Hetked ajaloo lähistel


Vabariik sakste kanna all

Vastsündinud vabariik sakste kanna all

Vastsündinud Eesti Vabariigi okupeerisid 1918. aasta veebruaris keiserliku Saksamaa väeosad. Kui oleks sündinud sakslaste tahtmine, elaksime võib-olla tänini saksakeelses Balti ühendriigis.

baieri_prints_1918vaike.jpg

Lugu ilmus 2008. aasta veebruarikuu ajakirjas Tarkade Klubi

1918. aasta 21. veebruaril kuulis enamlaste poolt vangimajja heidetud Johan Jans, Tartu maakonnavalitsuse esimees, jalgademüdinat vangimaja koridoris ning raginat oma kongiukse lukus. Nüüd vist viiakse mahalaskmisele, mõtles mees.

Kongi tormasidki vene sõduri riietes mehed, püssid käes. Ent nende juht teatas selges eesti keeles: „Oleme eesti soldatid, tulime teid vabastama!”

Enamlik hirmuvaritsus oli kokku varisenud ning paari päeva eest Eesti Maanõukogu vanematekogu otsusega loodud Päästekomitee valmistus Tallinnas Eesti riiki välja kuulutama. Eestlased võtsid võimu oma kätte kõikjal, kust enamlased põgenesid. Ent veel sündimata riiki oli juba rünnanud uus vaenlane. 20. veebruaril maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Algas Saksa okupatsioon.

Muu hulgas kajastus see otsekohe ka kohalike baltisakslaste hoiakus.

Sotsiaaldemokraadist Johan Jans oli vanglas keeldunud jagamast ühte kongi Rannu mõisa omaniku Felix von Bergiga, kes oli 1905. aastal paistnud silma erakordse julmusega oma valla rahva vastu. Seevastu von Berg oli vanglas püüdnud endise maavalitsejaga igati sõbraks saada. Vabaduses kadus see huvi aga otsekohe.

johanjans2.jpg

„Nad ei näinud mind enam tundvat,” kirjeldab Jans oma mälestustes von Bergi ja teiste vabastatud mõisnike suhtumist oma äsjasesse kaaskannatajasse. „Kellegi käest sain teate, et sakslased on Riiast tulles Tartusse pärale jõudmas. Sellest taipasin härrade meeleolumuutust: õnnetusekaaslase-seisukord oli lõppenud ja olime jälle ainult kahe vaenuliku seisuse esindajad.”

Pidu sakslaste tänavas

Tallinnasse jõudsid Saksa väed 25. veebruaril, päeval pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Linna kirikutes peeti parajasti iseseisvuse tänujumalateenistusi ja Raekoja platsil toimus talvise päikese kiirtes sõjaväe, kaitseliidu ja tuletõrje paraad. Selle lõppedes laulis rahvas paljastatud päi riigihümni.

„Samal ajal ilmusid tänvatele Saksa jalgratta-eelväed. Rahvahulk läks rahuliselt laiali,” on meenutanud Päätekomitee liige Konstantin Konik. „„Meie jõud on nüüd murtud,” ütles minule Vilms, „kuid mitte Eesti iseseisvus.””

baieriprints1918.jpg

Kohalik baltisaksa elanikkond uskus aga risti vastupidist ning kõikjal tervitasid nad Saksa vägesid suure rõõmuga. Sõduritele kingiti lilli ja pakuti suitsu. Maju ja isegi koerte kaelarihmu ehiti Saksa riigilippudega.

 „Tallinna saksad ujuvad vaimustuse hullustuses. Püüavad kõik enese kätte kiskuda. Räägivad Eestimaast juba kui Saksa omast, samuti ka germaniseerimisest,” kirjutas 28. veebruaril oma päevikusse Tallinna tervishoiu büroo juhataja A. Lüüs. „Saksa preilid sammuvad ohvitseride kõrval, Saksa riigivärvid rinnas… Ja meie kadakad! Nad trumpavad veel kõik üle. Porsivad saksa keelt, sõimavad eestlasi (das letzte ist ein Este zu sein) ja on sakslastest veel saksasemad.”

Karm kord

Okupatsioonivõimud panid Saksa Põhjakorpuse komandöri vabahärra kindral Adolf von Seckendorffi juhatusel kohe maksma karmi korra. Igasugused koosolekud ja meeleavaldused keelati, nii et alles äsja revolutsioonis ja iseseisvustuhinas elanud linnade üle vajus surnaiarahu. Tartus lasid okupandid linnarahva hirmutuseks maha Soola tänavalt juhuslikult kätte saadud põgenevate Vene soldatite salga ning uputasid laibad Emajõe jääaukudesse. Ajalehed suleti või allutati nii rangele tsensuurile, mis ületas isegi omaaegse karmi tsaaritsensuuri, kohustades lehti avaldama Saksa-meelseid juhtkirju toimetuse enda seisukohtade pähe. Ametlikuks asjaajamiskeeleks kehtestati üleöö saksa keel ning valla- ja linnaametnikud pidid Saksa võimudele ustavust vanduma. Neis linnades, kus linnavõim oli varem olnud eestlaste käes, saadeti omavalitsus lihtsalt laiali. Majandus allutati halastamatule kurnamisele ja toiduainete rekvireerimisele.

3. märtsil Saksamaa ja Venemaa vahel sõlmitud Brest-Litovski rahu kohaselt läks Eesti mandriala kõigest Saksa politseivõimu alla, mitte Saksa riigi koosseisu. Sellest hoolimata hakkasid okupandid kiiresti oma võimu siinmail kindlustama.

Arenemata eestlased

Tartus pidi Johan Jans Saksa koolivalitsuse juhatajalt von Merbitzilt nõutama luba, et taasalustada populaarse rahvaülikooli loengutega. Von Merbitz teatas aga avameelselt, et sellist luba ta ei anna. „Eesti keel olevat teaduslikkude ettekannete jaoks veel täitsa arenemata ja eesti laiemad kihid ette valmistamata rahvaülikooli ettekannete kuulamiseks,” valgustas kõrge amentik Jansile oma vaateid haridusküsimuses ning lisas siis: „Võin teile öelda, et Saksa võimud on otsustanud ümberrahvustamist ühe inimpõlve jooksul läbi viia. Osa eestlasi viiakse Saksamaale ja sealt tuuakse sakslasi asemele. Seni kuni ümberrahvustamine käimas, on teil meeleolu muidugi halb, kuid pärast tunnete end õnnelikkudena, et olete suure kultuurrahva liikmeteks saanud.”

Selle liitumise juriidiliseks korraldamiseks asuti ellu viima Balti Hertsogiriigi kava, mis astunuks personaaluniooni Preisi kuningriigiga ning saaks seeläbi suure Saksamaa osaks. Tegu olnuks puhtakujulise saksa aadliriigiga. Liitumise juriidiliseks vormistamiseks kutsuti Riias kokku seisuste esindajatest koosnenud Landesversammlung, kuhu sunniti oma esindajaid saatma ka eesti vallavanemaid. Põranda all aktiivselt tegutsenud Eesti Ajutise Valitsuse juht Konstantin Päts andis aga eesti vallavanematele kaasa deklaratsiooni, mille Vana-Antsla vallavanem Peeter Koemets 10. aprillil Riias ka ette luges.

Vallavanemate protest

Selles teatasid eesti vallavanemad, et neil pole volitusi otsustada Eesti ala riikliku kuuluvuse üle. „Eesti rahva seadusliku esitajana on Eesti Maanõukogu meie maa saatuse kohta Vene valitsuse poolt väljakuulutatud rahvaste enesemääramise dekreedi põhjal otsustanud, et Eesti peaks tulevikus iseseisvaks rahvameelseks vabariigiks jääma,” teatasid vallavanemad sakslastest mõisnike, vaimulike ja linnasakste jahmunud esindajatele. „Meil ei ole põhjust kahelda, et see otsus Eesti rahva enamuse soovidele ei vastaks, meil ei ole õigust seda otsust siin Eesti rahva nimel muuta.”

Eestlaste peamiseks vastupanutaktikaks oli siiski passiivne boikott Saksa võimude suhtes. See väljendus näiteks saksastatud Tartu ülikooli boikoteerimises (enamik eesti tugengeid keeldus ülikooli astumast), kõrvalepõiklemisest Saksa võimude poolt laiali saadetud omavalitsuste asemele määratud ametikohtade täitmisest ning ka eesti keele jonnakas kasutamises igal pool kus vähegi võimalik.

Samas leidus eestlaste seas ka Saksa võimuga leppijaid. „Üksikud nimetasid Eesti iseseisvust lausa jampsimiseks, teised pidasid möödapääsmatuks mõnekümne aastalist Saksa valitsust,” on meenutanud Konstantin Konik. „Küsimuse peale, mis selle aja jooksusl võiks veel järele jääda eesti rahvast, vastati vaikusega. Kolmandad, okupatsiooni võimuga koostöötajad põhjendasid oma teguviisi hädasti tarvismineva kultuuritööga rahva keskel.”

Rohked arreteerimised

patssaksavangis.jpg

Saksa võim jahtis Eesti Maanõukogu, Päästekomitee, Ajutise Valitsuse ja kaitsejõudude põrandaaluseid tegelasi üpris aktiivselt ning pistis paljud neist vangikongi. Ajutise Valitsuse ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts arreteeriti 11. juunil selle eest, et Lääne maakonnavalitsusest leiti tema kiri, milles Päts soovitas omavalitsuse laialisaatmise puhul deklareerida, et võimud ei läheks Eesti saatuse otsustamisel mööda Eesti Maapäevast. Pätsi solgutati läbi mitme vangilaagri Lätis ja Poolas. Vangistati ka kohtuministri portfelli kandnud Otto Strandman, põllutöö- ja toitlusminister Jaan Raamot ja Pääsetekomitee liige Konstantin Konik. Ajutise Valitsuse abiesimees ja kohtuminister Jüri Vilms võttis Eestile abi otsimiseks ette ohtliku teekonna üle jää Soome ning lasti seal arvatavasti 13. aprillil maha. Jaan Tõnisson viibis Eesti välisdelegatsiooni koosseisus Skandinaavias.

Ajutise Valitsuse sõjaminister ja Eesti diviisi juht Andres Larka püüdis Eesti sõjaväeosi okupatsiooni alguses küll säilitada, kuid Saksa võimud saatsid need peagi laiali. Põranda all organiseerisid Larka, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson ja Ernst Põdder aga kaitseliitu, mis oleks valmis okupatsiooni lõppedes vastu seisma enamlaste uuele pealetungile. Kindral Laidoner oli okupatsiooni eest taandunud Peterburi.

seckendorffikiri.jpg

Saksamaa sõjalise olukorra nõrgenemine 1918. aasta suvel ja sügisel süütas eestlaste südameis õrna lootuse, et Saksa võim polegi ehk murdmatu. Lootus läkski peagi täide 1918. aasta novembris vallandunud Saksa revolutsiooni ning 11. novembril sõlmitud vaherahu näol. Tallinnas puhkesid toitlustusrahutused ning seni karmikäeline kindral Seckendorff ei julgenud nende suhtes midagi ette võtta.

sakslasedautodega1918.jpg

Kui Eesti Ajutine Valitsus 11. novembril välisminister Jaan Poska juhtimisel (Päts oli veel vangist naasmata) oma avaliku tegevuse taasalustamisest teatas, tegi Seckendorff vaid solvunult etteheiteid, et talt selleks luba ei küsitud. Poska aga vastas: „Valitsusel ei saaks ju olla autoriteeti, kui ta oma tegevusseastumiseks luba küsiks võõralt võimult!”

Valitsusjuht Konstantin Päts oli samal ajal juba teel vangilaagrist koju ning püüdis Riiast saata kodustele teadet oma vabanemise kohta. „Läti vabariik oli välja kuulutatud ja linn lipuehtes. Valitsemises olid tegevuses Läti ja Saksa võimud segamini,” on kirjeldanud koos Pätsiga vanglaleiba maitsnud A. Saar. „Tahtsime saata telegrammi Tallinna meie saabumise kohta. Minnes aga postkontori, vastas seal preili vihaselt: Eestiga pole meil mingit ühendust, nad on vabariigi välja kuulutanud ja ei taha teistega mingit tegemist teha. Meie rõõm oli suur. Preili avaldusest oli selge, et kodus on asjad korras.”

Loetud päevade pärast algas Vabadussõda.

Alo Lõhmus

Fotod:

Esimene  ja kolmas foto: Baieri prints teostab 1918. aastal Saksa väeosade ülevaatust Viljandis Suurel turul. Teine foto: Johan Jans. Neljas foto: Konstantin Päts Albertyni Saksa vangilaagris kaasvangidega vahetult enne vabanemist. Viies foto: Kindral von Seckendorffi kiri 1918. aasta 1. juulist Voldemar Pätsile. Selles teatas kindral, et Konstantin Pätsi ei ole võimalik vabastada, sest ta on hoiatustest hoolimata maksva korra vastu kihutustööd teinud ja on seepärast interneeritud Friedrichshofi vangilaagrisse. Kuues foto: Saksa sõjaväelased enne ärasõitu Viljandist 1918. aasta 6. novembril.

Fotode allikad: Viljandi muuseum (1, 3, 6); “K. Päts: tema elu ja töö: kaasaeglaste mälestusi”; Johan Jans. “Mälestusi ja vaatlusi”.


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

Kui pakub huvi, siis panin oma veebilehele üles Saksa oberkomando poolt välja antud passid Saaremaal (1918)

kommentaar kirjutas Gustav




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: