Hetked ajaloo lähistel


Härra Blumbergi lapsed

 Härra Blumbergi lapsed

Lugu mehest, kes oma saatust trotsides päästis Siberist kümneid lapsi. 

blumberg2

Lugu ilmus 2000. aasta 7. oktoobri Postimehes.

Kala ei näkanud eriti. Siberi suvi näis sel 1947. aasta juunikuupäeval olevat uinutanud isegi Grishkino kandi, selle muidu nii rikka loodusega maanurga vee-elukad. Kuid orbudeks jäänud 12-aastane Elle Linkrus ja tema 18-aastane vend Kalju koos paari kaaslasega ei andnud alla ning jätkasid õngeleotamist kuni õhtuni. Pakkus ju kalavetel istumine lastele siiski sedavõrd teretulnud vaheldust küüditatute hallile ja rängale igapäevaelule. Nad ei aimanud veel, sel päeval näkkab neil rohkem, kui nad iganes oodata oskasid.

Kui lapsed oma küüditatute-taresse Maiga külas tagasi jõudsid, oli majakondsetel neile varuks jalgu nõrgaks võttev sõnum. «Oleksite kodus olnud, oleksite Eestisse saanud,» kõlas see.

Eesti, see oli muinasjutumaa. Veel eelmisel sügisel oli Elle sidunud padjapüüri sisse oma 1. klassi lõputunnistuse ühes kiituskirjaga ja Eestist saadetud kirsipunase kleidi ning hakanud koos Kalju ja tema sõbraga jalgsi Eesti suunas astuma. See retk lõppes oblastikeskuses Tomskis, kus põgenikud arreteeriti ja oleks äärepealt lastekodusse pistetud. Lõpuks pääsesid Elle ja Kalju tookord siiski oma Siberi-koju tagasi, kuid kirsipunane kleit jäigi Tomskisse – võibolla kui «kuriteotõend».

Kuid nüüd oli Eesti ise käinud siinsamas, koputanud nende madala tare uksele. «Eestist tuldi lastele järele, te oleksite nendega kaasa saanud,» kordasid majakondsed.

Kalakott lendas nurka.

Estonian dream

Muinasjutt lõpeb, teine algab.

Selle loo peategelane on hoopis Rahmiel Blumberg, kes sündis koos meie sajandiga 1901. aastal. Saatus asetas ta mitmendat põlve Viljandis elavate juutide perekonda – suurde, kuid vaesesse. Juba poisikesepõlves anti Rahmiel kodutoidult ära, õpilaseks rätsepa juurde.

See oli ränk elukool. Rätsepasellil tuli lisaks sellikohustele täita ka tavalise teenri ja jooksupoisi ülesandeid – ise väsimusest ja näljast kokkukukkumise äärel olles. Rahmieli perekond talletab mälus legendi sellest, kuidas kurnatud poisike õppis eristama head ja halba. Kord üht vastvalminud rõivaeset rikkale tellijale kätte viies pandi Rahmiel ootama tellijarahva kööki – otse pliidil küpsevate kotlettide kõrvale. Näljast poolsegane rätsepasell ei suutnud lõhnade kiusatusele vastu panna ning napsas tuliselt pannilt ühe kotleti – ja pistis selle põue.

«Varastatud asi kõrvetab,» rääkis ta hiljem kogu elu.

Kuid ka sellipõlv sai ükskord läbi ning algas esimene muinasjutt. Varsti teati kogu Viljandis, et Rahmiel Blumberg on küll noor, kuid siiski igati usaldatav ja kvaliteetne rätsep. Tal tekkis kindel klientuur ning varsti alustas Rahmiel isiklikku äri. Elu läks ülesmäge ning kunagine poolräbalais õpipoiss omas nüüd uhket kaubamaja Viljandis Tallinna tänaval, mis kandis plakateid: «R. Blumberg. Manufaktuur. Pudu- ja Moeäri» ning «Valmisriiete ja mütsideäri. R. Blumberg».

blumbergimaja

See oli American dream Eesti moodi. Rahmiel abiellus 1934. aastal endast 16 aastat noorema piltilusa Hannaga ning 1938. aastal sündis perekonda poeg Morris, kellele aasta hiljem järgnes vend Rafail.

Samal ajal hakkas ka muinasjutt otsa lõppema. Blumbergi juutidest ärisõbrad olid taiplikumad ning maailma asjadest informeeritumad kui toonases Eestis üldiselt kombeks. «Siin maal hakkab veel igasuguseid asju juhtuma,» hoiatasid nad Rahmieli. «Tundub, et mõistlikum oleks siit lahkuda.»

Rahmiel keeldus kodumaad hülgamast. Ta oli oma elu elanud ausalt, oma rikkuse saavutanud isikliku töö ja vaevaga. Mida pidanuks ta kartma?

Koputust uksele 14. juunil 1941, küüditamisepäeval.

Siberi reaalsus

Rahmiel Blumbergi ei aidanud see, et tema ettevõtte töötajad kirjutasid punastele võimudele palvekirja oma juhi säästmiseks ning valisid kapitalisti endale ka punaseks direktoriks. Hoop langes ja paiskas Rahmieli viieks aastaks range rezhiimiga vangilaagrisse Sverdlovski oblastis, Hanna koos lastega aga asumisele Tomski oblastisse Sbornoje külla, erakordselt rasketesse tingimustesse täiesti umbkeelses ja võõras keskkonnas.

blumberglaagris

«Istun praegu nõo künkal ja kirjutan, sest teeme «kurit» vahepeal,» kirjutas Hanna 1943. aastal oma appikarjes tuttavatele. «Olen mullatöödel, ehitame tammi, et vesi ära ei jookseks meie kolhoosi tiigist. Leiba on meil veel 12 kilo, siis oleme uudseni ilma. Kuidas edasi saab, ei tea. /—/ Meil on siin väga külm talvel ja sellepärast arvame, et nüüd kui meie ei oma enam talveriideid, tuleb talv hirmus ränk. /—/ Lapsed on praegu tervise juures, ainult kahvatud üleelatud raskest talvest. /—/ Tali kohutab meid, sest kraadiklaas tõusis mõnikord üle 55 kraadi. Ja ikka pidime välja minema, et muretseda endale puid või kartuleid. Onnik ei pea tuult ja sellepärast oleme tihti külmas toas.»

Vangilaagris viibivale Rahmielile oli teada, miks Hannal ja lastel talveriideid pole. Nad olid sunnitud need leivaraha muretsemiseks maha müüma.

1946. aastal Rahmiel vabanes ning saabus Eestisse. Väljaõppinud rätsepana alustas ta otsekohe nahkpalitute õmblemist ning nende altkäe müütamist. Kogunud niiviisi kokku teatava summa, hankis mees fiktiivsed lastekoduametniku dokumendid ja tõenäoliselt ka mingi veelgi tugevama paberi ning ostis rongipileti Venemaale – sihtkohaks Siber.

See oli teise, suurimatest suurima muinasjutu algus Rahmiel Blumbergi elus.

Valge laev

Kalakott lendas nurka. Elle ja Kalju Linkrus tormasid teele ning jõudsid viimasel hetkel Grishkinost väljuvale pargasele, mis pidi tähendama nende kodutee algust.

«Ma ei tea, kuidas, aga reisijate nimekirjas me olime,» mäletab Elle Linkrus. «Ka tagantjärele ei oska ma arvata, kuidas me sinna sattusime.»

Nimekiri kujutas endast 19 lapse nime suurel paberilehel. Umbes neljakümnendates eluaastates mees hoidis paberit enda käes ning kontrollis, kas kõik sinna kantud on ikka pardale jõudnud.

«Noh, meie silmis oli ta ikka päris vanamees – kiilaneva peaga jne,» meenutab Lea Haitov, kes toona oli 18-aastane. «Meie kui noored tüdrukud ei osanud teda algul tähelegi panna ning vaatasime rohkem tema nooremat kaaslast, kes oli väga ilus mees.»

leahaitov

Kiilas mees oli Rahmiel Blumberg. Soovist päästa Siberist oma pojad oli välja kasvanud otsus tuua sealt ära nii palju lapsi kui võimalik. 1946. aastal ilmunud NKVD salajane dokument, mis lubas alaealiste orbude kodumaale tagasisaatmist, andis selleks ka võimaluse. Osav mees võis algselt orbudele mõeldud dokumendi abil päästa aga ka lapsi, kelle vanemad Siberis tegelikult edasi elasid – ning seda kasutas Blumberg nii oma poegade kui ka paljude teiste laste kojutoomiseks.

«Rahmiel ei rääkinud peaaegu kunagi oma minevikust,» ütleb Rahmieli minia, poeg Morrise lesk Revekka. «Kuid niipalju oli aru saada, et ta hakkas ka võõraid lapsi päästma lihtsalt seetõttu, et tundis: nii on vaja, see on õiglane ja inimlik toimimisviis. Kord ta siiski mainis: tal hakkas Siberisse paisatud lastest kahju, kui ta nägi, et neil pole seal perspektiivi, nad ei saa õiget haridust. Ta mõistis, et laste emad sooviksid nad kuidagi Eestisse toimetada.»

Laste väljakiskumine kolhoosifeodaalide lõugade vahelt ei kulgenud põrmugi lihtsalt. Lea Haitovi lukustas Maiga küla kolhoosiesimees kontorisse ukse taha, sõnades: kuhugi sa ei lähe.

Küllap oleks nii jäänudki, kui Leale poleks appi asunud üks vene koolipoiss, kelle vanemad olid samuti 1931. aastal Maigasse välja saadetud. «Andke mulle hobune, ma lähen küsin Grishkino komandandi käest, kas Lea võib minna,» pakkus poiss.

Möödusid pingelised tunnid. Lea istus luku taga ning kujutles, kuidas temast 12 kilomeetrit eemal teised lapsed laevale kogunevad, laev teele asub ning jõekääru taha kaob.

Viimaks jõudis koolivend hobusel tagasi. Juba kaugelt vehkis ta mingi paberiga, karjudes: «Otpustite!» Terve 12-kilomeetrise tee Grishkinosse läksid Lea ning teda saatev kooliõde Marushja lauldes.

kallearumae

Asumisele saadetud ja seal orvuks jäänud noormehel Kalle Arumäel tuli samuti Eestisse pääsemiseks vaeva näha. Komandant möönis Arumäe õigust Blumbergi grupiga liituda alles ärasõidupäeva eelõhtul. Veel samal ööl võttis ta koos saatusekaaslase Helju Hõimojaga ette jalgsimatka, et viia vabanemissõnum ka perekond Blumi lastele. Pärast suuremaid ja väiksemaid sekeldusi oli reisiseltskond koos, 19 last kõige erinevamas vanuses, nende seas ka Blumbergi pojad Morris ja Rafail, kelle ema esialgu Siberisse edasi jäi.

Teekond algab

See oli Blumbergil juba seitsmes, kõige õnnestunum päästeretk Siberisse. Ühel varasemal reisil arreteeriti ta koos lastega ning suurivaevu sai ta lapsed koos dokumentide ja rahaga tagasi asumiskohta saata ning ka ise lõpuks vabaneda. Viimane oli eriti raske, sest ametivõimud soovisid osavat rätsepat vägisi endale jätta. Tänini teadmata arvu lapsi oli ta aga varasemate reisidega juba õnnelikult Eestisse toimetanud.

«Varasematel retkedel polnud tal lapsi vist küll nii palju kaasas – kord oli neid kaks, kord kolm,» on Revekka Blumberg aru saanud Rahmieli harvadest mälestustevestmistest. «Ühel talvisel retkel ostis ta kaasas olnud lastele mütsid, mis aga olid liiga suured. Lapsed tõmbasid mütsid üleni pähe ning lõikasid silmaaugud sisse, rikkusid kallid esemed niiviisi ära,» rääkis Rahmiel mõnikord üht anekdootlikku juhtumit.

Nüüd suvel viis sõit Tomskisse. «Sinna jõudnud, üüris Blumberg meile kohalikus kolhoosnikemajas terve toa,» meenutab Lea Haitov. «Põrandale laotasime heinad-põhud ning magasime seal nagu põrsakesed.»

Kuid kõigepealt kamandati päästetud sauna. «Olime ju nädalapäevad veetnud olukorras, kus kõik oli võimalik, eriti suvisel ajal,» märgib Arumäe.

Umbes sel ajal hakkas Lea ja teiste tüdrukute silmis murenema Blumbergi saatja, piltilusa mehe renomee. Blumberg ei lahkunud lastest muidu kui piletite, toidu jms hankimiseks ning jagas ise ka kõiki nende elutingimusi, seevastu ilus saatja aga elas hotellides ja laristas restoranides.

Tomskis veetis reisiseltskond terve nädala. Leiba sai mõistagi vaid kaartide alusel, ent Blumbergil õnnestus toitu hankida turult, jagades seda võrdselt kõigi vahel.

Vormileib ongi peaaegu ainus mälestus, mida Elle Linkrus sõidust mäletab. Siberi-lapse jaoks oli see ju haruldus.

Blumberg organiseeris vanemad lapsed nooremaid valvama. See oli lastekarjal silma peal hoidmiseks mõistlik mõte. Tasuks võttis Blumberg ühel õhtul vanemad lapsed kaasa ning viis nad kinno.

«See oli meile suursündmus. Lisaks filmile nägime ju ka linna,» ütleb Lea Haitov, kes mäletab ka filmi üsnagi sümboolset pealkirja – «Süüta süüdlane».

Lõpuks jõuti Novosibirskisse. «Blumbergil oli kuidagi õnnestunud hankida sõidupiletid Moskvani, mis, arvestades sõjajärgset kaost, kus enamik reisijaid sõitis vagunite katusel, võrdus loterii peavõiduga,» räägib Arumäe. «Kuidas see tal õnnestus, ei tea. Sellest ta vaikis.»

Seni kui Blumberg korraldas piletite komposteerimist, pidid lapsed ootama perroone ühendavas maa-aluses tunnelis, valvajaks Blumbergi ilus saatja. Olukord oli närviline. Lõpuks saabus joostes higine Blumberg, müts peast kadunud ning piletid pika paberiribana käes lehvimas. Ta kamandas lapsed rongile minema. Tee sinna kulges aga üle mitme rööpapaari vagunite alt ronides. Kohale jõudes selgus, et üks grupi nooremaid liikmeid, Mare-nimeline tüdruk, oli kadunud.

Nüüd lahvatas Blumbergi viha oma ilueedist saatja vastu. «Oma raevu väljendas Blumberg juudi keeles, millist me ei mõistnud,» räägib Arumäe. Haitov mõistis küll – tema mäletab, et Blumberg «sõimas ropult härra iludust».

Blumberg deklareeris, et kuigi piletid on hangitud raske vaevaga, ei astu keegi rongile juhul, kui Maret ei leita. Arumäe tormas tunnelisse tagasi last otsima. Vaid mõni minut enne rongi väljumist tõi keegi naine tüdruku vaguni juurde ning sõit võis alata.

Siiski – mitte ilma viperusteta. Toonane raudtee kubises vene kotipoistest, kelle välimus ei erinenud kuigivõrd asumiselt pääsenud räbalais eestlaste omast. Rohkem kui üks kord tuli Blumbergil veenda piletikontrolöri, et see ei loeks kotipoisse gruppi kuuluvaks ega jätaks tegelikke grupiliikmeid vaguniukse taha. Siiski pääsesid kotipoisid rongi ning roomasid pinkide alt eestlaste leivakottideni.

Rongi liikuma hakates Blumberg viimaks rahunes. Ümbrust uudistavaid lapsi silmitsedes lausus ta korraga:

«Teate, lapsed. Kui te Eestisse jõuate, peate kõik avaldused kirjutama.»

«Mis avaldused?» küsisid lapsed.

«Peetrusele! Selleks, et ta need aastad, mis te Siberis veetsite, maha arvaks.»

Koju!

Moskvas algas aga mäss. Ühe tüdruku, Alma Blumi isa oli 1940. aastal Shveitsi sõitnud ning Eesti riigi langedes sinna jäänudki. Nüüd teatas Alma, et ta lahkub rongist ning hakkab Moskvas pabereid ajama, et isa juurde sõita.

«Sul pole ju passigi! Ilma passita ei võeta sind Moskvas kusagil jutule, sa külast tulnud laps!» pragas temaga Blumberg. «Esmalt tuleb sul minna Tallinna vanaema-vanaisa juurde, ja alles siis asju ajama hakata.»

Üliosava suhtlejana veeniski Blumberg Alma sel moel ümber. Mitte asjatult – Alma Blum pääses lõpuks tõepoolest oma Shveitsis elava isa juurde. Blumbergi suhtlustalent tagas ka ladusa läbisaamise dokumendikontrollidest. Neist harvadest juhtudest, kui Rahmiel oma seiklustest sugulastele rääkis, on perekonnal meelde jäänud motiiv nimega «Rahmieli naised». Põhjendamaks võimudele nii paljude laste kaasavedamist, väitnud Blumberg mõnel oma retkel, et nad pärinevad tema erinevatest abieludest. Vahel aitas kaasa ka kontrolörile pakutud mahorka või rahatäht.

Nii Moskvas kui Leningradis tegi Blumberg lastele linnaekskursioone. «Ta jagas meid Leningradis kaheks grupiks ning tegi trammiga ringsõidu esmalt ühe, siis teise grupiga. Seejuures ostis ta veel kõigile jäätist,» on meeles Lea Haitovil.

«Mul sai reisi vältel raha otsa, nagu paljudel teistelgi. Blumberg andis meile seepeale laenu,» lisab Arumäe.

Kui Leningradi vaksalis sõitis ette Tallinna rong, oli Blumbergi ilus saatja taas kadunud. «Jäägu!» rehmas Blumberg käega. «Tulgu jalgsi.»

Kangelane vaikib

Nii lõppes Rahmiel Blumbergi seitsmes ja teadaolevalt viimane isiklik retk Siberisse lapsi tooma. Kuid enne veel, kui Blumbergi järel sulgusid pealekaebuse tõttu taas vanglaväravad, jõudis ta jätkata päästeretkede organiseerimist kulisside tagant. Hilisem filmimees Andres Sööt alustas 13-aastase poisina teekonda Sbornoje külast koju 4. oktoobril 1947.

«Meile tuli järele proua Teppo,» mäletab Sööt. «Kuid kõik meie külas teadsid, et retke tegelik organisaator oli härra Blumberg.»

Teppo poolt Eestisse toimetatud 15-lapselisse gruppi smugeldas Andres Sööt end kohalike võimude eest salaja ning nimekirjaväliselt. Alati, kui dokumente kontrolliti, saatis proua Teppo Andrese eemale jalutama.

Kui Eestisse jõuti, adopteerisid tuttavad Andrese, ehkki tema ema oli Siberis elus. See samm tõi kaasa nimemuutuse ning seega ka poisi pääsemise Siberisse tagasi saatmisest, mis läks massiliselt lahti siis, kui NKVD oma armukirja 1940. aastate lõpul tagasi võttis.

blumbergspravka

Paljudel lastest läks aga halvemini, nagu näiteks Kalle Arumäel, kes arreteeriti tagasisaatmiseks ning keda lisaks veel süüdistati asumiselt omavolilises põgenemises. Alles Rahmiel Blumbergi tunnistus kõrvaldas selle süüdistuse ning Arumäe saadeti Siberisse tagasi niisama, ilma täiendava paragrahvita. Kuritegelik võim küll tühistas niiviisi suure osa Blumbergi pingutustest, kuid ei suutnud teha olematuks tema kangelasmeelt ja ohvrimeelsust võõraste laste päästmisel.

Mida mõtles ja elas neil retkedel läbi Rahmiel Blumberg, mees, kes puudutas hoolitseva käega kümnete, mõningate väidete kohaselt isegi kuni 50 inimese lapsepõlve? Kuivõrd kulukaks võisid need operatsioonid talle minna – ja seda mitte ainult materiaalses mõttes? Keegi, isegi tema sugulased, ei tea seda.

«Ta pidas oma teguviisi laste päästmisel niivõrd loomulikuks, et ei kõnelenud sellest peaaegu kunagi, kiitlemisest rääkimata,» nendib Revekka Blumberg. «Ainult vahel harva, siis, kui mõne tema päästetud inimese töösaavutustest kirjutati ajalehes või räägiti televisioonis, ühmas ta heatujuliselt: see on ju minu poiss! Näe, kui tubli.»

Alo Lõhmus


blumbergletter1

Laste päästmine läbi imede

Kui palju lapsi aastatel 1946-1947 tegelikult Siberist Eestisse toodi, on teadmata. Memento koostatud nimekirjas leiduvad 98 lapse nimed, kes on enamasti 1946. aastal koju toodud Kirovi ja Tomski oblasti lastekodudest ning käinud seetõttu läbi Tallinna alaealiste vastuvõtu-jaotuspunkti registreerimiszhurnaalist.

«Lapsi oli tegelikult rohkem, neist pole lihtsalt jälge,» ütleb Tallinna Memento eestseisuse liige Peep Varju. «Toojad oskasid Siberis lapsi lastekodudest välja rääkida, seda aga igakord ei registreeritud.»

Tomski lastekodudes elas kokku umbes 230 eesti last, kes olid sinna paigutatud pärast vanemate surma. Tagasi Eestisse jõudis neid arvatavasti 75% ringis.

«Eestist sõitsid lapsi tooma ka tavalised naisterahvad, emad, kes ei osanud vene keeltki,» jätkab Varju. «Üks selline oli skulptor Jaan Koorti abikaasa Mari Koort, kes tõi ära oma sugulaste lapsed. Selliseid oli mitmeid.»

Kuid Blumberg tõi ka lapsi, kes ei olnud paigutatud lastekodudesse, kelle emad olid Siberis elus. Pärast laste Eestisse toimetamist jäi Siberisse ju elusana edasi Blumbergi enda abikaasa Hanna, samuti ka Lea Haitovi ema. Kas võib pidada tõenäoliseks väidet, et Blumberg võis Eestisse päästa kokku kuni 50 last?

«See on natuke liiga suur arv, aga mine sa tea…» ütleb Varju. «Võibolla olid tal mingid volitused vabariiklikult reevakuatsioonikomiteelt.»

Igal juhul tehti laste Siberist päästmiseks sageli imesid. Tartlane Erik Heine käis Tomskis laste järel näiteks metsavennana ning suutis raha abil läbi murda kõigist teele kerkinud bürokraatlikest tõketest.

Alo Lõhmus

Fotod:  Eesti Juutluse Arhiiv, Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: