Hetked ajaloo lähistel


Kuulid Hitleri pildi pihta kevadises Tartus

Kuulid Hitleri pildi pihta kevadises Tartus

Was, schon wieder die Granaten! karjatab sidemeis sõdur ühes Tallinna hospitalis, kui fotoreporter tema haigevoodi kõrval oma magneesium-välklambi laengu valla päästab.

hitler.jpg 

Lugu ilmus 2001. aasta 16. veebruari Postimehes 

Teisel pool voodit seisvad peened daamid, kindralkomissari abikaasa proua Lietzmann ja linnakomissari abikaasa proua Mentzel, vakatavad jahmununa. Kuid nende kaaskond reageerib ruttu ja keerab asja naljaks. Palatit täidab leebe naer. Ei mingeid granaate! Hoopis maiustused, paberossid, raamatud ja ajakirjad, mida daamid haavatutele jagavad!

 «Ka see kahvatu, väga noor eesti vabatahtlik, kellele jalahaav veel ilmselt valu teeb, näib hetketi valu unustavat ning naeratuse ilmudes teravajoonelisele näole jälgib ta huviga teiste vestlust,» trükib järgmisel päeval ära kroonuoptimistlik ajaleht.

On maikuu lõpp 1942. Väljaspool ajalehtede tinakõrbe hakkab siginema kroonuoptimismi defitsiit.

Veidi vähem kui aasta tagasi olid Saksa relvajõud küll kommunistid Eestist minema kihutanud, kuid sõja-aasta on pikk ajaühik ning sakslaste toonasest vabastaja-oreoolist pole nüüdseks enam palju järel.

Miks talusid tagasi ei anta!? Miks riiki tagasi ei anta!? Ajalehed manitsevad rahvast mitte uskuma pahatahtlikke «sosistusi». Aga mida teha nendega, kes ei sosista, vaid valjuhäälselt vannuvad? Peaaegu üheaegselt Tallinna fotoreporteri välklambiga kajab Tartus hoopis teist sorti kärakas.

 Heido Maimvere, Eesti ajal Tondi sõjakooli lõpetanud leitnant, tegi Punaarmeesse liidetuna Peipsi-tagustes põrgulahingutes läbi nähtavasti midagi niisugust, nagu Iisop Juhan Peegli romaanis «Ma langesin esimesel sõjasuvel»: «Muidugi ei saanud ma iialgi teada, et Iisop ei jõudnudki oma haavatud käega üle jõe, et sakslased võtsid ta jõeveerest pajuvõsast kinni, et ta marssis Pihkvasse vangilaagri. /-/ Muidugi ei saanud ma ka seda teada, et ta oli hiljem «vabatahtlikult» omakaitses /-/.»

Laager ootas ka vangi langenud Maimveret. Kuid seejärel plaksusid pitsatid, vangilaagri värav paotus ning Maimvere allkiri jäi kinnitama mehe «vabatahtlikku» tõotust teenida ustavalt Saksa riiki ja Juhti.

Sel kevadisel õhtul peab ta 32. politseipataljoni kompaniiülema ja korrapidaja-ohvitserina valvekorda Tartus ühes Riia tänava koolihoones, väeosa ajutises ulualuses. Ilm on palav, akna all kõnniteel jalutavad näitsikud on suvekleidid esimest korda selga tõmmanud. Randades on alanud päevitushooaeg, pärnade värsked lehed lõhnavad vaiguselt.

Haapsalus sündinud ja Narvast naise võtnud Maimverele kangastub korraga, k u i  p ö ö r a s e l t lõhnab praegu Läänemaa hiirekõrvul võsa või suurveest just taltunud Narva jõgi. Ja kui sant, kui hullusti haisev on selle kõige kõrval inimeste maailm.

Kamraad Kiisk, rühmaülem ja endine kooliõpetaja, tunneb neid tujusid ja teab neile rohtu. Koolikantselei uks tõmmatakse koos kinni ning viinapudelilt kork pealt.

Mida enam imendub meeste verre vabastav alkohol, seda karmimaid sõnu saavad enda kohta kuulda Stalin ja Hitler. Tõsi, siiski üksnes Hitler, sest tema ripub siinsamas kantseleiseinal otse kuuldeulatuses. Stalin, see kõige kurja juur, hoiab õiglasest kohtust muidugi taas eemale.

Jumal ise teab, kuidas see täpselt sündis, aga kuna me oleme niikuinii juba teist lõiku järjest fantaasiatiibade abil võitmas faktide gravitatsiooni, siis ei sega meid miski oletamast, et seal kantseleis kirjutuslaual vedeleb 29. mai Postimees, kust nokastunud mehed viinakõrvaseks loevad: «1940. aasta novembris korraldasid bolshevikud Kastna apostliku usu kirikus märkilaskmise altaris asetseva Õnnistegija pildi pihta. Selleks tungis jõuk bolshevikke kirikusse, revolverid võeti välja ja hakati tulistama. Peale mainitud pildi lasti märki ka pühaõhtusöömaaja pildi pihta. /-/ Sama lugu juhtus 1941. aastal Paide luteri usu kirikus.»

Ühed elajad ja lojused kõik, nii tiblad kui nende üle lõppvõidu ihalejad. Kuurrrat! Mis on tõpra palk!? Paras neile endile sama teha.

Hitleri pilt on ju siinsamas, nagu kõikjal linnas mujalgi, käepärast. See pilt on jõudnud saada juba folkloorikangelasekski. Tartu suureturu ehk nüüdse Adolf-Hitler-Platzi apteegis ripub ta samuti, sinepikarva kuub seljas ning tekst «Hitler – päästja» all. Aastakümneid hiljem paneb kirjanik Jaan Kross kirja selle apteegipäästja kohta linnas käibiva nalja: astunud kord sisse mundris sakslane ja küsinud sabatavatelt eesti neidudelt: «Liebe junge Damen – sagen Sie mir bitte, was heisst auf estnisch «Peestia»?» («Mida tähendab eesti keeles «Peestja»?»).

Teised teevad, et ei saa aru, kuid üks tudenginähvits ei pea vastu ja vastab: «Wissen Sie denn wirklich nicht, was B e s t i a heisst?» («Kas te siis tõesti ei tea, mida «e l a j a s» tähendab?»)

Jah, elajale kuulub ka see nägu siin kantseleiseinal. Revolvrid tõmmatakse vöölt (nüüd oleme tagasi faktide karmil pinnasel) ning lukud riivist. Koolikantseleis kajavad lasud. Krohv tolmab umbropsu tulistamisest, joomased mehed jauravad ning seinal rippuva Adolfi palgele tekib raske kuulihaav.

Kui lahing lõpeb, on kantselei ukse taga uudistajaid muidugi küll. Ohvitserid taaruvad trepist alla peatäit välja magama. «Lasime Aadule vastu vuntsi!» kuulutavad nad valju hääle ning kummaliselt kerge südamega.

Enam ohtlikumat aega ei saanuks need mehed oma demonstratsiooniks valida. Vaid mõned päevad varem oli Tartut armulikult inspekteerinud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg isiklikult, kes «külastas ülikooli ja tutvus enamlaste hävitustööga». Temast maha jäänud saksa patriotismipilv rikub veel tuntaval määral Tartu õhku.

Kuid esialgu võib kõik siiski ka hästi minna. Kompanii veltveebel Ohentsee märkab küll järgmisel hommikul atentaadi läbielanud Juhti, kuid asendab pildi vaikselt uuega. Asi näib vaibuvat. Siis aga nõutakse nende väeosast mehi Kunda rannakaitsekompaniile täienduseks.

Maimvere valib oma alluvate seast mehed välja ja teatab neile ärasõidu aja. Kuid kapral Unt, endine lihunik ja saatusliku õhtu tunnistaja, ei soovi kodulinnast lahkuda. Maimvere ja Unti vahel puhkeb sõnelus ning kapral on sunnitud alla vanduma. Aga enne Kunda-tee jalge alla võtmist astub ta läbi SDst.

Nüüd on liisk mõistagi langenud. Maimvere ja Kiisk võetakse vahi alla, nende pataljoniülem pannakse koduaresti. SD mehed tulevad ja mõõdavad kuuliauke kantseleiseinas ning jõuavad järeldusele, et varem seinal olnud pilt on vältimatult pihta saanud, kirjeldab välis-eesti kirjamees Peeter Lindsaar oma usutlustekogus «Mardus kiljatas».

Mis siin ikka pikalt uurida. Leitnant Maimvere võtab tulistamisesüü enda peale lootuses, et see talle kui kompaniiülemale ikkagi kingitakse. Kuid ta on ju ettekandekohustuslik ülemus, kes oma käega kuritöö korda saatis ning seda kinni mätsida püüdis. Ning lisaks kõigele raskendab tema süüd allkiri lojaalsusvandel. Välikohus langetab talle surmaotsuse, Kiisk saab vanglakaristuse.

Järgmisel hommikul astub erariietes Maimvere Tähtvere parki ülesrivistatud eesti laskurrühma ette. «Pole tarvis,» ütleb ta silmade kinnisidumisest keeldudes. On ju kaunis suvehommik, 2. juuni. Maimvere kaela riputatakse nöör õhukese kummirõngaga südame kohal – et oleks mugav sihtida.

Kuid laskurrühma ülem keeldub tulistamiskäsku andmast ning sellest tingitud pausi kasutades palub Maimvere armu oma venelannast naisele ja tütrele (see palve tõesti ka rahuldatakse).

Siis vahetatakse ülem välja ja eesti laskurite taha rivistatakse välisandarmite ahelik, kes peab eestlaste endi pihta tule avama, kui need ikka veel tõrguvad. See mõjub. Laskurid tõstavad püssid ning kogupauk, millest küll vaid üks kuul tabab, paneb Tartu hakid käratsema.

Paari nädala pärast, juuniküüditamise esimesel aastapäeval, peab Eesti Omavalitsuse juht dr Mäe Estonia kontserdisaalis kõne. Ta ütleb: «Me hüüame meie rahvuslikul leinapäeval, tahtes võidelda, tahtes kaasa võidelda selle maailmavaenlase vastu, ja tahtes teda võita, me hüüame Adolf Hitlerile Saksa rahvusliku lugupidamise ja armastuse hüüde: «Sieg Heil!».»   

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: