Hetked ajaloo lähistel


Mahtra muameeste vaim

Mahtra muameeste vaim

Sada viiskümmend aastat tagasi Mahtras oma õiguste eest välja astunud talumeeste kange veri on välja löönud ka igas järgnevas põlvkonnas.

 

Lugu ilmus 2008. aasta 31. mai Postimehes.

Adra Mihkli järglane ei soovinud võõrvägedes sõdida

„2. juunil 1858, kui Mahtra ja ümbruskonnaa külade taluperemehed kogunesid Mahtra mõisa protestimaks abiteo ja oodatava peksmise vastu, oli ka Mihkel nende seas. Eelnevalt oli ta vallatalitaja Hans Tertsiuse ülesandel käinud naabervaldade vallatalitajaid nõupidamisele kutsumas ja Kose ning Harmi kandist 2. juunil taluperemehi Mahtrasse appi kutsumas. Mihkel kuulus nende meeste hulka, kes pooldas karistussalgale vastuhakkamist jõuga. Mihkel oli ka läbi Lusika soo põgenevaid soldateid taga ajamas, kui Aasumäel tabas teda ühe soldati püssikuul, mis tungis läbi parema käe Mihklile rindu. Surma eel jõudis tema juurde Ann, kes oli tulnud olma meest otsima, ja Adra Mihkel suri oma naise käte vahel. (Illar Eesiku raamatust „Adra Mihkli sugu”)

Udo Jalukse: „Adra Mihkli tütar oli minu vanaema Leno Tein. Vanaema oli nelja-aastane tüdruk, kui Adra Mihkel surma sai. Tema ei rääkinud neist sündmustest midagi.

Mahtra sõjast meil kodus suurt juttu ei olnudki. Kui aga peeti Mahtra sõja 100. juubelit, siis käisime küll lavastuses kaikameesteks.

Ema nimi oli Natalie Eesik, pärast isa Aleksandriga abiellumist sai perekonnanimeks Jalukse.

Isa käis Vabadussõjas, sai selle eest mälestusmedali ja ka rendikoha – Lehtmetsa talu – , kus me praegugi elame. Mälestusmedal on nüüd mälestuseks isast. Ta pidas seda talu, kuni ta 1944. aastal ilma mingi süüta arreteeriti ja Tšeljabinski oblastisse saadeti…Viieks aastaks saadeti, aga ainult neli aastat pidas vastu. 1949. aastal ta suri.

Noh, ja mina elasin Saksa okupatsiooni ajal kolm aastat metsas. Jätka lugemist

Advertisements