Hetked ajaloo lähistel


Kolme sõja teerist
..., ...
Filed under: * Kolme sõja teerist, Kõik artiklid

Kolme sõja teerist

Iga Kuressaarde sõitev turist möödub veidi pärast Valjalat tähelepandamatust teerististist, mida on 20. sajandil immutanud kolmes lahingus valatud veri.

 sodurid2.jpg

Artikkel on ilmunud 2006. aasta 16. detsembri Postimehes

  

„Kui laskmiseks läheb, peida lapsed rehetuppa aju ette. Ahjukivid kaitsevad kuulide eest. Ja sulepadjad pane lastele pea peale, sinna jäävad kuulid samuti kinni.”

 Nii õpetab Saaremaa Kõljala mees Aleksander Sild oma koju maha jäävat naist Viiut, kui tal endal tuleb asuda Vene tsaari kaitsele I maailmasõjas. Tõsi, siiski mitte relvaga käes. Sõjaväe kingsepa ametit pidav tädipoeg võtab ka Aleksandri oma töökotta soojale kohale.

Mehe kodukülla jõuab suur sõda 1917. aasta sügisel.

12. oktoobri udusel hommikul täitub meri Saaremaa põhjarannikul Saksa sõja- ja transpordilaevadest. Üksikud Vene rannakaitsepatareid lõpetavad kiiresti vastupanu ning Saksa väed saadavad Tagalahes ja Pammana poolsaarel maale 24 600 sõdurit ja ohvitseri, 8500 hobust, 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Meri kubiseb ligi kolmesajast alusest, teiste seas vesilennukite emalaev ning kuus allveelaeva.

 tagalahedessant.jpg

Maavägede koosseisus esinevad aga täiesti uut tüüpi üksused: ratturpataljonid.

Saare kaitseks mõeldud Vene väed on moraalselt laostnud ning revolutsioonipisikust puretud. Ühe Vene suurtükipatarei ülem saab Kuressaare linnapiiril kohalikelt elanikelt teada, et linnas on nähtud seitset Saksa ratsaluurajat. Ent samas viibivad jalaväelased, terve rügemenditäis mehi, lihtsalt ei soovi neile vastu astuda. Nad istuvad hoopis teepervele maha ja hakkavad jalgu lahti harutama ja konserve sööma.

„Enam ei ole vana kord, meie peale ei tohi karjuda!” vastavad nad ohvitseridele, kes üritavad mehi seitset ratsanikku püüdma sundida.  Jalaväelased seavad oma tääkide otsa valmis hoopis valged lipud. Kui meeleheitel suurtükipatarei mehed püüavad pelgalt revolvrite ja mõõkade toel luurajaid rünnata, avavad Vene jalaväelased omade pihta selja tagant tule.

sodurieine1.jpg

Kuid need Vene üksused, keda kohtavad Pammana poolsaarel maale tulnud I ratturpataljoni 4. ja 5. kompanii Kõljalas, on veel täiesti võitlusvõimelised. Pataljoni ülesandeks on tungida läbi saare kiiresti lõuna suunas, et lõigata ära Vene vägede taandumistee Kuressaarest Kuivastusse. Õhtuks jõuavad ratturite kompaniid suure maantee lähedusse ning järgmisel päeval, 13. septembri hommikul puhkeb Uduveres lahing.

Pataljoni 4. ja 5 ratturkompanii liginevad lahingukärale Muhu suunast, üritades venelasi selja tagant haarata. Nad jõuavad välja Kõljala teeristi, kus KuressaareKuivastu maantee ristub Valjala teega. Siin kohtuvad nad vastasega.

Venelased löövad ratturkompaniid tagasi. Ent kaks Vene sõdurit saab lahingus surma ning maetakse hiljem maantee ligidale Mäe talu väljale. Sestsaadik saab koht rahvasuus uue nime: Kooljamäe.

Sõja lõpus koju naastes leiab Aleksander Sild oma pere eest elusa ja tervena. Uue sõjatee peab ta ette võtma aga märksa varem, kui oleks osanud karta. 

Sõda parunite vastu

Kas metsateelt kinni nabitud jahile suunduv mõisnik tuleks maha lasta kohe või etendada talle ennem sõjatribunali istungit? Selline dilemma vaevab Kogula vallamajja kogunenud mässajateväe võitlejaid. 1919. aasta 16. veebruaril Kuivastu mõisa õuel puhkenud verine vastuhakk mobilisatsioonile Vabadussõtta on leidnud järgijaid üle kogu Muhu- ja Saaremaa.  

Õieti polegi paljudel muud valikut. Siin ja seal on vallamajadesse ilmunud isehakanud komandörid ning käskinud võitlusvõimelised mehed ühes teemoona ja käepäraste relvadega kokku koguda. Nüüd on aeg parunitele kätte maksta! Kes kõrvale hoiab, see lastakse maha.

Sel moel kokkuaetutest või ka vabatahtlikult kokku tulnutest formeeritakse mässulise väe rühmad ja „roodud”, mida määratakse juhtima need mehed, kes sõjaväeteenistusest läbi käinud ning üht-teist rivikorrast teavad. Säärane vägi liigub Muhust läbi Saaremaa Kuressaare suunas, et võim linnas enda kätte võtta.

Hirmunud kuressaarlased korraldavad samal ajal vastuväge. Saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm saadab linnale liginevatele punastele vastu 110-mehelise kaitseliitlaste salga kuue ratsanikuga, mida juhib noor lipnik Bernhard Johanson. Pooled tema meestest on saksa soost, teise poole moodustavad eesti koolipoisid. Selline meeleheitlik kaitserühm kohtub punastega 17. veebruari lõuna ajal Laimjala lähedal metsaservas.

Koolipoiste avatud ootamatu tuli tekitab ülestõusnute seas kaose, kuid peagi koguvad nad ennast ning alustavad pealetungi. Ohvreid ja vangilangenuid on mõlemal poolel. Kaitseliitlased taanduvad Kõljalga. Siin, Kooljamäel, toimub õhtu eel väike järellahing, kuni kaitseliitlased viimaks otsustavad Kuressaarde päriselt tagasi tõmbuda.

Kooliõpilane Hans Nolcken on selleks ajaks juba unne suikunud ning avastab end ärgates punaste kätte langenuna. Tal õnnestub pääseda, seletades, et on tegelikult kõige puhtamat verd eestlane, Kuressaare rätsepmeistri Sepa poeg.

Nüüd kogutakse mehed punase võidulipu alla ka Kõljalas. „Kuhe te nad ometi saadate, väikesed lapsed jäävad ju maha!” pahandab Viiu Sild, kui ka Aleksander Sild ülestõusnute väkke kamandatakse. Kuid rahvaväega ei vaielda. Ülestõusnud jätkavad oma marssi Kuressaarde. Ka Aleksander Saat, kes Jursi mõisniku Belleni jahiretke katkestas, laseb mõisnikul minna ega saadagi meest Laimajas tegutseva maavillase sõjatribunali ette, mis on juba mitme mõisniku eluküünla kustutanud.

Kuressaare külje alla Upa külla asutavad mässajad endale staabi. Ülestõusnuid on nüüdseks juba vähemalt 700, mõnedel andmetel aga koguni 3000. Lähedalt ja kaugelt on meestega kaasa tulnud ka naised, kaasas suured kotid, kuhu toppida linna äride rüüstamisest loodetav sõjasaak. Kuid millegipärast ei asu mässulised järgnevatel päevadel linna vallutama. Muhus on juba maandunud ning Kuresaare suunas teele asunud 242-liikmeline karistussalk sõjalaeva Lembitu komandöri Jaan Klaari juhtimisel. Millegipärast usuvad Upa rahvaväelased, et see jõudsalt liginev üksus on abivägi hoopis neile.  

upa.jpg 

Mässajate rühm, kuhu kuulub Aleksander Sild, veedab aega Upa lähedal Sikassaares. 21. veebruaril kuulevad nad Upa poolt pauke, kuulipildujavalanguid ja karjumist. Kas kauaoodatud abivägi?„Meie omad ei tulistaks ju meie positsioonide pihta,” teab sõda nuusutanud Sild, mis sest, et kingsepana. Karistussalga rünnakus hukkub üle 80 mässulise ja teist sama palju lastakse hiljem välikohtu otsusega maha.Sikassaare rühm teeb lahingukära kuuldes ainuõige otsuse. Mehed asuvad vaikselt, ent kiiresti koduteed otsima.   

Soldetanspiel 

Kolmas lahing tuleb Sildade perekonnale Kõljalas koju kätte. On 1941. aasta varasügis. Saksa vägedel on uuesti käsil Saaremaa vallutamine ning saart kaitsvad Nõukogude väed taanduvad. Saksa lennukid on Kõljala kohal tiirutanud juba mitu päeva. Ühel õhtul märkab üks lennumasin Pihtla vallavanema Mihhail Nõu talu õuel sõjaväevormis mehi. Need on Muhust pärit eestlastest mobiliseeritud. Mihhail Nõu on samuti Muhu mees ning pakub omakandi poistele kõhutäidet. Lennuk ei võta esialgu midagi ette.

ernasalumae.JPG  

„Ju tal polnud pommi kaasas,” oletab Aleksander Silla tütar Erna Salumäe, kes toona oli 15-aastane tüdruk. „Kuid lennuk tuli hommikul kohe esimese reisuga tagasi ja heitis vallavanema hoovi pommi. Sõjamehed olid selleks ajaks ammu läinud. Vallavanem seisis parajasti oma hoovimaja uksel ja pommikillud rebisid tal kõhu lõhki. Sinna samma ta surigi, oma naise käte vahele. 

 sakslaneseaga.jpg  

Pereema Viiu ja tütar Erna on kartulikeldri juba aegsasti varjendiks ette valmistanud. See asub Kooljamäest ning kahe eelmise lahingu ristteest vaid mõnesaja meetri kaugusel. Nüüd, mil rinne ligineb, loodavad ema ja tütar keldrist kaitset leida. Pereisa Aleksander Sild otsustab lahingu üle elada kodumajas.Kuid ründavad sakslased sätivad oma kuulipilduja laulma otse selle sama kartukeldri peale. Lahing kestab terve päeva ning põletab maha viie talupidamise majad. Õnnekombel pole Punaarmeel raskerelvi, millega keldrikatusel paiknevat kuulipildujat vaigistada. Kui tulevahetus viimaks lõpeb, tervitab päevavalguse kätte ilmuvaid keldriasunikke elegantne Saksa sõjamees. 

soldatenspiel.JPG  

Ernal on keldris kaasas kooliõpikud, sealhulgas saksa keele õpik. Sõdur lehitseb seda huviga ning puhkeb korraga naerma. Veel eestiaegset õpikut on Nõukogude kooli vajaduste tarvis käsitsi kohendatud. Luuletuses „Soldatenspiel” marsivad lehviva lipu all enam mitte soldatid, vaid punaarmeelased. Justkui külakostiks jäetuna leiab Aleksander Sild hiljem keldritagusest kiviaiast revolvri. Ta peidab selle hästi põhjalikult ära. Neljandat lahingut pole Kõljalga enam tarvis. 

Alo Lõhmus

 keldrimae.JPG


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: