Hetked ajaloo lähistel


Eesti Vabariigi noor atašee tantsis end läbi ajaloo

Eesti Vabariigi noor atašee tantsis end läbi ajaloo

erich-ronald-lipstok.jpg

 

Lugu ilmus 2001. aasta 16. jaanuari Postimehes.

Nõukogude Liidu Kaunase saatkonna uksele lähenedes valdas Erich-Ronald Lipstoki südant kummaline kõhedus.

See tunne pole 27-aastase noormehe südames muidugi harv külaline, liiatigi kui noormees teenib diplomaadina esimest aastat oma esimeses välislähetuses ning teeb parasjagu kohustuslikke tutvumisvisiite järgemööda kogu diplomaatilise korpuse esindajatele – sest just niisuguses olukorras Eesti Vabariigi Kaunase saatkonna atashee Lipstok sel hetkel oligi.

Kuid nüüd näis talle, et saatkonna välisukse pisikese akna kaudu teda fotografeeriti. Venelased jätsid Lipstoki näo meelde. Oli aasta 1939.

Aastaid varem oli aga Lipstokile endale mällu süüvinud kaks nägu – tema isa oma, kellele Läti juht Janis Cakste kinnitas rinda Karutapja ordeni teenete eest Läti vabastamisel, ning oma sugulase, välisminister Karl Robert Pusta näojooned.

 «Võibolla sealt saingi ajendi välisteenistusse minekuks,» arvab Lipstok nüüd. 1936. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud noorukist sai peagi välisministeeriumi palgata praktikant ning aasta pärast (kui eksamid edukalt õiendatud) palgaline kandidaat. 1938. aastaks sai mehest atashee Kaunases, Eesti kõige väiksemas saatkonnas.

Diplomaatilisi passe kandsid selles Parodas gatve (Näituse tänava) üürimaja asutuses taskus üksnes Lipstok ning Eesti saadik Aleksander Warma, neile lisandusid mittediplomaatidena eestlasest ametnik ning leedulastest teenijad ja autojuht. «Näituse tänav 16, Eesti saatkond,» oli esimene leedukeelne lause, mille noor atashee ära õppis.

Millega atashee tegeleb? Vastuvõttude korraldamisega, ametliku kirjavahetuse pidamisega, konsulaarküsimuste lahendamisega, rahaasjade klaarimisega – seda muidugi. Isegi abielude registreerimisega, kui tarvis.

Kuid 27-aastane Lipstok avastas oma meeldivaks üllatuseks peagi, et lisaks kõigele kuulub atashee ametikohuste hulka ka tantsimine. Saatkonnad korraldasid ühtelugu balle, kus osalesid Leedu tähtsamad tegelased ning ka diplomaadid teistest välisesindustest. Eesti saatkonna esindamata jätmine neil tähtsatel üritustel, kus peomeeleolu võimaldas irduda ametlikest formaalsustest ning vestelda teise maa esindajatega vabas vormis, ei tulnud muidugi kõne alla. Kuid ballid olid pöörased ning Warma saatis sinna targu jalga keerutama oma noore käsualuse.

«Kohustus oli tantsitada kõiki daame, küll keskealisi, küll vanemaid, mitte ainult nooremaid,» mäletab Lipstok. «Saadik Warma andis vestluse osas soovituse palju rääkida, aga mitte midagi ütelda.» Igal juhul olid Eesti noorukese diplomaadi põlved üpris valusad, kui ta ballijärgsetel hommikutel kella neljaks oma üürituppa naasta võis.

Eesti saatkond ise korraldas märksa intiimsemaid, tavaliselt mõnele Leedu riigi- või kultuuritegelasele pühendatud vastuvõtte kuueteistkümnele külalisele.

Lipstok mäletab üht vastuvõttu 1939. aastal, mil Saksamaa oli okupeerinud Klaipeda ning õhkkond Leedus juba pinev.

«Meil viibis keegi Leedu valitsusliikmetest ja Inglismaa saadik, kelle vahel käis väga elav vestlus. Warma palus siis mind, et ma tegeleksin daamidega, kutsutute abikaasadega. Seda palvet oli mul raske täita. Võttes arvesse minu noorust, ei tundnud ma end nii kõrgete daamide seltskonnas just eriti mugavalt.»

Leedu-Eesti suhted aga olid lausa südamlikud, paremad nad enam olla ei saanudki, meenutab Lipstok. Tema üks ülesandeid – ning mitte tähtsusetu – oli tegelemine leedu noorsooga, Eesti maine kujundamine nende silmis. Leedulased suhtusid siira heatahtlikkusega Eestisse ning ka toonastel eestlastel polnud leedulaste suhtes eelarvamusi, väidab Lipstok.

Atashee läbikäimine leedu noorsooga oli koguni nii tihe, et see teenis ära kergelt etteheitva märkuse Poola saatkonnalt – riigilt, millega Leedu läbisaamine polnud kaugeltki nii soe. Muidugi, kui mitte arvestada peagi puhkenud sõjakuumust.»

1939. aasta 1. septembril istus Lipstok ühe oma eestlasest sõbraga jõe kaldal viimase autos, kui korraga raadio uudistediktor oma hääle puhtaks köhatas ja teatavaks tegi, et Saksamaa on alustanud kallaletungi Poolale.

Peagi okupeeris Nõukogude Liit ka Ida-Poola ning anastas Poola käest Vilniuse, mille siis pidulikult Leedule annetas. Hind, mida Leedu selle linna eest maksis, oli saatuslik – Nõukogude väed oma maa pinnal.

Saadik Warma pakkis kokku oma Marconi raadio-grammofoni koos hinnalise plaadi- ja maalikoguga ja loovutas saatkonna uuele peremehele Jaan Lattikule.

Warma oli olnud erudeeritud ning kogenud diplomaat, kes suutis alla neelata isegi sellise fopaa, kui nooruke atashee ei tundnud ära Warma maalitud autoportreed ning küsis: «Keda see peab kujutama?»

Lattik seevastu oli rahvamehest kirjanik ja kirikuõpetaja, kes mõjus Warma käe all lihvi saanud atashee kõrval liialt kodukootud ja villasena.

Muidu etiketti põlata armastades nõudis Lattik siiski, et atashee kõnetaks teda ei kuidagi teisiti kui «härra minister Teie ekstsellents», ning saatis atashee seejärel masinal ümber lööma oma kirju viljandlastele, koguduseliikmetele.

Kuid tuli päev, mil härra minister, Tema ekstsellents, kaotas pea. 1940. aasta juunis lükkasid Nõukogude väed ultimaatumi abil lahti Leedu väravad ning alustasid sissemarssi, põristades oma tankidega muu seas mööda ka majast Parodas gatve 16. Leedu president Smetona põgenes ning Eesti saadik kuulis seda uudist Lipstoki käest.

«Kõigepealt tegi ta mulle korralduse saata shifreeritud telegramm Tallinna välisministeeriumi, sealsamas võttis ise telefoniühenduse välisministeeriumiga ja teatas prantsuse keeles, et president on põgenenud.»

Peagi kutsuti ka Lattik Tallinna ning noor atashee jäi üürikeseks ajaks täitma saadiku ülesandeid, kuni saabus Varese valitsuse saadik, Venemaal sündinud Richard Käsper. Tema diplomaatilised pingutused seisnesid Lipstoki mälu kohaselt aga peamiselt lõbumatkades Leedu kaunil maastikul.

Saatkonna likvideerimine oli määratud 23. augustiks. Nõukogude saatkonna tehniline töötaja, kes oli saadetud vallasvara üle võtma, rehmas käega: «Käib küll! Teeme akti ära, kirjutage alla ja asi vask!»

Prõmmimine Lipstokite Nõmme kodu uksele 1941. aasta 14. juuni varahommikul käivitas kannatuste raja, mida toona jagasid nii paljud eesti perekonnad. Babõnina jaama pärakolkas vaatas loomavagunist mahalaaditud noormees, kuidas teine vagun viis igavesse teadmatusse tema vanemad. Teda ennast ootasid Uurali metsatöölaagrid, kurnatus, haigused ja invaliidsus.

Kõik see vormistati «jooksvalt» kümneks aastaks 58. paragrahvi 4. punkti – kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni ehk Kaitseliitu kuulumise alusel. Lipstok ei tea siiamaani, miks ei realiseerunud algne süüdistus salakuulamises – võibolla tundus see liiga ebausutavana isegi tema ülekuulajatele.

Kuid eile istus mees koos oma sõjaeelsete kolleegidega Tamara Skolimowska ja Edgar-Voldemar Kõrveriga välisministeeriumis taas aukohal ning avas mälestustahvli 231 välisteenistuslase, sealhulgas iseenda nimega, kes olid langenud võõrvõimude ohvriks ning kellest kümned olid oma ameti eest ka elu jätnud.

«Nimed tahvlil on meie ametivennad,» ütles välisminister Toomas Hendrik Ilves praeguste välisteenistuslaste poole pöördudes.

«Veelgi olulisem on aga see, et nad olid ja on ka hinge poolest samasugused kui teie – inimesed, sageli noored, kes tulid, et oma riiki ehitada ja maailma viia. Selle eest maksid nad kõige kallimat hinda.»

Alo Lõhmus 

Artikli allikad: Erich-Ronald Lipstoki intervjuu; Lembit Lauri. Kirjutamata memuaare 1989; Eero Medijainen. Saadiku saatus.

Vaata ka materjale represseeritud välisministeeriumi töötajate mälestustahvli kohta.


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: