Hetked ajaloo lähistel


Unistus kadunud emast

Unistus kadunud emast

Haapsalus elav Eerita Kärmet meenutab, kuidas ta väikse tüdrukuna emaga Siberisse viidi ja seal orvuks jäi. 60 aastat hiljem ei ole tal ühtki vihjet ema saatuse kohta – kui jätta arvestamata üks peaaegu seletamatu juhtum.

karmet1001.JPG

Artikkel on ilmunud 2005. aasta märtsis ajalehes Eesti Ekspress. 

Miks ema ometi ei ärka? Miks ta mulle süüa ei tee? Kuueaastase Eerita Kärmeti silmisse sigines mure kõrvale hirm. Kõik teised inimesed – kõik need neli-viis peret, kes seda suurt tuba oma koduna tarvitasid – olid juba naridelt üles tõusnud ning tööle läinud. Aga ema magas endiselt akna all madratsil, tuhmis Siberi novembrihommiku valguses. Oli aasta 1950.

Ema Maria Kärmeti tervis oli olnud halb juba enne eelmise aasta märtsiküüditamist. Väike Eerita ei teadnud selle põhjustest kuigi palju. Ta ei olnud veel aastanegi, kui tema isa Aleksander Kärmet 1945. aasta augustipäeval Läänemaal otse oma Metsküla talu põllul arreteeriti. Isal ei lubatud isegi kodunt läbi tulla, ta viidi joonelt Tallinna ning mõisteti süüdi hiljem kurikuulsaks saanud paragrahviga 58–1a, kodumaa reetmine. Kuidas sai kodumaad reeta lihtne talunik viiekümne lamba, mõne lehma ja viie hobusega, ning millise kodumaa ta õigupoolest reetis, see jäigi arusaamatuks.

Aga isa oli olnud värvatud ka Saksa sõjaväkke – s e e luges. Ta sai kümme aastat koonduslaagrit ning kolm aastat asumist.

Ema, tõuse ometi üles! Eerita sikutas ema istukile, kuid naine vajus elutult kord küljele, kord ette.

Küüditajad tulid kanderaamiga

Pärast isa arreteerimist aeti juba siis haige ema koos tütrega kodutalust välja ning talu uksed plommiti kinni. Mõneks ajaks leidsid nad peavarju Eerita vanaema juures. Kuid siis tuli see 1949. aasta märtsihommik.

Vanaema üritas uksel küüditajaid takistada, teda tõugati rindu ning vanainimene varises kokku ja jäigi. Ema asetati õhukeses kodukleidis kanderaamile ning viidi õue auto peale. Eerita, nüüd juba kraps nelja-aastane, jooksis pakku majaaluse keldri akna õhutusauku.

Ent sõdurid olid kohusetundlikud: nad ei jätnud enne järele, kui laps oli leitud.Pikk sõit, palju loomavaguneid. Ja mõne aja pärast juba natuke põnevam: Eerita koos teiste lastega pandi ree peale heinte sisse ning edasi mindi hobustega.

Heinte sees oli soe, kuid ema kõndis jala ree kõrval. Tal ju ometi oli kodukleidi peal mingi palitu.

Sihtkohas Novosibirski oblastis praeguses Kolõvani rajoonis hakkas ema nagu teisedki küüditatud käima metsas puid langetamas, suve saabudes ka koos Eeritaga lambakarjas ning siis piimakombinaadis tööl. Ent üha sagedamini näis ta süveneva kopsupõletiku käes murduvat.

Viimane reesõit

Sellel novembripäeval söötis ema kolhoosilaudas sigu, Eerita passis tal sabas. Ühe põrsastega emise olid lapsed oma alatise narrimisega väga kurjaks õpetanud, eriti laste endi peale. Nüüd sai ema vaevalt selle sea sulu ust paotada, kui loom tahtis Eeritale kallale karata. Nähtavasti kaitses ema tütart oma kehaga, sest sea kihvad tabasid just tema külge.

Ema kanti riide peal oma madratsile ning siin ta nüüd oli. Ema, ma tahaksin süüa!

“Surnud ta minu meelest ei olnud,” meenutab Eerita täna, aastakümnete tagant. “Väike laps ei oleks ju saanud surnud inimest istuma panna, sest surnu on ju kange.”

Varsti jõudis kätte lõunatund. Ühed mehed astusid tuppa, mässisid nii meelemärkuseta ema kui ka Eerita kasukate sisse ja tõstsid ree peale. Sõit läks läbi metsa, kuni jõuti ühe surnuaia juurde. Selle ääres vedeles juba teisi laipu, ning nüüd tõsteti nende juurde ka Eerita ema.

“Mehed ei vaadanud, oli ta surnud või elus.” Tüdruk ise jäeti ree peale ning sõidutati lähima asula Kolõvani lastekodusse.

Uus elu, uus nimi

See tüdruk ei saa ju olla kuueaastane, ta on nii väike! Kolõvani jaotuslastekodu arst oli tulvil otsustavust. Ta on parimal juhul nelja-aastane! Nii kirjutamegi: sündinud 1946. aastal, mitte 1944. Ja mis kuupäeval? Kuidas oleks näiteks 4. juuli?

  karmet33.JPG

Nimega pole sel plikal lood palju paremad. Tal on ju õigupoolest lausa veider nimi – Eerita? Korralikul vene inimesel võiks olla kas või Rita, aga mitte see Ee… Ja perekonnanimi, mida tüdruk kordab, on samuti hääldamatu. Kjaar… Paneme Karmen, ilus mustlasnimi.

Kahe aasta võrra noorenenud uue nimega tüdruk Rita Karmen sai viimaks loa joosta teiste laste juurde. Võibolla rohkemgi kui vanast nimest tundis ta puudust oma pikkadest tugevatest juustest, mis nüüd olid pügatud poisipeaks nagu kõigil selle lastekodu asukatel.

Uus elu hakkas kulgema määratud rada. Tuli uus lastekodu Vjunõs, tulid neli klassi kohalikus venekeelses koolis. Üks lennukikomandör koos oma naisega pani Rita Karmenile silma peale ning hakkas ajama lapsendamise asju. Ent 1953. aaasta suvel lastelaagris juhtus midagi ootamatut.

Lapsi viidi parasjagu ujuma, selleks rivistati nad pika nööri peale üles ja niiviisi nöörist kinni hoides sammuti läbi küla jõe poole. Küla keskväljakul nägi Eerita seismas väikest inimrühma. Tegelikult pälvis see tema tähelepanu ainult põhjusel, et üks naine selles rühmas kandis palaval suvepäeval paksu talvemantlit koheva rebasekraega. Eerita vaatas terasemalt. See naine oli Maria Vahar, nende naabrinaine Läänemaalt! Ta oli samuti Siberisse saadetud, samuti Novosibirski oblastisse, ning oli Vjunõs läbisõidul.

Eerita jooksis naise juurde ning hakkas teda varukast sikutama. “Maria, kas sa ei tunne mind ära? Ma olen Eerita!” Naine ei tundnud teda tõepoolest ära. Ent kui Eerita luges üles nende ühiseid naabreid ning ka naise enda laste nimesid, pidi ta veenduma: tegu oli tõesti Kärmetite tütrega. Eerita ema oleks justkui midagi aimanud, kui tuupis väikesele lapsele pähe külarahva nimesid ja aadresse. Nüüd päästis see lapse pagendusest.

Koju või “pimedasse”

Eerita kamandati tagasi laste sekka ning Maria Vaharile anti korraldus ilmuda järgmisel päeval lasteaia rivistusele, et läbi viia ametlik tuvastus. Kui naine tunneb ka siis lapse ära, võib hakata arutama tüdruku kodumaale saatmist.

Sada kaheksakümmend ühesuguse lühikese soenguga ja ühesuguse riietusega võhivõõrast last kahekordses rivis – ning nende seas see üks, keda alles eile põgusalt nägid! Maria Vahar sammus rivi eest läbi juba kolmandat korda ning tundis, et ta ei suuda tüdrukut märgata. Eerita oli targu paigutatud teise rivvi. Tal oli karmilt keelatud endast märku anda, vastasel korral ähvardas saatmine “pimedasse” – paariks tunniks keldrisse kinnipanek.

Isegi lasteaiakasvatajatel endil oli raske laste vahel vahet teha. Üks vene tüdruk Sveta, kes oli Eeritaga täpselt üht nägu, oli Eerita tehtud pahanduste pärast tihti keldri võludega tutvunud. Maria näol peegelduv nõutus sundis tüdrukut nüüdki keelust üle astuma. Ta pahvatas rivist eesti keeles: “Möödunud kord sa ei tundnud mind ära ja praegu ka sa ei tunne mind ära! Kui palju ma pean sind esimesena ära tundma!”

Nagu tihti varemgi, tabas karistus Svetat.

Ent Eerita tuleviku suhtes oli liisk siiski langenud. Maria kirjutas Eestisse tüdruku tädile Liisale, kes omakorda saatis kirja tema isale Komi vangilaagrisse. Varsti sai Eerita esimese kirja oma isalt. Kui isa viimaks 1958. aastal vabanes ning Haapsalus elamise õiguse saamiseks uuesti abiellus, tõi vastne võõrasema Salme tüdruku Siberist ära.

Kohtumine postkontoris?

Isal oleks olnud palju rääkida, aga alati, kui Eerita talt vangilaagri kohta küsis, mees vaikis. Vaid seda sai tüdruk teada, et isale saadeti ema surma kohta kokku kolm surmatunnistust, igaühel erinev kuupäev.

 karmet22.JPG

Foto: Näiliselt idüllilisel perekonnapildil on jäädvustatud vangilaagrist pääsenud pereisa Aleksander Kärmet koos Siberist naasnud Eeritaga – ja võõrasema Salmega. 

Võõrasemaga tüdruk kuigi hästi läbi ei saanud ning 18aastaseks saades alustas ta iseseisvat elu. Siberis alustatud kokaõpingud ootasid lõpetamist ning seejärel tuli töö Haapsalu sanatooriumi köögis.

Koka amet toidab Eeritat, nüüdseks juba kuuekordset vanaema, tänagi. Ainult üks juhtum ei anna talle vahel rahu.

Millalgi 1970ndatel astus Eerita Haapsalu Sadama tänava postkontorisse, et teele saata tavaline kiri. Ta ei pannud algul tähelegi, et postkontoris on paki saatmisega ametis üks vanem vene naisterahvas. Turist samast sanatooriumist, kus Eerita iga päev toitu valmistas. Eerita teritas kõrvu alles siis, kui naine hakkas postkontori töötajaga oma elust rääkima.

“Olen tegelikult siitsamast Läänemaalt pärit,” ütles naine vene keeles. “Siberis jäin nii haigeks, et mind visati juba surnuaia juurde maha. Noh, poole tunni pärast tuli eluvaim jälle sisse ja mind viidi pikaks ajaks haiglasse. Aga tütar oli selleks ajaks juba lastekodusse antud.”

Šokeeritud Eerita seisis ja kuulas nagu soolasammas.

“Tütar on nüüdseks muidugi juba suur naine.”

Kas on võimalik, et ränk haigus ja elusast peast kalmistule viimine tabas korraga mitut enam-vähem ühest kandist küüditatud Läänemaa naist väikese tütrega? Miks hakkas see naine oma elulugu pihtima just siin, võõras postkontoris?

Kui naine postkontorist välja astus, vabanes ka Eerita šokist. Ta jooksis uksele, aga nägi vaid autot ära sõitmas. Kuidas ta ka ei otsinud ema jälgi sanatooriumi registratuurist või samast postkontorist, tuttavat perekonnanime Eerita ei kohanud. Siberisse saadetud kirjad tulid tagasi. Küüditajate käe läbi talt röövitud ema oli end ilmutanud, ja jälle kadunud. 

Alo Lõhmus

______________________________________________________ 

Mitte ainult ühe pere lugu

Ajaloolase Aigi Rahi-Tamme andmetel arreteeriti Eestis aastail 1944–1945 umbes 10 000 inimest, kellest pooled surid vangilaagrites kahe esimese aasta jooksul.

Arreteerimise ametlik põhjus oli “kodumaa reetmine”, sakslaste abistamine, teenistus Saksa vägede koosseisus või riigiaparaadis ning põgenemine kodumaalt. 

“Vangi- ja sunnitöölaagrisse saatmised olid sõjajärgses Eestis väga mastaapsed, olles koos küüditamistega teiseks massiliseks isikute represseerimise viisiks,” kirjutab Rahi-Tamm kogumikus “Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas”.  “Neid represseerimisviise on Eestis enamasti uuritud teineteisesest eraldatatult, iseseisvate teemadena, kuid sisuliselt on nende vahel kindel seos – arreteeritute omaksed lülitati peaaegu automaatselt väljasaadetavate nimekirjadesse.”

Seda väidet kinnitab ka Kärmetite perekonna hävitamise lugu. 1949. aasta märtsiküüditamisega viidi Eestist 20 713 inimest, kuid sellele massirepressioonile eelnesid ja järgnesid väiksemad väljasaatmised.  Ei ole teada, palju elab praegu Eestis neid inimesi, kes ei tea siiani – vaatamata pingutustele – midagi oma lähedaste toonasest saatusest.  

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: