Hetked ajaloo lähistel


Sõda laste pilgu läbi

Sõda laste pilgu läbi

Suured mured ja väikesed rõõmud – saatuslikele 1940. aastatele oma lapsepõlve ohverdanud meeste ja naiste mälestustest selgub sõja koletu, igasugusest ideoloogilisest kosmeetikast vabastatud pale. Elulugusid kogub Eesti Kirjandusmuuseum.

 jaegerid.jpg

Artikkel ilmus 2005. aasta 7. juuni Eesti Ekspressis

  

“Meie päästame Eesti maa ja rahva!”

  

Need on nokastunud Eesti leegionärid, kes turnivad Lehtsest aeglaselt pealinna suunas logistava öise rongi vagunipiirdel. On 1944. aasta september.

Kaheksa-aastasel Andres Jaegeril ja temast mõned aastad vanemal õel Imbil, kes koos ema ja tädi perega rongis tukuvad, on juba selja taga pikk sõjalapsepõlv. See algas ühel hingematval kaunil suveõhtul kolm aastat tagasi, kui Puhja alevikku jõudis kuuldus Nõukogude hävituspataljoni liginemisest. Vanaema ja tädi võtsid endi juures maapaos olnud kaks last käekõrvale ja otsisid varju ühe tuttava talu laudalakas. Tühjas laudalakas! Heinu polnud veel üles antud ning nüüd jäi hirmunutel üle varjuda vaid lakapõrandas leiduva poolemeetrise eendi taha, seeaeg kui talupere ise valis peidupaigaks metsa.

Hävituspataljonlased küll kiikasid lakaluugist sisse, kuid just see näiv tühjus päästis lapsed ning nende nuttu palderjaniga maha rahustada püüdvad vanainimesed.

See sõda sai hoo sisse granaadikillu näol, mis kukkus otse laste vastse kasuisa kõrvale verisel maanteel, kui ta koos laste emaga Tartust Puhja poole kiirustas. Kasuisa pistis alles sooja killu taskusse, kingituseks oma kasupojale, keda ta veel näinudki polnud.

Viimaks tuli ka lennuk, mis ei pildunud granaate ega täristanud teeliste pihta kuulipildujaid, vaid lendas madalalt ning kõigutas tervituseks tiibu. See oli Saksa lennuk. Kõigest kolm aastat varem.

“Meie päästame Eesti!” Demoraliseerunud leegionäride pummelung naabervagunis on hakanud üle ääre ajama ning nüüd pakuvad neile huvi kõrvalvagunis loksuvad sõjapõgenikud. Nad nõuavad tähelepanu. Nad pälvivadki publiku tähelepanu, mida seni hoidis kütkes pinev hirm kuulda rongi jahtivate Nõukogude hävitajate mootorimüra.

“Sellistest küll Eesti päästjaid ei ole!” See on laste tädimees, täiskarsklane, kes leegionäride joobnud praalimist enam vaikselt taluda ei suuda.

Purjus Eesti sõjamehi jahmatab säärane reaktsioon. Nad haaravad relvad ja hüppavad vagunisse. Kes seda ütles? Välja anda! Läheb mahalaskmisele!

Ent mitte keegi sellest vagunitäiest rahvast ei reeda tädimeest. Inimeste etteheitev vaikimine kainestab leegionäre pisut ning nad lahkuvad oma vagunisse. Kostab vaid laste tihkumist.

Terve Eesti on neil aastatel täis Andrese ja Imbi saatusekaaslasi – lapsi sõja, küüditamiste ja holokausti keerises, täiskasvanute maailma hulluses, mis ei näi lõppevat.

Ent lastel on siiski üks salajane peidupaik: lapselikud rõõmud.

Kohvritäis kompvekke!

Seitsme aasta vanune Imbi Tomberg (sündinud Lätt) elab Sonda algkooli hoones, sest kooli juhtajal ja tuntud kunstnikul Lui Lättil on seal korter. Kohe Saksa okupatsiooni alguses asutatakse kooli ka õhutõrjepunkt, mille mehed elavad otse koolijuhataja korteri kohal. Komandot juhib jefreitor Otto, kellel on Saksamaal kolm last.

Kui väikese õe Tiiu järele valvav Imbi vahel titega hätta jääb, kostab ülakorruselt vali koputus. Selle signaali peale tuleb lastel akna juurde tormata: “Tavaliselt rippus seal peene nööri otsa seotult midagi magusat (dropsikommid, šokolaaditahvlike, mõni kompvek). Tuli õhuaken avada ja “noos” vastu võtta,” kirjutab Imbi Eesti Kirjandusmuuseumile saadetud võistlustöös sõja mõjudest oma elule. “Vahel tõi Otto meile kihisevat limonaadi, mida veest ja pulbrist kokku segas. Limonaadi oli mitut värvi: kollast, roosat ja rohelist.”

Vaid sõja ajal saab juhtuda sedagi, et lastele antakse terve kastitäis karamellkompvekke. Säärane kingitus saab osaks Andres ja Imbi Jaegerile, ent alles sõja lõpul 1944. aastal. Kiltsist lahkuma kiirustav Saksa sõjaväehospidal jagab seal ümberkaudsetele elanikele oma varandust. “Meile õega toodi kastitäis karamellkompvekke. Neid polnud aga kusagile panna, sest kasti ju kaasa ei võta. Lõpuks leiti üks vana kohver, mis kallati kompvekke täis. Nende kompvekkide abil elasimegi mitmepäevase põgenemise üle, sest kaasa võetud toidumoon lõppes üsna pea.”

Kuid enne suuri põgenemisi, kui rinne on veel kaugel, peatub Sonda koolimaja naabruses rong, millelt astub maha suur hulk korralikes erariietes inimesi pakidega, perede kaupa. Saksa sõjaväelaste valve all jäävad nad justkui midagi ootama. Üks väike tüdruk eraldub nende juurest ning tuleb Imbi ja teiste uudistavate laste juurde.

“Jutust ei tulnud suurt midagi välja. Tüdruk ei osanud eesti keelt, meie enam kui napist saksa keele oskusest, milles tema meid kõnetas, jutuajamiseks ei piisanud,” meenutab Imbi. “Hiljem kuulsin, et need olid metsalaadimistöödele ja lauavabrikusse töölisteks saadetud juudi pered, kes majutati lauavabriku lähedale barakkidesse.”

Kord pannakse koolimaja tühja klassiruumi luku taha umbes kümneaastane vene hulkurpoisike. “Ema läks koos minuga poisile süüa viima, vestles vene keeles, uuris, kas ta ka lugeda oskab. Oskas. Ema küsis poisi jaoks minu “Moi” raamatu. Teki ja madratsiga koos viisime raamatu. Enne konutas poiss hirmunud kutsikana nurgas. Nüüd oli toit söödud ja meid raamatuga nähes isegi naeratas. Poissi ma rohkem ei näinud. Viidi ära varasel hommikutunnil. Ema andis kaasa raamatu. Oli läinud, raamat kõvasti vastu rinda surutud.”

 Lasteaiast Kloogale

Tuleb ette ka teistsuguseid minekuid.

Väikese Maris Laubre lasteaiarühma Tallinnas sigineb millalgi Saksa aja algupoolel “piltilus tumeda peaga tüdruk, kelle nimi öeldi olevat Mari. Miskipärast ei toonud ega viinud Marit keegi, ta elas lasteaias koos mõne valvetädiga. Kui meil oli jõuluõhtu, oli Maril seljas sinisest krepp-paberist kleit, mille oli teinud kasvataja. Tal ei olnudki rohkem riideid kui need ja see kreppkleit.”

Ühel päeval märkab Maris aga kummalist ärevust kasvatajate seas, siia-sinna jooksmist ning äranutetud nägusid. Ta peidab end garderoobi palitute vahele ning näeb, kuidas seal seisab Saksa sõdur, püss risti rinnal, võtab Maril käest kinni ning lahkub kasvatajate pisarate saatel.

Tüdruku nimi oli tegelikul Mirjam, ta oli juut ning ta viidi Kloogale, sai Maris teada pärast sõda, kui ta täiskasvanuna kohtas üht oma endist kasvatajatädi.

1944. aasta sügisel satuvad Andres ja Imbi Jaeger oma tädiperega ka Kloogalt läbi sõitma. Seesama tädimees, kes leegionäride peale käratas, kohtab jaamas üht tuttavat meest.

Viimane on šokis. “Ta oli sattunud sealse koonduslaagri juurde. Valvet enam ei olnud, sakslased olid lahkunud. Olime ilmselt ühed esimestest, kes poolpõlenud puukihtidest ja laipadest nende vahel pealtnägija jutustuse järgi kuulsid.”

Maris Laubre nägi oma Tallinna korteris lapsena pealt sedagi, kuidas sakslased korteritest juute püüdsid: “Nägin aknaist, kuidas juute autodel minema veeti. See oli jube, sama jube kui venelaste korraldatud küüditamine aasta tagasi, kuigi haaras vähemaid inimesi. Autod tulid ette, lapsed sõna selles mõttes visati autosse, naised ja mehed tuubiti järele, kellelgi polnud võimalust midagigi kodust kaasa võtta; kisa, laste nutt, appikarjed. Õhtul ei tulnud kellelgi ümberkaudsetest und.”

Guten appetit!

Leegionärid ei suuda päästa Eestit ega tema lapsi. Paljudele lapseohtu noorukitele tähendab nendega ühinemine kadumist igaveseks.

Kümneaastase Eevi Tamme poolvend Helmut Reimo on 1944. aasta suve lõpul just kaheksateist täis saanud. Suur ja tugev ning  pidurdamatult maias vend, kes õetirtsu kommide eest jalgrattaga sõitma õpetas, seisab mobilisatsioonipäeva udusel hommikul aiaväraval ning jääbki sellisena õe mällu. Tema neelab tuli, mida toonaseks juba kuueaastane Maris Laubre nägi Tallinna tänavail sama aasta märtsikuus, kui läks pommitamise vaheajal ema palvel varjendist välja vaatama, mis on saanud nende korterinaabritest.

“Ma siis läksin, kuigi kole hirm oli, aga pommitati parajasti kuskil kaugemal. Korteri uks oli lahti ja ainus elusolend oli suures kullatud puuris nende papagoi Aara, kes väsimatult kordas: “Guten appetit, guten appetit!” — Jäin seisma Estonia-poolsete akende juurde… Paarist majast edasi teatri poole kuni Estoniani oli üksainus tulemeri. Ma nägin mustas riides naist, seljakott seljas, leekivoranži tulemere vahel kitsal põiktänaval tulemas täiest kõrist naermas. Ta oli kookus mitte koti raskuse all – see oli üsna õhuke – vaid suurest naerust.”

1944. aasta suvel kaebab Järvamaal Kärevere külas elava Elvi Bluumi vanemate peale keegi alusetult, et need varjavat üht tagaotsitavat. Taluõuele ilmuvad Saksa “ketikoerad” ning rivistavad perekonna üles: isa, ema ning kolm last. Kärgitakse ja nõutakse otsitava väljaandmist. Ent oodatud mahalaskmist ei järgne. Saksa “ketikoer” leebub, võtab hoopis taskust välja oma perekonnapildi ning näitab: tal on Saksamaal täpselt samasugune perekond.

Vanemate valu

Perepilt on kaasas ka sellel Vene sõduril, keda Maris Laubre ema 1944. aasta sügisel sanitarina hooldab Nissi hospidalis. Haigla käib korduvalt käest kätte ning lõpuks oiatakse selle vooditel saksa, eesti ja vene keeles korraga. Väike Maris on emal kaasas.

See Vene sõdur oli “oma soomukiga mõisa staabis miini otsa sõitnud. Kui ta toodi, rippusid tal sooled välja. Mees näitas oma perepilti – ilus noor naine ja kaks kena last, poiss ja tüdruk, rõõmsad näod ees. See oli väga kannatlik mees, hoidis oigeid tagasi, laskis emal koju kirja kirjutada ja, dikteerimisega valmis – suri”.

Andres ja Imbi Jaegeri ema on 1944. aasta sügisel õnnelikult üles leidnud oma laste kasuisa, kelle Gestapo oli liikluslubade võltsimise eest rindele “kuuli teenima” saatnud. Nad asuvad jalgsi Tallinnast teele Läänemaa suunas, et üles otsida oma lapsed. Kuid kasuisal endiselt seljas olev munder jätab nad möödasõitva Saksa ohvitseri küüsi. Nad viiakse ühe koolimaja hoovi, kus käib “haarangutel tabatud meeste registreerimine, relvastamine ja saatmine Tallinnale lähenevatele punavägedele vastu Saksa vägede taganemist katma”.

Ent ema märkab, et koolimaja õu on sisuliselt valveta. Ta veenab oma meest ja paari teistki õuelt märkamatult lahkuma. See õnnestub. “Hiljem kurjustas ema sageli Eesti meeste uimasuse üle, kes oleksid ennast nagu lambaid kahurilihaks saata lasknud,” meenutab Andres.

Niiviisi päästetud kasuisaga jõuab ema laste otsinguil Matsalu lahe äärde, kus üks paat teise järel suundub üle mere. Ei lapsi ega tädi peret nende seas ei ole. “Teekaaslane agiteeris ema ja kasuisa kaasa sõitma, väites, et lapsed saab mingi rahvusvahelise konventsiooni alusel punase risti kaudu järele nõuda. Õnneks meie vanemad nii naiivsed ei olnud ja otsustasid ilma lasteta igal juhul kodumaalt mitte lahkuda. Sooviti saatusekaaslastele head reisi ja suunduti tagasi.”  Perekond saabki lõpuks, kui rinne Eestist üle käinud, taas kokku.

Sõda saab otsa, kuid hirm mitte. Väikese Vete-Fleirete Lomani naabrionu Volli on veovoorimees ning tema naine käib Lomanite pool oma mehe pärast nutmas: öösiti pärast päevatööd kamandatakse mees julgeolekust laipu metsa vedama. Mees on murest murdumas, aga keelduda ei julge. Laibad on elajaliku piinamise jälgedega.

“Volli naine rääkis meile eriti emotsionaalselt ühe nende tuttava, Puise talumehe surnukeha olukorrast: alasti keha oli kõhust okastraadiga läbi aetud, jalatallad põlenud, poole sääreni söestunud, käed torgitud ja põletushaavadega. — Elava kujutlusvõimega lapsel tekkis selline pilt silme ette, mida pole tänini unustanud.”

Alo Lõhmus  

Foto: Imbi ja Andres Jaeger koos suure nukuga 1942. aastal Puhjas vanaema juures. Nukk ja vanaema langesid sõjatule ohvriks ning õdes jättis sõtta oma tervise. Foto allikas: erakogu.


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: