Hetked ajaloo lähistel


Mahtra muameeste vaim

Mahtra muameeste vaim

Sada viiskümmend aastat tagasi Mahtras oma õiguste eest välja astunud talumeeste kange veri on välja löönud ka igas järgnevas põlvkonnas.

 

Lugu ilmus 2008. aasta 31. mai Postimehes.

Adra Mihkli järglane ei soovinud võõrvägedes sõdida

„2. juunil 1858, kui Mahtra ja ümbruskonnaa külade taluperemehed kogunesid Mahtra mõisa protestimaks abiteo ja oodatava peksmise vastu, oli ka Mihkel nende seas. Eelnevalt oli ta vallatalitaja Hans Tertsiuse ülesandel käinud naabervaldade vallatalitajaid nõupidamisele kutsumas ja Kose ning Harmi kandist 2. juunil taluperemehi Mahtrasse appi kutsumas. Mihkel kuulus nende meeste hulka, kes pooldas karistussalgale vastuhakkamist jõuga. Mihkel oli ka läbi Lusika soo põgenevaid soldateid taga ajamas, kui Aasumäel tabas teda ühe soldati püssikuul, mis tungis läbi parema käe Mihklile rindu. Surma eel jõudis tema juurde Ann, kes oli tulnud olma meest otsima, ja Adra Mihkel suri oma naise käte vahel. (Illar Eesiku raamatust „Adra Mihkli sugu”)

Udo Jalukse: „Adra Mihkli tütar oli minu vanaema Leno Tein. Vanaema oli nelja-aastane tüdruk, kui Adra Mihkel surma sai. Tema ei rääkinud neist sündmustest midagi.

Mahtra sõjast meil kodus suurt juttu ei olnudki. Kui aga peeti Mahtra sõja 100. juubelit, siis käisime küll lavastuses kaikameesteks.

Ema nimi oli Natalie Eesik, pärast isa Aleksandriga abiellumist sai perekonnanimeks Jalukse.

Isa käis Vabadussõjas, sai selle eest mälestusmedali ja ka rendikoha – Lehtmetsa talu – , kus me praegugi elame. Mälestusmedal on nüüd mälestuseks isast. Ta pidas seda talu, kuni ta 1944. aastal ilma mingi süüta arreteeriti ja Tšeljabinski oblastisse saadeti…Viieks aastaks saadeti, aga ainult neli aastat pidas vastu. 1949. aastal ta suri.

Noh, ja mina elasin Saksa okupatsiooni ajal kolm aastat metsas.

Kui sakslane 1941. aastal tuli, olin ma 18-aastane ja panime poistega kohe metsa! Varsti (1943. aasta veebruaris – toim.) hakatigi poisse ajama Eesti Leegioni.

Elasime punkrites, neid maa-aluseid punkreid oli meil kaks tükki. Punkrid asusid siinsamas Härgla kandi metsades. Emaga oli selline kokkulepe: kui piimakurnamise lapp lehvib pesunööri peal, siis võib koju tulla. Kui lapp ei lehvi, siis ei tohi. Eks toona oli ju nuhke ka, kes uurisid, kus keegi end peidab.

Ükskord tuli politseinik minu isaga juttu rääkima – isa oli Saksa ajal külatäitur. Jäid üheskoos ka puskarit võtma. Mina astusin pahaaimamatult tuppa, kusjuures peas oli mul politseiniku müts, mille ma ühelt Tallinnas elavalt tuttavalt olin saanud. Politseinik nägi mind ja hüüdis: „Tere, kolleeg!”

Tahtsin metsa jooksta, aga ta kutsus mu tagasi  ja ütles: „Ma tean küll, et sa metsas oled, aga mina sind ei puutu.”

Abikaasa Alda Jalukse: „Siis teil oli veel üks tuttav mees, kes teile liha praadis!”

Udo Jalukse: „Jah, ühe metsavenna isa elas metsa ääres, tema praadis meile liha ja nii saime süüa. Neli meest meid oli kogu aeg metsas, lisaks veel kolm meest, kes ei olnud meie pundis. Peale minu on nad nüüdseks kõik kadunud.

Siis aga hakati ähvardama, et kui me metsast välja ei tule, hakkavad vanemad vastutama. Konkreetselt küll keegi nii ei öelnud, aga küla peal käis selline jutt. Läksingi 1944. aastal Raplasse ja andsin end üles. Mind saadeti edasi Kehtnasse, anti Saksa munder ja tehti väljaõpet. Seega kuu aega olen Saksa mundrit kandnud. Venelane juba lähenes ning mind taheti saata Tartu alla.

Aga minu tädipojad olid 1941. aastal võetud Eesti Korpusse. Mõtlesin, et kui ma nüüd sõtta lähen, satun võib-olla nendega vastamisi. Tulin tulema, kõndisin raba mööda kodu poole ja läksin uuesti metsa.

Venelane tahtis mind muidugi ka Kuramaale saata, aga metsaülemalt saadud tõend, et töötan metskonnas, päästis ära. Kuid 1954. aastal võeti mind ikka Aegviidule Vene sõjaväe kordusõppustele. Nii et ikkagi olen ka Vene mundrit kandnud.”

Hans Tertsiuse pere tehti Siberis kulakuteks

„Mahtra vallatalitaja Hans Tertsius oli laia silmaringiga inimene. Ta sündis Härgla mõisas, kasvas ja sirgus Järvamaal Prandil ja noormeheeas tuli Mahtrasse. Ta oskas lugeda ja kirjutada, tundis päris hästi seadusi. Tema algatusel kaebasid Mahtra mehed oma paruni 1856. aastal kohtusse, kui viimane hilines üks päev uute renditingimuste teatamisega. Talumehed saavutasid võidu. Ta uuris seaduseraamatut ja püüdis kõigi vahenditega leida väljapääsu Mahtras tekkinud konfliktile.” (Mahtra Talurahvamuuseumi teaduri Rait Talvoja uurimusest „Mahtra sõjas langenute ja karistatute elulood”)

Niina Jakobson: Hans Tertsiuse noorem poeg, samuti Hans Tertsius, oli minu ema Salme Tertsius-Jurjeva isa.

Hans Tertsius vanem sai 100 hoopi kadalippu ja saadeti Eestist välja Siberisse. Ta läks vankriga. Minu ema jutu järgi olid lapsed temaga kaasas, aga internetis kirjutatakse, et pere tuli hiljem järgi. Tegelikult oligi pere kohe kaasas. Ema teadis neid asju väga täpselt ja tema mälu oli väga hea, aga kahjuks keegi tema käest midagi ei küsinud. Kui Siberisse tehti Tertsiuse hauakivi, siis ootas ema, et ka tema poole pöördutaks. Aga ei pöördutud ning kivi pandigi valesse kohta, mitte õige haua peale. Ei kuulatud ka ema õde tädi Lindat, kes elas Siberis Vanaviru külas ja näitas ametnikele õige koha kätte.

Hans Tertsius noorem oli oma isaga väga sarnane, lausa nagu kaksikud. Kohalikud inimesed olid ikka imestanud, et mitte ei saa aru, kumb on isa, kumb on poeg. Ainult selle järgi tehti vahet, et vanemal Hansul oli kaabu. Aga ühes uurimuses kirjutati, et hoopis poeg Konstantin oli vana Hansu nägu. Ema oli jälle väga nördinud: tegelikult polnud Konstantin üldse oma isa moodi.

Hans Tertsius nooremal oli 11 last, nad elasid üsna hästi ja jõukalt. Igal lapsel oli oma töö. Minu ema pidi juba 6-aastaselt kindaid kuduma ja hanesid hooldama. Paljud käisid külast neilt laenamas, küll võid, küll muid asju. Tagasi muidugi ei toodud midagi. 1930. aastate alguses tehti pere hoopis kulakuks ja külasse asutati kommuuna.

Ema vend Juhan Tertsius arreteeriti ja lasti 1937. aastal rahvareeturina maha, aga mille eest – mitte millegi eest! Hiljem rehabiliteeriti ja öeldi, et süüd ei olnudki. Teine vend Aleksander viidi samuti Omskisse mahalaskmisele, kuid ta sai kuulist ainult haavata ja ronis pärast laipade alt välja.

Vanaema oli surnud juba enne kulakuks tegemist. Kui nad talust välja aeti, siis sõitis vanaisa koos emaga Leningradi oblastisse, kus nad tegid Volhovstroi alumiiniumitehases rasket tööd. Seal vanaisa surigi.

Emal passi polnud ja ta pidi Leningradi oblastist Siberisse tagasi minema. Seal ta abiellus Mati Jurjeviga ja sündisin mina koos vendadega.

1956. aastal tuli meie pere Eestisse. Ema rääkis kogu aeg, et vanaisa ja isa olid tahtnud, et keegi lastest tuleks viimaks ikka koju. Ema rääkis Siberis palju jutte Juurust ja Mahtra kandist, teadis täpselt kõiki asju. Ta rääkis ka mu voodi juures, kui laps olin. Ta pidi neid jutte teadma vanaisa ja isa käest, sest Mahtra sõjast rääkivaid raamatuid siis meil ju lugeda polnud. Oleksin ma ometi kuulanud! Ema veel ütles: „Kui sa praegu ei kuula, siis pärast kahetsed!”

Ema oli 78-aastane, kui tahtis 1993. aastal veel Tertsiuste kodutalu eest hoolitseda. Aga talle mõjus väga, kui Rapla ametnikud temasse pahasti suhtusid. Üks kõhn ametnik ütles: „Mul ei ole teiega midagi rääkida, siin on kõik juba müüdud!” See oli väga piinlik moment. Ütlesin emale, et lähme ära, muidu arvavad veel, et oleme varanduse peal väljas.

Eesti kodakondsuse saamisega oli meil emaga ka probleeme, aga lõpuks ikka saime. Ema seisukoht oli: „Mahtrat me oma asjaajamises ei maini, peame kodakondsuse ise saavutama!” Ta õpetas mind ikka, et ei tohi kurta ega kaevata, ise peab asjadega hakkama saama. Ema pidigi pikalt ootama, aga lõpuks enne surma ikka sai Eesti passi. Naabermaja valgevenelane, kes tere ka ei osanud öelda, sai palju kiiremini.

Juhan Reinvarti järglased peavad Siberiga sidet Skype`i teel

 „Reinvartid on ikka olnud ägeda loomu ja otseütlemisega ja küllap see põhustas ka juba varem tüli ja ütlemisi mõisavalitsejaga. Mõisa poolt anti hiljem kohtule Juhan Reinvarti kohta ränk iseloomustus: „Juhan Reinvart on üleüldse kõlbmata inimene.” Eks kangekaelsust näitas seegi, et Juhan Reinvart julges Tallinna vanglas enne Mahtrasse peksmisele toomist keelduda pakutud armulauast.

Pärast 400st kepihoobist saadud peksuhaavade paranemist algas 1859. aasta kevadel ahelates vangiroodu jalgsi minek umbes 7000 km kaugusele Ida-Siberisse.” (Julia ja Regina Lelli raamatust „Mahtra Juhan”)

Regina Lell: Juhan Reinvart oli minu ja mu õe Julia vanavanavanaisa. Pärast väljasaatmist sai tema uueks koduks Ülem-Suetuki küla Siberis.

Lapsena teadsin, et meie pere esivanemad on kunagi Eestist karistuseks Siberisse saadetud. Aga väga palju Mahtrast juttu ei olnud. Aga 2005. aastal, kui olime õe Juliaga juba Tartu Ülikooli üliõpilased,  saime suvevaheajal Eestist kirja, kust saime teada, et meil on Eestis sugulasi. Seepeale hakkasime uurima Reinvartide sugupuud Siberis ja nii sündis ka see väike raamat, mis nüüd Mahtra sõja aastapäeval ilmub.

Juhan Reinvarti poeg Juhan põgenes koos oma poegadega 1930. aastatel kulakuks tegemise eest Krasnojarskisse ning nendega meil enam kontakti ei ole. Meie vanaisal Ernstil oli kolm õde ja neli venda. Kõik viis venda läksid 1941. aastal sõtta! Vend Mihkel sai Narvas surma, vend Juhan jäi Eestisse elama, teised kolm poega tulid Siberisse tagasi.

Tahame koos Juliaga oma suguvõsa edasi uurida, lindistada vanemata sugulaste mälestusi. Suguvõsa on olnud vankumatu ja elanud üle kõik repressioonid.

Ema-isaga Siberis suhtlen praegu Skype`i abil, helistan sellega neile lauatelefonile – nii tuleb odavam. Inernetti neil veel ei ole, aga Siber areneb kiiresti. Ja Siber on nii ilus! Võrdleksin seda Eesti loodusega.

Alo Lõhmus

Päises: Jaanus Nessleri õlimaali “Mahtra mehed lähevad intressi maksma” repro

Fotod: Alo Lõhmus

Mahtra sõda 150

1858. aasta kevadel ja suvel puhkesid Eestimaa kubermangu enam kui 75 mõisas talurahvarahutused, mis suruti soldatite abiga maha. 1856. aastal oli tsaarivalitsus kehtestanud uue Eestimaa talurahvaseaduse, mis kuulutati eestikeelsena välja 1858. aasta aprillis. Talupojad lootsid seadusest vabadust teoorjusest ning seaduse mitmeti tõlgendatavad sätted lisasid nende usule kindlust. Samal ajal kahtlustati mõisnikke seaduse võltsimises ja väänamises. Talumehed keeldusid massiliselt abiteost, vastuseks saadeti neid maha suruma soldatid. Paljudes Harjumaa ja Järvamaa mõisates toimusid verised karistusaktsioonid.

Mahtra talumehed otsustasid vallatalitaja Hans Tertsiuse ja peremees Oti Jaan Rosenmäe juhtimisel end mitte peksta lasta ning kutsusid naabervaldadest abiväge. 2. juuni varahommikul kogunes Mahtra mõisa 700 – 900 kaigaste ja muu käepärasega relvastatud talumeest. Talumehed piirasid ümber mõisa peahoone ette rivistunud sõdurid. Puhkes võitlus, milles eestlaetavate püssidega  sõdurid jäid talumeestele alla. Soldatid taganesid üle 20 kilomeetri Kose-Uuemõisani, mõis põletati maha.

Mahtra Talurahvamuusemi teaduri RaidtTalvoja andmetel hukkus Mahtra sõjas 12 talupoega: seitse langes võitluses, kolm surid haavadesse ning kaks sooritasid pärast ülestõusu enesetapu.

Hilisemate karistusaktsioonide käigus mõisteti kadalipp 41 mehele, kellest kaks said 1000 hoopi, kuus 600 hoopi, neli 400 hoopi. 15 meest saadeti Siberisse.


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: