Hetked ajaloo lähistel


Meeleavaldajaid ootasid miilitsaautos granaadid

Meeleavaldajaid ootasid miilitsaautos granaadid

Tartu rahu aastapäeva esimesel avalikul tähistamisel 1988. aasta 2. veebruaril lasid miilitsad käiku vaid kilbid ja koerad, kuid autodes olid varuks ka granaadid ja automaadid, räägib toona arreteeritud meeleavaldaja Raivo Silla.

2-veebruar-1988-tartus.jpg

Lugu ilmus 2003. aasta 1. veebruari Postimehes

Kui Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige Lagle Parek 1988. aasta 1. veebruari õhtul Tartusse jõudis, olid täiendavad miilitsajõud juba kahekaupa linna tänavail patrullimas. Parek silmitses neid botaanikaia juures läbi bussiakna ning tundis kahetisi emotsioone: ühelt poolt muiet okupantide üle, kes lähevad ähmi täis ühe tühipalja miitingukava pärast, ning teiselt poolt uhkustunnet, et meeleavaldus on juba ette pälvinud sedavõrd suurt tähelepanu.

 Tartu linnavõimud polnud loomulikult lubanud Tartu rahu aastapäeva tähistamist rahulepingu sõlmimise maja ees Vanemuise tänaval, ning olid omalt poolt organiseerinud kontraüritused.

Mitmed MRP-AEG liikmed olid 2. veebruariks juba arreteeritud, ka Parekil oli taskus sellistel puhkudel rutiinselt saabunud prokuratuurikutse. Võimude tähelepanust andis tunnistust keretäis, mille Parek ja ta kaasvõitleja Heiki Ahonen said 29. jaanuaril, olles teel grupi nõupidamisele. Peksjad tundsid iseäranis suurt huvi Pareki käekoti vastu, küllap lootes sealt leida miitingut puudutavaid materjale.

«Meile oli tähtis, et vähemalt keegi meist jääks vabadusse ning saaks üritustel rääkida,» meenutab Parek. Rääkida oli kahest asjast: Tartu rahust ning üleskutsest moodustada Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.

2. veebruari õhtul oli kesklinn eba-tartulikult kihav. Raivo Silla, hiljuti Nõukogude armee sundteenistusest vabanenud 20-aastane noormees, suundus Raekoja platsile ning sukeldus seal ootavasse rahvahulka. Ta ei oska tagantjärele täpselt hinnata inimeste arvu, kuid kui rahvas hakkas liikuma Riia mäe suunas, täitis see terve tänava ja sulges liikluse.

«Tuhat või paar oli inimesi kindlasti,» ütleb Silla.

Kolonn keeras Riia mäelt praegusele Pepleri tänavale, et suunduda miitingupaika Vanemuise tänaval. Kuid Pepleri-Vanemuise nurgal tõkestas tee kilpide ja kumminuiadega miilitsate ahelik. Paaril neist olid rihma otsas ka koerad.

«Võtsime omavahel kätest kinni ja üritasime läbi murda,» meenutab kolonni neljandas reas liikunud Silla. Kuid rünnakukatse kuhtus vastu miilitsate kilpe.

Ebaõnnestunud läbimurre puistas rahva hoonete vahele laiali. Kui meeleavaldajad kogunesid teiseks rünnakuks, oli neid juba palju vähem. Seekord liikus Silla esimeses reas.

«Surusime end vastu kilpe. Mäletan, et miilitsa rusikas ei ulatunud lööma, hõõrus niisama vastu nägu. Korraga algas taganemine ning jäin üksi keset miilitsaid. Kohe tekkis kilpidest ring ümber, algas peksmine jalgade ja rusikatega. Üritasin nägu varjata,» räägib Silla.

Hiljutise armeeteenistuse tõttu heas vormis demonstrant kostitas kahte kilbimeest jalahoopidega, need lõid vaaruma ning Silla pääses põgenema. Kuid kohe märkas ta miilitsat, kes urvitas üle tänavaäärse aia kätte saada selle taha kukkunud mütsi. Silla lihtsalt ei saanud teisiti, kui rabas mehel jalgadest ja saatis mütsile järele.

Kolm miilitsat jõudsid sel ajal Sillale järele, kuid ei suutnud teda kinni pidada. Ekraani kino poole liduv demonstrant vaatas korraks üle õla tagasi – ning nägi hiiglaslikku kasvu erariietes meest, kes talle peale langes ja ta arreteeris.

Kolm miilitsat jõudsid nüüd taas Sillale järele ning hakkasid teda abaluude alla peksma. Tuim valu võttis mehel kätest jõu.

Silla topiti läheduses seisvasse miilitsavillisesse. Seal ringi vaadates tundis ta algul kahetsust, et pole kaasas nuga – sellega saanuks «sidruni» ukse hõlpsasti lahti -,siis märkas kongist ohutus kauguses autosalongis vedelevaid granaadikaste ja automaate.

«Need olid kindlasti granaadid, sõjaväest tulnuna ma ju tundsin neid,» meenutab ta. «Kas tegemist oli suitsu- või pisargaasigranaatidega, ei tea.»

Varsti lisandus villisesse seltskonda. Tulid ka miilitsad ning algas sõit Kompanii tänava miilitsajaoskonda. Kogu see aeg kostis pardaraadiost okupantide appikutseid seda või teist läbimurret maha suruma.

Miilitsas ootas ees ülekuulamine ning – ülima operatiivsusega – kell pool kolm öösel ka kohtupidamine. Silla sai kümme päeva aresti rõskes ja räpases Tartu arestimajas, suurimad karistused ulatusid 15 päevani.

Lehes kirjutati hiljem, et Silla loopis miilitsate pihta kive. «Ühtegi kivi mina küll ei visanud, võibolla mõni teine viskas,» räägib mees nüüd. «Tegelikult läks mul isegi hästi, sest miilitsatega kaklemise eest võinuks rohkemgi saada.»

Samal ajal imestas Lagle Parek Vanemuise ringauditooriumis, et ta üritusele üldse kohale jõudis ning arreteerimisest pääses. «Olin väga väsinud. Viimasel ajal oli seda kõike natuke palju saanud. See materdamine ajalehtedes – sa võid ju mitte välja teha, aga see räsib tegelikult kohutavalt,» meenutab ta. Rahvas tervitas Pareki kõnet võimsa aplausiga. Uksest väljudes Parek arreteeriti.

«Mind viidi mingisse punanurga-taolisse kohta ja hoiti keskööni kinni. Nad olid tegelikult küllaltki kenad – sõidutasid mu seejärel suisa koju,» muigab vapper naine.

Ametlike ürituse ja tänavarahutuste kõrval arenesid sündmused veel kolmandaski kohas – Toomemäel ohvrikivi juures ja sildadel. Sinna oli pärast Vanemuise tänavale mittepääsemist suundunud osa rahvast.

«Inimesi oli umbes sadakond. Erik Udam luges ette kõne, siis saabus kongiga auto ning koerte ja kilpidega kursandid hakkasid meie suunas marssima,» meenutab Õie Laarman. Koeri oli tema sõnul väljas kümmekond. Tekkis kerge rabelemine, Udam ja veel mõned inimesed arreteeriti. Ülejäänud pääsesid koju.

Öösel kogunes MRP-AEG ringkond Pareki poole muljeid vahetama. Seal kuulsid nad ka lahingust Pepleri tänavas.

«See oli tähtis päev, sest inimesed said hirmust lahti,» tõdeb Parek viisteist aastat hiljem. «Varasemad väikesed vastupanuvormid puudutasid vaid üksikuid inimesi ja väikesi rühmi. Kuid nüüd tekkis üldine pahameel.»  

Alo Lõhmus

Foto: Malev Toom


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

Läksime isaga sel õhtul “luurele”. Selleks ajaks kui ma isaga Vanemuise mäest ülesse tulin ja läbi hoovide Akadeemia tänavalt Riia tänavale tahtsin jõuda, olid plastkilpidega (! – selliseid polnud tol ajal ma näinud) miilitsad ahelikuna tee koju ümber piiranud. Meil takistati tee. Venekeelne jutt isa ja miilitsate vahel. Isa nõudis, et ta peab saama koju ja ei kavatse kusagilt ringiga käia. Kontrolliti dokumente. Räägiti raadioga. Ja sealt me siis läksime – meid lasti piiramisalasse. Mõtlesin, et mu isa on maailma julgeim mees – vabatahtlikult läks sirge seljaga läbi miilitsa. Hiljem käis ta kodust veel mu vanema õe järele, kes oli varjunud TRÜ raamatukokku siis, kui miilits tormijooksuga mööda Vanemuise tänavat oli kunagi varem, enne meie käiku, alla jooksnud. Õel õnnestus alles hiljem helistada.

kommentaar kirjutas Anu




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: