Hetked ajaloo lähistel


Laskmata jäänud lask

Laskmata jäänud lask

Eesti torpeedopaadi Sulev meeskond halastas 1939. aasta septembris Tallinnast põgenenud Poola allveelaevale Orzel.

Lugu ilmus 2009. aasta 16. septembri ja 22. septembri Postimehes.

„Mul on pardal raskesti haige ja masinas vigastus. Kas võin sõita sadamasse?“ Niimoodi küsib Tallinna reidile ilmunud Poola allveelaev Orzel 1939. aasta 14. septembril luba oma haigete meeskonnaliikmete –  kapteni ning nooremohvitseri – maalepanekuks. Pärast mõningast läbirääkimist ta Eesti võimudelt selle loa ka saab.

Orzel on Poola allveelaev, kuid Poolat ei ole enam peaaegu olemas. Hitleri-Saksamaa paarinädalane Blitzkrieg on jõudnud Varssavini ning just neil päevil upub see linn tulle. Kodutuks jäänud Poola lennukid ja laevad põgenevad, kui neil õnne on, välismaale. Ka neutraalse Eesti lennuväljadel maandub kokku viis Poola lennukit, mis interneeritakse ning antakse siinse lennunduse teenistusse. Allveelaev Orzel interneeritakse samuti, sest Eesti võimud leiavad, et laeva teade masinavigastuse kohta ei vasta tõele. Suure sõja kaja on Eestisse veerenud ega lase enam endast mööda vaadata.

Eesti mereväe torpeedopaat Sulev naaseb Loksa suvebaasist Tallinna Sõjasadamasse ning leiab Orzeli eest oma kodukai äärest. Sulevi meeskonnal tuleb nüüd hakata osalema ootamatu külalise valvamises. Ka madrus Boris Kivik peab aeg-ajalt püssi õlale võtma ning koos vahtkonnaülemast allohvitseri ja kahe kaasmadrusega võõrast allveelaeva passima. Lisaks istub Orzeli juhtimisruumis alaliselt valvel üks Eesti allveelaevnik.

Poolakad on Eesti võimude interneerimisotsuse peale pahased, nad krutivad oma torpeedosid ja muid relvi laevalt maha demonstratiivse aegluse ja vastumeelsusega. Kui kaptenmajor Johannes Santpank interneeritud laeva külastab, olevat allveelaeva uus komandör külalise vastu võtnud istudes. Poola ohvitserid arutanud eestlase juuresolekul isekeskis poola keeles: „Ei tea, kas viskame ta kohe üle parda?“

„Me veel vaatame, kes kelle üle parda viskab!“ vastanud Santpank seepeale selges poola keeles. Eesti ohvitseridel on toona ju kena komme võtta naiseks poolatare. Ent Eesti sõjaväelaste sümpaatia on suures sõjas selletagi selgelt Poola poolel.

17. septembril ründab Poolat selja tagant ka Nõukogude Liit. Lihtsameelsed Eesti madrused, kes on nähtavasti liiga tõsiselt võtnud ajakirjanduses ilmuvaid rõhutatult neutraalseid rindeteadaandeid, teatavad oma poola vahialustele rõõmusõnumit: nüüd läks Nõukogude Liit teile ju appi!

„Mis appi!?“ karjatavad poolakad vastuseks. „Sama moodi tulid meile kallale nagu Saksamaa!“

Madrus Boris Kivik paneb tähele, et sel 17. septembril tassivad poolakad sadamakaevust oma allveelaeva rohkesti vett. Ent see pole keelatud tegevus.

Pildil: Boris Kivik

Kuid 18. septembri varahommikul allveelaev põgeneb. „Orzel organiseeris põgenemise väga lihtsalt,“ meenutab  Kivik. „Elektri-telefoniliin lõigati läbi. Kail olnud valvur Boris Mahlstein meelitati laeva, kus ta uimaseks löödi, ning laev asuski kai äärest eemalduma.“

Ametliku ajalooversiooni kohaselt tulid poolakad Mahlsteini oimetuks löömiseks ise kai peale. „Võib-olla püüdis ta ennast uurijate eest välja rääkida, nagu oleks ta kai peal uimaseks löödud, aga meile ütles ta küll, et ta oli meelitatud laeva,“ kinnitab Kivik.

Kui Orzel kella kolme paiku liikuma hakkab, pardal röövitud vahimees ning lisaks ka juhiruumis valvet pidanud Eesti telefonist, antakse Sulevilgi häire. Keegi laseb püssist laeva pihta mõned paugud.

„Aga mis sa püssikuulidega allveelaevale teed!“ Ka Kivikas, kes on sel ööl olnud vabavahis (st oma koikus maganud), saab püssi kätte. Kuid tema ei üritagi tulistada.

Samuti vabavahis viibinud Sulevi sihtur Bernhard Lille asub torpeedopaadi suurtüki taha. Relva töökorda seadmiseks ning väljasihtimiseks on küllaldaselt aega, sest põgenev Orzel on põrutanud Uue sadama välismuuli otsa ning sinna takerdunud. Kivik toob laost mürsu ning Lille võtab Orzeli komandosilla sihikule.

Ent torpeedopaadi meeskond tajub hetke vastutusrikkust. Kuna allveelaev on endiselt muulikivide otsas kinni, otsustavad mereväelased kõrgemalt poolt nõu küsida.

„Siis saatis Lille mind telefonitsi staabist küsima, kas tohib lasta,“ meenutab Kivik. „Kuid ühendust ei saanudki, kuigi proovisime pärast veel teistkordselt.“

Sel ööl, mil Euroopas möllab sõda ning Tallinna sõjasadamas seisab sõdiva riigi allveelaev, ei võeta Eesti mereväe staabis lihtsalt toru.

Sulevi meeskond otsustab mitte tulistada. „Lille oli hiljem uurimisel öelnud, et omad mehed ju peal, mis ma sellest allveelaevast lasen,“ meenutab Kivik.

Orzel pääseb muuli otsast minema, kuid Sulev jääb kai äärde: kuna tegu on aurulaevaga, tuleb sel alles hakata auru üles võtma. Ka meeskond ja ohvitserid on poolenisti linna peal laiali. Kivik hangib takso ning hakkab neid kokku korjama. Tunni-paari pärast väljub Sulev merele, võtab Naissaarelt peale süvaveepommid ning asub allveelaeva jahtima. Kuid Orzel, kelle pihta raamatu „Faatum. Eesti tee hävingule 1939 – 1940“ andmetel siiski lasti Tallinna merekindlustuste suurtükkidest 14 mürsku, on kadunud nagu vits vette. Mõne aja pärast ilmub ta välja Gotlandi lähistel ning saadab kaks Eesti meremeest koos toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.

Kui Eesti pealinn 18. septembri hommikul virgub, läheb lahti diplomaatiline turmtuli. Mereväe juhtkonna pead lendavad. Juba järgmisel päeva kutsutakse Eesti saadik Moskvas vaibale ning Molotov teatab, et Nõukogude sõjalaevastik alustab Tallinna läheduses ise Orzeli otsinguid. Nõukogude laevad ja lennukid hakkavad rikkuma Eesti piiri, mõnda Eesti sihtmärki tulistatakse. Kriis üha süveneb, kuni viimaks saabub näiline lahendus baaside lepingu näol.

„Niikuinii oleksid nad mingi muu ettekäände leidnud, isegi kui me oleksime tulistanud,“ usub Boris Kivik aga tänini. „Mul on väga hea meel, et me ei lasknud!“

Sest see mürsk oleks vältimatult tabanud ka Eesti Vabariigi au.

Orzelil vangistatud Eesti meremehed saadeti maale küpsiste ja viskiga

„Sorry!“ Nii vabandas Poola allveelaeval „Orzel“ komando üle võtnud Poola ohvitser 1939. aasta 18. septembri hommikupoolikul Eesti meremehe Roland Kirikmaa ees. Oli ka põhjust.

Teise maailmasõja puhkemise ning Poola hukkumise järel Tallinnasse saabunud allveelaev „Orzel“ interneeriti Eesti võimude otsusega, kuid juba mõne päeva pärast – täpsemalt 18. septembri varahommikul – alus põgenes, andes Nõukogude Liidule hea ettekäände Eesti jõhkraks survestamiseks. Eelmise nädala Postimehes meenutas Eesti torpeedopaadi „Sulev“ toonane madrus Boris Kivik, kuidas allveelaeva valvama pidanud „Sulevi“ meeskond põgenikule halastas ega kasutanud võimalust laeva pihta suurtükituli avada. „Sulevilt“ ei saadud nimelt ühendust Eesti mereväe staabiga ning kuna „Orzeli“ pardal teati asuvat ka kaks Eesti meremeest, otsustati omal algatusel mitte tulistada.

Kuid kuidas kulges „Orzelile“ vangi jäänud eestlaste soovimatu merereis? Jutt käib kahest madrusest: „Sulevi“ meeskonnaliikmest Boris Mahlsteinist, kes pidi laeva kai pealt karauulima, kuid väidetavalt laskis end öösel pardale meelitada ja seal uimaseks lüüa, ning Eesti allveelaeva „Lembitu“ masinist-elektrikust nooremallohvitserist Roland Kirikmaast. Viimase ülesandeks oli valvata interneeritud allveelaeva otse selle juhtruumist.

Õnnelikul kombel on Kirikmaa, kes suri 1975. aastal Bristolis, toonase merereisi detailid kirjalikult talletanud. Postimehele vahendas need harrastusajaloolane Neeme Peek, kelle vanaonu Kirikmaa oli.

Pildil: Roland Kirikmaa Saksa mereväelasena Tallinnas.

Oma mälestuste kohaselt saadeti Kirikmaa „Orzeli“ pardale poolakate üle valvet pidama relvitult, ainsaks kontaktiks välismaailmaga telefoniühendus staabiga. Esimene vahikord „Orzelil“ möödus rahulikult, ehkki poolakad jätsid eestlasele pisut ebasõbraliku mulje – Kirikmaa seostas seda äsjase uudisega Nõukogude Liidu reeturlikust kallaletungist Poolale. Oma järgmisse vahti saabunud Kirikmaa pani aga tähele, et varem ahtriga sadamasuu poole seisnud laev oli nüüd kai ääres positsiooni vahetanud ning sihtis merd vööriga. Kuid kõik näis ikkagi rahulik, öö tõotas tulla tavapärane ning noormees kavatses oma vahikorra sisustada raamatulugemisega.

Siis aga anti „Orzelil“ meeskonnaliikmetele käsk koguneda masinaruumi. Ka Roland Kirikmaa suundus masinaruumi poole. „Samal ajal hüppasid pimedast mõned mehed mu selja taha,“ meenutas ta aastakümneid hiljem. „Kui ma ümber pöördusin, sihtis üks neist mulle relvaga näkku, teine aga võttis kinni mu kätest ning otsis läbi mu taskud.“

Sel kombel arreteeritud eestlane pani tähele, et kogu allveelaeval läks lahti kibe sagimine. Telefoniühendus maaga lõigati läbi, Kirikmaa tõugati istuma ühte nurka laeva juhtruumis, poolakad asusid oma töökohtadele, allveelaeva mootorid käivitati ning alus hakkas liikuma.

Seejärel laususki „Orzelit“ kamandanud ohvitser (laeva päris komandör jäi Tallinnasse haiglasse) oma vabandussõnad. Varsti sai Kirikmaa kokku ka teise vangi võetud Eesti meremehega – Boris Mahlsteiniga.

Kirikmaa meenutuste kohaselt lubasid poolakad oma vangid esmalt maha panna Eesti rannikule, kuid olid sunnitud sellest plaanist loobuma Eesti mereväes tõstetud häire tõttu. Jutuajamisest meeskonnaliikmetega selgus ka, et põgenemisele eelnenud pühapäeval olid poolakad katkestanud torpeedode mahamonteerimise palvuse pidamise ettekäändel, tegelikult aga kasutanud pausi põgenemisplaani haudumiseks. Seejärel oli „ootamatult“ katki läinud allveelaeva tõsteseadeldis, mistõttu mõned torpeedod jäidki „Orzelile“ alles.

Kuid jättes arvestamata kinnipidamise mõningase brutaalsuse, jätsid Poola meremehed Kirikmaale väga soodsa mulje. „Mehed olid väga sõbralikud ja aumehelikud, kõigil oli väga kahju, et oldi sunnitud meid pardale jätma,“ meenutas Kirikmaa.

Kui laev ligines Gotlandi rannikule, pandi eestlased väiksesse kokkupandavasse paati ning saadeti randa. „Nad andsid meile kaasa vett, küpsiseid, hulga Poola sigarette ning isegi viskiga täidetud limonaadipudeli, samuti elektrilise taskulambi,“ meenutas Kirikmaa lahkumist oma vangistajaist. Lisaks andis laeva juhtinud ohvitser Kirikmaale kaasa kirja viimase ülemuste tarvis ning Eesti ja Ameerika raha kodumaale reisimise kulude katteks.

„Me soovisime „Orzelile“ head aega ja õnn kaasa ning hakkasime saare poole aerutama,“ lõpetab Kirikmaa oma meenutused. Peagi jõudsidki eestlased Soome kaudu õnnelikult koju, kuid lisaks sellele seiklusele oli saatus Kirikmaale varunud veel teenistuse Punaarmees, Saksa armees ning Inglise mereväes ja kaubalaevastikus.

Alo Lõhmus

Fotod: Filmiarhiiv, Neeme Peeki isiklik arhiiv, Alo Lõhmus

Loo trükkis ära ka Poola ajakiri Forum:

Story in Polish: Niewystrzelony pocisk

Artikkel Forumis-1


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: