Hetked ajaloo lähistel


* Postimees 150

Seitung, mis tegi talurahvast eestlased

Eesti esimene elujõuline ajaleht sündis ühe mehe mõistatuslikust kirest oma uinunud rahva keele ja selles keeles kirjutatu vastu.

leht1.png  

Artikkel ilmus 2007. aasta 6. jaanuari Postimehes.

Ööl vastu 1850. aasta 24. oktoobrit otsustab Pärnu Ülejõe eesti-saksa algkooli õpetaja Johann Voldemar Jannsen pisut hirmutada oma naist Anette Juliana Emiliet. Ta tõuseb töölaua tagant, jätab tule põlema ning tormab naise hämmeldunud pilgu saatel hommikumantli väel otse pimedasse öhe.

Koolmeistri ja ta proua vahel oli sel päeval puhkenud tüli. Proua oli leidnud, et pideva paberimäärimisega tegelev perekonnapea pühendab liiga vähe aega majapidamise korrastamisele. Koolmeister, kes tänu eestikeelsete jutualmanahhide ja poolperioodiliste raamatute kirjutamisele oli saanud uinunud maarahva tuntuimaks kirjameheks, oli naisele vaevu vastanud ning sulgenud end koolituppa oma neljakümne õpilase seltsi. 

Lõunale Jannsen sel päeval ei ilmunudki, naisega sõnagi ei vahetanud. Ning hilisõhtul siis selline etendus. Koolipapa Jannsen kükitas pimedas õues talliseina ääres ja laskis hirmunud naisel end tulutult taga otsida.

See mehe enesegi meelest naeruväärne temp, mille tagajärjel Anette Juliana Emilile mitmeks päevaks haigeks jäi, illustreerib Jannsenite logisevat perekonnaelu – või vähemalt pereisa visiooni sellest. Aasta-aastalt usaldab kolmekümnendaid eluaastaid käiv koolmeister päevaraamatule oma muret riiaka iseloomuga abikaasa ning kogu tema „tolvanitest” koosneva suguvõsa üle, aga ka rahalise kitsikuse pärast, mis otsekui loom kõige nelja jalaga pidevalt majas laiutab, ja sugugi mitte viimases järjekorras ka iseenda patuste lihalike himude üle. Olukord pole tõesti kiita: nigela õpetajapalgaga tuleb tal ära toita varsti juba kuus last („minu ainus maine vara”, nagu tõdeb Johann Voldemar Jannsen ise) ning tagatipuks veel ka voodihaigeks jäänud naine.

On hämmastav, et kõigi nende perekondlike banaalsuste kõrval pühendab Jannsen päevaraamatus vaid mõne põgusa rea oma tegelikule kirele – eestikeelsele trükisõnale. Ent just neil päevil, mil hargnes ülalkirjeldatud koomiline peredraama, oli Jannsen esitanud oma teise taotluse eestikeelse kuulehe väljaandmiseks. Nagu ühe varasemagi palve, lükkas riigivõim ka selle tagasi. Jannsen aga ei jätnud jonni. Eestikeelsest ajalehe asutamisest, Otto Wilhelm Masingu töö jätkamisest oli ta unistanud juba koolipoisina 1830. aastatel.

Ajaleht seatalitajatele?

„Mis lobu juttu ma teie suus juba mõnda aega kuulen?” oli Jannseni ja ühe tema koolivenna ajaleheõhinale reageerinud nende käreda väljendusviisiga koolmeister, Vändra köster R. M. Koch. „Talurahvale seitungi! Kas teie kollanokad ka teate, mis see on ehk tähendab? Talurahvale seitungi! Katsu minu saksu! No see oleks küll sadul sea selga. Vaevalt mõistab kümnest üks veerida, lugemisest pole juttugi ja n e i l e peaksivad seitungid trükitud saama! Teie panthabemed oma ninatarkusega! Kes peaks neid kirjutama, kes trükkima ja lugema, ja mis veel enam, kes m õ i s t m a?”

Köster Kochi tiraad jätkus, kui uskuda Jannseni hilisemaid meenutusi, tõdemusega, et sulastel adra taga ning naistel ja tüdrukuil lehma all või seatoobri taga poleks ajalehest niikuinii mingit kasu.

„Seepärast, poisid, suun vait ja mõtelge oma piiblisalmide pääle ja et teil üks kord üks homme pääs on; kui mitte, siis saan ma teile joonlauaga pihupesa pääle seitungi kirjutama, mis eluaeg enam meelest ära ei unu,” lõpetas köster jutu.

Kümme aastat hiljem saab köster Kochi venna tütar Jannseni naiseks. Võib-olla on Jannseni kanges ajalehetegemise kihus ka osake soovi tõestada nii köstrile, oma naisele kui kogu nende „tolvanitest” suguvõsale, kui tähtsat rolli võib lehmatalitajate elus mängida üks ajaleht ja kui suurt tulu, ehkki ilmtingimata mitte rahalist, võib tõusta paberimäärimisest?

„Eesi ajaleht oli nagu südamesse kasvanud,” meenutas Jannsen 1878. aastail päevi, mil temast endast oli juba saanud nii köster, koolmeister kui ka pereisa. „Plaan, päälkiri, programm sai mitmele korrale läbi mõeldud ja asja tundja inimesega, kelle vastu usaldus ses ulatuses, läbi räägitud; aga igalpool oli ikka seesama pääkõngutamine ja õlade nikutamine.” Isegi oma jutuloomet näeb Jannsen tagantjärgi kui ettevalmistust tulevase ajalehe täitmiseks. Kuid: „Hää jagu toitu oli juba valmis, aga laps ise alles sündimata.”

Sünnitustuhud jõudsid viimaks kätte 1856. aasta jõlupühal, mil Jannseni eestvõtmisel, aga varisisikute nimel tehtud taotlused ajalehe asutamiseks said korraga loa nii Pärnus kui Tartus. Jannsen otsustas oma elukoha järgi Perno Postimehe kasuks, jättes Tartus „sündinud” Talurahva Postimehe „kasuisa kasvatada”.

Isegi oma päevikus võib Jannsen lõpuks tõdeda: „Viimaks on täitunud üks pikka aega hellitatud soov eestikeelse ajakirja väljaandmiseks. /-/  See annab mulle palju tegemist, aga see on hädavajalik ja küll Issand avitab neid, kes Tema poole palvetavad.”Pikka aega hellitatud soov – see napp, kuid hell lause annab tunnistust, mis radadele on Jannseni mõtted kõik need aastad põgenenud kurja naise eest.

Pimeduse lõpp

1857. aasta aprillis saadeti lähematesse ja kaugematesse kogudustesse reklaamlehed, mis teatasid, et peagi on ilmumas „ma kele Seitungid ehk Avisid”. Plakat kandis Pärnu raamatutrükkali W. Bormi, tulevase ajalehe ametliku väljaandja allkirja, ent reklaamtekst ise on oma muheduses äratuntavalt jannsenlik.

„Sa tead jo isegi: Tänini elasime kõige selle poolest, mis oma silm ei näinud ega kõrv ei kuulnud, nagu pimedas kotis,” pöördus plakat oma lugejate poole sama isiklikult nagu hiljem ajalehtki. „No seesinane kotis ehk kahe ilma vahel elu on nüüd otsas. Meil on oma keele „Postimees”, kes iga kord küll uued asjad kõneleb, aga ometi niisugused, mis julgeste voime uskuda. No ütle ise, kas see pole täno väärt asi?”

Plakat lubas, et Postimees hakkab rääkima sõnumeid „meie hommikumere rannalt, see on: Riia-, Tallinna-, Kura- ja Soomemaalt, kui ka keigest muust Vene isamaa linnadest ja maadest, nii paljo, kui meil neist tarvis teada on.” Samuti pidid ajalehe programmi kuuluma teated kooli- ja kirikuelust, põlluharimisest, majanduselust ning „sannumed paganatest, ehk nende pimedusest ja sest, kuida Jumal neid aeg aialt tõe tundmisele aitab.” Kõik see pidi pärnakatele kätte tulema vaid ühe hõberubla eest aastas, kaugemalt tellijatel tuli aga kümme kopikat postikuludeks juurde maksta.

Ajalehe esimeseks levifirmaks oli kirik. Just kirikuõpetajad pidid maakohatades vahendama tellimisraha ning iganädalase numbri tellijatele kirikus kättegi jagama. Kirikuõpetajatest, köstritest ja koolmeistritest kui kirjaoskajas rahvast pidi saama ka lehe esimene korrespondentidevõrk, kellelt Jannsen palus kaastööde kirjutamist. „Kas need kirjad saksa ehk ma keles kirjotud on, se on keik üks. Igaüks kirotago nii hästi, kui moistab; saab asi trükitud, siis saab kiri, kui tarvis, ka parandud,” julgustas reklaamplakat.

5 juunil (uue kalendri järgi 17. juunil) ajaleht viimaks ilmuski. Ajalehe päises sammus piipu popsiv mahuka paunaga postimees, maha joonistatud Saksa rahvalehe „Schwarzwälder Bote” päismikust, mille oli Jannenile eeskuju võtmiseks oma kunagisest kodukohast tellinud Massu mõisa omanik Georg Boltz. Postimehe paunas peitus aga eriti  väärtuslik kingitus. Kirjarida „Terre, armas Eesti rahvas!”, millega algas lehe esiküljel ilmunud tervitusluuletus, tähendas, et senine maarahvas oli lisaks ajalehele saanud ka nime.

Rahvalik leht

Nagu Jannsen isegi oli ennustanud, tähendas Postimehe toimetamine ühele koolmeistrile hiigelsuurt töökoormat. „Nüüd algas rahutu aeg, kuna lehele sai kulutada aega alles pärast koolitunde,” on meenutanud Jannseni tütar Eugenie. „Papa töötas lehe kallal hilisööni, sest kaastööd tuli väga napilt ja lehte tuli ülal pidada ainult oma jõul.”

Sama on kinnitanud ka Jannsen ise: „Õhtu, kui koolilapsed olivad koju läinud, võeti Postimees käsile. Pooleni ööni ehk veel kauem, istus redaktor kirjutuse laua ees ja kirjutas, et aga sulg suitses, sest üksi pidi ta Postimehe pauna täitma, kaastöölisi oli väga vähe.”

Kaastöid laekus tõesti napilt. Veel 1859. aastal sai toimetaja kõigest 85 kirja ehk kaks kirja kolme nädala kohta. Mis vähegi trükikõlblikud, valas Jannsen oma kordumatusse mahlakasse stiili, varustas sisse- ja väljajuhatusega, moraaliga ning kui vaja, siis ka üpris krõbeda nuhtlemisega sõnumites kirjeldatud väärnähtuste aadressil. Tänapäevased uuringud on kinnitanud, et kujutelm Perno Postimehest kui vagast ja allaheitlikust lehest ei vasta tõele: Jannsen esines ühiskonnakriitiliste seisukohavõttudega vähemalt pooltes numbrites. Torked ja kriitika ei ilmunud muidugi tänapäevaste juhtkirjade ja kolmnitena, vaid olid peidetud lehe tahaotsa sõnumite ja kasvõi kirjavastuste teksti. See aitas

Postimehel paremini läbi pääseda nii riikliku kui vaimuliku tsensuuri „kitsastest väravatest”, nagu Jannsen ise väljendus.

Lugedes Perno Postimehe rubriiki „Sõnnumed omalt maalt” on kerge mõista, mis lugejaid lehe juures paelus (väljaande tiraazh ulatus 2200 eksemplarini, lisalehel oli tellijaid 850. Jannsen ise arvas lugejate koguarvuks 6000). Need on ehe uudis ning mahlakas stiil. Vanarahvas, kellele leht oli mõeldud, koosnes luust ja lihast inimestest ning ei maksa arvata, et väärtused, mis pani inimesed lugema Perno Postimeest, erinevad neist, mis naelutavad tänapäeval vaatama Reporterit. Oma kirjasaatjate abil annab Jannsen otse esiküljel ühe soojaga teada näiteks vargast aidamehest Läänemaal P mõisas, petiste tegutsemisest Järvamaal K vallas või ühe venelasest harjasteostja vigaseks peksmisest kahe „Eestimehe” poolt Pootsis.

Ehkki kohanimed on sageli vaid vihjelised, tundsid lugejad kindlasti otsemaid ära, kui räägiti nende kandis tegelikult juhtunud sündmustest. Jannseni uudis pärines otse rahva suust ning teda kui toimetajat ei kammitsenud tänapäevased raskepärased ajakirjandusreeglid tõsiasjade kontrollimise, fakti ja kommentaari lahususe ning kõigile osapooltele sõna andmise kohta. Kui mõni kõmuline teade ka hiljem valeks osutus, õiendas Jannsen kirjutatut suurima heameelega, rõõmustades, et „Eestimeeste” moraalne pale polegi nii hull kui esimesest sõnumist järeldada võis.

Hea näite sellest pakub dramaatiline kirjeldus, kuidas 29 inimest jalgsi üle jää Virtsust Muhumaale minnes laguneva jää peale hätta jäid ja suure seiklusega viimaks randa jõudsid. Jannsen lisas loole veel muidugi moraali, sest uudis väitis, et Kessulaiu elanikud olid keeldunud nende  randa jõudnud hädalistegruppi aitamast: „Häbi neile, kes Eesti nime nenda teutavad, et häda sees ligimest mitte appi ei tõtte ja oma lootsikut enamaks pidavad, kui 7 inimese hinge! Häbi neile, kas see peab Eesti meremehe viis olema? Ise sisse hüppata ja teist avitada, on õige mehe esimene tö, ja nemad tuimad loomad ei tahage oma lootsikut sisse lükata!!! Oh, et niisugune asi mitte tõsi ei oleks!”

Uudis ei olnudki tõsi ning paar numbrit hiljem esitas selle üle siiralt rõõmustav Jannsen särava õienduse: „Kui Kesso-laido mehed oleksid näinud, kuida meil /-/ silm rõmo pärast niiskeks lõi, sest meie südame lootus oli tõeks läinud: nad lepiksid meiega silmapilk. Täno Jumalale, Eestimehed ei ole Eestinimele ses asjas mitte häbi ega oma ligimese vasto patto teinud!”

Eesti valge tuba

Kuus aastat, mis Jannsen Perno Postimeest toimetas, muutsid jäädavalt eestlaste ajalugu. Esimene elujõuline leht tegi meist lugeja-rahva ning valmistas ette poliitiliseks ja kultuuriliseks murranguks, mille käigus kujunesime rahvuseks. Postimees õhutas talusid päriseks ostma, sest „oma pesa on oma pesa”. Eestlaste uudistesilmapiir laienes kõigile mandritele peale Antarktika. Me õppisime tundma sõna jõudu.

„Loodame, et need viletsad päevad ikka enam selja taha jäävad, kus Eesti nime  sõimunimeks peeti, ja need ajad lähemale jõuavad, kus õppinud eestlane kellegi ees häbiks ei pane, Eestlane olla,” kirjutas Jannseni Postimees. „Suuremat head ei või meile keegi teha, kui enam küünlaid põlema panna, et eesti pime tuba valgemaks läheks…”  

Alo Lõhmus

Mees, kes sõi tuld ja rüüpas sädemeid peale

1930. aastate lõpul võis Tartu perekond Ilus täie kindlusega öelda, et neil on kõige kuulsamad naabrid kogu linnas. Sest naabermaja, mida nende kodust lahutas vaid paar tühja krunti ning tänav, kuulus perekond Tõnissonidele.

tonisson1.jpg

 Artikkel ilmus 2001. aasta 31. mai Postimehes.

«Mäletan hästi, et Jaan Tõnisson vastas tänaval alati minu, poisikese, tervitusele,» ütleb nüüdne pensionärist loomakasvatusprofessor Ants Ilus neid aegu meenutades. «Kui ta juhtus silindrit kandma, kergitas viisakalt sedagi.» Mõned teised tuttavad härrad vaevusid nooruki tervitusele vaid sõbralikult vastu viipama.

 Aristokraatlik rahvamees

Kuid Tõnisson oli ühekorraga nii aristokraat kui ka rahvamees. Kesklinnas liikudes ei pannudki ta vahel peakatet pähe, vaid hoidis seda läbi rahva liikudes n-ö alalises tervitus-asendis – ka tavaliste, isiklikult tundmatute inimeste tervitus nõudis taktikohast vastust, meenutab Ilus.

Tõnissoni vastuolusid täis isiksus lummas ning pakkus kõneainet juba tema kaasaegsetele. «Tõnissonis on kaks inimest ja kaks iseloomu,» kirjutab advokaat Sumberg, Postimehe endine tegevtoimetaja 1938. aastal. «Maailmavaateliselt on ta demokraatliku usutunnistusega rahvamees, tegelikus elus aga iseseisev ja vankumatu juht; administraatorina vali ja nõudlik ülemus, eraelus aga järeleandlik, kaastundlik ja kõigiti humaanne inimene.»

Meie kaasaegne Ain Kaalep arvab umbes samas võtmes: Tõnisson oli Eesti demokraatia üks sünnitajaid, kuid isiksusena peaaegu diktaatorlik; tema vana vastane Konstantin Päts oli sellesama demokraatia üks summutajaid, isiksusena aga pehme ning leebe.

Milline oli Jaan Tõnissoni sisemaailm, millisena mäletavad seda meest need, kellel oli õnne temaga kokku puutuda?

Tõnissoni «plahvatused»

Kõigil Tõnissoni-aegse Postimehe toimetuse liikmetel on tulnud rohkem või vähem kokku puutuda Tõnissoni «plahvatustega». Need olid hirmsad, pikselised ning kohati päris ränki väljendeid kasutavad peapesud töötajale, kes millegagi oli ära teeninud «shefi» pahameele.

Kõige nauditavama kirjelduse neist «plahvatustest» on meieni edastanud Postimehe pereliige Karl August Hindrey, kes ka ise väitis end neid äikesepuhanguid samuti suisa teadusliku huviga nautivat.

«Juba eksplosiooni dünaamiline areng pakkus huvi: kõige päält näkku tõusev puna,» kirjeldab Hindrey. «Nende inimeste viha on äge ja suur, kel puna näkku tõuseb, kuid mitte nii hädaohtlik kui nende oma, kes näost valgeks lähevad. Tõnissoni juures algas viha selle punaga ja leegitsevate silmadega.»

Hindrey jätkab: «Siis tuli «auftakt» paari sissejuhatava hoogu võtva raksatuse näol, enne kui loodusjõud hakkasid mässama, hääl paisus ja paisus, rõkkas ähvardavalt ja kõmisevalt, kuni siis hiljem end mõõn andis tunda nagu refleksiooni kaudu, kuni see maru nagu enese põhjendust otsis kõrgetes, pea ahastavalt kaeblikkudes toonides, et inimesed niisugused on, nagu nad mitte ei peaks olema.»

Oli iseloomulik, et Tõnissoni äike võis vallanduda kelle kallal tahes ning mis tahes publiku ees. Kuid samasuguse enesestmõistetavusega oli tüli pärast tormi vaibumist ka unustatud, juhul kui peapesu ohvril jätkus tarkust Tõnissoni iseloomu mõista ning mitte anda voli isiklikule haavumisele.

«Tõnissonile olid aga tema plahvatused lihtsalt loomulikuks tarviduseks,» seletab Hindrey. «Võitlusinimestel on seda vaja. Ja nad kannatavad, kui nad ei saa riielda, oma jõudu välja prahvatada või teda teritada vastuseisu kallal. /-/ Ma usun, et niisugused võitlus-iseloomud väga üksi on ja väga maha jäetud vastaste poolt. Vastaseid on ju nii vähe.»

Hindrey hinnangul olid Tõnissoni plahvatused ka talle üdini iseloomuliku julguse ja otsekohesuse tunnistajaks. Sellelesamale julgusele tugines Tõnissoni kuulus käratus 1905. aasta revolutsioonilistele vene tudengitele, et tegemist pole mitte nende, vaid m e i e ülikooliga.

Seda oli väljendanud Tõnissoni kommentaar Grenzsteini kaeblemisele, et Tõnisson talle oma sulega liiga olla teinud: «Mehed söövad tuld ja rüüpavaid sädemeid peale; nad eksivad, kui arvavad, et see sisikonnale kasuks tuleb.»

See joon säilis ka hiljem Tõnissoni kui riigimehe juures.

Tõnissoni lahke käsi

Hirmsate plahvatustega esineva mehe teine tuntud joon oli kõigi hädaliste, iseäranis noorte tudengite ning algajate kirjameeste suisa vastutustundetu rahaline toetamine. Kirjanik Eduard Hubel-Metsanurk sai 1906. aastal Tõnissonilt esimese küsimise peale kümme rubla ning ta polnud kaugeltki ainus.

Seda, kuidas Tõnisson esimese palumise peale leidis võimalusele hädalisele «avanssi» maksta või lausa ise tudengilt küsis, kas tal ehk raha tarvis pole, meenutavad 1938. aastal välja antud juubelikogumikus nii paljud, et küllap on tegemist teadliku katsega seletada ja vabandada Postimehe äsjast sattumist täbarasse majandusolukorda, mis oli riigivõimule andnud ettekäände lehe sekvestri alla panekuks ja Tõnissoni toimetusest eemaldamiseks.

Siiski ei maksa arvata, et rahalaenamine on tagantjärele ülevõimendatud joon. Hindrey meenutab juba oma 1931. aastal ilmunud elukroonikas Postimehe töötajate suhet ajalehe kassaga: «Kui raha vaja oli, mindi lihtsalt alla kassa juurde. Prl Mathilde Pistrik, pärastine pr prof Konik, /-/ küsis: «Kui palju teil vaja läheb? Täna on kassas palju raha. Kümme rubla? Võtke parem kakskümmend viis!» Ja andis.»

Sajandialguse ajalehetoimetus oli loomeinimeste kohtumispaik ja seltskonnaelu keskus. Tõnissoni alluvad pidasid oma «sheffi» sellel taustal lausa tööhulluks.

Johann Kõpp on oma mälestustesse talletanud imetleva ülevaate Tõnissoni tööpäeva intensiivsusest: hommikul kell 8 toimetusse kirju lugema, juhtkirja kirjutama, jutule soovijaid kuulama. Kell 16, kui leht valmis ja tsensuurist tagasi, järgnes kiire lõuna koos veerandtunnise «leiva luusse laskmisega», seejärel aga koosolekud ja nõupidamised nii ajalehe teemal kui ka arvukates ühiskondlikes ülesannetes kuni südaööni välja.

Ühiskondlik aktiivsus oli Tõnissoni silmis lehemehe mõõdupuu ning ajakirjanik, kes kogu oma jõu vaid kutsetööle pühendas, ei püsinud toimetuse hingekirjas kuigi kaua.

Väga paljude hardalt Postimehesse ilmunud noorautorite esmamulje Tõnissonist ongi selline, nagu seda on talletanud kirjanik Jaan Lintrop: sale ning sirge kogu puldi taga juhtkirja kirjutamas ning samal ajal sadat muud asja korraldamas.

Silinder, millega Tõnisson tervitas noort Ants Ilusat, oli kujunenud Tõnissoni peakatteks ka ajalehekarikatuuridel, eriti kui nende autorid soovisid süüdistada meest elu- või rahvakauguses. Teised seletavad Tõnissoni aristokraatlikke jooni aga positiivsemas võtmes.

«Kuressaares räägiti noorest ajalehe peatoimetajast väga suure aukartusega, kui ta aurulaeval Konstantin või mõnel teisel aurikul sõitis Riiast Kuressaarde ja ikka vaid esimeses klassis,» on meenutanud saarlane N. Kann. «See meeldis kuressaarlastele, et meil on tekkimas härrasmehed, kes sõidavad esimeses klassis nagu Saaremaa mõisnikkude maamarssal, ja kes kõneles eesti keelt.»

Täpselt sama moodi – laitmatu korrektne härrasmees, kes avalikult pruugib seni põlatud maakeelt – pani Tõnisson eesti keelt tunnistama ka Tartu poed. Saksa lehtede antud pilkenimi Nuustaku Hertsog tegi Tõnissonile kui oma rahva jaluletõstjale tahtmatult hoopis kaudse komplimendi.

Tundeline aristokraat

Kuid milline inimene elas selle kõvakübara all? Nüüdseks on meieni jõudnud Tõnissoni varased õrnad luuletused. Muidugi, isegi Tõnissoni kõige intiimsem tundeilm oli ennekõike ikkagi tõnissonlik.

Kirjanik Rasmus Kangro-Pool on meenutanud: «1908. aasta paiku tegeles Tõnisson ilmselt armueluga. Ta kirjutas juhtkirju ja joonealuseid armu mõtetest ja unistustest. /-/ Tõnisson andub kõigesse suure tõsidusega, tõsine oli ta ka nüüd.»

Kangro-Pool kirjeldab, kuidas Tõnisson jalutas kord oma pruudiga Baeri ausamba ja Inglisilla vahelisel teel. Suur oli noore Kangro-Pooli üllatus kuuldes, millest Tõnisson pruudiga kõneles – taani piimaasjandusest.

Kui ajakirjanik Karl Ehrmann ei soovinud perekondlikel põhjustel ümber asuda Võrust Narva, pahandas Tõnisson: «Need Postimehe noored mehed… nad tantsivad ikka naiste pilli järgi.» Kuid andis viimaks siiski järele.

«Püüdmata tungida liiga lähedale Tõnissoni siseilmale võis ikkagi märgata temas siirast igatsust sooja südamlikkuse järele teiselt inimeselt,» kirjutab Kõpp. See võis avalduda kiindumuses oma emasse või vennalastesse, enese unustamises nautima mõnd pilti või laulukest.

«Tundes kogu oma aastatepikku töö hüljatuna ja end oma rahva poolt mahajäetuna, võis tulla üle huulte õige väikeses ringis raske ohe: Küll nõuab elu minul palju…,» lisab Kõpp. «Aga see ei takista teda mõne sõbra tagasihoidmise katsest hoolimata järsku tõusmast ja sinna minemast, mille eest tuttav, kuid mitte tema lähemasse ringkonda kuuluv isik tungivalt hoiatanud/-/ Argust ei saa Tõnissonile keegi ette heita…»  

Alo Lõhmus

Postimehe lugemine võib ärevatel aegadel olla ohtlik 

Olgu ähvardajaks võõras vallutaja või omamaised kaikamehed – Postimees ühes oma tegijate ja lugejatega on alati seisnud vabaduse ja demokraatia kaitsel. Seetõttu on Postimees alati pinnuks silmas vabaduse vaenlastele.

Artikkel ilmus 2007. aasta 17. märtsi Postimehes.  

1905. aasta jõulupüha õhtul käis ühe noormehe käsi Rahinge kandis haprasti. Ta oli parajasti teel oma tuttavate poole, kui korraga „kolm naesterahva riidesse pandud meesterahvast, kes silla juures varitsenud, tema kallale kippusivad ja teda kotti ajada tahtsivad, kusjuures nad seletasivad, see sündivat sellepärast, et ta „Postimehe” lugeja olevat.”

Sel revolutsioonilisel sügistalvel valgustasid Eestimaa pimedat öötaevast tulekahjud, mis leegitsesid mõisates ja ka suuremates taludes. Tsaarivalitsuse püssikuulidest oli 16. oktoobril Tallinnas langenud 94 inimest. Järgmisel päeval ilmunud manifest tõotas küll kodanikuvabadusi, ent vereseeme oli juba külvatud. Mässajate vägivaldsus viis peagi sõjaseaduse kehtestamiseni.

Mitte ainult Postimehe lugejad, vaid ka Postimehe toimetaja Jaan Tõnisson elas neil ärevail päevil pidevate ähvarduse koorma all ning sai vahel ka mõne reaalse obaduse vastu nina. Sest Tõnisson, Postimees ja nende ühisest tööst sündinud Eesti Rahvameelne Eduerakond püüdsid kaitsta vastset vabadust uppumast revolutsioonilise vägivalla hirmulainetesse. Postimehe jaoks polnud vahet, kas süütute verd valatakse tsaari või sotsialismi nimel – ühtmoodi hukkamõistu vääris see ikka.

„Vägivald ja omavoli, mida nüüd vabastusevõitluse nimel maksma tahetakse panna, on kõige suurem vabaduse vastane,” deklareeris äsja endalt tsensoripliiatsi raputanud Postimees. „Kui vägivald valitsuse poolt välja läks, oleme tema vastu vaielnud. Kui valitsus ka nüüd konstitutsiooni põhjusmõtte vastu vägivalda taga katsub ajada, tahame tema vastu seista. Kuid niisama ägedasti tahame seda vägivalda tagasi tõrjuda, mis nüüd tundmata inimeste, uulitsa-olluste ja kaabakute poolt maal ja linnas käima pandakse,” selgitas Postimees omi seisukohti. „Põletamine ja rüüstamine paneb inimest värisema. Esiti on mõisate kallale tungitud. Varsti tulevad talud ja eravarandus üleüldise laastamise ja hävitamise alla. Linnades ähvardavad tumedad jõud inimestele, kes neile vastumeelt, vägivallaga kallale tungida. Sarnast seisukorda ei tohi keegi kannatada, kes tõsisest vabadusest lugu peab.”

Kui revolutsiooniline vägivald asendus karistussalkade brutaalsusega ning kindralkuberner lubas terved Eesti vallad rahvast tühjendada, astus Postimees sellelegi vastu. „Kõige selle juures ei kuulatud ühtegi tunnistajat üle ega avaldatud, kelle otsuse ja missuguse seaduse järele kõike seda toimetati rahulikkude elanikkude seas,” paljastas Postimees karistussalkade omavoli. „Nii ei toimeta isegi vaenulised sõjaväed sõjaajal.”

Kaikameeste vastu

Ent 1933. aastal – terve inimpõlv hiljem viienda aasta sündmustest –  pidi Postimees taas asuma kaitsma oma arusaama vabadusest kui kõlbeliste, eneseteadlike ja rahumeelsete eestlaste demokraatlikust kooselust. Viieteistkümne-aastane vabariik, tänase Eesti eakaaslane, oli jõudnud raskesse ikka. Tormiliselt esile tõusnud Vabadussõjalaste liikumine ähvardas riigi kõrvale kallutada seniselt arenguteelt. Vapside ajaleht Võitlus diagnoosis riiginooruki hädasid: „15 aasta kestvusel on käputäis äärmiselt auahneid ja saamahimulisi lõuamehi kõik mõjurikkad kohad endi kätte kiskunud, ümbritsedes endid sõnakuulelike onupoegadega, otsekui orjade parvega. /-/ Meie praegune erakondlik süsteem viib kogu Eesti paratamatult rappa, kui sellele jandile ei tehta ükskord järsk lõpp.”

Just see oligi vabadussõjalaste, kodukootud fashistide ja kaikameeste lubadus: peksta laiali erakondlik demokraatia ning rajada uus riigikord toonase Itaalia ja Saksamaa eeskujul. „Hitleri võit Saksamaal on kindlaks tõenduseks, et lähemas tulevikus terves Euroopas rahvad üks teise järel kiiresti vabanevad valitsemissüsteemist, mille najale toetub erakondlik korruptsioon, korralagedus ja saamahimu. /-/ Selles mõttes on see võit – sümptomaatne ka meie lähemale tulevikule: erakondade võimu kokkuvarisemisega pääseb võimule täielik rahvavalitsus,” kuulutas Võitlus 1933. aasta kuumal kevadel, mil näis, et rahvas võtabki vapside meelsuse omaks.

Tsensuur vabaduse kaitseks

Postimehe toimetajast Jaan Tõnissonist kui Rahvusliku Keskerakonna liidrist sai sel raskel suvel riigivanem. Tõnisson jäi ka riigijuhina iseendaks: printsipiaalselt aateliseks ja vahel lausa naiivselt sirgjooneliseks tõe ja õiguse kaitsjaks. Eesti majanduse päästmiseks võttis ta kõhklematult ette ülimalt ebapopulaarse sammu, mida teised olid kaua edasi lükanud, ning devalveeris Eesti krooni 35% võrra. Sellega tõi ta suurt kergendust rahandusele, ent andis küllaga ainest populistlikuks kriitikaks nii vapside kui teiste erakondade leerist. Tõnisson vastas kriitikale erakordse sammuga: ta kehtestes riigis kaitseseisukorra ning ühes sellega ka ajakirjanduse eeltsensuuri.

Sõnavabaduse vankumatu eestvõitlejana oli see talle kahtlemata ebameeldiv otsus, kuid Tõnisson pidas sõna kasutamise vastutust olulisemaks selle vabadusest. „Meil ei ole õieti osatud kasutada vabadust, mille meie rahvas on saavutanud iseseisvuse võitlusega,” ütles Tõnisson oma otsust põhjendades. „Eriti on selles süüdi üks osa meie ajakirjandusest, selle vastutustundetus, ärevuse külvamine ja lubamata kõmu tagaajamine. Nende parteipoliitiline hoolimatus on seda liialdanud ja üles puhunud. /-/ Laialdastes hulkades tekitatakse tunnet, nadu oleks meie juhtivad mehed meie poliitilises ja riiklikus elus kõik kõlvatud isikud.”

 Tsaarirezhiimi aegu meenutav tsensuur solvas ja vihastas kõiki lehti. Protestiks tsensuuri vastu asusid Tallinna väljaanded avaldama demonstratiivselt mõttetuid juhtkirju aedmaasikate kasvatamisest, kurkide hapendamisest ja koertest kui inimese sõpradest. Riigivanema enda lehena oli Postimees aga sattunud delikaatsesse olukorda, kus tal ei jäänud esialgu üle muud kui oma juhti toetada. „Tsensuuri on kogu Eesti ajakirjandusele kaela kirjutanud mõned närvivaesed Tallinna ajakirjanikud,” arvas leht. Kättemaksuks selle ebakollegiaalse hinnangu eest jätsid Tallinna ajakirjanikud ära varem planeeritud küllasõidu oma Tartu kolleegidele.

Kuid Postimees polnud sisimas sugugi loobunud ajakirjandusvabaduse aatest. Kõigest paar nädalat pärast Tõnissoni karmi otsust ilmus ka Postimehe veergudele kriitika eeltsensuuri suhtes, mis tulnuks lehe meelest asendada oluliselt lõdvema ja oludele paremini vastava järeltsensuuriga. Kui aga Tõnissoni valitsuses valmis uue trükiseaduse eelnõu, mis lubas lehetede tiraazhi valitsuse suva järgi konfiskeerida, tõstis Postimees selget protesti.

Vabaduse lõpp

Sügisesel rahvahääletusel kiideti vapside põhiseaduseelnõu heaks. Solvunud Tõnisson astus riigivanema kohalt tagasi, kuid tühistas aumehena ka kaitseseisukorra ja tsensuuri. Vapslikult meelestatud korporandid korraldasid võidumeeleavaldusi, kus põletasid Postimehe numbreid. Oma vabaduse taastumise üle rõõmustav ajakirjandus nahutas langenud riigivanemat ega pannudki tähele, kuidas uus valitsusjuht Konstantin Päts omi plaane pidas. 1934. aasta 12. märtsil kehtestas Päts toona juba raugevate vapside vastu uue kaitseseisukorra, mis süvenes mõne kuuga üldiseks riigipöördeks.Ühes demokraatlike erakondade ja parlamendiga kaotas oma vabaduse ka ajakirjandus – nüüd juba jäädavalt. Riigivõim asus ülbelt ette kirjutama, mida lehed avaldada tohtisid, mis vormil ja toonil ning isegi mis leheküljel. Väiksemaidki kõrvalekaldeid karistati ränkade trahvide või koguni lehtede sulgemisega.

Ühe esimese neist karistustest pälvis Postimees. 1935. aasta juulis avaldas Tõnisson Postimehes juhtkirja, kus kritiseeris valitsuse autoritaarset suunda ja deklareeris oma vastuseisu diktatuuriihalusele. „Tahetaks aga oma püüete sihtide ja teede poolest nihkuda kõrvale demokraatia alustelt ja põhiseaduse õigelt mõttelt, siis ei tohi /-/ mitte imestada, kui meie jääme opositsiooni ja astume seaduste alusel ja piirides vastu igale põhiseaduse ning demokraatliku riigikorra vastasele püüdele ning teole,” lubasid Tõnisson ja Postimees.

Valitsus võttis seda hoiatust tõsiselt. Vähem kui nädala jooksul pandi Postimees sekvestri alla, Tõnisson vallandati peatoimetaja kohalt ning otse loomulikult keelati teistel lehtedel neist sündmustest kirjutamine.

Alo Lõhmus

 

     


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

See Tõnissoni tule ja sädemete söömise lugu on tore. ma pole seda lehest lugenudki!

kommentaar kirjutas liina




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: