Hetked ajaloo lähistel


Tehumardi mõõgahaav
..., ...
Filed under: * Tehumardi mõõgahaav, Kõik artiklid

Tehumardi mõõgahaav

Kuuskümmend aastat tagasi valasid Sõrve sääre kiduratel randadel ühesugust inimverd nii Saksa kui ka Nõukogude Eesti laskurkorpuse sõdurid. Ekspressi sissevaade kirjeldab toonaseid sündmusi esmakordselt kõigi osapoolte silmade läbi.

tulelook.jpg

Lugu ilmus 2004. aasta 3. oktoobril ajalehes Eesti Ekspress.

Sügis 1944

Kokapoiss Adolf on vaieldamatult kõige naljakam kuju. Õhtuti, kui väeosa on toidu kätte saanud, koorib ta end paljaks, ronib suurde välikatlasse ja küürib selle seestpoolt puhtaks. Seejärel teeb ta katla alla tule, ajab vee soojaks ning vannitab iseennast.

Kuressaare lähedal Kaarma vallas Kirikukülas elavale 13aastasele Luule Piiburile meeldib seda veidrat vaatepilti jälgida. Tema ja tema 70aastase vanaema talusse on asutatud Saksa väliköök ning kõik selle mehed on omamoodi toredad. Pikk ja tumedat verd nägus kokk Bayerist, kes mõtleb alatihti oma paljulapselisele perele. Väliköögi ülemus, väike kiilaspäine allohvitser, kellel jäi Hamburgi maha kummeeritud vihmamantleid valmistav firma ning kes hoolitseb väga oma välimuse eest, kandes kaasas tervet kohvritäit meeste kosmeetikat. Sõbralik autojuht Alois, kes hoiab teistest eraldi.

Pimeduse saabudes ei julge kokatoimkond majast väga kaugele minna ning nii ilutsevad hommikuti maja ümber Saksa sõjaväe roosa tualettpaberi “lilled”. Poolpime ja poolkurt vanaema toriseb: “Kas oleks võinud seda arvata, et mina, endine mõisamoonakas, saan vanas eas veel sakslase sitta harida!”.  Aga selle ebameeldivuse heastavad sakslased rohke ja lausa peene toidukraamiga. Luule saab sakslastelt hambapastat ning vanaema saab napse, mille ta kohe “mustadeks päevadeks” ära peidab.

Hoopis teisest puust mehed on need Saksa vormis venelased, kes on väliköögis abiks kartuleid koorimas. Nad on kurjad ning sünged, kaklevad päeval ja purjutavad öösel. Nad löövad kuuri uksele ajalehest välja lõigatud Stalini pildi ning karglevad rõõmust, kui üle juhtub lendama mõni viisnurkadega lennuk. 1941. aastal küüditasid teistsuguses vormis venelased Luule isa.

Üks õhtu jääb viimaseks. Idapoolne taevarand punetab ja kõmiseb kahuritulest. Sakslased, kes sel õhtul köögilaua ümber kaarte mängivad ja suitsetavad, näevad korraga välja vanad ja räsitud.

11. september

Noor Saksa sõjamees astub Riia sadamas elus esimest korda laevale. Tema nimi on Kurt Vetter ning ta teenib 23. jalaväedivisjoni 67. Potsdami grenaderirügemendi 1. pataljoni 2. kompanii kapralina. See väeosa viiakse Läti rindelt kaitsma Läänemere saari Muhumaad ja Saaremaad.

kurtvetter1.jpg

Sellest kaitsmisest, kui nii võib nimetada, saab Kurtile ja tema kaaslastele üks lõputu õudus. Pealetungiv Punaarmee forsseerib 29. septembril Suure väina ning hüppab juba 5. oktoobril üle Väikese väina Saaremaale.

“Pidevad taandumislahingud mõjusid masendavalt,” kirjutab Kurt üle 50 aasta hiljem. “Me olime kõike muud kui säravad kangelased. Meid huvitas vaid üks küsimus: kuidas selt saarelt tervena pääseda? Kuid sellele küsimusele ei suutnud keegi vastata. Peaaegu iga päev tuli võitluskaaslaste hukkumist või haavatasaamist kogeda.”

6. – 7. oktoober

“Nüüd siis elame jälle ENSVs,” ütleb keegi võlvlaega keldris, kui laskmise müra on vaibunud ning rinne näib olevat Kaarmast üle käinud. Eelmisel päeval oli mootorrattal saabunud Saksa ohvitser soovitanud Luulel ja tema vanaemal varju otsida kodust eemal, sest laskmine tuleb kõva. “Morgen ist alles vorbei,” oli ta lohutanud ning siis jumalaga jätnud. Homme on kõik juba möödas.

Vanaema tõuseb. “Mina lähen nüüd koju,” ütleb ta. “Olgu mis on ja saagu mis saab, mul on lehm ja siga talitada.”

Vanaema hakkabki läbi kadastiku kodu poole astuma. Kuid just siis puhkeb uus äge tulistamine. Kui vanaema koduõue astub, käib seal väga vihane lahing. Sakslased tulistavad talu eemalt miinipildujaga, talu kiviaia taga on aga positsioonidel…eestlased.

“Mitte ühtegi venelast ei olnud!” ahhetab vanaema hiljem.

Punaarmee Eesti Korpuse mehed suruvad vanaema endi vahele kiviaia taha pikali ning lahing läheb edasi. Pärast keedab vanaema neile rukkijahuputru ning pakub lüpsivärsket piima.

Järgmisel päeval langeb Kuressaare. Saksa väed taanduvad Sõrve poolsaarele.

8. oktoober

klausritter1.jpg

Klaus Ritter, Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi teise pataljoni kapten, tunneb endas süvenevat halba eelaimust. Tema pataljon on kaitsel mõned kilomeetrid Kuressaarest Sõrve sääre pool asuval Nasva jõel. Kuid Ritterile tundub, et tema pataljon on ära unustatud ning võibolla juba pääsmatult jäämas vaenlase kotti. Telefoniliinid vaikivad. Isegi raadio teel ei saa ta enam Kuressaarega ühendust.

Pimeduse varjus hakkab Ritteri pataljon, sellega liitunud esimene pataljon ning teiste väeosade riismed, kokku 700 – 750 meest, liikuma Sõrve sääre poole, kuhu on koondunud Saaremaalt taandunud Saksa relvajõud. Peagi saavad tema halvad aimused kinnitust: Saksa oma pioneerid on tee õhku lasknud ning selles haigutab 20 meetri pikkune ning nelja-viie meetri sügavune auk. Koht on väga hästi valitud, sest vasakul pool teed loksub meri, paremal aga algab mädasoo. Ringiga august mööda ei pääse.

Õnneks on üksusel kasutada üks väiksemat sorti Ameerika trofeetank. See asubki nüüd kolonni sõidukeid ükshaaval august läbi lohistama. Niisugune operatsioon võtab aga metsikult aega.

Järve küla juures jaguneb kolonn kaheks. Ritteri teine pataljon liigub 360 mehega edasi teed mööda, kuid kapten Hermann Ulrichsi juhitav esimene pataljon otsib Sõrve poolsaare suunas teed piki mereranda.

saksavoor.jpg

Ei Ritter ega Ulrich pole teadlikud, et Punaarmee üksused on Sõrve kannale ringiga juba ette jõudnud. Vastupidiselt hilisematele Nõukogude ajaloolaste väidetele pole neil mingit aimu, kes või mis asub eespool. Sidet Saksa üksustega Sõrves pole.

Sama päeva lõuna ajal oli aga Eesti laskurkorpuse 249. diviisi komandör polkonvik August Feldman lasknud Kärla küla juures moodustada motoriseeritud eelsalga, mis murraks end Sõrveni. Sellest saab tugev salk, kuhu kuuluvad 20 tanki ja iseliikuvat suurtükki, kaks patareid 45millimeetriseid kahureid, kaks roodu laskureid veoautodel, automaaturid tankidel ning rühm sapööre. 370mehelise salga juht, 307. üksiku tankitõrjedivisjoni komandör major Vladimir Miller saab ülesande murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses.

Kella kaheksaks õhtul ongi Milleri eelsalk jõudnud Tehumardini ning peab seal lahingut Sõrve sisemuses paiknevate Saksa peajõududega. Eelsalga taha jõuab veel üks Nõukogude üksus: 300 meest  917. polgu 1. pataljonist, keda kamandab major Grigori Karaulnõi. Lahingut pidav Milleri salk jääb neist Sõrve poole.

Puuduliku luure tõttu ei tea kumbki Nõukogude väeosa, et neile ligineb saare suunast kaks Saksa pataljoni. Karaulnõi usub, et kõik Saksa väed on juba jõudnud Sõrve säärde. Kuressaare poolt ootab ta appi hoopis Nõukogude 7. laskurdiviisi 27. laskurpolku, kuid see ei ole veel linnast liikumagi hakanud.

Tehumardi öölahing

Ritter sammub oma pataljoni kolonni eesotsas. Ta on andnud käsu mitte mingil juhul tulistada enne, kui tema ise on lasknud esimese kuuli. Siis tuleb aga anda “kõigist torudest”.

Mõne minuti pärast näeb ta pimeduses vaenlase sõdureid. Ent kummalisel kombel näivad need rahulikud ja muretud. Nõukogude üksused paistavad neile lausa tee vabastavat. Need on Karaulnõi sõdurid, kes peavad Ritteri kolonni Kuressaarest saabuvateks omadeks.

Sada meetrit liigub Saksa pataljon silmsides pahaaimamatute Nõukogude sõduritega. Siis ütleb Ritteri instinkt, et tema maskeraad on paljastatud. Ta tulistab esimese lasu.

Sakslased purustavad Karaulnõi pataljoni kiiresti ning kogu kolonn pääseb läbi, maha jääb vaid moonavoor.

Eespool on Sõrves asuva vastasega kontaktis Milleri eelsalk. Salme küla poolt annavad Saksa peajõud nende pihta tugevat, kuid ebatäpset suurtükituld. Siiski langeb major Miller ise juba lahingu algusjärgus.

Punaarmee suurtükiväelane vanemseersant Oskar Int on positsioonil oma relva juures. Nagu teisedki seitse suurtükki, on ka selle kahuri toru suunatud Salme küla poole Sõrve säärel. Esialgu pole neile antud käsku vaenlast vastu tulistada.

punaarmeelased.jpg

Korraga märkavad suurtükiväelased oma selja taga, Kuressaare pool õhku tõusmas Saksa valgustusrakette. Sakslased selja taga?

Sellele küsimusele peab iga suurtükimeeskond ise vastuse leidma, sest side teiste üksustega on hargnemisel katkenud. Ilm on pime ja seenevihmane, meetri kauguselt pole võimalik eristada inimest kadakapõõsast.

Need ei saa olla sakslased, otsustavad suurtükimehed. Ka korpuslased kasutavad teinekord Saksa viievärvilisi signaalrakette. Ja Kuressaare poolt ongi ju abijõude oodata.

Need raketid märkisid Ritteri pataljoni lühikest lahingut Karaulnõi meestega. Viie minuti pärast jõuab lahing Milleri eelsalgani.

“Ärge laske, omad!” karjuvad eelsalga ohvitserid, viimase hetkeni uskudes, et on eksikombel langenud appi ruttava Nõukogude üksuse sõbraliku tule alla.

Tehumardi karjamaa külvatakse aga üle leekkuulidega ning nende ja valgusrakettide kumas on selgelt näha, kes tegelikult saabus. Salme pool lõpetavad Saksa suurtükid tulistamise.

Inti suurtüki komandör vanemseersant Karl Mäestu käsutab relva otsaga tulijate suunda ning alustab kolonni otsesihtimist kartetšiga. Vaid sihtur ja laadija jäävad ametisse kahuri taga, teised meeskonnaliikmed võtavad käsirelvadega ringkaitsesse.

“Sel kottpimedal oktoobriööl tegutses iga üksikvõitleja iseseisvalt, oli komandör-käsuandja ja oli ise ka võitleja-käsutäitja,” meenutab punaväelane Int hiljem. Varsti süttivad esimesed soomukid, heites lahinguväljale valgust.

suurtykk.jpg

Rööbiti laskmisega areneb lähivõitlus ja käsikähmlus punaväelaste ja kolonnist eraldnunud sakslaste vahel. Suurtükiväelastel on kõigil head isemeisterdatud pussid. Need lähevad nüüd käiku. Suurtükiülemale Mäestule kargab üks hiigelkasvu sakslane kallale aga paljakäsi. Jefreitor Peets rabab sakslast kirvelöögiga ning suurtükiülem pääseb vaid vigastatud kaelaga.

Selles lahingus kasutab Ritter kogu sõja jooksul esimest ja viimast korda oma püstolit. Tal ei jää midagi muud üle, kui üks punaarmeelane talle otse jalgadesse tormab.

Kapral Kurt Vetter jookseb koos kaaslastega maanteelähedasse metsa ning jääb seal punaarmeelaste tule alla. Nad liibuvad vastu maad ja ootavad. Korraga tabab neid suurem tulelöök. Vetteri kamraad Bernhard Lorensky saab raskelt pihta. “Ta lamas mu kõrval, oigas valust ning oli kõnevõimetu,” meenutab Vetter hiljem. Tuli muutub ägedaks ning neil tuleb positsioonilt taanduda. Vetteril on valida elu ja surma vahel ning ta jätab haavatud sõbra üksinda metsa.

Tulekuma valgel näeb Ritter vastase positsioonidel seisvat kuut-seitset Nõukogude tanki T-34. Üks neist õnnestub sakslastel põlema süüdata. Kuid samas hakkab teine Nõukogude tank liikuma ja ähvardab rammida sakslaste väikest Ameerika tanki.Viimase juht ehmatab ning lülitab sisse tagurpidikäigu. Masin veereb üle Saksa sõdurite, kes tanki taga varju otsisid, ja lömastab need. Tagatipuks tõkestab tank nüüd kogu ülejäänud kolonni masinate liikumise. Kolmandik, kui mitte rohkem kogu pataljonist hukkub just selle teetõkke tõttu. Kokku kaotab Ritteri pataljon 200 meest 360st, kuid ülejäänud pääsevad Sõrve omade juurde

Ka mööda rannikut liikuv Ulrichsi pataljon satub Nõukogude rünnaku alla. Tekib paanika, sõdurid panevad kogu ettevaatust unustades Sõrve poole jooksu. Hobused galopeerivad kadakate vahel. Kaks Nõukogude tanki ilmuvad metsast ning valmistuvad surma külvama, kuid kaks Saksa raskekuulipildujameeskonda on leidnud head positsioonid kraavikaldal ning annavad tankide pihta lakkamatut marutuld.

“Kust nad olid leidnud nii ammendamatu laskemoonavaru, ei oska ma öelda,” tõdeb kapten Ulrichs hiljem.

Ehkki kuulipildujatuli ei saa tankidele viga teha, ei söanda lahingumasinad ka edasi liikuda. Just see päästabki pataljoni ning võimaldab meestel suuremate kaotusteta Sõrve imbuda.

Kogu pääsenud pataljon usub, et vaprate kuulipildurite vormi ehivad peagi uhked aumärgid. Kuid Adolf Hitler on otsustanud, et Saaremaa loovutanud meestele pole autasusid tarvis.

Kõige raskemast põrgust läbi tulnud kapten Ritter siiski saab väikese tunnustuse osaliseks.

Oberst krahv Eulenburg ehk, nagu mehed teda kutsuvad, “Kakk”, kutsub Ritteri enda juurde ning tervitab teda talle mitteomase soojusega. Ta viib kapteni komandopunkti ning pakub klaasi vahuveini. Mitte kunagi varem ega hiljem oma elus pole Ritter olnud nii purjus kui nüüd sellest ühest sõõmust.

9. oktoober

Kuni koidikuni oma suurtüki juures kügelnud kahurväelastele avaneb võigas vaatepilt lahinguväljale. Maanteel seisavad kaks puruks lastud ja põlenud Saksa soomustransportööri, põlenud laibad sees. Hävitatud on üks Saksa tank ja teine on ise miinile sõitnud. Ka Nõukogude poole kaotused ulatuvad vähemalt 200 meheni. Üle kogu lahinguvälja vedelevad mõlemas mundris surnukehad.

lahinguvali4.jpg

lahinguvali1.jpg

Siis ilmuvad reidile kaheksa Saksa sõjalaeva siluetid ning algab lahinguvälja pommitamine, mis kestab kolmveerand tundi. Viimaks laevad lahkuvad ning Milleri eelsalga jäänused jäävad abiväge ootama.

Õhtu eel saabuvad tagalast väliköök ja viinalast, pakkudes meestele kauaoodatud kergendust. Kuid suurtükiväelast Inti ootab ees veel üks märguanne erakordsest õnnest, mis teda selles lahingus saatis. Teelt leitakse Saksa sõduri seljakott ning sellest hõbedased mansetinööbid initsiaalidega O.I. Intile kui sobiva nimega mehele tullakse neid nööpe pakkuma. Need ongi Oskar Inti mansetinööbid. 1937. aastal kinkisid need talle Järvakandi klaasivabriku kaastöölised 35. sünnipäeva puhul, kuid 1941. aastal sõtta minnes jäid nööbid koos kõige muu kraamiga Tallinna.

Paar päeva hiljem

Tiirimetsa küla poiss Paul Nuum läheb koos naabripoisiga Tehumardi lahinguvälja vaatama. Tagasi tulles ütleb ta vennale Arnoldile, et nägid igal sammul Saksa mundris laipu, Vene mundris mehed olid juba ära koristatud.

Poisid toovad kaasa raketipüstoli ja kümmekond raketti. Nad jahivad päris püstolit, kuid see jääb leidmata. Kaks eestlasest sõdurit tulevad ning ütlevad sõbralikult, ent kindlalt: poisid, see vaatepilt pole teie jaoks.

Mõne päeva pärast peatub poiste kodu ees Willis ning sellest väljuvad kolm telkmantlites meest. “Kuidas sõda meeldib?” küsivad nad poistelt ning uurivad muud eluolu. Siis küsib üks neist: “Kas olete kuulnud kindral Pärnast?”

Poisid ei ole. “Kui edaspidi kuulete, siis teate, et mina olen kindralleitnant Pärn,” vastab mees, istub Willisesse ja sõidab edasi.

Ka Sõrve sõda kestab edasi. 10. oktoobrist kuni 24. novembrini käivad suuremad või väiksemad lahingud. Katjuušade tulelöögid põletavad kilomeetrite kaupa metsa. Kuressaarde kostab Sõrve säär, Saaremaa tihedaimalt asustatud ala, justkui podisev pudrupada. “Kas seal üldse mõni inimene ellu jääb?” mõtleb noor mees Bruno Pao Sõrve poole vaadates.

Mõlemal pool rinnet võitlevatel sõduritel on tekkinud sama küsimus.

lahinguvali2.jpg

22. oktoober

Punaarmee saarlasest sidemees Aleksei Hiidel lebab raiesmikul ning tema teadvusse jõuab järkjärgult fakt, et ta astus nüüdsama miini otsa. Siinsamas, kodu ligidal ning vaid veidi enne sõja lõppu.

Parem jalg ripub kõõluse otsas, kondiotsad turritavad võikalt.

Aleksei võtab sineli- ja püksirihma ning tõmbab nendega jala kõvasti kinni nii alt- kui ka pealtpoolt põlve. Siis kobab ta kätte sõrulase kõvera noa, mille oli mõne päeva eest ühest majast leidnud, ning lõikab jala maha. “Ega see jalg otsa kinni enam ei kasva, on ainult tüliks.”

Seejärel viskab Aleksei minema automaadi (“Vene kroonut ma enam ei teeni!”) ning hakkab roomama metsaäärse tee poole. Ta jõuab väikese mahajäetud Saksa ühemehevarjendini. Selle nari ette on kardinaks tõmmatud sinimustvalge lipp.

Aleksei kavatseb hiivata narile, mähkida end lippu ning verest tühjaks joosta. Aga ta ei suuda enam ületada läveesist kõrget mätast ning mõne tunni pärast ta päästetakse.

November

Saksa reamees Kurt Vetter kuulab koos kamraadidega, kuidas neile loetakse ette järjekordset Führeri käsku. Hitler nõuab, et Sõrve poolsaart kaitstaks iga hinna eest. Saarelt tohivad lahkuda üksnes haavatud.

Koos kaheksa mehega arutab Vetter tõsimeeli, kuidas hankida “ehtsat” haava. Mehed, kes end ise on jalga või kätte tulistanud, on sõjakohus hiljem maha lasknud, sest püssirohu jäljed haavas reedavad tahtliku enesevigastamise. Vabastav kuul peab tulema piisavalt kaugelt.

Kamraad tõstab jala kännule ning Vetter sihib umbes kümne meetri kauguselt. Esimene lask riivab vaid püksisäärt. “Mees, lase ometi täpselt,” toriseb kaaslane. Teine lask tabab.

19. novembril saab Vetter ise granaadikillust vigastada. Haavapalavikuga võideldes võtab ta jalgsi ette kuue tunni pikkuse teekonna laatsaretti. Teel näeb ta, kuidas põletatakse varustust: saapaid, mundreid, võitünne ja šokolaadikarpe.

sadam.jpg

Vetter võtab haiglasse kaasa ühe ploki sigarette, oma ainsa sõjasaagi kogu selles sõjas.24. novembril lahkuvad Saksa väed Führeri käsu vastaselt Sõrvest 3500 sõduri ja 700 haavatuga. Muu hulgas päästab see ka Ritteri sõbra suurtükiväeohvitseri Richard von Weizsäckeri elu, kellest hiljem saab uue Saksamaa liidupresident.

Talv

Mõntu sadamast Saksa aladele küüditatud Kaunispe küla elanik Olev Sau elab Schakowa laagris kõrvuti naisega, kellel on kolm pisikest tütart: kolme-, kahe- ja üheaastased.

“Kõige vanem neist istus ja soigus vahetpidamata,” meenutab mees hiljem. “Igal päeval vajus ta pea üha rohkem allapoole. Kuni ühel päeval ta enam ei jõudnud rääkida ja otsekui kustus. Paar päeva oli ta vait, kuni lõpuks suri. Nii surid kõik need noore ema kolm pisikest tütart.”

12aastane sõrulane Ermilde Mets-Pära näeb Berliini äärelinnas asuvas laagris oma väikevenna surma. Maikuus vabastatakse nad Nõukogude vägede poolt. Punaarmee sõdurid jagavad küüditatutele suppi, suhkrut ja leiba, ent öösel tulevad vastutasuks naisi vägistama.

Sakslased küüditasid sõja jalust peaaegu kogu Sõrve elanikkonna.

Aastaid hiljem

Sõrve säärel metsavahina töötav Leo Filippov komistab metsades alatasa sõdurite jäänustele, sõjariistadele ja kaitserajatistele. Ta ei pea leidude üle arvet, kuid talle tundub, et metsa jäänute seas on ülekaalus sakslased.

See on ka igati ootuspärane. Esiteks polnud taganevatel sakslastel mahti oma langenuid kaasa võtta. Teiseks mattis Nõukogude pool küll oma hukkunud, ent jättis vastaspoole omad rannarahva matta. Pärast sõda aga kartsid inimesed metsa minna ning nii need laibad sinna vedelema jäid.

Tehumardi lahingu järel matsid kohalikud inimesed osa surnuid merre, kus tuul nad eemale kandis. Osa jõudis hiljem randa tagasi ning need maeti rannavalli sisse.

Sõrulane Helga Aarnis nägi koos emaga pealt, kuidas Tehumardi hukkunuid maeti Tiirimetsa lähistele Vananõmme kalmistule. Laibad olid nii moondunud, et sakslastel ja eestlastel-venelastel oli raske vahet teha ning nii matsid kohalikud külamehed kõik ühte hauda.

Mida ei võtnud loodus, võttis hirm. Maetud surnute juurest leitud dokumendid, fotod ja kirjad panid inimesed esialgu kõrvale. Kuid hirm sõjajärgsete stalnilike repressioonide ees sundis peagi need paberid põletama, ütleb Filippov. Nii kadusid viimased mälestused Sõrves langenud sõjameestest.

Sügis 2004

Klaus Ritter ja Kurt Vetter on koos paari sõjakamraadi ning tosinkonna noorema kaaslasega tagasi oma kannatuste rajal. Nad teevad ekskursiooni mööda Saaremaa lahingukohti ning avavad Sõrve säärel mälestuskivi. Sellel on tekst: “Sõrves 1944. aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks”.

000038.jpg

Kaua aega Saksamaal rahvusvaheliste suhete uurimise instituuti juhtinud mehena teab Ritter hästi, kui delikaatne on sõjasündmuste käsitlemine.

“Usun, et ühel hetkel jõuab ka Eestisse praegu Saksamaal jooksev film Hitleri punkrist. Selles kajastub, kui hullumeelne oli toonane situatsioon,” ütleb Ritter. “Aga sõdur ei saa otsustada juhtide väärtuse üle ega moraalitseda. Ta peab lähtuma kohapealsest olukorrast.”

Pühapäeval Sõrve säärt külastades kohtavad veteranid teiste seas ka neid, kes 1944. aasta sügisel Saksamaale küüditati. Mingiteks etteheideteks 60 aasta tagused sündmused enam põhjust ei anna. Sõrulased on pigem üllatunud, et leidub sakslasi, kes Sõrve põrgust elu ja tervisega pääsesid.

klausritter22.jpg

Küsin Ritterilt, kuidas selle juuste legendiga lõpuks on. Kas Tehumardil tehti vastase ja omade vahel vahet frisuuri järgi?

“Kindlasti mitte,” vastab härra Ritter. “Iga sõdur püüdis oma juuksed hoida nii lühikesed kui võimalik.”

Ta lisab, et lähivõitlust näidatakse küll palju filmides, kuid reaalselt tuleb seda ette väga harva. Kui see juhtub, siis ei jõua keegi välja mõelda mingeid kavalaid nippe.

“Juuste pikkuse järgi saab otsustada vaid seda, kas inimene kuulub parem- või vasakpoolsete sekka tänapäeva Saksamaa poliitilisel maastikul,” märgib vanahärra, kelle sõjatee käis läbi Poola, Prantsusmaa, Venemaa ja Sõrve sääre.

Ritteril on kodus kaks küünlajalga, mis on valmistatud ühe Sõrve mahajäetud maja laearmatuurist. Seekord ei lubanud proua Ritter neid kaasa tuua, kuid ükskord loodab ta nad Saaremaa muuseumi toimetada.

“Toon need kingituseks maale, mis mind ellu jättis ja tervena koju lubas,” ütleb sõjamees.

Alo Lõhmus

Suur tänu igakülgse abi eest Saaremaa Muuseumile, iseäranis selle osakonnajuhatajale Raul Salumäele.

tehumardi.jpg

Fotod: Saaremaa Muuseum, Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: