Hetked ajaloo lähistel


Vabadussõja esimene päev

Koolipoisid nägid Vabadussõja esimeste mürskude sähvatusi

1918. aasta 28. novembril langesid Narva linnale esimesed mürsud äsja alanud Vabadussõjas. Vaenlaste esimeste tõrjujate seas olid koolipoistest sõdurid ja kaitseliitlased.

oppursodurpaberitega.jpg

Lugu ilmus 2007. aasta 28. novembri Postimehes.

„Poiss, tõuse ruttu! Väljas lüüakse lahinguid ja sina alles veel magad, sinu kaasvõitlejad on vist juba ammu kohal!“

Nii koitis 1918. aasta 28. november Narva noormehele Voldemar Mirbachile. Tema isa seisis voodi ees ning raputas poega ärkvele. Niipea kui uni poisi teadvusest hajus, kostis väljas mürtsuv suurtükituli selgelt ka 18-aastase kaitseliitlase kõrvu.

Koos oma sõpradega oli Voldemar napilt mõne nädala eest astunud äsja moodustatud Eesti Kaitse Liidu liikmeks. 22. novembril, kui Narvat veel tõhusalt kaitsvad Saksa väed lõid tagasi Vene punaste esimese kallaletungikatse, oli Voldemar koos kaaslastega patrullinud rahutuil linnatänavail. Seejärel saabunud suhteline rahu ei ennustanud äreva sõjahommiku saabumist millegagi ette.

„Pane hani ahju,“ ütles poisi äratamisega ühele poole saanud isa emale, kes noorele sõdalasele kiiruga kohvi soojendas. Väärtusliku toidupoolise oli raudteel töötav isa raskete aegade kiuste hankinud Rakverest. Kuid nüüd polnud seda enam mõtet säilitada. „Tulevad ehk veel kuradid linna sisse ja võtavad sellegi käest ära. Mis söödud, see söödud,“ järeldas isa.

Voldemar hüppas riietesse, võttis oma kaitseliitlase püssi ja 15 padrunit ning tõttas Narva raekotta.

Smokinguga sõtta

„Tänavale jõudes nägin, kuidas kohalikud elanikud olid kogunenud maja väravatele, tänavanurkadele grupidesse, ning arutasid õige äreva nägudega isekeskis. Ühest sarnasest grupist möödudes tähendati: „Vaadake nolki, läheb sõda pidama, roigas seljas. Koolipink on vist püksitagumiku niivõrd ära kulutanud, et sealt ajud välja paistavad, no küll neile tehakse mantlit“.“

Vabadussõda, kuhu Voldemar Mirbach parajasti kiirustas, oli alanud hommikul kell 5.30. See oli sündinud otse Tallinna õppur-kaitseliitlase Helmut Järve silme all.

Järv ja ta kaaslased, kõik Tallinna koolide õpilased, olid 25. novembril, kui sõjaminister Andres Larka otsis mõndakümment kaitseliitlast Narva lähetamiseks, end kerge südamega „komandeeringusse“ registreerinud. „Liikus jutt, et tallinlased saadetakse Narva vaid viimaste meeleolu parandamiseks. Tarviduse korral vast tuleb küll ka kutsuda korrale linnas pead tõstvat kommunistlikku elementi ja hirmutada piiril laaberdavaid näljaseid enamlisi jõuke,“ on Järv oma Riigiarhiivis leiduvates mälestustes talletanud poiste toonase kuraasika ettekujutuse eelseisvast ülesandest.

Nii ilmusidki kooliõpilased-kaitseliitlased Narva sõitvale „Eesti valitsuse rongile“, mis tegelikult kujutas üksnes kütmata ja sisustuseta kaubarongi, kerges varustuses. „Olime väljumas just nagu mõnele pardijahile,“ meenutas Järv. „Kaitseliitlaste kirju pere hulgas torkas eriti silma üks noorhärra-eraisik, kes oli sõitnud Tallinnast Narva segastesse oludesse smokingus, just nagu mõnele pidulikule sündmusele. Siiski, verepulmade keerisesse sattumise võimalused järgmisel päevil meil ei puudunud.“

rudolfkirsipuu.jpg

kaarditagakulg.jpgkaarditagakulg1.jpg

Nüüd süüdati tühja kaubavaguni põrandal üksik küünal ning kui kell pool üks öösel rong liikumist alustas, lõid poisid lahti laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.“ Sellele järgnesid vähem pidulikud laulud ja siis lausa lööklaulud. Pikapeale sigines vestlus ees ootava Narva tundmatutest oludest.

„Paar jaama enne Narvat seisis ühe jaama juures trobikond Saksa sõdureid, kusjuures üks neist, viibanud pöidlaga Narva poole, tõmbas käega oma kõri juurest läbi, soovides oma liigutusega koolipoisse hirmutada, et Narvas „bolshevikud“ teevad meid nupu võrra lühemaks. Sakslase toores zhest lõbusate poiste tuju siiski ei suutnud häirida,“ kirjutas Järv.

Suur sõjakarneval

Saksa sõdur teadis, mida ta zhestikuleeris, sest Saksa väed valmistusid Narvat maha jätma. 27. novembril hakati valveposte osaliselt mehitama juba Eesti sõduritega. Kuid neid oli selgelt liiga vähe: sõja alguseks oli Eesti formeeritava 4. jalaväepolgu ja Kaitseliidu koosseisus Narva kaitsel vaid tuhatkond meest kõigest mõne kuulipildujaga, keda toetasid lahkumisele kibelevad 1800 Saksa sõdurit kuulipildujate, miinipildujate ja mõne suurtükiga. Neid asus peagi ründama  4000 vene ja eesti soost kommunisti arvukate raskerelvadega.

28. novembri öösel viidi Helmut Järv koos kaaslastega positsioonile Narva jõest ida pool otse vastu Nõukogude Vene piiri. Rinnet valvanud Saksa sõdurid olid koolipoisse nähes üllatunud, kuid sõbralikud. Öö oli vaikne, vaid helgiheitjad kammisid Vene piiri ja valgustusraketid susisesid õhku. „Just nagu illuminatsioon enne suurt karnevaali,“ leidis Järv.

Ja surmakarneval algaski. „Alustanud umbes kahekümnemehelise eesti-saksa salgaga liikumist kaitsejoonele, käis äkitselt kahuri kõmakas ja sähvatas punaste poolsel horisondil lai punane tulekuma, tähistades Narva tulistamise alguse venelaste patareide poolt. Nägime seega esimese Vabadussõjas punaste poolt lastud mürsu helki. Kell oli 5.30,“ kirjutab Järv.

Need suurtükipaugud äratasidki nii Voldemar Mirbachi kui ka 4. jalaväepolgu reamehe Ado Mäeoru. Viimane tõmbas kiiresti jalga äsja ettenägelikult ostetud uued säärsaapad ja tõttas kodust, kus ta ööbis, polgu kasarmusse Narvas Vestervalli tänaval. Sealt suundus ta koos 40-mehelise salgaga Jaanilinna poole, kust juba kostus püssiraginat.

„Hermanni kindluse kohal natukene maad siinpool puusilda jooksis meile järgi üks Saksa ohvitser, kes teatas, et Kreenholmis punased tulistavad Saksa patareid, mis asus Joala väljal, ja palus sinna abiks tulla.,“ on meenutanud Mäeorg. Salk jõudiski peale sündmuskohale, kus nägi pealetungivat vastase ahelikku.

Sõja tegelik pale

„Siis lõime püssid korralikult paukuma. Minu seljataha ilmusid kusagilt ka Saksa sõdurid ühe raskekuulipildujaga, kes ka kohe tule avasid vaenlase aheliku pihta,“ kõlab Mäeoru talletatud kirjeldus Vabadussõja esimesest lahingust – Joala lahingust. „Seda aega kasutas Saksa patarei ja pööras torud aheliku poole. Lähedase maa tõttu oli ka patarei tuli üsna tabav. Nähes vanelase paanikat, tormasime kraavist välja, püstijalu tulistades vahete vahel ja vaenlane oli lõpulikult löödud.“

kuulipildujaga.jpg

Niisiis oli Vabadussõja esimene lahing lõppenud ka esimese võiduga. Vastane, kelleks osutus punane 2. Viljandi kütipolk, kaotas ainuüksi surnutena 94 meest.

„Vangilangenud, oli sees siis haavatud või mitte, lasti kõik kohapeal sakslaste poolt maha. Oli ka meie meeste hulgas mitmeid kes sellest lõbu tundsid ja haavatuid maha põmmutasid,“ meenutas Mäeorg esimest kokkupuudet sõja tõelise palgega.

Voldemar Mirbach sattus pealetungiva vastasega lahingusse ühe metsatuka lähedal. 200-300 enamlase vastu astus 25-30 õppursõdurit ja teist sama palju sakslasi.

„Süda kipitses poistel, sest nad tahtsid vägise pauku teha, kuid sakslased järjest keelasid, ning tähendasid: las „poltshevikud“ tulevad lähemale. Aga kus sellega, igaüks tahtis vaenlasele valu anda, panime püssid palge ja avasime tule vaenlase sihis. Pea lõppesid aga padrunid otsa, sest 15 padrunit ei löönud kuigi kauaks ette. Loomulikult tegi paugutamine algusest õpuritele lõbu, aga kui padrunid otsa lõppesid, oli nii mõnelgi poisil nutu võru ümber suu,“ kirjeldas Mirbach.

Eesti koolipoisse hämmastas sakslaste külmaverelisus ja kiretu professionaalsus: „Üks vana habemega sakslane rebis taskust välja suure valge kivikoluga piibu, laadis selle õige külma rahuga, nii kui poleks vaenlast olemaski, tubakat täis, süütas põlema, ootas veel mõne silmapilgu, siis haaras kuulipilduja käepidest kinni ja samasuguse külma rahuga oma piibust suuri suitsupilvi taeva poole saates avas tule, mis niitis vaenlase ahelikke.“

„Hallivatimeeste“ üle saavutatud võit tõstis poiste tuju taevasse. Ent lahinguväljale jäänud vastaste laipade armetu väljanägemine – paljud neist kandsid kasetohust viiske ja pastlaid, mis olid soos sumpamise tõttu jäätunud – tekitas nii mõneski võitlejas kaastunnet.

Linna naastes sai Mirbach taas kuulda mõnede punaselt meelestatud linnaelanike sõimu. „Õppurid tattninad, tööliste vereimejad, mis olete teinud, vaadake oma ohvreid! Kas selleks on teid koolitatud, et töörahvast tappa, timukad niisugused!“ sajatasid kohalikud enamlased, enne kui kaitseliitlased nad laiali ajasid.

Taandumine tagalasse

Lahingule järges paljudele noortele Eesti sõduritele ärev ootamine täielikus infosulus. Mäeoru rühm leidis lähedal asuvast Joala mõisast haavatud punase, kes osutus üksuse juhi kapten Vaga koolivennaks. Punane saadeti hobusega Kreenholmi haigemajja. Siis nägid sõdurid Saksa vägede lahkumist ning kuulsid Narva jõe silla õhkulaskmist.

Vähimatki infot ja ühtki käsku saamata asusid Mäeoru rühma sõdurid omal käel linnast välja liikuma – ning suurem osa neist kadus selle teekonna käigus linna vahele oma kodudesse.

Sõjaväelise juhtimiseta jäi rindele oma saatust ootama ka Helmut Järve õppursõdurite rühm. Viimaks otsustati taanduda koos positsioonilt lahkuvate Saksa vägedega. Need aga ei tahtnud üleliigseid eestlasi kuidagi oma soomusrongile lubada. „Hommikul oli teil kange tahtmine sõdida; miks nüüd jalga lasete? Eks minge kaitske oma riiki, mis te vagunisse kipute!“ aasisid sakslased, ise rindelt pääsemise tõttu ülevoolavas tujus.

Kaitseliitlane Voldemar Mirbach suundus pärast lahingut raekojas asuvasse staapi ning sai sealt korralduse võtta poole tunni jooksul kodust hädavajalikud asjad ning valmistuda Narva maha jätmiseks, sest vaenlase dessant on vallutanud Narva-Jõesuu. Koju jõudes edastas ta selle uudise emale, kes just oli evakueerumisele saatnud raudteelasest isa.

„Pidin ka mina kodust lahkuma, sest olin ju viimane poeg, kes veel järele jäänud, kuna kahest vanemast vennast, kes ilmasõjast osa võtsid, polnud hulgal ajal mingit teateid,“ kirjeldas olukorda Mirbach.

Noore sõduri ema võttis ahjust hommikul isa õpetuse peale sinna pandud hane ning pakkis poisile kaasa. Vabadussõja esimene päev oli jõudnud õhtusse.

Alo Lõhmus

Fotode allikad: Riigiarhiiv ja Eesti Ajalooarhiiv

Võidukad soomusronglased taastasid eestlaste eneseusu

Improviseeritud soomusrongid tõid 1919. aasta jaanuaris pöörde Vabadussõja käiku, pannes aluse eestlaste vastupealetungile ning taastades Eesti sõdurite kaduma kippunud enesekindluse.

soomusrong13.jpg

Lugu ilmus 2008. aasta 11. jaanuari Postimehes.

Noor Eesti ohvitser Paul Laamann saab 1919. aasta jaanuari alguses Eesti soomusrongide, soomusautode ja sõjalaevade ülemjuhatajalt Johan Pitkalt ühekorraga nii häbistava peapesu kui ka väärtusliku õppetunni. Laamannile on ülesandeks tehtud kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 formeerimine. Ta ongi usinasti otsinud rongile meeskonda ning valvanud sadamatehastes rongi ehitavate üha mässumeelsemate tööliste järele, vajaduse korral neid isegi relva ähvardusel tehases kinni hoides.

Kuid relvastust on raske leida. Iseäranis kuulipildujaid pole kusagilt võtta, kuid soomusrongile on ette nähtud kaks kuulipildujavagunit kokku kaheksa kuulipritsiga.

Nüüd ilmub ta nõutuna Pitka ette oma muret kurtma. Kõik relvalaod on läbi käidud, ent need on tühjad. Kas ei oleks võimalik puuduvaid kuulipildujaid laenata teiste soomusrongide pealt?

Oma alalist varustust kandev tulevane admiral – seljas kasukas, õlal püss, vööl revolver, paar käsigranaati ja mõõk, ümber kaela rihma otsas binokkel ja kasukanööbi otsas rippumas taskulatern – vaatab noorele ohvitserile karmilt otsa. Seejärel astub talle otse nina alla ja käratab: „Kas teie siis ei tea, k u s t relvi saab? Kas vaenlasel on kuulipildujatest puudus? Minge ja tooge nende käest!“

Sõjaõnn pöördub

soomusrong14.jpg

1919. aasta algus ei olnud võitlevale Eestile just helge. Detsembris langesid Rakvere, Tapa, Võru ja Tartu ning punaväed ohustasid juba Paidet ja Tallinnatki. Selles lootusetus olukorras oli aga pooleldi juhuse läbi pandud alus relvaliigile, mis õige pea osutus hämmastavalt tõhusaks ning tõi peagi pöörde kogu Vabadussõja käiku.

Novembri lõpus oli Kaitseliidu patrull leidnud Tallinnast Kopli kaubajaamast sinna Saksa okupatsioonivõimude poolt maha jäetud primitiivse soomusrongi. Sellest sai Eesti laiarööpmeline soomusrong nr. 1, mis pärast oma legendaarse ülema Anton Irve hukkumist hakkas tema järgi kandma nime „Kapten Irw“.  Soomusrong sõitis rindele juba 30. novembril ning sõja jooksul järgnesid talle veel viis laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist rongi.

Need rongid olid nagu omaette väikesed, kuid suure löögijõuga armeed, ilmudes oma suurtükkide, kuulipildujate ja jalaväedessantidega vaenlase ette – või ka taha – surma külvama kõige ootamatumatel hetkedel.

Kuid rangelt võttes polnudki tegu soomusrongidega. Esimesed säärased rongid soomustati liivakottide ja laudseinte vahele loobitud lahtise liivaga, mis vagunite rappudes pegi seina vahelt välja nirises.

Rongi ees veeresid tavaliselt paar lahtist platvormi raudtee parandamise varustusega, järgnes kaubavagunist ümber ehitatud suurtükivagun, siis kuulipildujavagun, seejärel ülejäänud vagunid meeskonna ja sõjavarustusega. Vedur ise, tavaline ja tihti päevinäinud auru jõul töötav „turtsuv siil“, oli peidetud esheloni keskele.

Hüppav suurtükk

„Ainuke suurtükk oli väga kummaline riistapuu,“ on laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 esimest raskerelva meenutanud rongi võitleja Hugo Kakk. „Iga kord kui temast vaenlase pihta tulistati, hakkas ta mööda platvormi kui konn ringi hüplema, ning vägisi tahtis üle parda maha lipsata. Igatahes patarei meestel võttis alati tükk aega tema kinni püüdmisega ja kohale säädmisega, kuni kepslevast konnast saadi järgmine pauk välja lasta. Patarei meeskond ristiski ta „konnaks“.“

Hakki soomusrong sõidab saja mehe ja 15 ohvitseriga Tallinnast Viru rinde suunas välja 1918. aasta 21. detsembril. Koos jalaväeosadega on seal vaenlase kinnipidamisega ametis juba ka laiarööpmelised soomusrongid nr. 1 ja 2.

Kuid esialgu ei paista midagi muutuvat, Eesti vägesid seirab endiselt ebaõnn. Vastase raske ja täpse suurtükitule tõttu rongide pihta läheb luhta Tapa hoidmise katse.

„Granaatide lõhkemiskohtadel kerkisid taeva poole kõrged, lehtrikujulised tolmupilved, shrapnellid vingusid ning sundisid igaühte instinktiivselt küüru tõmbama, ainult kapten Irv ei teinud sellest kõigest väljagi, tema pilgus oli ainult näha imestust, kui mõni mürsk hädaohtlikult lähedal lõhkes,“ kirjeldab veel viimaseid päevi laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemana teeninud Laamann oma kolleegi, soomusrongi nr. 1 ülema põlglikku suhtumist vastase mürskudesse.

Rongid ja jalaväeosad jätavad jõulupühal Tapa maha.

Viimane piir

Kõik saavad aru, et kui taganemine jätkub, laguneb rinne koost ja sõjaga on ühel pool. Levivad kuuldused Tallinnas ette valmistatavast punaste mässust. „Kui oleks veel üks jaama vahe taganetud, siis oleks kindlasti pooled mehed rongidelt jalga lasknud. Sest alaline taganemine, millele ei näinud lõppu tulevat, mõjus meeskonna meeleolule masendavalt. Mitmed meestest ei uskunud enam, et suudame veel hoogustunud vaenlasele vastu panna,“ kirjeldab Hakk. „Mõningad mehed tegid isegi tasapisi ettevalmistusi rongilt lahkumiseks kui veel peaks taganetama.“

Ööl vastu 4. jaanuari üllatavad soomusronglased ja 1. ja 5. polgu sõdurid aga vaenlast Priske saeveski juures ja saavad selles „mulinas“ – nii kõlab soomusronglaste sõna lahingu kohta – esimese väikese võidu.

4. jaanuaril üritavad punased vallutada Kehra jaama, kuid soomusrong nr. 1 sõidab kapten Irve juhtimisel uljalt otse vaenlase peale, jahmatades viimast täiesti ootamatult Arudevahe talu maadel. Rongisuurtükkide ja vagunitest väljunud dessandi jõul peksakse punased laiali.

Lõputu taandumine on nüüd asendunud pealetungiga. Järgmiseks puhastab kapten Irv oma rongiga 5. jaanuaril Aegviidu, 6. jaanuaril Jäneda ning 7. jaanuaril Lehtse.

soomusrong12.jpg

Aegviitu sisse sõites leiavad soomusronglased eest jaama, kus „nagu oleks laata peetud“. Punased on soomusrongide eest põgenedes jätnud laudadele aurama teeklaasidki ja katelokid maisipudruga. Jaama unustatud seljakottidest tulevad välja röövitud pesu, kleidid, ülikonnad, ehted ja isegi Rakvere tuletõrjeseltsile kingitud hõbepeeker. Jäneda mõisa mööbel, sisustus, raamatud ja klaver on punaste poolt pilbasteks lõhutud ning härraste vannitoa vann ja seinad täidetud roojaga.

Punased kuradid

9. jaanuari hommikul vallutavad kolm soomusrongi suurtükitule ja dessantidega Tapa linna. Nüüd põgeneb vaenlane juba ülepeakaela. Soomusrongi nr. 3 „konna“ kõrval paugub juba ka Inglise sõjalaevalt saadud väärikas laevasuurtükk, mis sai nimeks „Onu Tom“.

„Punased kuradid lidusid nii kiiresti eest ära, et kuidagi ei jõudnud neile järgi,“ lõõtsutavad higist auravad koolipoisid pärast lahingut. Tee on vaba nii Narva kui Tartu suunas ning viimane vallutataksegi juba 14. jaanuaril, sest soomusrongide üldjuhi kapten Karl Partsini on jõudnud kuuldused tema perekonna vangistamisest Tartus ja ta otsustab mitte jääda linna päästmiseks ootama ülemjuhataja korraldust.

„Eile õhtul oli küll tumedalt suurtükkide pauke kuulda, kuid siis ei julgenud veel keegi loota, et päästjad nii ligidal on,“ imestab üks vanaproua, keda Hakk vabastatud Tartu tänavail kohtab. „Alles hommikul, kui paugud aina Tartule lähemale tulid, lõi südame alt soojaks.“

soomusrong15.jpg

Meeleolumuutus on toimunud mitte ainult Tartus, vaid kogu riigis. Seda tajub eriti hästi 4. rahvaväepolgu reamees-õppursõdur Kalju Luuberg, kes sõja alguses punaste kätte vangi langes, kuid Eesti vägede pealetungi ajal vangist põgenes. Nüüd asub ta teele  Narva rinde suunas ega jõua rahva head tuju ära imestada.

„Ajavahemikul, mil mina punaste käes olin, oli palju muutunud. Kõikidel inimestel ja sõduritel olid rõõmsad näod, ei olnud näha tusaseid, nagu seda enne vangilangemist nägin,“ kirjutas ta oma mälestustes. „Ei olnud kuulda enam, et Eesti sõda suure Venemaaga on jaburdamine. Ka ei mõtelnud keegi enam väejooksu peale, nagu see taganemise ajal tavaline asi oli. Sooviti õnne ja kiideti. Tee peal vastu tulijad tervitasid meid sõnadega „Tere vennad“ (ei olnud seltsimeest ega härrat).“

Kust saada relvi?

soomusrong11.jpg

15. jaanuaril jõuab Paul Laamann oma uue kitsarööpmelise soomusrongiga nr. 2 lõunarindele. Ühe raudteevahiputka juures laseb ta rongi kinni pidada ning läheb vahi käest küsima, kas vaenlast on näha olnud. Hirmunud raudteevaht aga ei saa sõnagi suust, vaid osutab läbi akna õue.

„Vaatasin tema pilgu suunas ja nägin läbi akna aias, ilusa kuuseheki varjus, kahte laskevalmis kuulipildujat, mõlemad suunatud soomusrongi poole. Kuulipildujad olid täiesti laskevalmis, lindid sees ja suur virn kaste laskemoonaga nende kõrval,“ meenutas Laamann. „Selgus, et majas oli asunud 8-meheline valvetõke. Nähes rongi lähenemas, oli meeskond esiteks jooksnud kuulipildujate juurde, kuid nähtavasti märgates, et rongilt vaatas neile kahuri ähvardav toru vastu, ära kohkunud, kuulipildujad ja laskemoona sinnapaika jätnud ja metsa põgenenenud.“

Pitkal oli olnud õigus – relvi tuleb tuua vaenlase käest.

Alo Lõhmus

Esimene foto: laiarööpmeline soomusrong nr. 2 Valgas pärast linna vallutamisst. Teine foto: laiarööpmelise soomusrongi nr. 1 (“Kapren Irw”) suurtükivagun “Tommi” 1919. aasta algul. Kolmas foto: laiarööpmelise soomusrongi nr. 4 suurtükivaguni “Tõll” 105-millimeetrine Kruppi suurtükk. Neljas foto: soomusrongi kuulupildujavaguni sisevaade. Viies foto: kitsarööpmeline soomusrong nr. 5 Põhja-Lätis 1920. aasta kevadel.

Fotode allikas: Eesti Ajalooarhiiv

Eesti soomusrongid Vabadussõja lõpul

Laiarööpmelised

„Kapten Irw“ – 12 ohvitseri, 145 tääki, 22 kuulipildujat, 3 suurtükki

Nr. 2 – 14 ohvitseri, 205 tääki, 23 kuulipildujat, 3 suurtükki

Nr. 3 – 13 ohvitseri, 172 tääki, 20 kuulipildujat, 2 suurtükki

Nr. 4 – 10 ohvitseri, 141 tääki, 20 kuulipildujat, 4 suurtükki

Nr. 5 – 15 ohvitseri, 171 tääki, 18 kuulipildujat, 4 suurtükki

Nr. 6 – 9 ohvitseri, 140 tääki, 12 kuulipildujat, 4 suurtükki

Kitsarööpmelised

Nr. 1 – 5 ohvitseri, 74 tääki, 10 kuulipildujat, 2 suurtükki

Nr. 2 – 4 ohvitseri, 54 tääki, 9 kuulipildujat, 1 suurtükk

Nr. 3 – 5 ohvitseri, 73 tääki, 9 kuulipildujat, 2 suurtükki

Nr. 4 – 4 ohvitseri, 53 tääki, 6 kuulipildujat, 1 suurtükk

Nr. 5 – 2 ohvitseri, 22 tääki, 4 kuulipildujat, 1 suurtükk

Kõik rongid kokku 93 ohvitseri, 1250 tääki, 153 kuulipildujat, 27 suurtükki

Allikas: „Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918 – 1941“


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: