Hetked ajaloo lähistel


Põgenemiste saar

Põgenemiste saar

Viimase põlisruhnlase Einar Normani perekonna lugu on justkui läbilõige selle keerulise saatusega saare ajaloost. Praegu ähvardab Ruhnut “neljas maailmalõpp”. 

 ruhnukirikud.jpg

Artikkel ilmus 2004. aasta 23. novembril ajalehes Eesti Ekspress.

“Mine, kui tahad!” ütleb Ruhnu noorik Elisabeth Norman 1944. aasta suvel oma mehele Alexandrile.

See on maailmalõpu suvi. Saare lõunatipus Ringsu kuuris peetakse lärmakat koosolekut. Nooremad mehed on väge täis: naised-lapsed paneme laeva, ise tuleme paatidega järele, aga enne tapame loomad ning torkame külale tule otsa.

Jah, loomad. Senimaani on hobustel lastud surra vanadussurma ning maetud nad aupaklikult, nagu vanad sõbrad, liivaste metsaküngaste sisse. Saare juhid on küll lubanud korraldada ka loomade äraveo, aga juba nüüd on näha, et sellest ei saa asja. Ent maailmalõpu saabumist loomade küsimus enam ei pidurda.

Soovituse järgi mehel

“Mine, kui tahad! Mina jään lapsega siia!” kordab Elisabeth. Veel viis aastat tagasi poleks ta uskunud end niisuguseid sõnu ütlevat. Siis oli ta värske Kihnust toodud noorik Ruhnurootsis mehel. Ta armastab oma meest, aga andnuks vist kõik, et sellelt saarelt tagasi koju – või ükskõik kuhu – pääseda.

“Kuidas küll Ruhnu kalurid mulle varem siinset elu kiitsid ja minu praeguse mehe rikkust – paradiis pidi siin lihtsalt olema,” räägib Liisi 1939. aasta suvel saarel kolanud Rahvalehe ajakirjanikele, kes neiu südamevalu taktitundetult otse trükimusta valavad. “Mis mul aga sellest rikkusest kasu, kui mehe vanemad selle üle valitsevad ja meil mingisugust õigust ei ole, ole veel tänulik, kui vaevalt süüa saad.”

ruhnutalv.jpg

Ta ähvardab Ruhnust välja rännata, kui asi ei parane. “Nii on ikka selle teiste soovitamise järgi abieluga,” kaebab naine edasi ning ütleb isegi oma perekonnanimeks ikka veel neiuaegse: “Rand. Las mees olla Norman, kui tahab!”

Liisi laseb end vallavanema uhke maja ees pildistada, et saata foto koju Kihnu oma vanematele – olematu jõukuse tõestuseks.

Ajaloo lõpp ja algus

Suvel viis aastat hiljem langeb Ringsu kuuris liisk. Augustikuu neljandal päeval jõuab Rootsi Punase Risti ja riigisekretäri isiklikul korraldusel Ruhnu reidile kolmemastiline mootorpurjekas Juhan, et viia ära kõik need neljasajast ruhnlasest, kes eelmise suve põgenemisest veel saarel alles.

Ent kui rahvas on juba pardal ning Ruhnu ajalool joon all, ootab laev rannas ometi veel kolm tundi. Kaks noort peret, mõlemad kihnlasest noorikuga – Normanid ja Rooslaiud – jäävad. Teised usaldavad oma talud Kihnust ja Saaremaalt toodud ajutiste rentnike kätte ning näevad oma kodusid alles viiekümne aasta pärast. Kuid Elisabethile ja Alexandrile tähendab vanemate lahkumine kauaoodatud tõusu pererahva seisusse omaenda kodus.

Sügisel kuuskümmend aastat hiljem matkan ma Ruhnu saare uudselumel ning otsin jälgi sellest kaksipidisest maailmalõpust. Ühes majas küla põhjaserval ootab mind üllatus. Ma saan seal kokku Elisabethi ja Alexandri poja Einar Normaniga, kes on praeguseks ainus põlisruhnu juurtega ruhnlane, ning tema abikaasa Mariaga. Selgub, et maailmalõppe on võimalik üle elada.

einarnorman.jpg

“See oli nende otsus,” ütleb Einar oma vanemate paigale jäämise kohta väärikalt. “Nende otsus, nad tegid, mis tahtsid. Ega teistelgi see minek kerge ei olnud. Isa vanemad ju läksid – kõik oli Rootsis võõras, kultuur võõras… Aeti taludesse tööle.”

Nagu oma isa peigmehepõlves, nii kirjeldab ka Einar sõjaeelset Ruhnu elu paradiisina. “Ruhnus lõppes tööpäev kell viis,” sõnab ta. “Kui pärast viit hobusega sõitsid, vahtis hobune kogu aeg tagasi – kell on ju viis läbi! Ega hobune tunneb paremini kella kui praegune Eesti riik, eriti parlament.” Pagulaseelu Rootsis oli selle kõrval kindlasti troostitu, ükskõik kui palju Rootsi ühiskond põgenikke ka aidata ei püüdnud.

Küüditamislaev reidil

Ent 1949. aasta aprillis jõudis Ruhnu laev Saaremaa NKVDlaste ja teiste nõukogude ametnikega. Hommikul arreteeriti kolm meest, sealhulgas teine Ruhnu jäänud ruhnlane Peeter Rooslaid. Õhtul asutas Ruhnu rahvas kolhoosi.

“Ei teatud ju, kas ja kui paljude kõhklejate jaoks laevas on veel ruumi,” on meenutanud Endel Sutt, kelle ruhnlaseelu algas 1944. aastal taluhoidjana. Elisabeth ja Alexander loovutasid kolhoosile neli lehma, kolm hobust, kaks mullikat, seitse lammast, põllutööriista ja hoburakmed ning mootorpaadi.

Saarele tulnud uusasukad on ebakindlad ja närvilised ning kolhoosi juhid joovad kassast maha viimasegi raha. Ent selleks ajaks, kui algab 1947. aastal sündinud Einari töömehetee, on rahva ja Kommunismi Majaka nimelise kolhoosi vahel sündinud omalaadne leppimine. Majand tuleb viimaks ometi omadega toime: kalalaevastik uueneb üha vägevamate alustega, põlde künnavad traktorid, majades süttivad elektrilambid.

“Kolhoosi ajal sai tehtud kõiki töid – olin traktorist, autojuht. Kalamees sai kah oldud, jõujaamas töötatud, siis metsavaht, majakavaht,” loetleb Einar.

Ruhnlaste nõukogulikku vagurat õnne ei lõpetanud 1969. aasta torm, mis laastas sadama ning hävitas suure osa saare metsast (selle ülestöötamine pakkus nüüd hoopis uusi teenimisvõimalusi), vaid hoopis  o m a  kolhoosi likvideerimine aasta hiljem.

ruhnumees.jpg

Nüüd põgeneti Ruhnust taas. 1966. aastal elas Ruhnus üle paarisaja inimese, 1972. aastal aga vaid alla saja. Nii on see jäänud tänaseni. Pärast Vene sõdurite toodud katku 1710. aastal ning 1944. aasta minekut oli see kolmas maailmalõpp.

“Rahvas jooksis minema, sead löödi maha ja hobused jagati ära ning said lõpuks otsa,” sedastab Einar. Ta isegi mõtles lahkumisele, kuid Nõukogude armeeteenistuse päevil Valgevene Poola aladelt leitud Mariale olid hakanud meeldima Ruhnu marjarohked metsad. Siin oli kodu.

“Vene kroonus nägin ilma ja leidsin – kõik on ühesugune. Kusagil polnud midagi paremat,” ütleb Einar. “Ainult et praegu on hullemaks läinud.”

Kahe talu rahvas

Praegu sõidavad Einar ja Maria kaks korda päevas oma eaka punase pikapautoga küla teise otsa lauda juurde, et hoolitseda ainsa neile kättesaadava tuluallika eest peale sotsiaaltoetuse: loomad. Seni veel saavad nad loomi sügiseti mandrile lihaks müüa ning mõni saareelanik ostab piimagi.

“Aga kui masinad otsa saavad, tuleb ka loomapidamine ära lõpetada,” lausub Einar. “Siin saare peal pole ju nii palju inimesi, et neile müügist saaks teenida. Pole Ruhnu rahvast, on vaid kahe vanaaegse talu jagu inimesi.”

 ruhnuounad2.jpg

Arsti juurde Einar ja Maria ei lähe, sest neil pole haigekassakaarti ning kogu raha kulub elu sees hoidmisele ja loomapidamiseks vajalikele kulutustele. “Ning nüüd me oleme nii noores eas, et tööle meid enam kuhugi ei võetakski,” muigab Einar.

Ruhnu otsib praegu meeleheitlikult võimalusi pääsemaks neljandast, võibolla otsustavast maailmalõpust. Vallavanem Kaarel Lauk on välja käinud idee valla liitmisest Pärnu linnaga ning torganud sellega kaika saare 66pealisse herilasepessa. Vallavolikogu liikmest Einari kõrval istudes hargneb mu ees nii tormiline volikogu koosolek, mis pealinnas oleks iga teleuudistemeeskonna unistus. Einar rohkem kuulab ja mõtleb, ent vallajuhid ja opositsioon vahetavad omavahel ebaviisakusi.

“Pea suu!” hüüab vallavolikogu esimees Rainer Kolts ühel tulisel hetkel ja saab vastuseks soovituse väljendeid valida. Opositsioon eesotsas endise vallajuhi Vello Kümmeliga ründab tigedalt vallavalitsuse asjaajamist uue koolimaja projekteerimisel, korralagedust vallale kuuluvate tööriistade kasutamisel ning vallasekretäri väidetavalt ebaseaduslikku vallandamist.

“Eelmisel korral sa ütlesid, et koolimaja ehitatakse vana maja kõrvale, pärast tuli välja, et valetasid!”; “Kui vallavanem on endise vallasekretäri peale solvunud, võiks ta oma raha eest kohut käia, mitte valla raha eest!”; “Kas igaüks võib võtta valla traktori ja sõita ilma vastutuseta?” kõlavad kibedad süüdistused.

Vallavanem vastab: “Asi pole paberites, vaid inimestes. Me võime pabereid veeretada ükskõik kuidas, aga kuni pole piisavalt inimesi, kellega kogukonna elu korraldada, ei saa sellest asja.”

Koondamine ajalehega

Inimesi jääb saarel tõesti üha vähemaks, ehkki näiteks autosid tuleb üha juurde. Peterburis sündinud ja kümme aastat tagasi koos mehega Ruhnu saabunud Ljubov Veski oli Eesti üks väheseid väljaõppinud majakatehnikuid: Peterburis diplomeeritud optik-mehaanik. Kõigele lisaks oli Ljuba Ruhnu majakasse lihtsalt armunud ja on varjamatult siiamaani. Tänavu suvel luges ta ajalehest, et Ruhnu majakavaht koondatakse.

ljubovveski.jpg

“Mul kukkus ajaleht käest, olin šokis, pisarad voolasid,” meenutab naine. Majakavaht asendati automaatikaga. “Seda tehti raha kokkuhoiuks, kuid alates juulist on suurelt maalt juba neli korda käidud majakat remontimas,” lausub Ljuba. Iga laevasõit aga maksab majakavahi pisikese palgaga võrreldes üüratu summa.

“Teine põhjendus koondamiseks oli, et oleme nüüd Euroopas ja peame näitama, et meie automaatika on maailmatasemel,” on Ljuba kuulnud.

Praegu töötab naine ilmajaamas, kus ta viis korda päevas paneb kirja tuuleandmed, sademed, pilvede kõrguse jms. “Ehkki majakas meeldis mulle rohkem ja ilmajaamas tunnen igavust, olen ka ilmajaamas õppinud märkama ilusaid asju. Muidu ei mõtle ju kunagi sellele, mida pilved näiteks homse ilma kohta räägivad,” naerab Ljuba. Täna on Ruhnu kohal leebed stratokumulused, mis ei ütle ilma kohta suurt midagi.

Peagi ootab naist ees uus koondamine. Ilmajaama kolmest töötajast jääb alles vaid poolteist. Ljuba on alustanud õpinguid Tartu Ülikoolis, et saada õpetajaks.

Kuidas saada lapsi

Ruhnu põhikooli direktor Ants Pirso hoiab lauasahtlis 1945. aasta koolipäevikut. See on dokument eestikeelse koolihariduse algusest Ruhnus. Paar aastat tagasi mandrilt tulnud Pirso loodab teha kõik, et toonastes rasketes oludes alustatu ei leiaks lõppu tänapäeva heaoluühiskonnas.

Viimase märk on unikaalses Limo rannas vana kolhoosisauna varemetele ehitatav uus saun, mis erakätesse rendituna hakkab turiste teenindama juba eeloleval suvel. Luited varjavad sauna ümber vedelevat ehitusprahti ja sõidukijälgi, kuid hoone ise valitseb rannavaadet kindlalt. Limo laulvatel liivadel laulavad tuleval suvel Meie Mees ja teised helikonservid, kuid küllap kindlustab ettevõtmine nii mõnegi töökoha. Võibolla isegi nii hea töökoha, et juurde sünnib mõni uus ruhnlane.

ruhnu.jpg

“Kui me praegu laseme käest juhuse uue koolimaja ehitamiseks, siis ei tule keegi Ruhnu saarele enam kunagi elama,” leiab direktor, kelle kavadesse kuulub koolile elu ja raha sisse puhumine mandrilt toodavate raskestikasvatatavate õpilaste abil. “Vastutustundlik vanem ei saada ju väikest last kodust ära mujale õppima, aga kui Ruhnus kooli ei ole, siis muud ei jää üle.”

Vana koolimaja on värske lume all paunvereliku välimusega, kuid tema rõõmsates toonides ruumid levitavad hommikuti kerget rotilõhna. Pealegi on hoone tagastatud kirikule, kes võibolla asutab sinna kunagi pansionaadi. Uus koolimaja on kavandatud 25 õpilasele, sisaldades esmakorselt ka spordisaali. Kuid esialgu kätkeb see number tublit annust optimismi. Praegu õpib Ruhnu koolis 13 õpilast ning need tumedad kogud, kes lumesajus müdinal koolidirektori akna alt läbi jooksevad, pole lapsed, vaid metskitsed.  

Nagu juba varem tihti juhtunud, ei saa Ruhnu ka täna olla kindel oma homses. Kui Elisabeth Norman nägi uute aegade saabudes Ruhnut külastavaid vanu ruhnlasi, muutis naine veel enne surma teist korda oma meelt. Oleks võinud ikka minna…

* Artikli kirjutamisel on kasutatud Ruhnu muuseumi juhataja Märt Kapsta uurimust “Ruhnu 1944 – 1994”, mis ilmub Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus.

Tekst ja fotod: Alo Lõhmus

Poolesaja inimese saar

ruhnulennuk.jpg 

* Ruhnu saar on 5,5 km pikk ja 3,5 km lai, kokku 11,9 km².

* Maismaa on 37 kilomeetri kaugusel – Kolka neem Lätis. Pärnusse on 96 km.

* 2002. aasta alguse seisuga oli Ruhnu saarel 26 majapidamist, kus elas kokku 58 inimest (neist 18 lapsed ja neli üle 65 aasta vanused).

* Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal – 389.

* Saarel asub ilmajaam, diiselelektrijaam, tuletorn, piirivalve kordon, side, muuseum, perearstikabinet, kool ja raamatukogu koos internetipunktiga.

* Ruhnus ei ole kutselisi kalureid, kuid oma tarbeks käib merel kala püüdmas kümmekond meest ja naist.

Allikas: www.ruhnu.ee 


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: