Hetked ajaloo lähistel


Suursaadik Warma tähtsaim noot

Suursaadik Warma tähtsaim noot

2002. aasta augustis  sängitati Tallinna Metsakalmistul mulda urnid Eesti Vabariigi pikaajalise diplomaadi ja kõrge riigitegelase Aleksander Warma ja tema abikaasa Marta Warma tuhaga.

aleksander_warma.jpg

Lugu ilmus 2002. aasta 24. augusti Postimehes.

Suursaadikute volikirjade esitamine Soome presidendile pole iialgi olnud kuigi toretsev toiming. Selles on koguni omajagu kõrgstiili rutiini. Ennast riigipeale esitlevad uued saadikud ulatavad koos volikirjaga kinnises ümbrikus ka standardse dokumendi oma eelkäija tagasikutsumise kohta. President mõistagi teab seda ega tõtta sünnipäevalapseliku õhinaga ümbriku sisuga tutvuma.

Esimese Eesti suursaadiku saabumine 1992. aasta aprillis pärast poolesajandilist vaheaega on juba iseenesest nii erakordne sündmus, et soomlastel on raske sel puhul ette näha veel mingeid vormilisi eripärasid, isegi kui saadikuks on neile hästi tuntud Lennart Meri.

Ent nüüd istub see saadik presidendi vastas tugitoolis, nihutab oma ümbriku viimasele nina alla ning nõuab, et see vaataks, mis seal sees on.

 lennartmeri.gif

Presidendi nägu väljendab mõningat hämmeldust, kuid ta teeb seda. Ümbrikus on Eesti viimase sõjaeelse Soome-saadiku Aleksander Warma noot Soome välisministeeriumile teatega, et seoses Eesti vägivaldse liitmisega Nõukogude Liitu katkestab ta Helsingi saatkonna tegevuse alates 1940. aasta 7. augustist.

Just nimelt katkestab, mitte ei lõpeta.

Mauno Koivisto loeb dokumendi läbi vaikselt, aeglaselt ja suure tähelepanuga. Siis pöördub ta õnnelikult särades juuresviibiva välisministri Paavo Väyryneni poole.

«Kuule, selle kirja järgi ei ole me ju mitte kunagi tunnustanud Eesti Vabariigi okupeerimist!» ütleb ta.

Kas Eesti on iseseisev?

 Kui eelmises elus mereväekarjääri teinud ning selle käigus merejõudude staabiülema kohani tõusnud, seejärel aga diplomaadiks hakanud Aleksander Warma saabub pärast teenistust Nõukogude Liidus ja Leedus 1939. aasta 29. novembril oma kolmandale asukohamaale Soome, on õhus hoopis teistsugused meeleolud.

«Kas Eesti peab end ka praegu veel iseseisvaks riigiks?» küsib naksikas naisajakirjanik Helsingin Sanomatest, ehkki vastne Eesti saadik on palunud hoiduda poliitilistest küsimustest, eriti mis puudutavad baasidelepinguga seotut Eestit ja Venemaad. Saadik siiski kogub end ning tulistab vastuküsimuse. Kas proua ajakirjaniku arvates kadus Hiina iseseisvus siis, kui ta Port Arturi Venemaale rentis?

Vastuse sellele sõnavahetusele toob algav öö. Keskööl teatab telegraaf Nõukogude Liidu ja Soome vaheliste diplomaatiliste suhete katkemisest. Oma esimesel Soome-hommikul ärkab Eesti saadik õhuhäiresireenide ning Helsingi lennuväljale langevate vene pommide peale.

Jõudu Varese valitsusele!

Lõhkevate pommide müra kuulates on ta väga kahemõttelises olukorras. Enamik neist lõputuna järgnevaist pommilastidest jõuab Soome taevasse i s e s e i s v a s Eestis paiknevatest baasidest.

Kui Warma suundub presidendilossi volikirja üle andma, on see nagu teisedki riigiasutused evakueeritud ning asjaosalised tulevad kohale vaid tseremoonia pärast. Ka siin kaldutakse reglemendist kõrvale. Soome president ei pea tavaliselt saadikuid vastu võttes kõnesid, kuid Warmale teeb president Kyösti Kallio erandi. Ta lausub tere tulemast ja lisab: «Kuigi Eesti liitlane on praegusel silmapilgul Soome vaenlane, ei pea see riivama meie usaldust Eesti Vabariigi saadiku vastu».

Mõne aja pärast kirjutab Warma: «Ei saa öelda, et Soomes Talvesõja ajal hea pilguga oleks vaadatud Eestile». Saadik astub samme, et lõpetada Soome raadio eestikeelsed saated, mis Eesti valitsuse järeleandlikkust kritiseerivad.

Pärast 1940. aasta juunipööret satub Warma veelgi mitmemõttelisemasse olukorda. «Ees-tis leiduvate arhiividokumentide alusel võib väita, et kõige selgemalt väljendas oma lojaalsust uue võimu suhtes just A. Warma,» kirjutab välisteenistuse ajalugu uuriv ajaloolane Eero Medijainen raamatus «Saadiku saatus».

«Endine saadik on oma mälestustes rõhutanud, et 1940. aasta juunis-juulis oldi Soome välisministeeriumis veendunud, et K. Päts on endiselt Eesti president ja tema poolt ametisse määratud valitsus seaduslik. Paratamatult tekib aga küsimus, kas mitte Warma enda tegevus ei kujundanud seesugust veendumust.»

Kui Tallinnast saabub välissaadikutele ringkiri kinnitusega, et «nüüdne idaorientatsioon meie välispoliitika alusena pole fraas, vaid seda tuleb järjekindlalt ellu viia», vastab Warma innuka toetusavaldusega, soovides Varese valitsuse liikmetele lisaks veel jõudu nende raskes ja vastutusrikkas töös.

Lõplikult valib Warma oma poole – Eesti poole – alles siis, kui Eestist oli ametlikult saanud Nõukogude Liidu osa.

«Näeme varsti siis Tallinnas,» lõpetab Andresen oma viimase telefonikõne Soome saadikuga.

Nad ei näe. Warma saadab hoopis Soome välisministeeriumile eelkirjeldatud noodi saatkonna tegevuse katkestamisest ebaseaduslike sündmuste tõttu kodumaal, palkab hoone uksele valve, võtab kaasa lipu ja pitsati ning läheb «puhkusele».

Kirjanik Jaan Kross leiab, et hinnangutega Warma juunimeelsuse kohta tuleb olla ettevaatlik. «See on nüansside küsimus. Usun, et ta ei olnud põhimõtteliselt teistsugune mees kui (eksiili jäänud suursaadikud) August Torma ja Heinrich Laretei,» ütleb kirjanik.

Järjepidevuse hoidja

Saatkonna võtmete äraandmisega Warma kahtlused ja kahevahelolekud ka lõpevad. Nüüd saab tast kolmekümneks aastaks Eesti iseseisvuse järjepidevuse üks innukamaid eestvõitlejaid.

Jätkusõja puhkedes 1941. aastal püüab Warma astuda samme Eesti Helsingi saatkonna taasavamiseks. Ta hakkab tegutsema infovahendajana Lääne ja kodumaa vahel ning säilitab kontakti ka Soome välisministeeriumi ning diplomaatilise korpusega. Võimude nõudel lahkub ta Soomest Stockholmi alles 1944. aastal.

Rootsis saab Warmast mitmete Välis-Eesti organisatsioonide, eriti Eesti Rahvusnõukogu aktivist.

«Rootsi ei tunnustanud Eesti eksiilvalitsust, see sai tegutseda just rahvusnõukogu kaudu,» räägib Eesti viimane eksiilpeaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark. Warma võttis enda peale omavahel tülli pööranud pagulasorganisatsioonide lepitamise.

1950. aastatel ametlikult moodustatud eksiilvalitsuses saab Warmast välisminister ning kohtuministri kohusetäitja, siis peaministri asetäitja välisministri ülesandeis ning 1963. aastast kuni oma surmani 1970. aasta detsembris peaminister presidendi ülesannetes. Tema ülejärgmisel mantlipärijal Heinrich Markil avaneb võimalus anda võim üle seaduslikult valitud presidendile.

Warma otsene järglane Soome saadiku ametis ning kaudne järglane Eesti presidendi toolil Lennart Meri meenutab aega, mil Tallinn ja Helsingi vastastikku saadikuid ei vahetanud. Kord talvel üht filmi tehes sumpas ta rezhissöör Rein Maraniga Põhja-Soomes tollimajani, ainsa ulualuseni kümnete kilomeetrite raadiuses.

Kuuldes, et lumised külalised on pärit Eestist, kargas vanem tollimees püsti ning hakkas puhtas eesti keeles esitama laulu «Ants oli tubli saunamees».

«See on järjekestvus südames, mis on vähemalt nii sama võimas kui õiguslik järjekestvus,» sõnab Meri, kellele Warma noot oli andnud võimaluse mustvalgel demonstreerida ka õiguslikku järjepidevust.

Alo Lõhmus 

Aleksander Warma elulugu

22.06.1890 Viinistu – 23.12.1970 Stockholm

1907-1914 (vaheaegadega) kütja, madrus, pootsman ja tüürimees kaubalaevadel

1914-1918 I maailmasõjas Vene sõjalaevastikus

1918-1919 Eesti mereosakonna kantseleijuhataja

1919-1920 Merejõudude staabiülema abi, hiljem staabiülem

1920-1924 Merejõudude staabi juriskonsult ja sõjalaeva Madrus komandör.

1926 läks kaptenmajorina erru

1924-1926 Kaitseministeeriumi juriskonsuldi abi, hiljem kodifikaator

1926-1927 Välisministeeriumi juriidilise büroo juhataja

1927-1931 Välisministeeriumi administratiivosakonna juhataja

1931-1933 Eesti saatkonna nõunik Moskvas

1933-1938 peakonsul Leningradis

1938-1939 Eesti saadik Leedus

1939-1944 Eesti saadik Soomes.

1953-1962 välisminister ja kohtuministri kt eksiilis

1962-1963 peaministri asetäitja välisministri ülesandeis eksiilis

30.03.1963 – 23.12.1970 peaminister presidendi ülesannetes eksiilis.

Allikas: presidendi kantselei 


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

Aleksander Warma ei olnud suursaadik (ambassodor), vaid saadik (envoy).

kommentaar kirjutas K.




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: