ruumilistele võimalustele,“ hindab Eugen. „Väikekodanlikke kummutikaunistusi peale kahe kuldkollase ebamäärase otstarbega vaasi (pulmakink!) meil ei olnud. Tagantjärele mõeldes võib arvata, et vanemate talupojalikku mõttelaadi ei suutnud linna kodukultuuri aabitsatõed mõjutada.“

Isa sureb 1932. aastal „peapõletikku“. Kuid tema 1000-kroonine elukindlustus ning majaperemehe pakutud lisatuba avardavad perekonna eluvõimalusi. Pojad pannakse kooli ning neile ostetakse ülikonnadki. Kui 1939. aastal hakkavad ringlema jutud krooni kursi peatsest langusest, on perekonnal nii palju vaba raha, et see paigutatakse kirjutuslaua, puhvetikapi, ümmarguse söögilaua ning kuue tooli ostmisse.

Väike vend saab surma 1944. aastal. Ta on Eesti Korpuse ridades parajasti marsil Saaremaa poole, kui ühe Vene väeosa tsisternauto Kohila lähedal Eesti sidemeeste kolonni sisse sõidab. Kuid  Eugen tuleb sõjast tervena koju ning elab samas korteris veel kolm aastakümmet. 1975. aastal eraldatakse talle uus elamispind Õismäele.

Uus kord võttis rentniku õnne

Rentniku poeg Arnold (sündinud 1922) on kolm aastat vana, kui perenaine, kelle talu nad parajasti rendile võtavad, last vihahoos lööb. Poiss oli punase sõstra põõsa küljest marju söönud.

Väike Arnold puhkeb kibedasti nutma. Isa-ema lohutavad last: kannata veel, varsti me ostame endale päris oma kodu! Järgmine kord kurja perenaist kohates poiss teatabki: „Me saame keväde omal uue kodu – iluseme ku talu õunaaia!“

„Ilusam kui talu õunaaed“ – see vormel jääb Arnoldi kõnepruugis ilu ülivõrdena käibima elu lõpuni. Siiani on pere käinud talust tallu, elades igas neist vaid paar aastat. Kuid 1927. aasta 23. aprillil (nagu iga kolimine, võetakse ka see ette jüripäeval) loksub Arnold vankril koos vanaemaga viimaks päriskodu poole. Majakraamiga koormatud vankrit veab hobune nimega Ludmilla, koduloomad kõnnivad omal jalal. Lõpuks hakkabki paistma uue kodu maamärk: murdunud ladvaga kuusk.

Selles talus algab tammsaarelik võitlus põllukivide ja kidura maaga. Kuna Eesti lihaeksport edeneb, hakkab isa esimesena oma külas kasvatama paljasnahkseid valgeid sigu. Senised sead olid kõhnad ja karvased, tuues ilmale vöödilisi põrsaid.

Isa tõuseb iga päev hiljemalt kell viis, korjab hobusepabulaid, teeb seejärel toas tule pliidi alla ning hakkab seatoitu valmistama: segab hobusepabulad jahu, koorega keedetud kartulite, toidujäätmete ning sooja veega. Seejärel alustavad isa ja ema lehmalüpsi. Lehmade nimed on Õie, Lehte, Lilli, Aasa, Maasik, Mustik, Lonni ja Sirel.

„Meie kodus oli puhas. Puhtusepidajad olid mõlemad vanemad,“ tunnustab Arnold  oma vanemaid. „Ainukesena külas oli meil tilaga nõu, kuhu valati kopsikuga katlast sooja vett. Selle all pesti käsi-nägu-lauanõusid jne. Mujal külas pesti kõikjal pesukausis.“

Isa on kaks talve koolis käinud, kuid tal on kaunis käekiri ning ta räägib lisaks Tarvastu murdele ladusalt ka saksa ja vene keelt. Tal on imetlusväärne arvutusoskus: talvisel palgiveol suudab ta mõne minuti jooksul peast rehkendada koormas olevate palkide koguse kümnendik-tihumeetrilise täpsusega, teades vaid palkide ladvaläbimõõte ja pikkust.

Kuid jõukust majja ei tule. Kehvema ilmaga ei pääse Arnold õue, sest tal pole sobivaid riideid ega jalanõusid. Esimese päris mänguasja saab ta viieaastasena: tädimees kingib õhupüssi, millel käib püssitoru otsa nöörijupiga kork tulistamiseks.

Jah, võib-olla on isal pärisperemehena nüüd lubatud maanteel võrdselt teiste peremeestega sõita ning isegi neist mööda ajada – tegu, mida veel kolmekümnendail rentnikele pahaks pandi. Võib-olla on perel ka paremaid päevi, eriti ema 30. sünnipäev, mil maja muutub suureks tantsusaaliks. Kuid Nõukogude korra saabudes juhtub midagi, millel Arnold pikemalt peatuda ei taha: isa lahkub pere juurest, jätab maha nii talu kui naise kui poja.

„Lapsepõlvekodu hindan praegu: ei oleks tohtinud soetada materiaalset heaolu,“ kirjutab Arnold üheksakümnendate aastate alguses. „Vahendid oleks tulnud suunata igapäevasteks vajadusteks. Niikuinii võttis nõukogude võim kõik ja hävitas aastatega loodu.“

Isegi hõbekapsliga taskukella, mille oli Arnoldile pärandanud vanaisa, röövivad 1949. aastal küüditajad.

Ärimehe viimseks koduks sai Siber

Kui asjad läksid halvasti, siis teenis Aleksander leiba elukutselise maadlejana. Kui asjad läksid paremini, siis pidas ta Peterburis või Tallinnas kohvikut ja pagariäri. Ühte sellisesse saabus tööd ja õnne otsima 16-aastane Valga tüdruk Jenni. Õnn oligi ootel. 1924. aastal sündis Jennile ja Aleksandrile poeg Kuno.

Tagantjärele meenutades ei saa Kuno oma lapsepõlve seostada ühegi konkreetse koduga. Sest tema isa Aleksander jäi truuks oma võitmatule äritungile, mida ei suutnud varjutada regulaarselt korduvad ebaõnnestumised.

„1930. aastatel oli peaaegu igas majad väike pood. Tänav oli täis unistusi ja iseseisvust, kus iga poodnik, kes müüs lilli või ajalehti või tegi rätsepa, saapaparandaja tööd, oli oma kuningas. 1990. aastatel on tänav vaikne ja unelmateta,“ võrdleb Kuno kahe Eesti Vabariigi ärikliimat.

Vastavalt äriõnnele vahetusid ka perekonna korterid. „Isa vürtspoed või pagariärid või sööklad läksid tihti pankrotti. Kui see juhtus, siis isa töötas kelnerina või pagarina, kuni raha kogunes, et uut poodi alustada,“ meenutas Kuno uue Eesti aja alguses. „Elasime poodide lähedal või kõrval või ülemisel korral nii Tallinna mitmes linnaosas (Pelgulinn, Lasnamäe, Kopli) kui ka Riias, Valgas, Viljandis ja Kehras. Olime igavesed urbaansed nomaadid, alati valmis rändama.“

Ainsad esemed, mis uutesse kodudesse alati kaasa võeti, olid klaver ning paar maali. Ülejäänud majakraam oli liikuvat eluviisi arvestades võimalikult vähene ja hädapärane: voodid, toolid, paar lampi.

„Valitses kasutuslikkus, mitte esteetika,“ märgib Kuno.

Ärimehe tutvusringkond oli lai ning kirju. Aeg-ajalt leidsid vürtspoodniku korteris ulualust skandaalidesse sattunud sõbrad või vägivaldsete meeste eest põgenenud sõbrannad. Lapsele jäi eriti eredalt meelde üks meesterahvas, kes oli kellegi kogemata ära tapnud, varjas end nüüd politsei eest ning oli juhtunust sügavalt masendunud. Seitsme või kaheksa aastane poiss pisut kartis seda külalist. Politsei otsiski aeg-ajalt kortereid läbi, püüdes tabada jälgi isa salaviinaärist.

Paremail päevil võeti korterisse teenijad. Needki olid mälestusväärsed. „Millegi pärast pidin mina nendega samas toas magama. Nii oligi, et minu varasemad sugulised vaimustused said tegelikuks teenijatega.“

Kuno mäletab, et isa ei palunud kunagi kelleltki abi. Kuid pojale ütles ta: „Vaata minu väikest sõrme: nii kaua kui see liigub, ära karda midagi – tulen sulle alati appi!“

Samade sõnadega julgustas Kuno oma poegi, kes sündisid juba kaugel Ameerikas. See lause ning ettevõtlik vaim jäidki tema ainsaks päranduseks Siberisse viidud isalt.

Alo Lõhmus

Fotod: Filmiarhiiv

Artikkel põhineb Eesti Rahva Muusemi küsitluslehele „Kodu ja pere“ (koostanud Heiki Pärdi) antud vastustel.


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: