Hetked ajaloo lähistel


Küüditamise kolmas laine

Küüditamise kolmas laine

 

Suvel 1941 tabas Eesti saari küüditamislaine, mida mandri-Eestis ei tunta.

saarekyyditatud1.jpg

Artikkel ilmus 2006. aasta 3. jaanuaril ajalehes Eesti Ekspress.

Suvine sõnnikuvedu kesale jäi soiku. Polnud enam tuju. Hommikused loomade väljaajajad olid näinud küüdiautosid ära sõitmas. Mõnest jõudsid ohvrid veel midagi hõigatagi. Päevaste asjatoimetuste juurde asudes selgus, et siin ja seal, taludes ja ärides, olid uksed suletud – igaveseks. Ent aimus ütles paljudele mahajäänutele, et peagi tuleb nendegi kord, kirjutab 1941. aasta 14. juuni sündmusi 17aastase neiuna Pöide vallas pealt näinud saarlanna Lore Tiik oma käsikirjalistes mälestustes, mis on talletatud Saaremaa Muuseumi raamatukokku.  Erinevalt mandri-Eestist läks saartel see aimus ka kiiresti täide. Saari tabas 1941. aasta suvel veel teinegi, mujal Eestis tänini vähe tuntud küüditamislaine.“Minu isa nagu tundis, et tema sellest ei pääse. Ta käis kalmistul oma ema haual, samuti Veere külas oma häid tuttavaid hüvasti jätmas,” meenutab Lore Tiik.

Talle ning tema perele tuldigi varsti järele.

Teine laine

Suveküüditamise teine laine algas Saaremaal ööl vastu 1. juulit ning kestis 3. juulini. Pealetungivate Saksa vägede eest põgeneval Nõukogude võimul jätkus jõudu ja tahtmist veel sadade inimeste kinnipüüdmiseks ja ärasaatmiseks. Muude asjaolude kõrval on selle juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust.

Lore Tiigi isa Priidu Mägi kündis sel suveõhtul kesa, kui küüdibuss põllu ääres peatus. “Siin on see mees!” juhatas bussis sõitnud NKVD-lasi, kaht venelast ja üht eestlast, lahke naabrimees Kustas.

Isa oli kaitseliitlane, seda küll. Kuid paari aasta eest oli Kaitseliidu viimane operatsioon olnud ju Punaarmee saabumise julgestamine, mitte takistamine.

 “Parem tulgu venelane kui sakslane,” oli isa tookord öelnud. Ta mäletas veel parunite aega.

Buss sõitis koos isaga taluväravasse (hobused jäid kesale) ning perele anti 20 minutit aega asjade pakkimiseks. “Kus isa tulirelv on?” uuris eestlasest NKVD-lane Lore kümneaastase väikevenna Helmuti käest. Poisike jooksis tuppa ja tõi küsijale… toosi tikke. Selle eest sai ta NKVD-laselt siraka vastu kõrvu.

Pereema Liine-Leontine oli naabrite pool kapsataimi toomas ning jõudis koju alles siis, kui isa ja lapsed juba küüdibussis istusid. Ta lükkas ratta kuuri alla, pani mantli selga ja astus bussi.

Vabatahtlikult Siberisse

Kaupmees Eduard Terase koju ilmusid küüditajad aga vaid ta naise Marina järele, sest kauplus oli tema nimel. Ent Eduard avaldas häälekalt protesti. Miks siis teda sõidule kaasa ei võeta! Kuhu naine väikese lapsega üksinda ikka läheb, vene keeltki ei oska!

Küüditajad uurisid nimekirja, aga Eduardi nime ei leidnud. Mehe nõudmisel helistasid nad otse korterist komandatuuri.

“Kui ta ise just tahab, kirjutage siis ta nimi nimekirja lõppu,” soovitati sealt.

Nii saigi Eduard küüdilaevale kaasa. Nagu teisedki, ei osanud ta aimata, et Saaremaalt kinni püütud 421 naist-last jõuavad sõjasündmuste kiire arengu tõttu peagi kõik koju tagasi, kuid 233 arreteeritud mehest naaseb aastate pärast Siberist vaid 14.

Saaremaalt viis juuliküüditamine kokku 654 inimest – 175 võrra rohkem kui 14. juuni aktsioon.

Mägide küüdibuss tiirutas Saaremaa külade vahel terve öö. Mõnest kohast saadi hea saak, teisal olid talud tühjad – inimesi oli hoiatatud. Koidikul võttis rahvast täis buss viimaks suuna Kuressaarde. Tee viis Mägide kodutalust mööda. Õhtul kesale jäänud künnihobused konutasid ikka veel põllul.

Vangilaagrisse heina tegema

Roomassaare sadamast alustas küüdilaev teed õhtul, kuid juba tiirles mere kohal Saksa lennuk. Laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas.

Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse.

“Arvasime, et viiakse linnast välja ja lastakse maha,” kirjutab Tiik. Tegelikult viis sõit Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat.

Naisi ja lapsi kasutati tööjõuna majandi aias ja lautades. Naised töötasid marjaistanduses ja kasvuhoonetes, lüpsid lehmi ja tegid heina. Aiast sai üht-teist suhu pista või lastele tuua. Ent rinne lähenes.

“Sel ajal käis Tallinna ümbruses kindlustuste ehitamine. Linnarahvas oli käsutatud kindlustustöödele. Õhtuti kostis sealt meieni muusika,” meenutab Tiik. “Vahel õnnestus meil saada majandi töötajatelt ajalehti, kust lugesime Punaarmee võidukatest taandumislahingutest. Heinal käies vaatasime lähedaselt seljandikult, kas Pika Hermanni tornis lehvib veel punane lipp.”

Augusti algul pakuti naistele ootamatut võimalust: kellel on sugulasi Läänemaal, see võib lasta end sinna vedada. Lahke pakkumine vabadusse sõitmiseks? Otse rinde alla? Ehk on see hoopis lõks ning nüüd viimaks algavad ka mahalaskmised?Esimese autotäiega kaasa läinud lubasid teha veoauto tagaluugile salamärgi, kui sõit viib tõepoolest Läänemaale ning kõik kulgeb õnnelikult.

 Kui auto tühjalt vangilaagrisse tagasi jõudis, uurisid küüditatud seda hoolega. Luugil olidki õiged märgid!Liine-Leontine Tiik ühes kahe lapsega sai koha järgmisse autosse.

“Üks kaasatulev julgeolekumees soovitas mantlikrae üles tõsta, muidu võivat külmetuda. Milline tähelepanu! Kodunt tuues ei huvitanud kedagi, kas sooja riiet seljas on. Sõitsime Virtsu suunas ja jõudsime sinna pimedas. Teel nägime sõja jälgi – purustatud ja põlenud maju, katkisi sildu, paberiga kleebitud aknaklaase. Sakslased olid ju korra juba tunginud Virtsuni ja sealt veel edasigi.”

NKVD smugeldas naised  koju

Saatuse irooniana pidid NKVD-lased nüüd nuputama, kuidas toimetada küüditatud naised-lapsed üle mere Saaremaale, ilma et neid tabaks Saksa õhurünnak.

“Virtsu sadam oli purustatud. Öösel käisid meie saatjad mitmel pool kokku leppimas meie Kuivastusse viimise suhtes. Hommikul pandi meid sõjaväe kaatrisse. Kuivastusse tuli kaasa julgeolekumees, kes meid seal paigutas edasisõiduks sõjaväeautodele. 9. augusti hommikul ronisime kolmekesi Pöide meierei juures autokastist maha.”

Meierei juures seda pilti tunnistanud külamees Aleksander ei varjanudki oma imestust.  “Kas pole hull!” hüüatas ta. “Inimesi viidi ää, nüüd tuuakse tagasi.”

Pereema ja lapsed said oma kodutallu tagasi, kuid mõnel pool ei tahetud küüditamiselt naasnuid enam koju lubada. Need pidid varjualust otsima kes kust.

Kuid mis sai isast? Patareisse paigutatud mehed veeti 20. juuli paiku rongidega Leningradi kaudu Siberisse ning sinna, Irkutski oblastisse ta jäigi.

Surmalaager

Üks vähestest tagasi tulnud meestest, Aleksander Velvet, on Saaremaa Muuseumis talletatavas käsikirjas vahendanud hulgaliselt pildikesi juuliküüditamise ohvriks langenud meeste saatusest.

Keegi Valjala mees Kuning valgustas oma kaaslastele küüditamisnimekirjade koostamise tehnikat. Mees oli vallavolinik ning talle tehtud ülesandeks kanda nimekirja vähemalt 90 nõukogudevaenuliku talumehe nimed.

“Tema mõtelnud ja mõtelnud, aga kuidagi ei leidnud nii palju vaenulikke,” vahendab Velvet. “Teatanud käsuandjatele, et vallast võiks ehk neli-viis seesugust leida, rohkem küll ei ole. Teda sõimatud läbi, öeldud, et sa ise oled ju üheksakümne esimene. Ja samas arreteeritud.”

Eestlased uskusid vangilaagris, et “poliitilised paragrahvid” on kergemad kui kriminaalsüüdistuste eest määratavad karistused. Nii oli Läänemaalt Veliselt pärit jahuveski omanik Ants mures, et teda süüdistati viie koti suhkru varjamises ning sellega spekuleerimises.

“Tallinnast oli süüdistusprotokoll ta kohta kaasas, salata ei olnud midagi. Kui õnnetu ta oli! Kuidas ta oleks tahtnud 58. paragrahvi! Käis mitu korda uurija juures ja iga kord oli rääkinud, et ta oli Kaitseliidu ratsasalga päälik, et tegutses ka Isamaaliidus jne. Uurija saanud peaaegu pahaseks, et ikka jälle lobisete oma “liitudest”, aga parem rääkige, kuidas te hangeldasite, kui palju suhkrut jõudsite maha müüa! Ants ei saanudki nii väga ihaldatud 58. paragrahvi kümmet aastat, pidi leppima lihtsa kriminaalparagrahviga ja viie aastaga harilikus kongis.”

Euroopalik naiivsus

Veel naiivsem – või tegelikult lihtsalt euroopalikult ausam – oli aga laagris saarlastega sõbrunenud Narva mees Kilk, kelle küüdirong sattus linnast lahkudes Saksa pommitajate rünnaku alla. Rong jäi seisma, kõik valvurid põgenesid. Mõned pommid tabasid vaguneid ning ka Kilgi vagun purunes, mis andis vangidele võimaluse laiali joosta.

“Ka Kilk olnud mõni päev kodus, kuid süda pole rahu saanud. Et olin ju vang, omavoliliselt tulin ära, nüüd justkui jooksik. Peetri platsil seisnud miilitsamees, ta kõnelnud sellele oma loo ära. Miilits vaadanud talle suurte silmadega osa ja arvanud siis, et kui teil pole mujale minna, minge siis miilitsajaoskonda. Läinud sinna. Korrapidaja helistanud jaoskonna ülemale ja öelnud siis talle, et tubli mees, ise tulite tagasi. Pannud arestikambrisse kinni,” jutustab Velvet. “Teised mehed said hulk aega naerda ja tögada. Kaupmees Teras sai paarimehe, kah vabatahtliku.”

Kui 1944. aastal hakkasid Eesti linnad Saksa vägede käest Nõukogude vägede kätte langema, hakkas kümneaastase karistuse saanud Velvet neisse vanade tuttavate nimele läkitama kirju järelepärimisega oma naise ja laste saatuse kohta. On nad samuti Siberis või siiski Eestis?

Jõululaupäeval saabus vastus Harri Haamerilt Tartus.

“Kui olin kirja ridu lugenud, ei jõudnud pisaraid pidada – rõõm oli nii suur!” meenutab Velvet. “Haamer teatas, et 1943. aasta suvel olid kõik kolm elusad ja terved ja elasid kodulinnas, omas majas.”

Alo Lõhmus

Foto: Ehkki 1941. aasta juuliküüditamisega kodudest viidud naised-lapsed jõudsid peagi Saaremaale tagasi, ei olnud seda õnne mõni nädal varem juuniküüditamise ohvriks sattunuil. Pildil poseerivad küüditatud saarlased Kirovi oblastis Nagorski rajoonis Sinegorjes metsatööl. On aasta 1942. (Allikas: Saaremaa Muuseum (Originaal J. Vessiku valduses))


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

See on huvitav tekst. Huvitav on minu meelest sõja-ajast lugeda. See tekst, aga oli veel eriti huvitav.

kommentaar kirjutas Anonüümne




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: