Hetked ajaloo lähistel


Arnold Meri küüditas Hiiumalt lapsi, naisi ja rauku

Arnold Meri küüditas Hiiumaalt lapsi, naisi ja rauku

Küüditamise eest kohtu alla antud Arnold Meri osalusel saadeti 1949. aasta märtsis Hiiumaalt Siberisse peamiselt naisi, lapsi ja rauku. Küüditajad purustasid enam kui 80 perekonna elu.

img_353611.jpg

Lugu ilmus 2007. aasta 8. septembri Postimehes.

Tüdruk, kes tuleb ilmale 1949. aasta 24. märtsi õhtul Kärdla haiglas, sünnib erakordselt kurja maailma. Ta saab vabaduses veeta vaid mõne päeva oma lühikesest elust.

25. märtsi hommikul kella 10 paiku ilmuvad küüditajad otse haiglasse 22-aastase Õie Ojaääre ja tema vastsündinud tütre järele. „See oli Arnold Meri, kes käis. Seisis mu jalutsis,” meenutab Ojaäär seda õudset hetke.

arnoldmeri.jpg 

Foto: ELKNÜ juht ja EK(b)P Keskkomitee liige Arnold Meri osales hiidlaste küüditamisel kompartei ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikuna. Küüditamine oli ette võetud kommunistliku partei tahtel.

Ojaääre eest hoolitseb haiglas noor venelasest arst. Ta asub küüditajaid nähes oma patsienti kaitsma. Et vaidlus käib vene keeles, ei saa Ojaäär jutust kuigi palju aru, kuid mõistab, et arst keeldub nurganaist ja tema last haiglast välja lubamast. Küüditajad pöörduvadki esialgu tühjade kätega tagasi.

Kuid 29. märtsil kistakse Ojaäär siiski haigevoodist üles ja viiaks esmalt koju, kust võetakse kaasa naise 2,5 aastane vanem poeg Toivo. Seejärel toimetatakse Ojaäär koos kahe lapsega lennukiga Tallinnasse.

„See oli mu esimene lennukisõit,” muigab praegu Hiiumaal Tohvri hooldekodus elav Ojaäär kibedalt. Lisaks nendele oli lennukis veel üks metsast kätte saadud küüditatav meesterahvas  – ning Ojaääre mälestuse kohaselt saatis neid sellel reisil jällegi Arnold Meri isiklikult.

Tallinnas küüdirongi panduna alustab Ojaäär koos kahe lapsega Siberi-teed. „Vastusündinuga polnudki rongis kõige raskem, sest mul oli endal veel piima. Kui rong sõitis, siis väikseke magas. Aga kaheaastane nuttis nii haledasti,” meenutab Ojaäär.

Vastsündinud tütrel polnud veel nimegi, Siberis registreeris ema tema nimeks Anne.

„Ta elas aasta ja neli kuud vanaks. Kliima oli niivõrd külm. Ta suri kahepoolsesse kopsupõletikku. Väga raske oli.”

Koos Ojaäärtega langes märtsiküüditamise ohvriks 261 hiidlast, kellest 43 jättis selle käigus oma elu. Genotsiidi sujumisel hoidis silma peal kommunistliku partei juhtkonna esindaja Arnold Meri.

Küüditajate kogunemiskoht

24. märtsi hommikul kella 10 paiku ilmub Kärdla reidile aurulaev „Sõmeri”, mis toob mandrilt toiduaineid Hiiumaa poodidele. Ootamatu raadiogramm keelab laeval aga tagasiteele asumise ning käsib jääda ootama edasisi ülesandeid.

Kärdla kultuurimajas lähevad luhta ettevalmistused õhtuseks kinoseansiks, sest telefonikõne kohalikust parteikomiteest keelab kõik üritused. Isegi kinokuulutused tuleb linnast maha korjata. Kultuurimaja tuleb valmis seada õhtul toimuvaks maakonna partei- ja nõukogude aktiivi koosolekuks ning instrueerimiseks.

21-aastane Leida Kiiver, kes on tulnud kultuurimajja õhtusele rahvatantsuringi proovile, peab koos kaaslastega pettunult tagasi pöörduma. Linna vahel äratab nende tähelepanu veoauto, mille kast on tulvil sõdureid. Üks tüdrukutest taipab, mis on teoksil. Tema pere langes 1941. aastal juuniküüditamisele saartel järgnenud juuliküüditamise ohvriks, kus meestest eraldatud naised ja lapsed Harkust siiski koju tagasi pääsesid. Seetõttu tunneb ta pimeduses linna roomavate veoautode tähendust. „Täna õhtul läheb küüditamiseks!” hoiatab ta sõbrannasid.

img_3521.jpg

Foto: Küüditatu Leida Kiiver (vasakul) koos oma naabritüdruku Ellen Mudamaa ja tema onutütrega Kärdlas 1949. aasta märtsi alguses paar nädalat enne küüditamist.

Õhtul hakkavad kultuurimaja õues mürisema kümned autod. Pimedusest astuvad majja maakonna parteijuhid, täitevkomitee töötajad, julgeoleku ja piirivalve ohvitserid. Kultuurimaja kantseleisse saabuvad Hiiumaa parteijuht Johannes Undusk ning ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja EK(b)P Keskkomitee liige Arnold Meri koos saatjaskonnaga. Nad ootavad. Viimaks ilmub keegi julgeolekuohvitser ning kultuurimaja saalis algab nõupidamine.

On juba öö, kui saaliuks lahti prahvatab ning kommunistid ja nende käsilased lahkuvad valjusti juteldes kultuurimajast. Algab märtsiküüditamine.

Hirm tuleb tuppa

img_3495.jpg

Foto: Helve-Esta Sillamaa küüditati väikese tüdrukuna.

25. märtsi hommikul ärkab Haldil tädi juures elanud Helve-Esta Sillamaa (sündinud Lipu), toona viieaastane tüdruk, tuppa siginenud hirmu ja õuduse peale. Ta paneb imeks, et suured inimesed – tädi, vanaema ega onunaine – pole veel voodist tõusnud. Tädi piidleb voodist kardina vahelt õues toimuvat. Maja ümber on püssimehed, kes tulevad ka tuppa ja annavad kaks tundi asjade kokkupanekuks. Nendega on kaasas üks külamees. See istub kõik need kaks tundi sõnatult köögilaua taga, selg küüditatavate poole.

Helve-Esta sokutab tädi pakitatavasse kompsu jõuluks saadud nuku. Seejärel pakib ta oma väikese kohvri, kuhu pistab samuti jõulupakis olnud aabitsa ja mõned raamatud. Koos kõigi teiste kohvritega läheb see tee peal kaduma, ent komps ühes nukuga jõuab Siberisse kohale.

Õues on päike juba tõusnud ning käes on külm ja kirgas kevadhommik, kui kellegi käed tõstavad Helve-Esta õues ootava veoauto kasti. Ka halvatud vanaema, kellel on just 25. märtsil 85. sünnipäev, upitatakse autokasti pampude otsa lamama.

Kasti mõlemas otsas seisavad relvaga piirivalvurid, kõrvad ja käed külmast tulipunased. „Kuidas küll mitte keegi ei ütle neile, et nad peaksid kindad kätte panema!” mõtleb viieaastane tüdruk.

img_3498.jpg

Foto: Helve-Esta Sillamaa (sündinud Lipu) 1848. aastal koos oma tädiga. 

25. märtsi hommiku esimestel tundidel sõidab „Sõmeri” kapten Agu Murdvee oma laevalt paadiga Kärdla sadamasse. Kaldal ootab teda Arnold Meri, kes annab kaptenile korralduse viia laev Lehtma sadamasse. Kapten protesteerib: Lehtma sadam on madal ning „Sõmeri” jääks kiilu peale kinni. Selle peale kamandab Meri kapteni koos endaga autosse ning sõidetakse Lehtmasse asja uurima. Meri otsib pika teiba ning loodib kaiäärset vett. See on tõesti kõigest meetrisügavune, mida on selgelt liiga vähe.

„Sõmeri” saab korralduse asuda Lehtma reidile. Kui laev kohale jõuab, kihab sadam juba Meri loodimise tulemusel kohale tellitud traaleritest ja sõjaväekaatritest. Üks neist toob laevale rühma piirivalvureid koos ohvitseriga. Teised asuvad maalt laevale vedama veoautodel sadamasse saabuvaid küüditatuid.

img_3365.jpg

Foto: Lehtma sadam tänapäeval.

Reidi ja sadamakai vahelise kaatriühenduse korraldamine on küüditamise õnnestumiseks kriitilise tähtsusega. Väikesaartel Abrukal ja Vilsandil ei suudagi küüditajad leida randumiseks sobivat alust ning seal jääb märtsiküüditamine ära. Arnold Meri hoolikus välistab säärase äparduse kordumise Hiiumaal.

Esimeste sadamasse jõudnud küüditatute seas on ka Kanni Jeremejeva (sündinud Harjak), toona 18-aastane Harju küla tüdruk. Nende pere oli kell 3 öösel dokumentide kontrolli ettekäändel üles aetud. Nagu paljudes peredes, oli isa juba 1945. aastal Omakaitsesse kuulumise eest arreteeritud. Nüüd minema viidi ema koos kolme tütrega.

img_3512.jpg

Foto: Kanni Jeremejeva.

„Meri räägib, et tema kontrollis, et küüditajad midagi valesti ei teeks. Kuid meile antid asjade pakkimiseks lubatud pooleteise tunni asemel vaevalt kolmveerand tundi,” räägib Jeremejeva. „Siis oli auto õues ja minek. Leivatainas jäi veel nõusse hapnema.”

Tantsuproovist ilma jäänud Kärdla neiu Leida Kiiver ööbib naabritüdruku pool. Hommikul enne kella 6 raputab sõbranna ta maast lahti: üks auto sõitis teile just treppi! Koju kiirustades leiab Leida eest treppi valvavad piirivalvurid, nutva ema ja õed-vennad. „Kui sa ei ole tunni aja pärast siit kadunud, lasen su maha!” käratab kohalik julgeolekumees Aleksander Tiev seitsme lapse emale.

img_3530.jpg

img_3536.jpg

img_3524.jpg

Fotod: Leida Kiiver 1947. ja 1948. aastal. 

Laps kisti ema sülest

15-aastane Villamaa tüdruk Ella Gitali (sündinud Tursk) isa on küüditamispäeval 25. märtsil läinud paadi tõrvamiseks kände tooma, kuid küüditajad nende koju ilmuvad. Perekonnapea puudumisel loetakse väljasaatmisotsus ette 76-aastasele vanaemale, kellel seda kuuldes halb hakkab.

Asjade kokkupaneku ajal soovib ema ära tuua nööri peal kuivava pesu. Talle antakse kaasa kaks püssimeest. „Ema rääkis pärast, et tal oli kohutavalt häbi: tema korjab pesu, kaks püssimeest juures. Ta oli mõelnud, et peaks ometi mitte keegi mööda minema ja seda nägema!” meenutab Gital.

img_3317.jpg

Foto: Hiiumaal elav Ella Gital küüditati koos oma kaheksaliikmelise perekonnaga Siberisse. Nende aastate meenutamine on talle emotsionaalselt väga raske veel praegugi.

Sadamasse jõuavad vanaema, ema ja viis last õhtupoolikul. Pere noorim laps, magamise pealt teki sisse mähituna kaasa võetud kolmeaastase Malle nime küüditamistoimikus ei leidu. Seetõttu käseb üks ülemuse rollis naine, kelles mitmed küüditatud tunnevad ära Olga Lauristini, lapse maha jätta.

„Ma olen surmkindel, see oli Olga Lauristin,” kinnitab Gital. „See oli kena naine. Must seelik seljas, tagant oli sellele veel lõhik.”

Lauristini fotosid on rahvas toonaseks üsna palju näinud nii ajakirjanduses kui plakatitel ning inimesed võivad ta tõesti ära tunda. Ühtki dokumentaalset tõendit Lauristini osaluse kohta Hiiumaa küüditamisel pole seni aga leitud. Samas hoidusid tippkommunistid oma kuritegude dokumenteerimisest täiesti teadlikult.

Gitali ema Marta Tursk keeldub lapse mahajätmisest. „Kuhu ma ta jätan, siin pole ühtegi inimest peale sõjaväelaste. Kolmeaastane ei oska vene keeltki,” selgitab ta.

„Küll ta ära õpib! Jätke maha ja kõik!” vastab mustas seelikus naine. „Pange maha, laps viiakse ära.”

Ema aga võttab tekki mähitud Malle kaenlasse, toetab hinge vaakuva vanaema käevangu ning astub koos nelja vanema lapsega kaatrile.

img_3308.jpg

Foto: Kolmeaastasena küüditamisel perest peaaegu lahutatud Malle Tursk Siberis perekonna onni lävel.

Päeva jooksul täitub „Sõmeri” kodudest väljarebitud hiidlastega. Sellestki kraamist, mis kaasa võtta õnnestus, läheb osa sadamas kaotsi või varastatakse lihtsalt ära. Leida Kiiver näeb, kuidas laevakraana tõstab pardale tühje lahtisi kohvreid.

26. märtsil hommikul lahkub laev reidilt ning viib küüditatud Paldiskisse, kus nad laaditakse ümber küüdirongi loomavagunitesse. Peagi algab sõit Novosibirski oblastisse Tatarskisse, kus ootavad ees kolhoosiesimeeste orjaturg, raske füüsiline töö, nälg ja alandus. Küüditamine on mõeldud eluaegsena – vaid Stalini ootamatu surm 1953. aastal annab paljudele küüditatutest võimaluse kodumaale naasta. Kuid kümned hiidlased jäävad Siberimaa mulda.

Alo Lõhmus

__________

Meri esindas küüditamisel komparteid 

Lääne ringkonnaprokuratuur süüdistab Arnold Merd 251 hiidlase küüditamises 1949. aasta 25. ja 26. märtsil. Küüditatud hiidlaste koguarv oli 261 (84 peret), kuid kümme inimest võeti kinni kas peale Meri lahkumist Hiiumaalt või hoopis Tallinnast või Haapsalust. Samuti küüditati Hiiumaalt üks pärnakas, kes kuulus formaalselt ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi Pärnumaa osakonna „plaani”.

ameri.jpg

Arnold Meri kui ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja EK(b)P Keskkomitee liige osales küüditamises kompartei ja ENSV Ministrite Nõukogu volinikuna. Küüditamine võeti ette kommunistliku partei otsusel ning oli ebaseaduslik isegi toonaste Nõukogude seaduste kohaselt. Meri saatis Hiiumaale küüditamisvolinikuks toonane ENSV parteijuht Nikolai Karotamm.

Küüditamise tehnilise ettevalmistuse ja läbiviimise eest vastutas julgeolekuministeerium. Hiiumaal moodustati ohvrite tabamiseks ja kokku kogumiseks 22 operatiivgruppi, mida juhtisid julgeoleku- või siseministeeriumi ohvitserid. Iga operatiivgrupp pidi kinni võtma ja laevale toimetama  2-4 peret. Ühte gruppi kuulus 2 – 4 relvastatud sõdurit ning 4-5 kohalikku, keda kasutati teejuhtide ja tõlkidena. Kohalikud olid küüditamisse kaasatud pettuse ja sunniga: reeglina olid nad 24. märtsi õhtul erinevatel ettekäänetel, peamiselt kolhooside ja kevadkülviga seonduvate teemade aruteluks kokku kogutud, seejärel küüditamisoperatsiooni alguseni kinni hoitud ning seejärel koos operatiivgruppidega taludesse ja korteritesse teele saadetud. Seetõttu pakuvad nad kaitsepolitseile huvi vaid tunnistajatena. Kõik kaheksa tänaseks küüditamises süüdimõistetut on olnud operatiivgruppide juhid.

img_3342.jpg

251 Meri osalusel küüditatud hiidlase seas oli:

  • 82 meessoost isikut (32,6%), sh tööealisi mehi 18 (7,1%)
  • 169 naisssoost isikut (67,4%)
  • Alla 12-aastasi lapsi 61 (24,3%)
  • Alla 18-aastasi lapsi kokku 97 (38,6%)
  • 3 rasedat naist
  • 13 rauka (vanemad kui 75 aastat)
  • Siberis suri 43 hiidlast (17,1%)

Allikas: Kaitsepolitsei

Kahtluse alla seatud tervisega Arnold Meri lustis intervjuusid jagada

Kohus märtsiküüditamises osalenud Arnold Meri üle katkes 2008. aasta 20. mail pärast süüdistuskokkuvõtte ja kaitsja vastulause ärakuulamist.

Foto: Arnold Meri koos lapselapse ja advokaadiga kohtusaali sisenemas. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees

„Saime maksimaalselt kõik, mis täna soovisime,” rõõmustas advokaat Sven Sillar eile pärastlõunal Kärdla kultuurimaja ees, supeldes päikesepaistes ja peamiselt Vene päritolu ajakirjanike tähelepanus. „Saime oma seisukohti tutvustada, saime otsuse uue terviseekspertiisi tegemiseks!”

Mõnekümne minuti eest oli kohtunik Mart Reino otsustanud rahuldada Sillari taotluse korraldada kohtualusele Arnold Merile uus terviseekspertiis, sest viimane pärineb 2004. aasta jaanuarist. Uus ekspertiis peab andma vastuse küsimustele, kas Meri on süüdiv ja kas ta on tervise poolest võimeline osalema Hiiumaal peetavatel kohtuistungitel. Advokaat Sillari meelest on viimane asjaolu kaheldav, sest juba 2004. aastal lubasid arstid halveneva tervisega Meril osaleda vaid 2 – 3 tunni pikkustel uurimismenetlustel. „Tundes Arnoldit, usun, et ta on täna siin esinenud vapralt. Kuid alles äsja ütles ta mulle, et pea valutab kohutavalt,” põhjendas Sillari kohtule oma muret kaitsealuse tervise pärast.

Ekspertiisi tegemisega nõustus ka prokurör Sirje Hunt, kes aga avaldas soovi, et see samm ei katkestaks kohtuistungit, kuhu paljud kannatanud ja ka ainus kohale ilmunud tunnistaja olid saabunud väljastpoolt Hiiumaad. Seejuures on ka kannatanud ja tunnistaja eakad inimesed.

Siiski leidis kohtunik, et kui ekspertiisi käigus peaks selguma Meri suutmatus räägitavat mõista, läheks kogu vahepealne töö luhta. Nii kuulutaski ta eile istungi lõppenuks ning lubas kohtupidamisele Meri üle jätku sügisel või jõulude eel.

Kohtu oma tervise pärast muretsema pannud Meri jagas aga pärast istungi lõppu Kärdla kultuurimaja ees mitmekümne minuti jooksul vitaalselt intervjuusid peamiselt Vene päritolu ajakirjanikele, kellest üks kandis suure veripunase viisnurgaga särki. Samal ajal lahkus enamik 29st kohtusse saabunud kanntajast istungilt pettunult ja väsinult.

Foto: Vene telekanalid kajastasid Arnold Meri kohtuprotsessi otse-eetris.

Prokurör Sirje Hundi ette loetud 43-leheküljeline süüdistuskokkuvõtte kohaselt osales Meri riigivõimu esindajana 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises, võttes osa EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme poolt küüditamisvolinikele läbi viidud instruktsioonist. Seejärel sõitis Meri kohe Hiiumaale, kus osales vahetult küüditamisoperatsiooni alustamises. Meri võttis osa Hiiumaa partei- ja nõukogude aktiivi koosolekutest Käina rahvamajas ja Kärdla kultuurimajas, kus teatas kohalekutsututele küüditamise alustamisest ja nende sundkorras kaasamisest operatsiooni. 25. märtsi esimestel tundidel külastas Meri küüditamise plaanipärast läbiviimist kontrollides 10 – 15 peret, jälgides nende kinnivõtmist. Kui selgus, et küüditatute transpordiks mõeldud laev ei suuda randuda, organiseeris Meri omal initsiatiivil ja isiklikke sidemeid ära kasutades  Lehtma sadamasse sõjamerelaevastiku madala süvisega aluse, millega veeti küüditatuid kailt laevale. Sellega aitas Meri küüditamisele omalt poolt kaasa.

Nõukogude võim oli küüditavad „kulakud” ja „natsionalistid” välja valinud sotsiaalsete grupitunnuste põhjal, küüditates ka personaalse süüta pereliikmeid üle mitme põlvkonna. Süüdistuse kohaselt näitab see, et küüditamise eesmärk oli elimineerida terveid sotsiaalseid inimgruppe, mitte üksikuid inimesi, ning seada nad tahtlikult tingimustesse, mis põhjustasid grupi täieliku või osalise hävimise. Nõnda pani Meri küüditamises osaledes toime kuriteod karistusseadustiku paragrahvi 90 (genotsiid) ja 97 (tsiviilisikuvastane rünne) järgi.

Prokurör märkis, et Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 viimane lõik sätestab, et juhid, organisaatorid, õhutajad ja kaasosalised, kes on osalnud inimsusevastase kuriteo sooritamiseks salaplaani või üldise kava ettevalmistamises või ellu viimises, vastutavad kõigi seda plaani ellu viinud isikute poolt sooritatud kõigi tegude eest.

Kaitsja Sven Sillar nimetas süüdistust aga lahjaks ja põhjendamatuks. Tema väitis, et küüditamise kujutamine genotsiidina on vaieldav. Sõjaväe aluse organiseerimine sadamasse vältis küüditatute vedamist laevale väikestes paatides, mis võinuks kaasa tuua suure õnnetuse – seega Meri hoopis aitas inimesi, jätkas advokaat. Tema sõnul oligi Meri roll tagada hoopis küüditatute õiguste kaitse. „Ka 1949. aastal oli olemas parlament ja täidesaatev võim ja kohtud. Kui toonaste riigiametnikelt oleks küsitud, kas tegu on totalitaarse või seadusriigiga, siis oleksid nad vastanud, et tegu on korraliku riigiga, kus valitseb võimude lahusus. Ka küüditatutele olid siiski ette nähtud mingid õigused, näiteks õigus võtta kaasa 1,5 tonni asju,” seletas Sillar saalis viibinud küüditamisohvrite pahameelekahina ja vahelehõigete saatel. „Et ned õigused realiseeruks, pidi keegi nende tagamist kontrollima. EKP voliniku ülesandeks oligi tagada küüditatute õiguste kaitse.”

Küüditamisohvrid: oleme pettunud!

„Olen pettunud,” võttis küüditamisohver ja kohtuprotsessis kannatanuna osalev Maili Valdmann eile õhtupoolikul kokku oma muljed eilsest kohtupäevast, mis lõppes otsusega jätkata protsessi võib-olla alles jõulude eel. „Olen pettunud, et mind siia üldse kutsuti ja kohut alustati. Mis hilja, see hilja. Kui inimesel on süda, siis on ka südametunnistus ja võib-olla on see Merile tema karistuse juba andnud, aga võib-olla pole ka,” arutles Valdmann.

Kannatanu Ella Gital aga tundis end puudutatuna Meri kaitsja teooriast, et küüditatute laevale vedamiseks sõjaväe alust tellidest ei näidanud Meri üles kuritegelikku initsiatiivi, vaid hoopis päästis küüditatud ohtlikust paadisõidust.

„Või tema tellis laeva!” hüüatas Gital. „Kas siis Hiiumaa naised kardavad merd või paati? Me oleme paadis sündinud! Hiiumaa naised käisid ka kalal, kas me siis ei oleks osanud ise aerutada sinna suure laeva peale, kui me oleks tahtnud!? See sõjalaev oli veel  palju hullem kui paadid.”

Gital avaldas kartust, et kohtuprotsess luhtub venitamise tõttu. „Pikendavad nii kaua, et me ise vist variseme ennem. Ega me kalmukünkale talle küll otsust lugema lähe,” sõnas Gutal.

Kaaskannatanud Mare Kattel lisas: „Kui Meri vabandaks, oleks asi natuke viisakam. Me poleks nii palju haiget saanud kui praegu. Tema on haige, aga meie oleme veel haigemad!”

Küüditatule Malle Kelinile jäi eilsest päevast meelde aga stseen Kärdla kohvikus, kus venekeelsed noored austasid Merit oma kangelasena ning seadsid kohal olnud küüditamisohvrite silme all teda eeskujuks oma lastele.

„Võtsid tema terviseks napsu, soovisid pikka iga ja tugevat tervist. Ütlesid, et olete meie kangelane,” kirjeldas Kelin. Kohtuprotsessi kohta arvas ta: „Ega me ei ootagi tulemust või karistust. Pigem et inimene teadvustaks endale, et on käitunud valesti, ja paluks andeks. Keegi ei taha teda sellises vanuses trellide taha saata. Aga tema kannab meile ette, et on teinud heateo!”

Meri ise ütles, et on kohtupäevaga rahul. Ta kordas eilegi, et ei pea kulakute väljaviimist veaks, küll aga peab veaks massilise kollektiviseerimise alustamist Moskva käsul. Et vältida seejärel verevalamist külades, tuli kollektiviseerimise vastased paratamatult küüditada ja see oli tekkinud olukorras seaduspärane, väitis Meri. Ettepanekule juhtunu eest ikkagi vabandada, et kõik osapooled võiksid rahus vanaduspäevi veeta, vastas Meri naerdes: „Mis puutub vabandamisse, siis 1988. aastal Ülemnõukogu istungjärgul hääletasin ma küüditamise hukkamõistmise poolt ja küüditamise kuriteona kvalifitseerimise poolt. Praegu ei lõpetaks vabandamine aga mingeid pingeid, sest maailmas areneb äge ideoloogiline võitlus.”

Lugu ilmus 2008. aasta 21. mai Postimehes.

Küüditamine kui genotsiidikuritegu: teadlik rünnak sotsiaalse grupi vastu

Küüditamine oli genotsiidikuritegu, sest selle eesmärgiks oli hävitada eesti rahvuslik grupp, mis avaldas okupatsioonirezhiimile vastupanu, seisab sel nädalal Hiiumaal alanud kohtuprotsessis avalikustatud Arnold Meri süüdistuskokkuvõttes. Alljärgnev on mahuka süüdistuse lühirefereering.

Kes otsustas hakata küüditama?

Otsuse küüditamise korraldamiseks Balti riikides langetas 1949. aasta 29. jaanuaril Stalini juhitud NSVL Ministrite Nõukogu, kes tegi seda samuti Stalini juhitud  Üleliidulise Kommunistliku (bolshevike) Partei (ÜK(b)P) korraldusel. Alatisele väljasaatmisele määrati kulakute, metsavendade ja natsionalistide perekonnad, kes võisid kaasa võtta kuni 1,5 tonni inventari.

Küüditamisoperatsiooni koondnimetusega „Priboi” („Murdlaine”) valmistas ette NSVL riikliku julgeoleku ministeerium koos oma vabariiklike allasutustega. Küüditatute logistika osas  toetas NSVL siseministeerium. „Kulakud” tuli välja saata kohalike liiduvabariikide ministrite nõukogude kinnitatud nimekirjade järgi, „bandiidid” ja „natsionalistid” aga NSVL riikliku julgeoleku ministeeriumi juures asuva Erinõupidamise otsuse järgi (tegelikkuses vormistati need tagantjärgi).

Eesti „kulakute” väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine määrati Eesti NSV ministrite nõukogu kolme täiesti salajase määrusega. Esiteks määrati ENSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda (neist 18 Hiiumaalt). Teise määrusega lisati veel 128 „kulakuperekonda” ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud „kulaklike” majapidamiste realiseerimise kord. „Kulakute” vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) kofiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

 Kes olid „kulakud”?

 „Kulaklike” majapidamiste mõiste oli määratletud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega „Talumajapidamiste maksustamise kohta Eesti NSVs” 1947. aastast , mille järgi „kulaklikeks” majapidamisteks loeti need, mis Saksa okupatsiooni ajal või ka pärast seda 1) kasutasid alalist palgatöölisi või rakendasid süstemaatiliselt palgatööliste tööjõudu põllumajanduses või töönduses, välja arvatud ühe abitöölise palkamine sepatöönduses ning lookade ja rataste valmistamisel; 2) kasutasid süstemaatilisselt teiste talupoegade tööd neile võlaorjuslikel tingimustel antud loomade, seemnete, produktide või põllumajanduslike masinate eest tööga tasumise näol või said süstemaatiliselt raha- või naturaaltasu põllumajanduslike masinate kasutamisest teistes majapidamistes; 3) said süstemaatilist tulu jahuveskitest, villakraasimise ja -ketramise veskitest, saeveskitest ja teistest ettevõtetest või nende rendile andmisest; 4) said tulu maa varjatud rentimisest võlaorjuslikel tingimustel ja 5) tegelesid kauplemise, liigkasuvõtmisega või ülesostuga edasimüümise eesmärgil.

Neile tunnustele vastavate „kulaklike” majapidamiste nimekirjad koostati iga-aastaselt valdade täitevkomiteedes.

 Rünnak sotsiaalsete gruppide pihta

 „Ainuüksi fakt, et küüditati perede kaupa, näitab, et küüditamise eesmärk oli elimineerida terveid inimgruppe, mitte üksikuid isikuid, kelle puhul on tuvastatud nende mistahes personaalne süü või ohtlikkus,” leiab süüdiskokkuvõte. Teisisõnu, NSVL kommunistlik partei ja julgeolekuministeerium määratlesid oma ohvrid mitte nende individuaalse tegevuse, vaid sotsiaalsete grupitunnuste järgi.

Küüditase tõid kaasa järgmised grupitunnused: 1) kuulumine sotsiaalsesse gruppi, keda okupatsioonivõim nimetas „kulakuteks”; 2) kuulumine perekonda, mille vähemalt üks liige oli: kohtulikult represseeritud metsavend, tapetud metsavend, metsavend vabaduses, „legaliseeritud” ehk represseerimata endine metsavend ja kohtulikult represseeritud metsavendade abistaja, keda kõiki nimetas okupatsioonivõim „bandiitideks” või „bandiitide abistajateks”; 3) kuulumine perekonda, mille vähemalt üks liige oli „natsionalist”, kelleks nimetati isikuid, keda oli kohtulikult represseeritud „kontrrevolutsiooniliste kuritegude” eest. Viimaste hulka loeti ka nõukogude okupatsiooni eest välismaale põgenemine („kodumaa reetmine”).

Kõik „kontrrevolutsioonilised kuriteod” olid tegelikult poliitilise meelsuse väljendused, mille okupatsioonivõim oli oma kuritegelikes huvides kriminaliseerinud. Julgeolekuministeeriumi tööpruugis laienes termin „natsionalist” ka metsavendadele.

Kõiki neid kategooriaid ühendas ühine grupitunnus: oma perekondlike sidemete, st sotsiaalse päritolu tõttu oli või võis olla nende poliitiline meelsus okupatsioonivõimu suhtes ebasoodne. „Seega on küüditatud isikute grupp käsitatav okupatsioonivõimule eelkõige passiivset vastupanu osutanud sotsiaalse grupina, mille täielik või vähemalt osaline hävitamine oli küüditamisoperatsiooni ainus tegelik eesmärk,” sedastab süüdistuskokkuvõte.

„Kulaku” ja „natsionalisti” mõistetest nähtub, et represseerimise objektiks ei olnud üksikisikud oma isikliku tegevuse tõttu, vaid neid neid mõisteid laiendati tervetele perekondadele, kandes neid üle mitme põlvkonna. Kord määratud „kulaku” või „natsionalisti” perekonna sildist ei vabastanud peret ka varandusliku seisu muutumine, tööjõu enam mittekasutamine ega isegi „natsionalisti” staatuses okupatsioonirezhiimile vastupanu osutanud pereliikme surm, „legaliseerumine” või süüdimõistmine. Küll aga välistas väljasaatmise see, kui keegi pereliikmetest või lähisugulastest teenis või oli teeninud Punaarmes, olnud Nõukogude partisan või omas nõukogude autasusid, st eriline aktiivne lojaalsusavaldus okupatsioonirezhiimile.

 Kes osalesid küüditamisel?

1949. aasta 25. – 29. märtsini läbi viidud küüditamise teostasid EK(b)P, Eesti NSV riikliku julgeoleku ministeerium ja siseministeerium, kaasates operatsiooni ka linnade ja valdade nn „partei ja nõukogude aktiivi”, kelle hulka kuulusid sisuliselt kõik kommunistliku partei liikmed, kommunistlikud noored ja kohalikud täidesaatva võimu ja muud juhtivad ametnikud. Kommunistide ja kommunistlike noorte passiivsuse või vähesese korral kaasati küüditamisse ka teisi ametnikke ja usaldusväärseks peetud isikuid.

Kes saatis Arnold Meri Hiiumaale?

Arnold Meri oli küüditamise ajal ÜK(b)P liige, EK(b)P Keskkomitee liige, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noosooühingu Keskkomitee liige, NSV Liidu Ülemnõukogu saadik ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Keskkomitee esimene sekretär.

1949. aasta märtsikuus umbes kümme päeva enne küüditamise algust kutsuti Meri EK(b)P keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Merile ja teistele instrueerimisele kutsututele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV ministrite nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmisse vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Meri ütluste järgi oli volinike teine ülesanne jälgida, et väljasaatmise käigus peetaks kinni küüditatavate õigustest – et väljasaatjad ei kasutaks vägivalda, et pered saaksid kaasa võtta lubatud  inventari ning et nad oleks kindlustatud transpordiga.

Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused „KK liikmete instr”, „50 kõnelejat (instr.).” ja „kõnelejate instrueerimine”.

Oma ütluste järgi sõitis Meri järgmisel päeval lennukiga Hiiumaale. Tema osalemist Hiiumaa küüditamisoperatsioonis kinnitavad ka kuus tunnistajat. Oma ütluste järgi tutvustas Meri oma ülesandeid EK(b)P Hiiu maakonna komitee esimesele sekretärile Johannes Unduskile ning soovis hakata kontrollima väljasaadetavate nimekirju ja materjale. Need asusid aga Hiiu maakonna julgeoleku osakonna valduses, mis keeldus dokumente Merile väljastamast. Hoolimata Karotammele saadetud protestitelegrammidest (mida pole leitud) ei pääsenudki Meri dokumente kontrollima.

Mida tegi Meri küüditamispäeval?

Meri ütluste järgi sai ta 24. märtsil Unduskilt teada küüditamisoperatsiooni algusaja 25. märtsil. Julgeolekuga kooskõlastatult kutsusid maakonna parteikomitee ja täidesaatava võimu esindajad 24. märtsi õhtul Kärdla ja Käina rahvamajadesse kokku kohaliku partei ja nõukogue aktiivi ning kolhsoonikud, et arutada kevadkülvi. Seejärel võeti kogunemisruumid aga relvastatud valve alla ning aktiivi liikmed käsutati julgeolekutöötajate moodustatud ja juhitud operatiivgruppidesse. Need operatiivgrupid saadeti küüditatavate elukohtadesse arvestusega, et operatsioon „Priboi” algab kogu Hiiumaal üheaegselt kell 6 hommikul.

Tunnistajate ütluste kohaselt osales Meri 24. märtsi õhtul koosolekul Käina rahvamajas, kus tutvustas end ja ütles, et kõik saalis viibijad on mobiliseeritud, sest öösel saadetakse kulaklik element ja rahvavaenlased Hiiumaalt välja ning tema on seejuures vastutav isik. Tunnistajate kohaselt osales Meri seejärel samalaadsel koosolekul ka Kärdla kultuurimajas.

Operatsiooni käivitudes kontrollis Meri enda ütluste kohaselt koos Unduskiga, kas väljasaatmine toimub plaanipäraselt ja ettenähtud korras. Sel eesmärgil külastas Meri oma väitel umbes 10 – 15 väljasaadetava pere talu, rääkis seal väljasaadetavatega ja rahustas neid. Eeluurimisel ei õnnestunud tuvastada, milliseid talusid Meri ja Undusk külastasid. „Priboi” plaani kohaselt kuulus Hiiumaalt väljasaatmisele 50 perekonda, kuid väljasaatmisse arvestustoimikud olid vormistatud 86 majapidamise kohta.

Küüditatavate kogumispunktiks oli määratud Kärdla sadam, kust pidi toimuma nende vedu Paldiski sadamasse, sealt edasi aga Siberisse selleks spetsiaalselt kohandatud raudteevagunites. Kärdla sadama reidile pidi tulema aurulaev „Sõmeri”, milleni küüditatavad pidid jõudma kuue paadi abil. Väljasaatmise algul selgus aga, et Kärdla sadamas puudus sadamakai ning paatide kasutamine oleks raskendanud ooperatsiooni täideviimist. „A. Meri kontrollis Kärdla sadama kogumispunkti ja veendus, et see ei sobi pealelaadimiseks,” on kirjas süüdistuskokkuvõttes. „Kuigi väljasaadetavate Hiiumaalt Paldiskisse transportimise eest vastutas ENSV riikliku julgeoleku ministeerium ja selle Hiiumaa osakond, asusid Meri ja Undusk tekkinud veetranspordi probleemi ise lahendama.”

Meri väitel saatsid nad telegrammi Balti sõjalaevastiku komandörile admiral Tributsile, milles palusid väljasaadetavate transpordiks saata sobiva madala süvisega sõjaväealus. Admiral Valdimir Tributs oli alates 1949. aasta märtsist tegelikult NSV Liidu Sõjalaevastiku Hüdrograafiavalitsuse juhataja. „Kuigi kahtlustatav võib siinkohal valesti mäletada isikut või tema ametikohta sellel hetkel, ei tee see olematuks tõsiasja, et A. Meri omal initsiatiivil ja isiklikke sidemeid kasutades organiseeris küüditavate transpordi, st kuriteo täideviimiseks vajaliku abivahendi,” öeldakse süüdistuskokkuvõttes. Küüditatavate kogumispunkt viidi üle Lehtma sadamasse, kuhu sõjaväetraaler sai siseneda. 25. märtsi pealelõunal kontrollis Meri uut pealelaadimispunkti Lehtmas, kus mitmed tunnistajad ja kannatanud ta ära tundsid.

26. märtsil lendas Meri Tallinna, kus kandis suuliselt ette Karotammele. Oma sõnul luges ta operatsiooni ja oma ülesande läbikukkunuks, sest julgeoleku Hiiumaa osakond ei olnud talle edastanud väljasaadetavate materjale.

Ajavahemikul 25. – 28. märts küüditati Hiiumaalt 84 perekonda 261 inimesega (45 meest, 135 naist, 81 kuni 15-aastast last), neist 251 isikut laevaga „Sõmeri ja 10 isikut päev-paar hiljem lennukiga. Paldiskist viidi kõik küüditatud hiidlased küüdiesheloniga nr. 97310 ümberasumiskohta Novosibirski oblastisse.

Kuidas Meri küüditamist põhjendab?

Eeluurimise käigus on Meri enda kaitseks öelnud, et massilise sundkollektiviseerimise käigus oleks võinud tekkida verevalamine ning sellele järgneda nõukogude võimu repressioonid, mille tõttu väljasaadetud oleks Eestisse jäämise korral kannatanud veelgi rohkem kui väljasaatmiskohas olles, ilmneb süüdistuskokkuvõttest. „Kahest halvast variandist oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri voolanud,” on Meri öelnud. „Sellepärast arvasin, et väljasaatmine on ebameeldiv, kuid eelistatavam verevalamisest. /-/ Tuli ära koristada need inimesed, kes kollektiviseerimise tingimustes võtavad kätte relvad.”

Prokurör Sirje Hundi koostatud süüdistkokkuvõtte hinnangul ei ole seesugused stalinistlikust ideoloogiast kantud väited õigusriigis tõsiseltvõetavad. „Genotsiidi kui kõige ohtlikumat süütegu, mis ründab inimsust kui rahvusvahelist õigushüve, ei ole võimalik õigustada võimaliku suurema kahju ära hoidmisega või suurema „hüve” loomisega,” leiab süüdistuskokkuvõte. „Kahtlustatava väited ei ole tõsiseltvõetavad ka seetõttu, et eeluurimisel on tõendatud, et enamus küüditamise ohvritest olid naised, lapsed ja vanurid, kelle roll okupatsioonirezhiimile võimalu relvastatud vastupanu osutamisel ei saanud olla tõsiseltvõetav.”

Meri osalusel küüditati 13 raugaeas (vanem kui 75 eluaastat) isikut, kellest 11 suri. Välja saadeti pimedaid ja halvatud vanainimesi. Samuti saadeti välja 61 alla 12-aastast last ja kolm rasedat naist.

Miks on küüditamine genotsiid?

Eesti on ühinenud ÜRO peaassamblee 1948. aasta 9. detsembril allkirjastatud genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooniga ning 1968. aasta 26. novembril allkirjastatud konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes. Need dokumendid kohustavad riike kohaldama kriminaalvastutust muuhulgas väljasaatmist kui aegumatut kuritegu toime pannud isikute suhtes. Küüditamise puhul tulevad genotsiidikuriteona kõne alla kaks kuritegu: tervisekahjustuse tekitamine ja grupi liikmete asetamine elamistingimustesse, mis võivad põhjustada grupi täieliku või osalise hävimise ohu. Seejuures pole oluline, kas hävimine ka tegelikult aset leiab.

Süüdistuskokkuvõte leiab, et Sibrisse hajutatud ja emakeelse koolihariduse, kiriku ja piisava suhtlemisvõimaluseta jäetud küüditatud eestlased, kes talusid raskeid elutingimusi, nälga, sunnitööd ja ebapiisavat arstiabi, ei oleks saanud sotsiaalse või rahvusliku grupina Siberis eksisteerida üle ühe inimpõlve. Adolf Eichmanni kohtuasja ja Rwanda tribunali käigus on jõutud ka järeldusele, et väljasaatmine ja ümberasumine võib tekitada grupi liikmetele tervisekahjustusi.

Genotsiidi ohvrid on küll üksikisikiud, kuid nad ei satu ohvriks oma isikliku tegevuse, vaid oma grupikuuluvuse tõttu. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni kohaselt peab genotsiid olema suunatud riikkondliku, etnilise, rassilise või usulise grupi vastu, karistusseadustiku paragrahv 90 lisab sellele veel okupatsioonirezhiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi. Küüditamisohvritel oli riikkondlik side okupeeritud Eesti Vabariigiga. Oma perekondlike sidemete, st sotsiaalse päritolu tõttu omasid „kulakud” ja „natsionalistid” tugevat sidet Eesti Vabariigiga ning olid okupatsioonirezhiimi vastu negatiivselt meelestatud. Valides rünnaku objektiks grupi, millel oli oli säilinud kõige tugevam side okupeeritud riigiga, püüti hävitada vastupanu okupatsioonirezhiimile, tõdeb süüdistuskokkuvõte. „Seega oli küüditamise peamiseks eesmärgiks hävitada eesti rahvuslik (riikkondlik) ja okupatsioonirezhiimile vastupanu osutav grupp.”

Milliste paragrahvide alusel Merit süüdistatakse?

Karistusseadustiku § 90. Genotsiid

Rahvusliku, etnilise, rassilise, usulise, okupatsioonireţiimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi liikme tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, sellises grupis laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamise või sealt laste vägivaldse äravõtmise eest eesmärgiga hävitada grupp täielikult või osaliselt, samuti grupi liikmete asetamise eest elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu, – karistatakse kümne- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega

Karistusseadusiku § 97. Tsiviilelanikuvastane rünne

Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tsiviilelaniku tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema vägistamise, vaenlasriigi relvajõududes teenima või sõjalistest operatsioonidest osa võtma sundimise, pantvangi võtmise, temalt vabaduse ebaseadusliku võtmise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamise eest okupeeritud territooriumile või okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamise eest – karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.

Lugu ilmus 2008. aasta 24. mai Postimehes.

Arnold Meri jäi lõpuni iseendaks

Arnold Meri (1919 – 2009) ei varjanud oma osalust märtsiküüditamisel, kuid ka ei kahetsenud seda.

Järelehüüe ilmus 2009. aasta 30. märtsi Postimehes.

Haavatud sõdur lebamas loomavaguni põrandal kanderaamil, piinlevate kaaslaste oiged kõrvus ja omaenda surm silme ees. Just niisugusena kirjeldas Arnold Meri oma teekonda lahinguväljalt haiglasse pärast taplust, mis, nagu peagi selgus, oli muutnud ta elu.

1941. aasta 18. juulil pidas endisest Eesti armeest formeeritud Punaarmee 22. territoriaalkorpuse väeosa, kuhu kuulus ka politruki asetäitja Arnold Meri, maha lahingu Dno lähistel. Väeosa staapi ootamatult ähvardanud Saksa automaaturid löödi tagasi. Nõukogude Liidu propaganda ametliku versiooni kohaselt sepistas selle väikese, kuid olulise võidu just Arnold Meri, kes hoolimata mitmekordsest haavata saamisest vastupanu juhtis. Selle eest pärjati varakult Nõukogude-meelsusega silma paistnud eestlast Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega.

Kuidas lahing tegelikult kulges ja kellele kuulub sakslaste rünnaku tõrjumisel juhtiv roll, vajab veel selgitamist. Igal juhul seadsid mitmed korpusemehed Meri kangelasteo kahtluse alla juba Nõukogude ajal. Haavata Meri siiski sai ning on koostöös Vello Piltiga kirjutatud mälestusteraamatus talletanud alljärgneva kirjelduse piinarikkast sõidust haigla poole loksuva ešeloni loomavagunis:

„Morinost Staraja Russasse on 50 kilomeetrit ja seda teed sõitsime kolm ööpäeva. Tee oli puruks pommitatud. Kuni parandati, seisime. Saksa lennukid tulistasid madallennult. Vagunite katused olid sõelapõhjaks lastud. Kuuldavasti jõudis meie vagunist elusana sihtkohta vaid kolm-neli meest. Nende seas ka mina. Tõsi, kõik ei surnud kuulidest, vaid kannatustest. Suvi, kuumus, ei mingit abi ega tilkagi vett.“

Kas see surmasõit võis Arnold Merel silme ees seista ka 1949. aasta märtsikuus, mil ta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV ministrite nõukogu volinikuna Hiiumaal küüditamist kureeris? Kas ta maksis „fašistide käsilastele“ kätte, saates neid loomavagunitesse toppimiseks laevaga mandrile? See küsimus jääb nüüd vaid ajakirjanduslikuks kujundiks, mille tõelevastavust kontrollida enam ei saa.

 „Minu arusaamise järgi peavad inimesel kõigepealt olema veendumused,“ lausus Arnold Meri 1970. aastatel ilmunud kogumikus „Kangelaseks ei sünnita“. Tema ise oligi veendunud kommunist, kelle maailmavaade kujunes välja 1930. aastate äikese-eelses Euroopas slaavi intellektuaalide seltskonnas. Nähes lapsepõlvemaailma langemist Hitleri küüsi, otsustas see noormees: „Natsism oli ja on minule kurjuse kehastus number üks.“

Ühe kurjuse vastu võideldes asus Meri paraku teise teenistusse. Natsismi purustamise järel asus noormees nautima võidu mitmekesiseid vilju: rindelt rekvireeritud Saksa sõiduautost alustades ning välisreisidega lõpetades. Ta tõusis Eesti NSV komsomolijuhiks ning kui ta 1949. aastal sattus julgeoleku ohtlikku huviorbiiti, siis seda just seepärast, et temas nähti võimult kukkuva parteijuhi Nikolai Karotamme mantlipärijat.

Meri ei varjanud oma osalust märtsiküüditamises. Isegi kaitsepolitsei süüdistusmaterjal kohtuprotsessil, mille surm nüüd katkestas, põhines Meri enda ütlustel. Meril olnuks võimalik neist ütlustest taganedes kohtuprotsess nurjata niikuinii, kuid sellise vingerdamistaktika valimist olnuks tema puhul miskipärast raske ette kujutada.

„Meie, korpusest tulnud meeste silmis, aga peamine komsomolikaader tuli sealt, oli see tolle võitluse jätkamine, mida pidasime sõjas,“ iseloomustas Meri oma tegevust sõjajärgsetel aastatel kogumikus „Kangelaseks ei sünnita“. „Jah, rindejoon oli teine. Vormid aga ainult teataval määral teistsugused. Metsades pesitsevad bandiidid olid ju relvastatud… Ka klassivõitluse nn. varjatud vormid ei olnudki meie jaoks nii varjatud. Me teadsime, olime omal nahal tunda saanud, et esimesel võimalusel hakkab vaenlane tegutsema avalikult.“

Ka mullu kevadel õigustas kohtualune Meri „kulakute“ väljasaatmist sõnadega, et vastasel korral oleks külades puhkenud verevalamine…

Arnold Meri jäi lõpuni iseendaks. Kui ta tõesti oli kurjategija (kohtulik tõendus sellele jäi saamata), siis kuulus ta kahtlemata niisuguste roimarite hulka, kelle isikus segunevad kõige erinevamad iseloomujooned ning kellesse on seetõttu võimatu suhtuda üheselt. Ta osales küüditamisel. Kakskümmend aastat Eesti NSV haridusministri asetäitjana töötades tegeles Meri aga maakoolide ehitamisega. Tema üle üritati kohut mõista riigis, mis neid koole nüüd hävitab. Milliseks kujuneb ajaloo kohtu otsus, seda teab võib-olla juba Arnold Meri, kuid meie veel mitte.

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: