Hetked ajaloo lähistel


* Vabadusmonument ja Vabadussõja tundmatud sõdurid

Vabadusmonumendi ajalugu: verine kaklus kunstimaitse üle

Tallinna vabadusmonumendi kavandid on kunstnike seas tüli tekitanud alates kõige esimestest visanditest juba Vabadussõja päevil. Ainsat rohtu maitsetute kavandite vastu nähti üha uutes ja uutes katsetustes.

kuusiklohk31v.jpg

Artikkel ilmus 2007. aasta 1. septembri Postimehes.

Üks esimesi teadaolevaid vabadusmonumendi kavandeid pärineb Amandus Adamsonilt. Millalgi veel Vabadussõja päevil või vahetult pärast selle lõppu aastail 1919 – 1921 on Adamson kujundanud püramiidilaadse monumendi, mille tipus seisnuks Sarvikut alistav Kalevipoeg, selle külgedel aga kaks ratsafiguuri – Lembitu ja Laidoner.

Kõnealuse monumendikavandi detailide kaks väikest vahamudelit on säilinud Eesti Kunstimuuseumis. Lembitu on käteta, seevastu Laidoneril puudus algselt pea – see tuli hiljem lagedale irdunud detailide karbist, kirjutab kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja Juta Kivimäe oma artiklis „Amandus Adamsoni teostamata jäänud vabadussammas kui mälestusmärk ajastu väärtushinnanguist“, mis ilmus 2005. aastal kogumikus Vana Tallinn.

Kivimäe kohaselt modelleeris Adamson need kaks ratsafiguuri tulevase vabadussamba jaoks veel enne I maailmasõja lõppu. Säilinud on ka juba 1896. aastast pärinev skulptorvahast modelleeritud „Kalevipoeg ja Vanasarvik“, mis võinuks saada eeskujuks monumendi ülaosale, ning 1922. aastal loodud kipskuju „Kalevipoeg põrgu väravas“ – samuti võimalik motiiiv Adamsoni meeltes mõlkunud vabadusmonumendilt.

1-1v.jpg 2-1v.jpg4-3v.jpg5-2v.jpg

Eesti toonase esiskulptori kavandil polnud aga lootustki teostuda, sest Adamson ei olnud kunstisnoobide silmis enam moes. „1920. aastate Eesti kriitikute negatiivne retseptsioon Adamsoni selle aastakümne monumentaalloomingule on läbinisti eitav, kohati lausa provintslikult madalkeelne ja väiklane,“ kirjutab Kivimäe. Adamsoni vihased mahategijad eesotsas August Allega mõnitasid skulptorit tema tsaariaegse loomingu pärast – „Russalka“, „Uputatud laevade monument“ Sevastoopolis ning mitmed pooleli jäänud tööd Vene impeeriumi ja Romanovite dünastia auks.

Alle ilkus Adamsoni üle ajakirjas „Odamees“: “…selgub, et akadeemik Adamson üle poole eluaegu truualamlikult endist Vene keisrikoda on orjanud (inde nomen academicus!), tosinate kaupa ääretul Sarmaatia lagendikul igasugu Vankasid püstitanud Neeva kallastest – kuni Ararati mägedeni. Suur Vene revolutsioon on nii mõne suuremagi suuruse kui akadeemik Adamson kukutanud, kes oma viimase teosega – Romanovite 300-aastase türannia mälestussammas – revolutsiooni tõttu äriliselt sisse kukkunud , kas peab väike Eesti rahvas igale kannatada saanud Vene keisrikoja pajatsile valuraha maksma?!”

Esimene avalik kavandikonkuss korraldati vabadusmonumendile alles 1931. aastal. Zhürii sõelale jäänud viiest tööst tunnistati parimaks, kuid ikkagi ainult II koha vääriliseks arhitektide Elmar Lohki ja Edgar Kuusiku kavand „Pro Patria“.

propatriav.jpg

Zhürii, kuhu kindral Johan Laidoneri ja inseneriharidusega linnapea Anton Uessoni kõrval kuulusid ka arhitekt Eugen Haberman, kunstnik Kalmus ja kunstiteadlane Hanno Kompus, tunnustas „Pro Patria“ suurejoonelisust: Harjumäe ingeri kantsi tugimüürile toetuv kompleks kätkes endas auväravat, kaarkodasid, varjuga kroonitud sammast jms. Samba lähedusse saanuks rajada Vabadussõja muuseumi. Kuid teostuskõlblikuks zhürii seda tööd ei pidanud, nagu ka ühtegi teist kavandit, mistõttu esimene auhind jäi välja andmata.

Vaidlus Harjumäe pärast

1932. aastal kerkis esile kaks uut kavandit, mis põhjustasid ägedat vaidlust kummagi leeri toetajate vahel. Esimese töö autoriks olid taas arhitektid Lohk ja Kuusik, ent nende uuel kavandil polnud vähimatki ühist „Pro Patriaga“. Nüüdse visandi kohaselt asunuks 35 meetri kõrgune ristkülikukujuline teravatipuline obelisk Vabaduse platsil. Seda ümbritsenuks madal mõneastmeline sokkel, mille neljas nurgas seisnuks naisfiguurid.

kuusiklohk31v.jpg

Autorid tutvustasid oma teost nõnda: „Endastmõistetavalt, lihtsalt, saleda sambana teiste kuubiliste vormide hulgas esinedes, peaks ta pilku vahest ülespoole kiskuma – äripäeva elust kõrgemale.“

Selle tööga konkureeris aga verinoore arhitekti Karl Lüüsi kavand, mis tegelikult oli tehnikumi diplomitöö. Lüüsi  kavand paigutas monumendi taas Harjumäele ning tema poolehoidjate sõnul oli see „grandioosseim ja monumentaalseim vabadusemonumendi kavand, mida meil seni koostatud“.

luusimonumentv.jpg

See hinnang vastas kahtlemata tõele. Lüüsi 65 meetri kõrgune sammas seisnuks 11 kiviplokil, sümboliseerimaks 11 maakonda. Iga plokk kandnuks oma maakonna vappi ning mõne muinaskangelase kujutist, samuti tahvleid olulisemate Eesti ühiskonnategelaste nimedega või kogu nende büste. Samba-alusele plokile olnuks graveeritud Eesti riigivapp ühes iseseisvuse manifesti tekstiga. Tahvlitel seisnuks stseenid Vabadussõja käigust.

luusiuldvaadev.jpg

Samba tipus kõrgunuks kolmest inimesest koosnev figuurigrupp, kes hoiab kõrgel võidupärga. Sammast valgustatuks öösiti, otse monumendi kõrval paiknenuks aga Vabadussõja muuseum, kus väljas kõigi sõjas hukkunute diapositiivid, Sõjakoja ja Rahukoja nimelised ekspositsioonid, Vabadussõja juhtide austamise ruum, raskerelvade näitus jne.

luusisojamuuseumv.jpg

Lüüsi kavandi pooldajad toonitasid samba suursugusust ning kõrgust – see paistnuks kätte nii Lasnamäele, Kadriorgu kui ka merele. Kavandi fanaatiline toetaja kriitik Jaan Pert kirjutas 1933. aastal välja antud albumis „Vabadusmonument I“: „Kujutagem seda pilti – valge, linna üle ulatuva samba otsas paistavad kaugele merele ja maale inimkujud, haaranud säravast päikesest helkivast ringist! Kas ei tuleta see meelde Ateena Akropolist. Pallas-Ateena kuldset kübarat, mis meremeestele oli isegi majakaks?“ Konkureeriva töö tembeldas ta möödaminnes „bulvarimonumendiks“, mille mõju piirduks ainult Vabadusplatsiga.

Monument ebakultuursusele

Majorist arhitekt Johann Ostrat oli sääraste liialduste suhtes üsna kriitiline. Kõigepealt laitis ta Lüüsi monumendi asetamist Harjumäele: kindla alusmüüri rajamine eeldaks kogu mäe läbikaevamist, mistõttu samba enda ehitamiseks jääks järle üpris vähe raha. Kuid nii või teisit ei trumpaks ükski sammas üle Tallinna silueti rohkeid püstjooni, näiteks Oleviste kirikut. Ostrat märkis teravalt, et muistste Kreeka õitsenguaja ehitised olid suhteliselt väikesed. Alles kultuuri allakäik tõi kaasa hiigelhoonete püstitamise.

„Kas ei näita esijoones monumendi dimensioonilise külje rõhutamise püüd ka meie ebakultuursust. Mitte mõõdud, vaid nõue monumendi kunstilise väärtuse järele, mis igavene, peab monumendi ehitamisel esikohale asetatama,“ rõhutas Ostrat, kelle sõnul peab monument rääkima mitte ainult Vabadussõjast, vaid ka monumendi loojate põlvkonna maailmavaatest ja tõekspidamistest. Seda suudab aga ainult kaasaegses kunstikeeles loodud teos.

„Ja kui siis monumendil ka kunstiline väärtus puudub ning tema käesoleva juhu kohast arhitektoonilist ideed ei väljenda, mis näiteks kas vägevust ehk monumentaalsust kujutada võiks, siis oleme küll monumendi püstitanud, kuid mitte sedavõrt Vabadussõja mälestuseks, kui eneste vaimlisele pankrotile ja ebakultuursusele,“ hoiatas Ostrat.

Seevastu Lohki ja Kuuski maitsekat tööd hindas Ostrat võrreldavaks toona Riias ehitamisel oleva Läti Vabadussambaga. Sama meelt oli kunstiteadlane Hanno Kompus, kes kirjutas: „Selles sirges, saledas ülessööstus on midagi käskivat, kaasakiskuvat, midagi sundivat; on midagi tõkestamatut, vabaduslikku, isandameelset. Ta zhest on kui ülesssirutatud sõrme zhest: memento! – mäleta! Pea meeles ja ole valmis!“

Läti monumendi ilust olid Eesti asjatundjad üksmeelses vaimustuses juba pelgalt kavandite nägemisel.

riia.jpg

milda3.JPG

milda1.JPG

milda2.JPG

milda.JPG

Ka Soome vabadusmonument – 1931. aastal valminud imposantne parlamendihoone Helsingis – sundis eestlasi sambateoga kiirustama. 1933. aastal tunnistas sambategu korraldanud Vabadussõja Mälestamise Komitee Lohki ja Kuusiku töö vastuvõetavaks, kuid muutis juba 1934. aastal oma meelt.

Autoritaarse riigipöörde järel võttis riigivõim ka vabadusmonumendi loomise juhtimise enda kätte. 1937. aasta veebruaris avalikustatud järjekordse konkursi võitsid arhitektid Alar Kotli ja Ernst Kesa, kelle kavand nägi ette kogu platsi ümberkujundamise suletud väljakuks: Jaani kiriku asemele kerkinuks hiiglaslik valitsushoone, mille ees kõrge samba otsas seisnuks ratsamonument.

kotlikesa.jpg

1938. aastal pani parlament paika selle monumendi valmimise tähtaja: Vabariigi 25. aastapäev 1943. aastal.

Rohkem ei saanud vabadusmonumendi üle enam keegi vaielda. 1940. aasta augustis suunas Vabadusristi kavaler Johannes Vares-Barbarus monumendi rajamiseks kogutud 569 000 krooni Töötava Rahva Kultuurihoone rajamiseks, et sel viisil tähistada Eesti NSV loomist. See maja valmis Sakala tänaval 1947. aastal ning tänapäeval asub hoones kaitseministeerium, mille eestvedamisel on praegu teoksil vabadusmonumendi püstitamise järjekordne katse.

Alo Lõhmus

Fotod: Eesti Kunstimuuseum & Juta Kivimäe, Kaitseministeerium, album “Vabadusmonument I”, Alo Lõhmus

i_koht_libertas.jpg

uuskavand.jpg

uuskavand2.jpg

Poiss Vabaduse puiesteelt

„Mis kassi hääli te seal teete ja mis teiega täna üldse lahti on, te ahvinäod?!“

Nii kurjustas Reaalkooli saksa keele õpetaja Karl Donner 1918. aasta varasügisel kooli nooremate klasside poistega, kui klassiruumi otsas paiknenud kateedri aluse poodiumi alt hakkas kostma kassipoja näugumist.

poiss2.jpg

Just kassipoeg, kellegi poolt koolimajja salaja kaasa toodu, oligi sinna peitu pugenud. Vahetunnil asusid koolipoisid loomakese päästeoperatsioonile. Oma peenikese kondid tõttu poodiumi alla saadetud Artur Paomeest ootas pimedas peidikus lisaks kassipojale ees aga veel midagi.

„Poisid – vaadake, mis siin on!“ hõiskas ta ning lükkas poodiumi alt klassipõrandale kaks vintpüssi. Kogu poodiumialune oligi nimelt tulvil püsse, padrunitaskuid ja muud põrandavarustust.

Järgnevalt said poisid põnevusega jälgida, kuidas kohale kutsutud koolidirektor Nikolai Kann koos salga Reaalkooli vanemate klasside poistega relvad paljastatud peidikust välja tõi ning uutesse kohtadesse peitis. Noorematelt koolikaaslastelt võeti vaikimisvanne.

Need olid õppursõdurite relvad. 1917. aasta segasel revolutsioonikevadel oli Reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu, kes ühtlasi täitis ka linna 5. jaoskonna miilitsaülema kohuseid, formeerinud tänavail korra tagamiseks Õppiva Noorsoo Roodu, kutsudes sinna peamiselt oma kooli, Kaubanduskooli ja Kommertskooli õpilasi. Veebruari-Venemaa sõdurite jätkuva demoraliseerumise tõttu hankis rood endale peagi relvad.

Enamliku riigipöörde järel novembris need peideti ning võeti välja 1918. aasta 23. veebruaril, et kaitsta sündivat Eesti Vabariiki bolshevike vastu, kes võimutsesid veel Tallinna sadamapiirkonnas. Reaalkooli ja teiste koolide kasvandike kaitse all kogunes Päästekomitee ja trükiti iseseisvusmanifest.

Saabunud Saksa okupatsioonivõimud nõudsid surma ähvardusel kõigi relvade äraandmist, kuid Reaalkooli relvad rändasid taas peidikutesse. Neist üks olekski nüüd kassipoja tõttu äärepealt paljastunud.

Kui Saksa võim 1918. aasta novembris murenes ning Eesti Ajutine Valitsus tegevusse asus, astus üle 200 noorsooroodu õpilase äsjaloodud kaitseliitu, jättes koolitöö sinnapaika ning pühendudes oma riigi kaitsele. Narva taga kogunesid enamlaste väed. Linna kaitsele koondus umbes 200 koolipoissi Tallinnast ja Narvast, kes moodustasid kokku enam kui veerandi üldse Narvat kaitsnud Eesti vägedest.

„Paljud õpilased olid asunud teele sellest vanematele teatamata – kerges koolipoisi riietuses ja viletsates jalanõudes,“ on Narva kaitsele minekut meenutanud Jüri Remmelgas. „Tallinnast Narva sõiduks kasutati kaubavaguneid. Relvastuseks oli Tallinnast kaasa võetud vintpüssid ja paar kuulipildujat. Viimaste materjaalosa ja käsitlemist asuti õppima alles sõidu ajal vagunites.“

Punaste pealetung aga jätkus. Rinne jõudis detsembris Rakvere lähedale, Tallinnas aktiviseerusid kohalikud enamlased. Nii otsustas pea- ja sõjaminister Konstantin Päts detsembri keskel formeerida pealinna kaitseks vanematest kooliõpilastest Tallinna Kooliõpilaste Roodu.

See rood kasvas peagi mitmerooduliseks pataljoniks, mis saatis oma sõdureid teenima soomusrongidele ja teistesse rindeüksustesse. „Soomusrong nr. 2 võiks nimetada noorte rongiks, sest just keskkoolide noored moodustasid selle koosseisu enamuse,“ meenutas ajakirjas „Sõdur“ laiarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülema abi Hugo Lepp. „Mäletan 1918. aasta teisse jõulupüha õhtut, kui sõitsin nende noortega Tallinnast ringele. Ei kõhklemist, ei mingit meeleolu langust, ei küsimust, mis tulevik toob, hoolimata kahtlasest olukorrast meie rindel, kuna vaenlane liikus iga päevaga Tallinnale lähemale.“

Vabadussõja võidu eest jätsid oma elu kümned Tallinna koolipoisid. 1927. aasta 13. novembriks, mil nende mälestuseks avati Reaalkooli ees skulptor Ferdi Sannamehe loodud „Poiss“, oli teada 22 langenud õppursõduri ja 5 õpetaja nimed. Teiste seas hukkus ka Anton Õunapuu. Vabadussõja rindel surnud Tallinna õpilaste tegelik arv on aga vähemalt 35.

poiss1.jpg

„Poisist“ kujunes eelmisel iseseisvusajal ainus pealinna avalikku ruumi püstitatud ning seetõttu kogu riigi tähtsaim Vabadussõja monument.

Reaalkooli poistele, kes küll vahel ulakusest ristisid ülestõstetud käega skulptuuri ka nimega „Palun klassist välja!“, kasvas mälestusmärk südame külge. Kui 1940. aasta 23. septembril asusid kommunistid „Poissi“ kogu koolirahva silme all lammutama, hoidsid vaid lukku keeratud kooliuksed õpilasi tormamast koolimajast välja, monumendi kaitsele.

Alo Lõhmus

Lugu ilmus 2007. aasta 13. novembri Postimehes.

Vabadussõja tundmatute sõdurite hauad kaovad vaikselt unustusse

Võrumaa ja Lätimaa metsades puhkavad oma viimset und mitmed Vabadussõja tundmatud sõdurid. Proovime koos muinsuskaitsja Arnold Undiga mõned neist üles leida.

hinnimae.jpg

Lugu ilmus 2008. aasta 2. veebruari Postimehes.

Kõik algas ühest ajalehenupust, mille Tartu muinsuskaitsja Arnold Unt avastas 1939. aasta Võru kohalikust lehest. Nupp teatas lakooniliselt, et „neil päevil säeti Mõniste Ala-Lustoja metsa ääres vabadussõjalase haud kohaliku noorte poolt korda.“ Leht märkis veel tunnustavalt, et „nüüd nagu on tahe haua juures seisatada, sest kakskümmend aastat polnud teda keegi koristanud, nüüd ehivad hauda ilusad lilled. Nüüd on mõnistlane tasunud auvõla.“

Vabadussõjas hukkunute arv ei ole tänaseni väga täpselt teada. Seni on kokku loetud 2121 lahinguväljadel langenud sõdurit, kuid koos haavadesse surnud ja kaduma jäänud sõdurite ning küüditatud või tapetud tsiviilisikutega on Vabadussõja kaotused vähemalt 6127 inimest. Enamasti maeti hukkunud sõdurid kohalikele kalmistutele. Kuid 1919. aasta veebruaris ja märtsis, mil Punaarmee alustas uut pealetungi ning jõudis välja peaaegu Võru alla, ei olnud Võrumaa lahinguväljadel selleks alati aega ega transporti.

Võrumaa metsad peidavad mitmete Vabadussõja tundmatute sõdurite unustatud haudu ning igaüks neist väärib üles otsimist. Millal siis veel kui mitte Eesti Vabariigi 90. juubeliaastal ja eriti veel Tartu rahu aastapäeva eel võtta ette väike ekspeditsioon, et uurida, kas ammust sangarihauda on võimalik veel tänapäevalgi leida? Istume koos Undiga autosse ja sõidame Võrumaale.

Ent mida kõrgemaks kasvavad autoaknas Luustoja küla palistava metsa puud, seda lootusetum meie ülesanne tundub. Kuidas küll leida lörtsisest võpsikust kalm, millele toodi viimati lilli 69 aastat tagasi?

Me ei leiagi lahendust, hoopis lahendus leiab meid. Oleme peaaegu kohale jõudnud, kui heliseb telefon. Mõniste vallavanemale Tõnu Lindebergile on meenunud üks vanem härra, kes peaks haua kohta mäletama.

Ja nüüd seisame selle härra, 1933. aastal sündinud Eri Uibo õue peal.

eriuibo.jpg

„Et too haud, jah? Ei, ma mäletan küll, sääl olid lilled pääl,“ lausub härra Eri iseensestmõistetavalt, nagu oleksime talt küsinud teejuhatust Tsooru sõitmiseks või mõnd muud lihtsat asja. „Igatahes rahvas seda hauda hooldas ja sinna viidi lilli pääle. Mu abikaasa on isegi seal havva pääl istund.“

Eri on lahkesti nõus meile teejuhiks tulema (hoiatab ainult ette, et lilli pole haual enam mitukümmend aastat nähtud). Kohe kui proua Antonina Pettai on piima ära viinud, võime kõik koos teele asuda.

„Sinna saab ainult jalgsi,“ teatab Antonina rõõmsalt. „Teil ikka omma säändse jalanõu? Kummiku omma üten?“

Kummikuid ei ole. Kuid vaevalt neid tundmatul sõdurilgi oli.

„Kallis Lullikene,“ kirjutas näiteks Vabadussõja sõdur Johan Koov 1919. aasta 30. jaanuaril Kanepi kiriku juures laagris olles koju oma naisele, „Praegus just sain Sinu pika kirja kätte ja lugesin tema niisuure isuga läbi, kui ei oleks ma kuul ajal süüa saanud. Olen praegus Võru maal, Kanepi kiriku juures, kuhu eila tulime üle 30 versta talumeeste regedega. Sõit oli hea, ilm on ilus selge ja umbes 10 gr. Külma. Mina ostsin Tartu maalt ühest talust omale paar pastlaid, Maidlast sain tükki punaste schinelid kätte, panin pastlatesse schinelist nartsud jalgade ümber ja sellepärast on jalad väga head soojad, kuna saapad kottis ühes on.“

Kes mäletab sõduri nime?

Lustoja-nimelise ojakese uhtorg on kõrgete kallastega ning tulvil puutumatut tuulemurdu. Eri ja Antonina kepslevad risti-rästi vedelevatest tüvedest nooruslikult üle. Vahel ei saa edasi muidu, kui tuleb kõndida piki oja habrast jääd. Minna on tubli mitu kilomeetrit.

lustojamets.jpg

Eri ema on omal ajal sõdurihauast palju rääkinud, võib-olla sõduri nimegi maininud. Ent või see siis poisikesele meelde jäi, kahetseb Eri.

„Vana talumehe kindlade tiidseva, dokumendi olli ikka tul mehel ka üten,“ usub ka Antonina. „Oll ta siis kes ta oll, määnsegi papre iks olliva. Või vähemalt nuu tõse tiidseva, kes taga üten olliva. Aga noh, nii ta om. Kõke nakat mõtlema siis, kui enamb ei ole kellegi käest küsüda.“

Viimaks tõuseme uhtoru kallastest üles kõrgema metsa alla ning terendama hakkab põlluserv. Just siin peabki see haud kusagil asuma.

„Seenil olles panin naise siie kääpa juurde veel istuma. Et kui ma tagasi ei tule, saad põllu peale välja, põld on näha,“ püüab Eri meenutada.

Omal ajal läbi metsa loogelnud hobuseteed, mille kõrval haud asus, pole esimese hooga enam võimalik eristada. Seetõttu tuleb tükk aega ringiratast tammuda ja pinnast takseerida.

Lõpuks aimdub puude vahelt kõver rada, mis võib olla vana hobusetee. Ning selle kõrval on tõepoolest väike vaevumärgatav kõrgendik. Kääbas?

„See on mu tänase päeva suur võit, kui sa ütled, et see haud asub vähemalt siin alal,“ rõõmustab Unt ja paneb koha „kepsu peale“ – sisestab oletatava kääpa koordinaadid oma GPS-seadmesse. „Siia tuleb tulla nüüd varda ja metalliotsijaga, teha surfe ja vaadata, kas pinnas on kääpa all segatud.“

Oletatav kääbas on ümbritsetud madalatest tikripuhmastest. Kas tikriseemned on siia kandnud linnud või sõid 1939. aastal hauda korrastanud koolilapsed kaasavõetud marju, millest mõni äkki kasvama läks? Seda teab vaid kusagil siin puhkav tundmatu sõdur.

tikridhaual.jpg

Küllap jõudis ta enne surmasaamist võtta osa just neist sõjasündmustest, mida oma armsale naisele Lullyle saadetud kirjades on kirjeldanud relvavend Johan Koov. 1919. aasta 3. veebruaril sisenes Koovi väeosa Võrru, kust punased ehk kohalikus keeles „verevad“ olid just välja löödud.

„Võrus on need inimese sugu jättised nii koleda töö ärateinud, et ma Sulle seda praegus kuidagi ei oska ära kirjeldada. Vaksal on puruks lastud, kinnised vagunid vilja, kalade, liha ja loomadega ka põlema pandud, sajad inimesed ära tapetud, tuhanded hobused talumeestelt ära viidud. Inimesed tulevad meile igal pool kui päästja inglitele vastu, sest röövimised, tapmised on kõik nii ära kohutanud, et mõned sagedaste uskuda ei taha, et meie Eesti sõjaväelased sellest karjast võitu oleme saanud.

Nii pidas üks talu peremees minu rühma 35 meest kaks päeva omal kulul üleval, söötis meid kõik selle aja sees liha, piima ja kõigega, mis temal aga ihuhinge taga oli – ka kärjemesi ei puudunud. Silma tuleb pisarad, kui inimestega räägid ja seda viletsust kuuled, mis nemad on „valitsejate“ poolt tunda saanud.

Iga tahes on praegune lüüa saamine punastel kuraaschi täitsa ära võtnud, sest laskemoon, kuulipildujad ja muu sõjavarustus, mis nad meie kätte jätsid, laseb aimata, et nemad sõja meie vastu lõppetuks peavad ja nüüd olen peaaegu üsna kindel, et varsti Tallinna poole saan pöörama; oma elu eest ei karda aga enam sugugi.“

Lätlased austavad Eesti sõjameest

korneti3.jpg

Ent nagu öeldud, on Vabadussõja haudu siinkandis rohkemgi. Järgmiseks sõidame üle lahkelt avatud Läti piiri kohta nimega Korneti. Sealne Veclaicene ehk Vana-Laitsna vald on juba 1990. aastate alguses kaunilt korrastanud oma tundmatu Eesti sõduri haua. Kalmul kõrgub Vabadusristi järele aimav rist ning hauaplatsi ümbritseb kena aed.

Maanteelt osutab hauale silt eesti- ja lätikeelse kirjaga „Teadmatu Eesti sõduri haud“.

Veclaicene vallaametnik Jānis Prangels niidab igal suvel haua ümbert trimmeriga muru. Meid tervitab ta puhtas eesti keeles – ta ongi üheaegselt nii Jānis kui ka Prangli-Jaan. Nagu igal aastal, tuleb vallarahvas ka tänavu veebruaris just tundmatu sõduri haua juurde Eesti Vabariigi aastapäeva tähistama.

kornetirist.jpg

See haavatud Eesti sõdur oli koos oma väeosaga Kornetisse jõudnud pärast Munamäe lahingut 1919. aasta 20. märtsil. Kornetis jäi ta ühte tallu põdema, kuid suri peagi. Pererahvas mattis mehe oma talu maadele.

arnolduntjajanisprangels.jpg

„Kunagi elas meil üks vanem mees, kes üsna enne surma ütles mulle, et ta teab ka mehe nime,“ lausub Jānis „Seda peaks muidugi kontrollima, aga mees ütles, et sõduri nimi olevat olnud Heino Paat.“

Korneti kandis võib Eesti vabadussõjalasi maetud olla rohkemgi. Arnold Unt on leidnud Võru õigeusu kiriku raamatust sellise sissekande: „04.03.19. Tallinna Kaitse – Liidu pataljonist, 2 roodust, 1 rühmast sõdur Stepan Semoni poeg Baranov Võru linna kodanik 32 aastane. Vana – Laitsna mõisa all lahingus surma saanud. Maha maetud V. – Laitsna mõisa ligidal ilma vaimuliku talituseta.“ Ent selle haua asukoht on teamdata.

Küll aga on Korneti vallamaja lähistel risti ja mälestuskiviga tähistatud kolme Eesti metsavenna haud, kes hukkusid 1946. aasta 3. aprillil lahingus Nõukogude hävituspataljonlastega. Need mehed olid August Eelsoo, Rein Kask ja Olev Loog.

kornetimetsavennad.jpgmetsavennad.jpg

Lahing olevat päris õige mitu tundi kestnud,“ teab Jānis. „Seejärel toodi laibad Korneti vallaamaja juurde rahvale hirmutamiseks. Pärast kohalikud matsid nad.“

Veel üks tundmatu Vabadussõja sõduri haud paikneb Eesti poolel Krabis. Seal 1919. aasta veebruaris hukkunud sõdurile laskis 1993. aastal mälestussamba püsitada Toronto väliseestlane Leo Puurits, kelle kodutalu maa peal haud asub.

„Täit selgust, kes võis see sõdur olla, ei ole,“ nendib  Unt. „Liiguvad lood, et see oli keegi Viljandi koolipoiss. Aga teinekord on niisugused lood lihtsalt tuletatud asjaolust, et niisugune üksus on paigast läbi liikunud.“

krabi.jpg

Krabi haua mälestussamba tekstis on mainitud ka Korneti hauda, aga ka tundmatu sangari haudu Tikutajal ja Hinnimäel. Otsime needki üles.

Prügimägi haual

Tikutaja (nüüdsete kaartide kohaselt Tikuta) hauani viib maanteelt väike tähistamata

teerada. Ent seda pole kasutatud  kalmu hooldamas käimiseks. Keset võsa viimseid püstipüsimise pingutusi tegeva sammaldunud puuristi vahetusse lähedusse on keegi kallanud muljetavaldava prügikoorma. Pudelid, kaltsud, ehitusjäätmed.

„Ragn  Sellsi unistus,“ märgib Arnold Unt kuivalt.

tikuta6.jpg

Tema teada oli veel kümmekond aastat tagasi elus üks eideke, kes hauale vahel ikka lilli  tõi. Kuid nüüd pole kedagi.

Hinnimäe hauani juhatab meid aga külamees Jaan Valge. Just tema isa ja isa vend, äsja paarikümne aasta vanuseks saanud poisid, olid osalenud sõduri mahamatmises, kui selle lagunenud surnukeha mõni aeg pärast Vabadussõja lahingute üleminekut.

„Sõduri leidsid kas seenelised või marjulised, aga võib-olla hoopis karjased, sest toona oli metsa asemel karjamaa,“ räägib Valge. „Keegi ei söandanud ligi minna, haises ju. Lõpuks üks vanamees nimega Eduard Kask ja minu isa Richard ja tema vend Julius matsid sõduri sinna, kust ta leiti.“

Küngas, mille jalamil haud asub, pole tegelikult Hinnimäe, vaid Hatamäe. Ent kuna hatt ei tähenda võru keeles just kõige sündsamat asja, kirjutati Krabi mälestussambale haua aadressiks Hinnimäe.

„Üks Antsla bussijuht rääkis ikka, kuidas noored näitsikud ostsid viis kopikat kallima pileti Tsooru, aga Litsmetsas tõusid püsti ja läksid maha,“ toob Unt metssigadest üles küntud metsarada pidi sammudes kohase paralleeli.

„Siinkandis oli sama lugu Matsiga,“ vastab Valge. „Noored näitsikud küsivad: kaks Matsi. Bussijuht vastu: ei noh, kaks matsi küll, aga kuhu te sõita tahate?“

Nõnda annab sõjasangari viimne puhkepaik alust ehtsõdurlikeks naljadeks.

Olgu ta mis mägi tahes, haud on igatahes alles. Seda ümbritseb kuusikutukk, üks kuivanud puu on langenud otse kääpa kõrvale.

Haual oli algselt puidust rist, kuid Nõukogude okupatsiooni tulles läinud puurist kalmult salapärasel kombel järjekindlalt kaotsi.

hinnimae.jpg

„Kogu aeg oli nii, et kellelegi jäi see rist ette. Võeti ja visati minema,“ imestab Valge. Üks puurist on haua kõrval pikali praegugi.

Lõpuks võttis metskonna sepp Artur Kasak sügaval nõukogude ajal kätte ja neetis kokku väikese, ent tugeva raudristi. Lisaks ankurdas ta risti maapinda nii, et seda pole enam kuigi lihtne välja tõmmata. Nõnda valvab needitud rist tundmatu sõduri und tänase päevani.

„See asi tuleb paika panna. Eesti mehel peab ikka rist olema,“ oli Artur öelnud.

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: