Hetked ajaloo lähistel


Vabariigi tüdrukud
..., ...
Filed under: * Vabariigi tüdrukud, Kõik artiklid

Vabariigi tüdrukud

Pärnu koolitüdrukud jagasid 1918. aasta 23. veebruaril sinimustvalgeid lindikesi rahvale, kes oli tulnud kuulama Eesti iseseisvusmanifesti väljakuulutamist Endla teatri rõdult. Järgmisel päeval lasksid nad endist teha ühispildi. 

 

 

tydrukud1.jpg 

Artikkel on ilmunud 2007. aasta 23. veebruari Postimehes

  

„Oh sina armas saksa hobune!” kudrutasid saksa vanaprouad heldinult, kui I maailmasõja esialgu veel võidukad Saksa sõdurid oma veoloomadega Pärnu tänavatele ilmusid. Oli 1918. aasta 25. veebruar.

 Esimesed Saksa „raudkiivrimehed” olid linna saabunud juba eelmise päeva õhtul. Pärnu kohalikud sakslased, kiitsakad vanaprouad nende seas, valgusid nüüd Saksa lippudega ehitud linnatänavaile, et Vaterlandiga taasühinemist oma silmaga tunnistada.

Rakendit juhtinud Saksa sõduri nägu väljendas aga arusaamatust. „Need hobused võtsime me saartelt kaasa,” kostis ta vastuseks. „Need on Eesti hobused.”

Ja see oli ka Eesti riik, mitte mõni Vaterland.

23. veebruari õhtul oli just Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda ette loetud uue riigi sünnidokument „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Seda oli teinud maapäeva saadik advokaat H. Kuusner, kuulajaskonnaks mitte just ülearu suur rahvahulk. Kohalviibinud on oma nappides mälestuses kirjeldanud sündmust aga nii üleva ja helgena, et isegi verivaenlasi nähtud avalikult üksteist sülelemas ja avalikult ära leppimas. Ükskord on –  ja nüüd ongi! – Eesti riik!

Värvid rinda

Eesti lippe lehvis riigi väljakuulutamisel aga vähe. Üks neist kuulus Pärnu mere- ja kalameeste ühisusele Jahta, kelle mitukümmend liiget olid tulnud vabariigi sünnist osa saama. Peale manifesti ettelugemist tõmmati just see kalameeste lipp Endla teatri lipuvardasse. Millegipärast tekkis varda nöörides aga tõrge ning lipp kerkis ainult poolde kõrgusse, otsekui ette ennustades rasket Vabadussõda.

Küll aga ilmus rohkelt sinimustvalgeid lindikesi manifesti lugemist kuulanud inimeste rinda. Neid jagasid Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi 6. ja 7. klassi õpilased. Tüdrukute nimed olid: Lilly Treublut, Anna Kuuse, Lydia Meyer, Hilja Huik, Anna Jürisson, Olinde Soonets, Ludmilla Funk, Elly Lasn, Helene Indas, Anna Noorits, Margarita Nirk ja Olinde Talu.

Küllap olid neiud veel järgmiselgi päeval ajaloolise sündmuse mõju all. Igatahes läksid nad 24. veebruaril fotograafi juurde, ehituna samade lipuvärvides lindikestega, ning lasksid endist teha ühispildi. Fotol näeme õnnelikke ja uhkeid noori daame, nii mõnelgi kerge muie näol. Pildi tagaküljele kirjutati: „Sakslaste Pärnu tulemise päeval üles võetud.”

.

suurpilt.jpg

 Foto suurena nägemiseks kliki pildile. Vabariigi hälli ehtijad: Pärnu koolitüdrukud jagasid iseseisvusmanifesti väljakuulutamisel sinimustvalgeid lindikesi. Tagumine rida vasakult: Lilly Treublut, Anna Kuuse, Lydia Meyer, Hilja Huik. Keskmine rida: Anna Jürisson, Olinde Soonets (hiljem Ilus), Ludmilla Funk, Elly Lasn, Helene Indas. Esimene rida: Anna Noorits, Margarita Nirk ja Olinde Talu.  

Võib-olla kõmisesid juba fotoseansi ajal võõra sõjaväe küüdivankrid linnatänavail ning kõlasid saksakeelsed komandod. Algamas oli Saksa okupatsioon.

Lipukandjate saatus

Üks kaheteistkümnest liputüdrukust, Olinde Soonets, sai abielludes uueks nimeks Olinde Ilus. Tema ja hilisema tuntud õigusteadlase Elmar Ilusa poeg, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Ants Ilus ongi ajaloolise foto tänaseni säilitanud.

 „Kahjuks ei rääkinud ema kunagi lähemalt sellel päeval juhtunust,” nendib Ants Ilus. Endla rõdu all toimunut ei meenutanud ka isa Elmar Ilus, ehkki temagi oli viibinud kohapeal.

Olinde Ilusast sai Eesti esimesi naisadvokaate. Ta käis lähedalt läbi Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi lese Alice Kuperjanoviga.

„Alice oli kindel, et Julius sai kuuli selja tagant, oma meestelt,” meenutab Ants Ilus. „Suured väejuhid ei ole kindlasti pehmed mehed ja see ei meeldi sõduritele.”

ilusjakuperjanov1.jpg

Foto: Olinde Ilus ja Alice Kuperjanov näituse „Raamat ja naine” korraldava toimkonna liikmetena 1936. aasta 1. märtsil.

 

Ilusa arhiivis on säilinud ka Olindele saabunud kutse riigivanema vastuvõtule 1935. aasta detsembrist. Mis puhul see toimus, Ilus ei tea, ent usub, et tema ema ja isa vastuvõtule ei läinudki, sest Pätsi nad ei sallinud.

 „Nad olid mõlemad Tõnissoni leeri inimesed ja olid kuulunud ka tema erakonda.”

 Siis kukkus riik, mille hälli Olinde oli aidanud ehtida, kokku. Uue Saksa okupatsiooni ajal – tõenäoliselt 1942. aastal – proovis õigusprofessor Elmar Ilus vabariigi sünnipäeva Tartu Ülikoolis tähistada, teatades oma tudengitele, et järgmisel päeval, 24. veebruaril,  pole tarvis loengusse tulla. Vabariigi aastapäev olgu vaba päev.

Sellele järgnes kohe väljakutse Saksa julgeolekupolitseisse SDsse. Seal kohtas Ilus kirjanik Hindreyd, kes oli hakkama saanud millegi samalaadsega. 1918. aastal oli Hindrey olnud esimesi, kes Haapsallu jõudnud Saksa vägedele Eesti iseseisvusest teada andis (vt kõrvallugu). Nüüd lugesid Saksa võimukandjad Ilusale ja Hindreyle peale valjud sõnad, kuidas tuleb Saksa riigis käituda. Eestist oli taas saanud Vaterland.

Sinimustvalge lehvis siiski veel edasi, ehkki kõrvuti haakristilipuga. Trikoloor kaunistas Tartu Ülikooli peahoone kitsast kõrvalust, mille majja kolinud Saksa staap oli armulikult loovutanud käimiseks õppejõududele ja tudengitele. Sinimustvalge ehtis ka nende 1944. aastal saabunud Punaarmee Eesti korpuse võitlejate rinda,  keda Ilus Tartu tänavail nägi.

Ent siis lipp kadus.

Olinde Ilus visati peagi nõukogulikust advokatuurist välja ning ta töötas kuni pensionipõlveni kehakultuuriteaduskonna laborandina. Elmar Ilus vallandati kodanliku natsionalistina, võeti siis ülikooli tagasi ja vallandati uuesti, kui sõjaväekutse saanud tudengid oma ärasaatmispeol Eesti mehemeelt laulsid. Ilus ei olnud seda ära ei keelanud. 

Alo Lõhmus 

 kutse1.jpg

____________________

Eesti riigi sünnitustuhud 

Esialgu pidi Eesti Vabariik sündima Haapsalus. Saksa väed valmistusid saartelt mandrile tulema ning käsutasid Hiiumaal juba küüdihobuseid kokku. Haapsalus paiknenud I Eesti polk pidanuks neile relvis vastu astuma.

Ent mis on iseseiva ja erapooletu Eesti Vabariigi sõduritel pistmist Saksamaa ja Venemaa vahelise sõjaga? Et nõnda saaks küsida, tuli vabariik otse sakslaste nina all esmalt välja kuulutada. Tallinnas seda teha ei saanud, sest seal võimutsesid revolutsioonilised punased.

Jaan Korss on romaanis „Tabamatus” loonud meeleoluka ilukirjandusliku rekonstruktsiooni, kuidas Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms, Lääne maakonnavalitsuse esimees Saar ning autojuht leintnat J. Juhtund asusid 21. veebruari varahommikul Tallinnast riskantsele autosõidule Haapsalu suunas, et rahvale ette lugeda iseseisvusmanifest ning aidata niimoodi ilmale Eesti riik: „Paar eksemplari käsitsi puhtalt ümberkirjutatud Manifesti oli Pätsi portfellis. Vilmsil oli revolver, Juhtundil koguni kaks, tema oma ja Pätsi oma, mida viimane oli keeldunud kaasa võtmast. Pätsi portfellis oli veel ainult kaks pudelit veini, mida nad külma vastu rüübata kavatsesid, sest auto oli arvatavasti poolkinnine, tähendab metallpandadele tõmmatud puldankatusega ja tselluloidist külgakendega, aga termomeeter näitas miinus 20 kraadi Réaumuri.”

Päts ja Vilms ei jõudnudki Haapsallu. Takistuseks ei saanud mitte hanged (Kross paneb riigiisad korduvalt autot lumest välja kaevama ja selle juures teineteise peakolu kuju üle arutlema), vaid teel kohatud taanduvate Vene sõdurite antud teated linna langemisest sakslaste kätte.

Kuid siiski kõlas Eesti riigi esimene kuulutus, ehkki mitte avalik, just Haapsalus. I Eesti polgu ülem polkovnik Ernst Põdder ja valitsuse delegaat Karl August Hindrey tervitasid 21. veebruaril Haapsalu turul Saksa väeosa ülemat major Steffensit ja andsid viimasele teada, et sakslased on astunud neutraalse Eesti riigi pinnale, kus neil palutakse end viisakalt ülal pidada.

Et Haapsalu oli langenud, otsustatigi manifest välja kuulutada Pärnus. Dokumendi teksti toimetas Pärnusse maavalitsuse ametnik Soop.Tartu linna vallutasid Eesti väed enamlaste käest ööl vastu 22. veebruari, kuid manifesti teksti ei õnnestunud Tallinnast sinna enne Saksa vägede saabumist toimetada.

Tartus nõudis iseseisvuse väljakuulutamist 22. veebruaril ilmunud Postimees.Tallinnas vallutasid Eesti väed 24. veebruaril enamlaste käest kesklinna. Kuni Saksa väed linna hõivamisega viivitasid ja punased sadamas redutasid, asus Päästekomitee oma salakorterist ümber Eesti Panga majja, jagas seal päevakäske ning moodustas Ajutise Valitsuse. Linnas avaldati ja levitati iseseisvusmanifesti. ´

Alo Lõhmus


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

mulle see vabariigi tüdrukute lugu meeldis ka väga.

kommentaar kirjutas liina




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: