Hetked ajaloo lähistel


Kommunistid mõistsid surma, koer päästis elule

Kommunistid mõistisid surma, koer päästis elule  

Tartlanna Aime Humal käis Stalini ajal läbi kahekordsest kommunistlikust põrgust: esmalt küüditati ta Siberisse, seal aga arreteeriti uuesti ning mõisteti surma. Kommunistide küüsist napilt pääsenud naise elu päästis müstilisel moel aga üks sõbralik koerake.

aimehumal11.JPG  

Artikkel ilmus 2007. aasta 6. oktoobri Postimehes.

„Vend langes 1943. aastal. Õde suri 1945. aastal. Samal aastal arreteeriti isa. 1947. aastal isa suri vangilaagris. Ning 1949. aastal viidi meid ära.“

 Niisugune õuduste jada tabas neljakümnendail aastail Jõgevamaal Kudina vallas Rahivere külas asundustalus elanud Aime Humala perekonda. Kui märtsiküüditajad talu uksele koputasid, oli 15-aastane Aime koos neljandat kuud lapseootel vanema õe, 23-aastase Leidaga üksinda kodus.

Ema oli läinud sugulaste poole kangast telgedele üles panema ning vanem õde oli tulnud lapseohtu Aimele appi poegiva emise eest hoolitsema. Terve öö olid tüdrukud lauda vahet jooksnud. Nõnda polnud nad 25. märtsi hommikul veel õieti magama jõudnudki, kui kell pool kuus ukse taga sisse laskmist nõuti.

„Küsisin, kes seal lõhub. Kostis venekeelne jutt. Kohalik külanõukogu töötaja ütles, et avage uks, muidu murtakse see maha,“ meenutab Aime Humal. „Meid käsutati õega magamistuppa, püssimees jäi meie juurde, majas tehti täielik läbiotsimine.“

Tüdrukutele anti pool tundi aega asjade pakkimiseks, kuid shokeerituina ei suutnud nad midagi mõistlikku kaasa võtta. Üks vene sõdur halastas ja otsis ise majapidamisest tütarlastele kaasa mõned riidetükid, teki ja padja, mis rongis marjaks ära kulusid.

„Õde palus küüditajaid, et nad lubaksid meil loomadega hüvasti jätta. Ja on jumala õige, et loomad tunnevad ära, mis on teoksil,“ ütleb Aime. „Kui me lauta läksime, siis noorel hobusel veeresid suured pärlid silmadest. Siga poegis, lehmad inisesid. Olime öö otsa laudas käinud ning siis olid kõik loomad vait olnud. Nüüd aga nutsime koos loomadega.“

Kui tüdrukute ema hommikul külast tagasi jõudis, tuli talle talutrepil laste asemel vastu hoopis laudast pääsenud lammas: naabrid olid alustanud talu rüüstamist. Ema arreteeriti peagi passirezhiimi rikkumise ettekäändel, ta veetis kaks aastat Valga vanglas ning saadeti siis laste juurde asumisele.

Kuid selleks ajaks, mil ema Siberisse jõudis, Aimet seal enam polnud.

Reeturi ohvrid

Küüditajad hoidsid Aimet ja rasedat Leidat hobusevankril konutamas kogu 25. märtsi. Järgnenud öö veetsid nad Maarja-Magdaleenas Kudina vallamajas, hommikul aga sõidutati tüdrukud Jõgeva raudteejaama ning paigutati rongile.

„Õde oleks saanud Jõgevalt tegelikult ära põgeneda. Kel oli raha, see sai kaupluses käia. Õde läks ühe tuttavaga kaasa ning neid saatnud sõdur jäi poe nurga taha seisma, andis märku: kui tahate, minge kus seda ja teist. Aga nad tulid tagasi, sest õde ei raatsinud mind üksinda Siberisse lasta. Ka teisel tütarlapsel oli ema rongis.“

Sõit Siberisse kestis peaaegu kuu, tüdrukute vagunis suri reisi ajal üks inimene. Viimaks jõuti Novosibirski oblastisse Barabinski rajooni, kus eestlasi ootas kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite orjaturg.

„Kõige rohekm taheti nooremaid ja tööjõulisi inimesi, lapsi ja vanureid mitte eriti. Kolhoosiesimehed käisid ja vaatasid vagunite viisi.“

Tüdrukute uueks elupaigaks sai Petrokovski sovhoosi number 275 esimene osakond. Olusid arvestades oli see suur vedamine, sest ehkki sovhoosi töötasu oli sümboolne, ei makstud naabruses asuvates kolhoosides üldse mingit palka ning nii mõnigi vastne kolhoosnik suri näljasurma. Hea oli seegi, et õde Leida töötas sovhoosi sigalas, kust sai kõrvale toimetada seatoiduks mõeldud nisukliisid ja lõssi oma vastsündinud pojale.

Kuid keegi sovhoosi eestlastest ei aimanud ohtu naabersovhoosist nr. 300 nende juurde saadetud rahvuskaaslases, samuti küüditatud Mihkelsoni-nimelises noores mehes. Vastupidi, isekeskis juteldes ei hoidnud eestlased oma tundeid Nõukogude võimu suhtes vaka all. Koos sobiva kuupäevaga kaaslaste sünnipäevadega tähistati ka Eesti Vabariigi aastapäeva.

Mihkelson oli neil pidudel seltskonna hing, laulis hästi ning mängis akordioni. Kõigi oma sõprade Nõukogude-vastased ütlused pani ta NKVD jaoks detailselt kirja. Nende märkmete põhjal arreteeriti ainuüksi 275. sovhoosis 1952. aasta sügisel 22 eestlast. Äsja 18-aastaseks saanud Aime võeti kinni 5. novembril, vaid mõni nädal enne Valga vanglast vabanenud ema Siberisse laste juurde jõudmist.

aimehumal22.JPG 

Mihkelsoni märkmete alusel süüdistati noort neidu sabotaazhis – Aime oli tõesti keeldunud järvelt pilliroogu kogumast, sest tal polnud selleks tööks sobivaid vilte ega kummikuid. Sellele lisandusid paragrahvid banditismis (see põhines valeväitel, nagu olnuks Aime sõja järel Eestis viinud toitu oma metsavennast isale. Tegelikult ei olnud Aime isa Karl Päss metsavend, ta arreteeriti osalemise eest Vabadussõjas ja Saksa-aegses Omakaitses), isamaa reetmises ja tapmiskatses (Aime oli eestlaste seltskonnas tulise meelega öelnud, et kui ta mõne kommu kätte saaks, siis lööks mättasse). Ühe „uurimise“ ajal piinamiste mõjul murdunud kaasvangi tunnistuse põhjal lisas NKVD kindluse mõttes veel süüdistuse spionaazhis Rootsi luure kasuks.

Novosibirski vangla üksikkongis veetis Aime aasta ja kolm kuud, taludes piinamist, peksu ja vägistamiskatset. Viimase pani toime vangivalvur, kes ühe õhtul Aime kongi tungis.„Ma ei oska arvata, mis tal mõttes oli. Kuid ta jättis võtmed kongiuksele väljapoole ette,“ imestab Aime veel tänagi. Jalahoop purjus vägistaja kubemesse päästis neiu vabadusse ning ühe hüppega oli ta kongist väljas, kongiuks lukus ning valvur luku taga.

„Oleksin võinud selle võtmekimbuga kogu koridori kongidest kõik vangid lahti lasta, aga niikuinii poleks meil kuhugi põgeneda õnnestunud. Teised vangivalvurid olid igatahes äärmiselt üllatunud, kui ma võtmekimbuga nende juurde ilmusin. Vägistajast valvurit ma enam ei näinud.“

Ühe kuu elas Aime oma kongis juba surmamõistetuna. Kuid saatus mõistis 1953. aasta kevadel surma hoopis Stalini ning poliitvangide hukkamine lükkus muutunud olude tõttu edasi, kuni kiiresti korraldatud uus juurlus asendas surmanuhtluse seitsmeaastase sunnitööga.

Kohe esimese tapiga lasi Aime saata end Kasahstani Dolinka töölaagrisse. Saaks vaid üksikkongist minema!

Pääsemine külmast hauast

Selles laagris elas Aime vabakäiguvangi staatuses. Ta rabas tööd teha puu- ja aedviljalaos, arbuusipõllul ning hobusekarjas, kus tuli võidelda noorte sälgude liha himustanud huntide ja kasahhidega. Tal tuli tõrjuda lesbiliste naisvangide („Ma poleks iialgi uskunud, et eestlannad sellega tegelevad, aga nende seas oli ka Tallinnast ja Viljandist pärit naisi!“) ning armukadeda tshetsheeni vangivalvuri rünnakuid. Ent kõige kummalisem seiklus ootas ees siis, kui Aime määrati laagri hiiglasliku, 5000-pealise seafarmi toiduvarude hoidjaks.

Talvine lumetorm oli seafarmi muust maailmast isoleerinud ning sigade söödavarud said otsa. Näljas loomad hakkasid juba üksteist murdma. Kui silmipimestav tuisk viimaks vaibus, otsustasid farmitöölised eesotsas Aimega minna regedega kolme kilomeetri kaugusel asuvasse pealattu seasööta hankima. Sinna jõutigi kohale ning jahukotid olid juba koormasse tõstetud, kui pealao raadiost kõlas uus tormihoiatus: tulekul on veelgi tugevam tuisk.

„Kas riskime? Aga loomad on ju hädas,“ arutlesid farmitöölised ning asusid teele. Poole tunniga jõudsid nad 12 hobusekoormaga laost vaid napilt kilomeetri kaugusele, kui maa ja taevas võimsas lumetorimis silmist kadusid.

„Hobused jäid lumme kinni, edasi enam ei saanud. Hakkasime üksteisest kinni hoidma, koormate juurest ei maksnud kuhugi minna. Mõtlesime, et kui sureme, siis sureme,“ meenutab Aime.

Lumetorm mattis konutava karavani kiiresti hangedesse. „Hobused olid juba pikali maas. Lumi tuiskas meid lihtsalt kinni. Kuigi palju õhku sai hingata regede alt. Lebasime kõik kõrvuti, aga teise inimese hääl kostis nagu kilomeetrite kauguselt. Lõpuks ei kuulnud enam sedagi, kõigil hakkas väga hea. See oli juba peaaegu lõpp…“

See olnukski lõpp, kui kodufarmis polnuks kohalejäänute tähelepanu köitnud koer Vanjusha  käitumine. Vanjusja oli Aimele päranduseks jäänud ühe laagrist lahkunud naise käest. Loom oli oma uude perenaisesse sügavalt kiindunud ning nüüd, mil Aime vaikselt lume all kustus, hakkas Vanjusha farmis Aime barakis õudse häälega ulguma.

Farmiülemused pärisid raadio teel pealaost aru ja said teada, et toidukaravan oli sealt lahkunud ning järelikult tormi kätte jäänud. Niipea kui tuisk taandus, sõitsid ratsanikud farmist hädalisi otsima. Karavani kiire leidmine paksude hangede alt olnuks lootusetu ettevõtmine, kui Vanjusja ei oleks otsejoones just Aime kohal lund kraapima hakanud. Karavan oli lume all olnud kuus tundi. Hobustest enam elulooma polnud. Kõik 13 inimest said kõvasti kannatada, kuid vaid üks neist suri. „See koer päästis meid,“ usub Aime.

aimehumal33.JPG

1956. aastal pääses Aime Kasahstanist tagasi Siberisse. 1958. aastal naasis ta koos ema, õe ja õepojaga Eestisse.

Kasahstani töölaagris tehtud fotodelt vaatab talle siiani vastu naerunäoga koer Vanjusha.

Alo Lõhmus  

Esimene foto:  Aime Humal (fotol valges kleidis) ja kaks leedulannast vangi Kasahstani laagris; Teine foto: Portree 1957. aastast. Kojusõiduni jääb veel aasta. Kolmas foto: Aime Humal 2007. aastal Tartus.


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: