Hetked ajaloo lähistel


Õuduste öö

Õuduste öö

1949. aasta 25. märtsi öösel paiskasid kommunistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete eesti perekondade saatuse. Varahommikune koputus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse. 

kyyditatud2.jpg

Artikkel on ilmunud 2007. aasta 24. märtsi Postimehes. 

1949. aasta märtsi lõpp oli erakordselt lumine. Keskpäevane päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad.

Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti.

Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. „Ei osanud arvata, et see meie peret oleks puudutanud,” kirjutab Seim aga oma mälestustes, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ühes sadade teiste meenutustega. „Küüditamist me ei kartnud, kuna isa ja ema arvates polnud nad midagi riigivastast teinud ja teiseks arvati, et vanainimesi keegi kimbutama ei tule.”

Nii ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatees peitus julm ähvardus.Samal päeva, 24. märtsi õhtupoolikul ootasid Läänemaa Silla mittetäieliku keskkooli õpetajad Kullamaal bussi, et sõita Haapsallu õpetajate kevadisele nõupidamisele. „Ilm oli sombune. Helvetas laia lund. Äkki köitsid meie tähelepanu tugevakasvulised kirjuis nahkkasukais vene keelt kõnelevad mehed, kes isesuguste tumedate kammitsatega autode vahel sebisid.  Mehed olid relvis,” meenutab samuti ERMi kogusses saadetud mälestustes kooli direktor Anni Teidearu.

Õpetajad tundsid venelaste nägemisest küll kõhedust, ent ei osanud arvata midagi enamat.Kuid õhtul Haapsalus vennanaise poole Posti tänavale öömajale suundudes nägi Teidearu tänavat kubisemas nendest samadest autodest.

Viljandis koguneti sel õhtul tookordsesse Ugala saali Jakobsoni tänaval, et kuulata Koidu koori kontserti. Hämmastusega märkasid lauljad, et ehkki saal oli viimseni välja müüdud, ilmus publikut kohale vaevalt pool saalitäit.

Kontserdile järgnes meeleolukas pidu. Nagu oma mälestuses kirjutab laulja Helmi Hillermaa, ei pööranud tantsumöllus ja lauluhoos keegi suuremat tähelepanu linna peatänavalt kostvale ebatavaliselt valjule mootorimürale. „Kui hommikupoole ööd väljusime, siis olime küll nagu puuga pähe saanud,” jätkab Hillermaa. „Kogu tänav oli lumelobjakat täis, selles undasid suured veomasinad, öeldi olevat Studebaekerid. Need olid masin masinas kinni, suunaga linnast välja, terve Jakobsoni tänava täielt.”

Helmi Hilllermaa sai järgmisel päeval kuulda, et tema maal elav kodurahvas oli nende autodega rongile viidud ja Siberisse küüditatud. Lea Seim võeti Vastseliinas koos vanematega kaasa, ehkki ta küüditatute nimekirja ei kuulunudki, ning sõidutati lahedalt lahti aetud teed mööda Võrru, laaditi haruteel seisva trellitatud akendega loomavagunisse ning saadeti sama teed.

Koolidirektor Teidearu valvas koos vennanaisega kogu öö üleval ning piilus kardina vahelt tänava askeldavaid küüditajaid. „Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teisteise käest…Koputus. Vaikus. Taas koputus. Helmi tõusis ja läks avama. Ei küsitud meid, vaid Vooremaad, kes elas üle koridori. Kuulsin, kuidas Helmi ütles, et ta ei tea Vooremaast midagi, tõmbas ukse paukudes kinni ja keeras lukku.Aga üles nad oma ohvri leidsid, sest varsti kuuldus üle koridori kõrval korteris paanilist tegevust ja venekeelset kamandamist.”

Sissetung kodudesse

25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.„25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid külanõukogu esimees Milda Grünfeld, O. Vent, A. Kartsepp, V. Pettai, A. Jalak ja mõned sõdurid. M. Grünfeld ja mõned temaga kaasas olijad istusid toas laua juurde, ka ema pandi sinna istuma. Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik perekond,” kirjutas ERMile Leili Kristian, keda küüditamine tabas Võrumaal Haanja vallas Hämkoti külas. „Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbiotsimisi. Seejuures keeras üks sõdur minu natuke üle kahe aasta vanuse magava venna Mati koos voodiriietega ümber, nii et vend jäi voodiriiete alla, näoga vastu voodi põhja, ja jättis nii. Nägin seda kõike oma silmaga.”

Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, 6-aastane väikeõde ja 2-aastane väikevend – viidi minema. „Kui loeti otsus Siberisse sundümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toalilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasavõetavat kraami kokku korjama ega pakkima.”Siberis Hramtsovski kivisöekarjääri rasketes tingimustes suri ema Selma juba 1949. aasta detsembri alguses ning kõigest mõne päeva pärast järgnes talle väikevend Mati.  „Tema surmale võis kaasa aidata sõduri julm käitumine 25. märtsil; tal hakkas kõrvadest mäda jooksma, aga arstiabi ei olnud ju saada,” kirjutab Leili Kristian. 

kyyditatud3.jpg

Lasetuba rüüstasid ka sõdurid, kes tulid küüditama Türi lähedal Käreveres elanud Elvi Bluumi perekonda. Võib-olla oli küüditajaid instrueeritud otsima lapsevoodite alt end varjavaid pereliikmeid.

„Seni kuni loeti ette teadet meie ärasaatmise kohta, tormasid püsse laskevalmis hoidvad sõdurid meie magamistubadesse, kus me lapsed alles magasime. Tääkidega tõsteti tekid pealt, torgati madratsid ja kapid läbi. Manulised pidid aitama asju pakkida, kuid neid huvitas rohkem, mis maha jääb – üks tahtis omale peeglit ja teine villaseid uksekardinaid. Ema ei suutnud keskenduda, sest 13-aastane vend oli palavikuga haige. Ema palus meid maha lasta, et milleks vedada jumal teab kuhu. Lubati ka 1 km kaugusel elav vanaema kohale tuua, kes nuttis ja palus põlvili sõjameeste ees. Mina olin end juba riide saanud, ema riietas haiget venda ja 7-aastast poissi, kui ohvitser tagasi jõudis polnud meil midagi pakitud,” kirjutab Bluum.

Küüditajad olid erineva stiiliga. Mõnel pool anti asjade pakkimiseks aega mitu tundi, teisal napp pooltund. Mõnel pool jagasid sõdurid nõu, milliseid riideid ja tarbeesemeid kaasa võtta, ning aitasid pererahval pampe autole tassida. Teisal krabati vähesedki esemed inimestel käest ära ja keelati nende kaasavõtmine.„Küüditajad olid 4 -5 vene sõdurit ja naaberküla Sagevere kommunist Arge,” meenutab ERMile saadetud kaastöös toona Viljandimaal Kabalas elanud Kulla Merkulova. „Sõdurid olid automaatidega, vormis. Nägin aknast, kui sõdurid piirasid maja ümber. Arge tuli sisse. Ema hakkas nutma, ta oli just haiglast tulnud ja nõrk. Ema läks Argele rusikatega kallale. /-/ Koduõuel oli veoauto. Asju lubati pakkida umbes 1 tund. Pakkisime riideid, tekke. Väike õde võttis pissipoti ja nuku.”Viljandimaal Võisikul elanud 15-aastane Loniida Bergmann ärkas sel hommikul kellegi nutu peale ning arvas, et midagi on juhtunud tema emaga. Kuid köögis pliidi ees nuttis hoopis naabrinaine, kelle õue oli saabunud küüdiauto.„Aga kallis naabrimemm, ole nõnda hea ja laenake meile leiba,” palus naabrinaine. Ta sai kaasa kogu leiva, mis naabritel pakkuda oli.Küüdiautole asudes palusid naabrid Bergmanni vanemaid, et need talitaks maha jäävaid loomi. Kuid mahajääjaid halvanud hirm muutis selle palve täitmise erakordselt raskeks.

„Õhtul kuulsime küll, kui loomad hakkasid karjuma, koerake haukus ja ulus õues. See  õudsus on meelde jäänud, tahtsime minna õhtul loomi talitama, aga külast tulid jutud, et valvatakse  – kes sinna läheb, kohe võetakse kinni. Esimesel päeval jäid loomad kõik talitamata, lehmad lüpsmata, kõik, kõik kes oleks süüa tahtnud,” kirjeldab Loniida Bergmann.

Loomad karjusid külas ka teistes tühjaks jäänud taludes. Viimaks kogunesid julgemad külainimesed kokku, võtsid südamed rindu ja hiilisid pererahvata jäänud loomi aitama.

„Söötsime neid loomi nädal aega. Siis tulid igasugused mehed, et nemad on kolhoosi moodustajad. Esimeheks oli Põltsamaa ligidalt Kamarist üks Angerja-nimeline mees. Kõik mis kõlbas ja mahtus viidi ära Põltsamaa poole. Vilja seeme, herneid, jahu, mööbel, sigu ja nii et seda või iga üks kes loeb arvata. Neil oli väga korras kodu, siit oli ka võtta härradel või seltsimeestel. Loomad jäid kolhoosile. Kolhoosi nimi oli „Tasuja”,” jutustab Bergmann.

Röövlid jagasid saagi

Naine, kes oma nime avaldada ei soovi, oli 1949. aasta märtsis sattunud 20-aastase neiuna tööle Jõhvi valla abimaksuinspektorina. Juba mõne nädala pärast tuli tal üle elada kõige jubedam öö oma elus. 

„1949. a. küüditamise ööle eelneval päeval oli valla nö reatöötajatel (sekretär, raamatupidaja, kultuuri- ja raamamtukogu töötaja, statistik, abimaksuinspektor) mingi eelaimdus või kumu, et midagi halba on teoksil. Muidugi hoiti saabuvat saladuses juhtkonna poolt.

Sama päeva õhtuks oli kogu vallamaja personal ja piirkondlikud töötajad (agronoomid, zootehnikud jne) kutsutud kevadkülviks ettevalmistamise nõupidamisele Jõhvi keskkooli ruumidesse (praegune Jõhvi koolinoorte maja). Mina sellest koosolekust pääsesin õnneks tänu minu valvekorrale vallamajas. /-/ Siiski kujunes see öö mullegi õuduste ööks, kui autod nutvate küüditatutega hakkasid mööduma Tallinn-Narva maanteed pidi Jõhvi raudteejaama,” kirjutab naine ERMile saadetud mälestustes.

„Koolimajja koosolekule oli kogunenud muidugi valla juhtkond, parteilased ja püssimehed. Saali uksed olevat lukustatud ja siis moodustati komisjonid küüditamiseks, millised saadeti püssimeeste saatel hobuküüdiga äramärgistatud taludesse. Ükski küüditatu ei peaks süüdistama nendes komisjonides osalenud reatöötajaid – kõik nad olid saanud psüühilise trauma! Kui järgmisel hommikul valla töötajad tööle tulid, valitses majas tõeline kaos: kes nuttis, kes vandus, mõnel oli julgust juhtkonda sõimata, mingiks tööks polnud keegi võimeline. Selles kaoses mäletan tänaseni valla täitevkomitee esimehe kahjurõõmsat naeru ja kommentaare „kulakute” aadressil.”

Abimaksuinspektorina määrati naine küüditatutest maha jäänud vara hindamis- ja realiseerimiskomisjoni. Järgneva kuu aja vältel käis ta läbi kõik 30 – 35 majapidamist oma vallas, kust pererahvas minema viidud. Hooned, põllutööriistad ja -inventar, transpordivahendid, loomad, loomasöödad, seemned ja kolhoosi kontorite jaoks sobiv mööbel anti üle vastmoodustatud kolhoosidele. Vähesed masinad said masin-traktorijaamade omaks. Muu inventar, majapidamistarbed ning riided müüdi aga maha Tarbijate Kooperatiivi kaupluste kaudu.

Viivi-Ede Timmi elas toona teise klassi õpilasena koos ema, venna, kahe õe ning vanaemaga Palupera lähedal Mitti külas. Küüditajad saabusid nende koju ajal, mil ema oli läinud meiereisse piima viima.

„Sõime praekartuleid, kui sõdurid sisse tulid ning ütlesid, et pakkige, asjad, teid viiakse ära. Kuhu ja mille pärast viiakse, ei põhjendatud. Isa oli olnud Saksa sõjaväes ning sellepärast tembeldati „rahvavaenlasteks”,” kirjutab Timmi. „Kui ema koju jõudis, oli shokis, ning tahtis paljusid asju mitte võtta (pakkis tagasi lahti). Näiteks võtsin mina ilusa rebasekrae, linaseid kangaid – ema jättis kõik maha,” kirjeldab Timmi vapustust, mis tabas küüditamise ohvriks langenud inimesi.

Enne ärasõitu lõikas ema igalt pereliikmelt juuksetuki ning peitis need majja, uskudes, et nõnda tullakse kord veel tagasi. Tuldigi, ehkki vahepealste aastate jooksul lagunenud ja rüüstatud kodumaja tuli kolhoosilt kalli raha eest tagasi osta. 

 Alo Lõhmus

Esimene foto: Marie Pruuli matused Siberis. (Allikas: Eesti Rahva Muuseum)

Teine foto: Abielupaar Alice ja Oskar Paas Siberis oma maja ees pärast mehe vabanemist vanglast. (Allikas: Eesti Rahva Muuseum)

 __________________________________

Ajaloolane: küüditamist teostas terve armeetäis inimesi

kyyditatud1.jpg

Märtsiküüditamisse oli kaasatud kümneid tuhandeid inimesi ehk väike armee, ütleb ajaloolane, Rahvusarhiivi teadusnõunik Tõnu Tannberg. Mundrikandjaid oli neist vähem kui pool. 

Millisena paistab 1949. aasta märtsiküüditamine toonase Nõukogude Liidu üldiste massirepressioonide kontekstis?

Laiem kontekst meie lähiajaloo sündmuste hindamisel tuleb kindlasti kasuks, seda ka repressioonide käsitlemisel. NSV Liidus teostatud riiklik repressiivpoliitika oli mitmepalgeline ja erisuunitlusega ning rakendatav vägivallaarsenal eripalgeline, ulatudes hirmutamisest massimõrvade ja tervete rahvaste küüditamisteni. 1940. aastal impeeriumi koosseisu inkorporeeritud Eesti ei jäänud mõistagi puutumatuks oaasiks selles vägivallameres.

Samas ei maksaks meil unustada, et eestlased ei olnud ainuke rahvus, kes langes massirepressioonide (sh. massiküüditamiste) ohvriks. Mis näiteks küüditamistesse puutub, siis uuemad uurimused on välja selgitanud, et aastatel 1920-1953 toimus NSV Liidus vähemalt 130 küüditamisoperatsiooni. Ühtset malli ei rakendanud Moskva ka näiteks Baltikumi suhtes. Leedus toimus sõjajärgsel ajal 3 suuremat küüditamisaktsiooni, Lätis ja Eestis piirduti ühega kui väiksemad deportatsioonid kõrvale jätta.

Teisalt on kindlasti probleemiks tollaste massirepressioonide tegeliku ulatuse kindlakstegemine, sest meie käsutuses olevad andmed on puudulikud ning sageli ka vasturääkivad. Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ja ei ole uurijatele kättesaadav. Nii saame tänini ka sõjajärgsete massirepressioonide kohta osaliselt, näiteks arreteeritute arvu puhul, teha vaid üsna oletuslikke järeldusi. Puudub ka adekvaatne võrdlus Läti ja Leeduga ning laiemalt nende piirkondadega, mis Moskva poolt okupeeriti aastatel 1939-1940.

Seetõttu tasub tähelepanu juhtida ehk nendele andmetele, mis koguti repressioonide ulatuse kohta vahetult pärast Jossif Stalini surma 1953. aasta kevadel-varasuvel, mil Kremli võimuladvikus hakkas juhtivat rolli etendama Lavrenti Beria. Tema „uus kurss“ liiduvabariikide suhtes võttis revideerimisele ka võimude senise repressiivpoliitika, mida oli teostatud Baltikumis ning Ukraina ja Valgevene läänealadel. Moskva käsul tollase Eesti NSV siseministeeriumi poolt tehtud kokkuvõtete järgi iseloomustasid Eestis teostatud repressioone järgmised arvud. Aastatel 1944-1953 arreteeriti julgeolekuorganite poolt 18 772 isikut (sh. eestlasi 17 886), kellest 6 732 kuulusid nn. natsionalistlikku põrandaalusesse. Lisaks arreteeriti miilitsaorganite poolt veel 26 264 inimest. Seega kokku ulatus arreteeritute arv nendel aastatel üle 45 000 inimese. Selle arvepidamise järgi küüditati Eestist 20 919 inimest.

Sõjajärgse vastupanuliikumise mahasurumiseks viidi läbi 9 210 sõjalis-tšekistlikku operatsiooni ning nendesse oli kaasatud vähemalt 94 000 sisevägede sõdurit. Metsavendluse mahasurumisel tapeti poolt 1 495 metsavenda, võimude endi kaotused olid 887 surnut ja 185 haavatut.

Sarnased andmed on tollest ajast olemas ka teiste Balti liiduvabariikide, samuti Lääne-Ukraina kohta. Selgub, et aastatel 1944-1953 langes erinevate repressioonide ohvriks nimetatud aladel ligi miljon inimest, kellest üle 390 000 olid küüditatud.

Need andmed näitavad kõnekalt, et mida ulatuslikum oli vastupanu režiimile, seda suuremad olid repressioonid: võrreldes Ukrainat Eestiga on vahe rohkem kui kümnekordne. Mõistagi ei saa toodud arve pidada lõplikuks tõeks, kuid suurusjärgud ja proportsioonid peaksid küll tollast olukorda iseloomustama.

Mida uut on selgunud küüditamise sõjalisest, majanduslikust ja üldorganisatsioonilisest korraldusest?

Viimaste aastate uurimused loetletud küsimustes midagi väga uut pole esile toonud ning üldises plaanis on see aktsioon meil üsna hästi dokumenteeritud. Hoopis enam on lahtisi otsi 1941. aasta küüditamisega seoses. Uurimise seisukohalt on aga mõlema küüditamise puhul veel küllalt võimalusi ja kasutamata allikaid, et teemat edasi uurida kasvõi lokaalajaloo tasandil.

Minule endale oli märtsiküüditamise osas võib-olla üheks kõige suuremaks üllatuseks nö. „küüditatute armee“ koosseis, mille kohta me saame täpsemaid andmeid tänu H. Strodsi uurimistööle Moskvas. Nimelt kui kolmest Balti liiduvabariigist saadeti 1949. aasta varakevadel välja üle 90 000 inimese, siis selle aktsiooni läbiviimisse oli kaasatud tõepoolest hiiglaslik armee: kokku üle 76 000 inimese. Sealjuures ei olnud tegemist ainult sõjaväelastega, vaid suures osas kohalike hävituspataljonlaste ja parteiaktiiviga. Nemad kokku moodustasid küüditatute armeest üle 60%. 

1949. aasta märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides 

NSV

Ešelone Prk Küüditatud inimesi
Mehi Naisi Lapsi Kokku
Eesti 19 7471 4566 9866 6048 20480
Läti  33 14173 11135 19535 11038 41708
Leedu 24 8985 8929 11287 8440 28656
Kokku             76 30629 24630 40688 25526 90844

Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk. 48.

 

Uurimus: kohalikud pealekaebused ei mänginud küüditamisel mingit rolli

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei koostatud märtsiküüditamise nimekirju vallavalitsustes kohalike inimeste salakaebuste põhjal, selgub värskest uurimusest. Küüditamise ohvrid valis julgeolekuministeerium välja hoopis kiretu andmetöötluse abil.

pilt1.jpg  

Lugu ilmus 2008. aasta 26. märtsi Postimehes.

Kuivõrd juurdunud on küüditamisohvrite seas arvamus, et nende pere elu paiskas põrmu kadeda naabrimehe või salavaenlase alatu pealekabus, võis kogeda ka märtsiküüditamise leinapäeva ettekandekoosolekul Tartu linnamuuseumis. Kaitsepolitsei komissar Andres Kahar selgitas oma ajaloo-alase uurimuse põhjal, kuidas NSVLi julgeolekuministeerium valis välja 1949. aasta märtsiküüditamise ohvrid.

  

Mitmed küüditamise isiklikult läbi teinud inimesed, kes ettekannet kuulasid, vaidlesid aga kirglikult vastu uurimuse põhijäreldusele, et küüditamisnimekirjade koostamisel ei mänginud kohalike partorgide suva või külainimeste pealekaebused mingit rolli. Enamgi veel, tegelikult polnud mingeid küüditamisnimekirju olemaski, toonitas Kahar.

  

Julgeolekuministeerium valis küüditatavate „natsionalistide“, „bandiitide“ ja „kulakute“ perekonnad välja tuima andmetöötluse alusel ning koostas iga pere kohta toimiku, mis määraski perekonna edasise saatuse. Kuna aga küüditamisoperatsioonile kaasati relva ähvardusel ka kohaliku küla-aktiivi liikmed, jäid küüditajatena rahva mällu just viimased, mitte võõrad ja anonüümsed julgeolekuohvitserid. Sellega noppisid sovetid olulise lisaboonuse: lisaks „klassivaenlaste“ väljasaatmisele õnnestus ka rahvas lõhestada ja inimesed omavahel tülli ajada.

.

pilt.jpg

 Saatus selgus arhiividest

Vastavalt NLKP KK poliitbüroo ja NSV Liidu ministrite nõukogu otsustele tuli küüditada kulakud ja nende perekonnad, bandiitide ja illegaalide (ehk relvastatud vastupanu osutajate ja end varjavate isikute) ja nende abistajate perekonnad ning natsionalistide perekonnad (st nõukogudevastase tegevuse eest süüdi mõistetud või emigreerunud isikute pered).

Suuroperatsiooni ettevalmistamine ja kuni inimeste rongidele laadimiseni ka läbi viimine lasus julgeolekuministeeriumi õlul, põhitöö tegid ära selle ministeeriumi regionaalosakonnad. Iga väljasaadetava perekonna kohta koostati arvestustoimik, mis kajastas väljasaatmise põhjuseid ning perekonna koosseisu, varanduslikku seisundit ja elukohta.

Tõendeid otsiti toimikusse andmetöötluse käigus: kas peres leidus natsionaliste või Nõukogude-vastase tegevuse eest arreteerituid, see selgus julgeoleku arhiiviosakonnast (osakond „A“) ja regionaalosakondest saadud tõenditest ning tribunalide otsuste, süüdistuskokkuvõtete ja arreteerimismääruste koopiatest. Kas perest on keegi emigreerunud, selle kohta andis vastuse piirivalve, kes oli sellekohast agentuurteavet kogunud juba 1944. aastast alates.

Bandiitidest ja illegaalidest (st metsavendadest) pereliikmete tuvastamiseks kasutati tõenditena ülekuulamisprotokolle, tshekistlike operatsioonide kokkuvõtteid, agentuurteateid ja isikutuvastamisse protokolle, rääkis Kahar. Kui pere mõni liige neile tunnustele vastas, sattusid kõik pereliikmed suurde küüditamisohtu.

Kulakute kohta andmete kogumiseks saabus valla täitevkomiteesse julgeoleku uurija, kes tegi väljakirjutusi kulakute majaraamatutest, samuti vesteldi täitevkomitee juhtkonnaga ja koguti agentuurteavet. Täitevkomiteed olid ministrite nõukogule küll edastanud kohalike kulakute nimekirju, kuid nende koostamise ajal ei olnud see seotud küüditamisplaanidega.

Kohalikud kaasati vägisi

„See on sama, kui praegu annaks valitsus maavalitsustele korralduse koguda andmeid kõigi kohta, kellel on kaks autot, ja saata need Tallinna,“ tõi Kahar näite. „Andmed kogutakse kokku ja saadetakse ära ning alles hiljem selgub, et kõik kahe auto omanikud saadetakse näiteks Pakri saartele.“

Kõik valminud toimikud said Tallinnas julgeolekuministri kinnituse ja prokuröri sanktsiooni. Küüditamisoperatsiooni alguses jagati pered toimikute alusel ära julgeoleku- ja siseministeeriumi ohvitseride juhitud operatiivgruppide vahel, kes võtsid relva ähvardusel endaga taludesse kaasa kohaliku aktiivi esindajaid teejuhtideks ja abilisteks. Kohalike inimeste kaebustel ja intriigidel ei saanud küüditatavate valikul seega olla  mingit rolli, toonitas Kahar, kelle sõnul teevad pealiskaudsed süüdistused sageli ülekohut süütutele inimestele.

„Ma soovitaksin kõigil olla küüditajaks tembeldamisega väga ettevaatlik, kui arhiividokumentide põhjal pole tõde täpselt kindlaks tehtud,“ lausus Kahar. „Näiteks minu onu osales pärast küüditamist metsavennana ühe väidetava suure küüditaja ja väljasaatja tapmises. Nüüd on selgunud, et sel inimesel, kelle nad maha lasid, polnud küüditamisega üldse mitte mingit pistmist. Ta ise väitis ka seda, aga rahval oli muidugi kõik „teada“: see on suur küüditaja ja nimekirjade kokkupanija. See tuli sellest, et tehti järeldusi tegelikke fakte teadmata,“ kõneles Kahar.

Alo Lõhmus                    

Miks kasvas talutüdrukust naabrite kulakuks tegija?

Miks osalesid tavalised külainimesed oma kaaslaste kulakuteks tembeldamisel ning kes vastutab küüditamise eest rohkem, kas kompartei või julgeolek? Kaks värsket uurimust heidavad neile rasketele küsimustele uut valgust.

Lugu ilmus 2013. aasta 13. juuni Maalehes.

Ühes Viljandimaa vallas elanud Linda (nimi muudetud) oli Teise maailmasõja puhkedes veel koolitüdruk. Sõja ajal lahkus ta koolist, et aidata vanemaid koduses talutöös. Saksa okupatsiooni päevil värvati Linda isa Omakaitsesse. Uue Nõukogude okupatsiooni saabudes arreteeriti isa juba 1945. aasta maikuus ning tunnistati rahvavaenlaseks. See tähendas muuhulgas, et perekonna talu maid vähendati seitsme hektarini ning kõik kariloomad peale ühe lehma konfiskeeriti. Köndistatud talu ei suutnud peret enam elatada ning vahepeal 18-aastaseks saanud Linda pidi hakkama täiendavat tööd otsima.

Ta leidiski selle: Lindale pakuti vastse külanõukogu sekretäri ametit. Uued võimuorganid kannatasid kaadripuuduse käes ning küllap otsustasid nad vaadata Linda pere rahvavaenlase-staatusele läbi sõrmede. Elu läks edasi, Linda leidis armastuse ning abiellus. Perekonnanime muutmine näis katkestavat viimase sideme rahvavaenlasest isaga.

1947. aasta sügisel hakati külanõukogudes ja valdade täitevkomiteedes koostama kulakute nimekirju, mis saadeti edasi keskvõimule. Külanõukogu sekretäril ei saanud nimekirjade kokkupanekus olla väga suur roll, kuid 1948. aastal lahkus senine külanõukogu esimees kolhoositööle ning Linda kui usin ametnik valiti tema asemele. Nüüd pidi ta 20-aastasena hakkama juhtima koosolekuid, kus otsustati kaugemate ja lähemate naabrite, Linda heade tuttavate külainimeste kulakuks tunnistamise küsimusi.

“Ta tegi, mida talt nõuti; tema külast küüditati Siberisse neliteist perekonda,” kirjutab Stockholmi Sődertőrni ülikooli emeriitprofessor Anu Mai Kõll oma värskes monograafias “The Village and the Class War: Anti-Kulak Campaign in Estonia” (“Küla ja klassisõda: kulakute-vastane kampaania Eestis”). Linda osalusel koostatud kulakute nimekirja kuulus aga tervelt 45 perekonda.

Kui saabus 1949. aasta 25. märts, sai Linda šoki osaliseks: varahommikul viidi ära ka tema ema, vanaema ja väike vend. Nad ei olnud küll kulakud, kuid märtsiküüditamise teiseks sihtkategooriaks kulakute kõrval olid teatavasti ka natsionalistide pered. Just selleks kvalifitseerus isa Omakaitsesse kuulumise pärast rahvavaenlasteks tunnistatud Linda perekond. On teadmata, kas kulakute nimekirju koostanud noor naine aimas, et samal ajal kogus julgeolek varjatult andmeid natsionalistide kohta ja löögi all oli ta oma perekond. Nüüd kaotas ta ka ise ametikoha külanõukogus ning langes karistuse alla. Linda elu lõppes traagiliselt.

Kulakute leiutamine

Miks Linda – ja kümned teised temasugused täiesti tavalised eesti külainimesed, kindlasti mitte mingid veripunased kommunistid – üldse nõustusid osalemisega külanõukogude ja valla täitevkomiteede töös? Miks nad lõid alates 1947. aastast kaasa kulakute nimekirjade koostamises, ehkki selle tegevuse pahaendelisus ei saanud avaliku kulakute kui “klassivaenlaste” vastase kampaania ning 1941. aasta küüditamise kogemuse tõttu jääda kellelegi märkamatuks? Need on küsimused, millele Kõll oma raamatus vastust otsib.

Marksistliku klassivõitluse dogma Eesti külale rakendamisel ilmnes Nõukogude võimul piinlik probleem: Eesti külas nimelt ei esinenud märkimiväärset ebavõrdsust, ammugi mitte “külakurnajaid” ja teiste taluinimeste ekspluateerijaid. Pärast 1919. aasta maareformi olid Eesti talud silmapaistvalt võrdses seisus. Keskmise suurusega talude (20-50 hektarit) osakaal oli Eestis isegi suurem kui Soomes ja Rootsis ning enam kui 100-hektarilisi talusid polnud üldse (Rootsis oli neid 10%, Soomes 5% kõigist talundeist). Pärast Nõukogude maareformi ei saanud ükski talu olla suurem kui 30 hektarit.

Valdavas enamuses tegi taludes tööd pererahvas ise, tasulist abitööjõudu palgati vaid hooajatöödeks ning suurte talude kõrval kasutasid seda võimalust vajadusel (näiteks pererahva vanaduse, haiguse või perenaise lesestumise korral) ka kehvemad talud. Kulakuid Eesti külas lihtsalt ei olnud, nad tuli välja mõelda ja leiutada, kirjutab Kõll. Kuid kogu ühiskonda haarava kulakute-vastase kampaaniaga, mis erinevalt julgeolekuorganite salajasest tööst kulges avalikult kodanike silme all ajakirjanduses ja ametiasutustes, õnnestus Nõukogude võimul siiski sisepingeid tekitada ja viimaks ka lõhkuda ühtehoidev külakogukond.

Kuna reaalseid külakurnajaid ei olnud, kasutati kulakuks määramisel ära Saksa okupatsiooni ajal juhtunut. Paljud talud olid Saksa ajal võtnud enda juurde tööle Nõukogude sõjavange – see oli kasulik ka sõjavangidele endile, kes said vangilaagrist rammusa talutoidu peale ning rinde lähenedes pääsesid sageli ka hukkamisest (või hukkumisest Nõukogude vangilaagrites). Professor Kõll leiab, et see Saksa okupatsiooni pärand on kulakute-vastase kampaania uurimisel seni tähelepanuta jäänud: kuna sõjavange pruukisid just need talud, kust mehed olid läinud rindele, metsa või hukka saanud, andis see põhjuse paljude naiste, laste ja vanainimeste kulakuks tembeldamiseks.

Majanduslik hukutamine

Majapidamise kulaklikuks tunnistamine tähendas perekonna majanduslikku ja poliitilist hukutamist isegi ilma küüditamiseta. Talule rakendusid absurdselt kõrged maksud, mille tasutmata jätmisel tekkis lootusetu võlaspiraal, see omakorda tõi kaasa loomade, tööriistade, toidutagavarade, mööbli ja isegi toakraami järk-järgulise konfiskeerimise. Kulaklike perede liikmed ei tohtinud astuda kolhoosi, nende võimalused töö ja õpingute jätkamiseks olid väga piiratud. Sageli (ehkki mitte kõigi kulakute puhul) järgnes sellele kannatuste rajale küüditamine Siberisse.

Üks suurimaid lahkhelisid rahva mälu ning õpetatud ajalookirjutuse vahel puudutab küsimust, kas küüditamisel mängisid mingit rolli naabrite kaebused ja vihameeste kättemaks. Küüditamise isiklikult läbi teinud inimesed või nende sugulased väidavad sageli, et nad teavad oma Siberisse saatjaid lausa nimepidi. Ajaloolased ja kaitsepolitsei on viimasel kümnendil aga üritanud tõestada, et see mulje on ekslik või lausa pahatahlikult kultiveeritud meile vaenulike jõudude poolt: küüditatavate valiku tegi julgeolekuministeerium kiretu andmetöötluse põhjal ilma kohalikele mingit sõnaõigust andmata. Valdades koostatud kulakute nimekirjadel oli peamiselt statistiline iseloom.

Kõlli raamat heidab sellele raskele teemale uut valgust. Ühelt poolt nähtub, et kaebekirju oli kordades vähem kui toetuskirju, mille abil naabrid (sh isegi kommunistid) proovisid kulakuks tehtud inimesi sellest staatusest hoopis päästa (osa peresid vabaneski eduka apelleerimise tulemusena kulakustaatusest). Kulakute valimisel oli tegev suur bürokraatlik süsteem, terve aparaat, seega ei saanud õela vihavaenlase kaebus olla kellegi õnnetuse ainsaks põhjuseks.

Teisalt aga näitab Kõlli raamat, et külanõukogudel ja valdade täitevkomiteedel oli kulakute väljaselgitamisel siiski suurem roll ja tegevusvabadus, kui seni arvati.

Kolmes Viljandimaa vallas toimunut sügavuti analüüsides kirjeldab Kõll, kuidas kulakuks tunnistamise esimeses voorus “leiti” ühest vallast 15 korda rohkem kulakuid kui teisest, ehkki viimases oli talusid rohkem ning valdade jõukuse tase oli sarnane. Keskvõim sundis seejärel ka tõrksat valda rohkem kulakuid “leidma”, kuid kuni 1949. aasta märtsini jäi kulakute osakaal selles vallas ikkagi väiksemaks kui naabrite juures. Julgeolek küüditas vaadeldud valdadest siiski võrdselt 5% taluperedest (see tähendas, et tõrksa valla vähestel kulakuil oli tegelikult suurem tõenäosus Siberisse sõita kui usina valla arvukail kulakuil), kuid eelpool kirjeldatud majanduslike ja poliitiliste kannatuste osaks sai usinas vallas kahtlemata rohkem taluperesid kui tõrksas. Seega oli külanõukogudel ja täitevkomiteedel teatav tegevusvabadus, kirjutab Kõll. Kulakuks tunnistamine ei olnud täiesti automaatne protsess. Külanõukogusid ja vallavõime abistasid otsuste langetamisel ka uue võimu aktivistid, kelleks võisid kompartei liikmete kõrval olla ka parteitud sulased, väiketalunikud ja juhutöölised. Nad osalesid kulakuks tunnistamise koosolekutel.

Totaalne võim

Kuid miks siis inimesed lõid kaasa oma naabrite ja tuttavate represseerimisel? Vastus peitub Nõukogude süsteemi totaalses olemuses, selgub Kõlli raamatust. Külanõukogude ja täitevkomiteede liikmed kartsid, et ka nad ise võivad iga hetk sattuda repressioonide ohvriks, ning ohu vältimiseks tekkis ametnikes soov “olla teistest tublim”. Kuid külanõukogude ja täitevkomiteede töötajaid liitis kokku veel teinegi hirm – see, mis sugenes ühisest kuritööst, teiste inimeste kodude ja elude hävitamisest. Kui lisada siia veel kuulumine suurde bürokraatlikku masinavärki, samuti aegamööda süvenev pimestatus nõukogude ideoloogiast, siis saabki mõistetavaks, miks kõrvale astumine muutus väga raskeks.

1949. aasta 18. jaanuaril Kremlis Staliniga kohtudes tegi Eesti NSV parteijuht Nikolai Karotamm diktaatorile formaalse ettepaneku kulakute väljasaatmiseks. Küüditamise läbiviimise eest vastutas julgeolek, samas kui EK(b)P oli hoolitsenud kulakute-vastase propagandistliku fooni loomise eest. Äsja Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös näitas ajaloolane Meelis Saueauk, et mõlemad – nii kohalik kompartei kui julgeolek – olid kõigest tööriistad Stalini käes, kes kord puhastas julgeoleku abil parteid, kord survestas partei abil julgeolekut. Kui läbimõeldult tegutses Stalin ühiskonna sidususe ja solidaarsuse purustamisel, illustreerib hästi tema repliik, mille Karotamm on kohtumise järel oma märkmetesse kirja pandud (märkmete terviktekst on publitseeritud Saueaugu doktoritöös).

“Siis oli veel juttu sellest, et likvideeritava kulakluse varandus tuleb tasuta kolhoosidele anda (ma toonitasin seda),” kirjutas Karotamm. “St[alin] ütles, et see on õigus: “Надо и крестьянство впутать в это дело против кулака! [On vaja ka talurahvas sisse mässida sellesse kulakute vastasesse asja!]”. Seda mõtet kordas ta kaks korda.”

See sissemässimine õnnestuski. Kui küüditatud viimaks Siberist koju naasma hakkasid, kogesid nad Eestis sageli vaenulikku suhtumist, mille kandjaiks olid just kulakutelt ära võetud varanduse kasutajad, märgib Kõll oma raamatus. Külaühiskond oli edukalt lõhutud.

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: