Hetked ajaloo lähistel


Aegviidu polügoonil harjutati Norra vallutamist

Aegviidu polügoonil harjutati Norra vallutamist

Vahetult enne perestroika algust Nõukogude Liidus vallandunud sõjahüsteeria pani Tallinna diviisi reservväelased Aegviidu polügoonil harjutama Norra pealinna Oslo okupeerimist.

aegviidu.jpg

Lugu ilmus 2005. aasta 9. märtsi Eesti Ekspressis.

Sel ööl 1985. aasta märtsikuus tammusid tuhanded Nõukogude sõdurid kolonnis Põhja-Eesti teedel, logisesid autod ning möirgasid tankid. Nõukogude kodumaa oli kutsunud armee enda kaitsele. Ent enamik neist sõdureist olid eestlased: käimas olid järjekordsed Tallinna reservdiviisi õppused.

Paari aasta eest ülikooli lõpetanud ning sõjalise õppe käigus reservohvitseriks saanud Tiit Noormets istus Kloogal oma polgu staabis telefonivalves. Väeosa oli rahvast peaaegu tühi, sest kõik olid ametis mobilisatsiooniolukorda jäljendava tegevusega: väkke kutsutud reservistidest formeeriti üksused ning siis liikusid need motoriseeritud marsil Aegviidu polügooni suunas, et seal läbi viia lahinguõppused.

Korraga saabus raadio teel ärev teade: tank ajas mingil maanteel takso alla!Noormets haaras telefoni järele ning kandis juhtunust ette. Ent polgukomandöril oli talle ainult üks küsimus: kas tank jäi terveks?

 Võibolla aimas see vanem ohvitser, et tegelikult olid terveks jäänud ka inimesed, kes viibisid vastu tankiparrast end mõlkinud taksos, ent võibolla peegeldus tema küsimuses sügav ükskõiksus väljapoole armeed jääva elu vastu.

Seda ükskõiksust sai reservleitnant ning diviisi motolaskurpolgu 3. pataljoni 3. roodu 3. rühma ülem Noormets õppuste käigus näha veel küllaga.

Ehkki bussidega väeossa saabunud “bandedest” õnnestus tõepoolest formeerida pataljonid ning need isegi Aegviitu suunata (vaid üks sõdur sai selle käigus surma), polnud keegi viitsinud vaeva näha reservistidele laskeoskuste meeldetuletamisega.

Noormetsa rühmas oli kolm jalaväe granaadiheitjat, millest igaüks pidi tulistama neli lasku paarisaja meetri kaugusel olnud vineermärklaua pihta. Mitte keegi polnud meeles pidanud ajateenistuses õpitut, et külgtuul suunab granaadi lendama v a s t u -, mitte pärituult – ja kõik granaadiheitjameeskonnad lasid ühtmoodi rõõmsalt märgist mööda.

“Minul oli hea meel punaväe lasketulemuste üle ja mina ei olnud küll see mees, kes neid õpetama oleks hakanud,” sõnab praegu Riigiarhiivi ajaloolasena töötav Noormets.

Ent üks asi oli neil õppustel siiski tähelepanuväärne: vaenlane.

Lahing Oslo lähedal

Varasematel õppustel, kus Noormets oli osalenud, tähistati “omasid” ja “vaenlasi” neutraalsete nimetustega nagu näiteks punased ja sinised. Kuid seekord läks sõjamäng järsku väga konkreetseks.

Juba enne manöövrite algust selgitati Noormetsa pataljoni reservohvitseridele eelseisvat lahinguülesannet: pataljon on marsil, kohtub vastasega ning peab maha kohtumislahingu. Kes on vastane? Mitte mingid väljamõeldud “sinised”, vaid Bundeswehri motoriseeritud jalaväepataljon.

Noormets uuris ülemalt: kus siis asub tinglikult see “vahelduv põllu- ja metsamaastik arenenud teedevõrguga”, kus legendi järgi Nõukogude sõjamees kohtub Bundeswehri soomusrusikaga?

“Lõuna-Norras Oslo piirkonnas. Meie liigume Oslo poole eesmärgiga linn vallutada, ja Oslo ruumi kaitsevad Bundeswehri üksused.”

Kuidas pidanuks Tallinnas formeeritud reservdiviis Oslo lähistele jõudma, ei kuulunud muidugi pataljoni juhtkonna kompetentsi, kuid nii palju sai Noormets siiski aimu, et sõjaplaan nägi ette lahinguteta läbimarssi Lõuna-Rootsist, kuhu saabutakse laevadel.Skandinaavia poolsaart piirav NATO riik Norra ei oleks reaalse konflikti korral suutnud ise toime tulla oma territooriumi kaitsmisega ning seal pidid lahingusse tõesti astuma suurte NATO riikide väed. Norra vallutamine kindlustanuks Nõukogude Liidule vaba pääsu Atlandi ookeanile, mis lubanuks tal seejärel ohustada sidepidamist USA ja Euroopa vahel. See risk oli nii tõsine, et NATO paigutas Norras Finnmarki lähistele koguni tuumamiinid, et Nõukogude rünnaku korral takistada punavägede edasitungi põletatud maa taktika abil.

Pärast Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamist 1983. aasta sügisel vallandus Nõukogude Liidus omalaadne sõjahüsteeria: propaganda võrdles USA presidenti Ronald Reaganit Hitleriga ning rahvale kinnitati, et tuumasõja oht pole kunagi olnud tõsisem. Nõukogude ringhääling mängis ette lõike kõnest, mille Stalin pidas 1941. aastal Moskva kaitsele suundunud sõduritele, ning poliitbüroo kaalus kuuepäevase töönädala kehtestamist, et tagada riigi piisav “kaitsevõime”. Võimalik, et selle hüsteeria väljund sõjaväes olidki õppused sõdimiseks konkreetse vaenlase vastu.

Norra olekski äärepealt saanud Kolmanda maailmasõja sünnipaigaks, kuid see juhus hoopis 1995. aasta jaanauris, mil riigi põhjarannikult virmaliste uurimiseks üles lennutatud meteoroloogiline rakett põhjustas häire Venemaa strateegilistes vägedes ning toonasele presidendile Boriss Jeltsinile toodi lauale tuumakohver. Vaid Jeltsini usk, et Lääs ei löö Venemaale sel kombel nuga selga, peatas tuumarünnaku NATO sihtmärkide pihta.

Mitte üle viie minuti!

Lahingud Lõuna-Norra kujuteldavatel mäenõlvadel andsid leitnant Noormetsale veel mitmel korral põhjust rõõmustada Nõukogude diviisi kehvade sõjameheoskuste üle: kord kamandati tema rühm seisma otse keset lagedat põldu, kord avasid liikuvad õhutõrjesuurtükid marutule selja tagant liginenud oma helikopterite pihta, kes etendasid õhutoetust.

Kuid peagi said õppused läbi. Noormets sammus kahekesi oma otsese ülemusega – alkohoolikust rooduülemaga, kes olemuselt oli siiski väga tore ja asjalik mees – mingil Aegviidu metsateel. Kuna jutt jooksis hästi, küsis ta: “Mis sa arvad, kui see oleks päris sõda, kas me oleksime pool tundigi Bundeswehri vastu pidanud?”

“Tõ što, Noormets!” kraaksatas rooduülem ning puhkes laia lõuaga naerma. “Mitte üle viie minuti!”

Seejärel lõi ta käega ning lisas: “Ah teie, eestlased – niikuinii oleksite kohe esimeses lahingus kõik üle läinud.”

“Jah,” vastas leitnant Noormets.

Alles äsja Kaug-Ida sõjaväeringkonnast Baltikumi üle toodud rooduülem, kelle teadmised Eestist piirdusidki nähtavasti armee poliittöötajatelt saadud instruktsioonidega eestlaste reetlikkuse kohta, hakkas jälle rämeda häälega naerma.

Noormetsa rühm läbis õppused edukalt, kaotamata manöövrite käigus mitte ühtki meest, relva ega varustusühikut. Tagasi Klooga sõjaväebaasi kasarmus loeti üle viimased kui pandlad, et mitte vähendada Punaarmee võitlusvõimet.

Noormets juhtus olema televiisori ligi, kui ette loeti ametlik teade NLKP peasekretäri Konstantin Tšernenko surmast.

Ta otsis üles oma roodukomandöri, kes oli ametis varustuse inventariseerimisega, ning teatas vapustavat uudist – “lõppenud” oli juba kolmas väsimatu leninlane vaid paari aasta jooksul.

“Ahah,” vastas komandör. “Aga sina, Noormets, kas madratsid andsid juba üle?”

 Alo Lõhmus 

Foto – Otsesihtimisega Holmenkolleni pihta: umbes nii, nagu võib näha sellel 1983. – 1985. aastal Altai krais tehtud fotol, võis paista ka mõni stseen Aegviidu polügoonil maha mängitud Oslo okupeerimise õppustest. Foto autor: Margus Tiitsmaa


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: