Hetked ajaloo lähistel


Po estonski možno?
..., ...
Filed under: * Po estonski možno?, Kõik artiklid

Po estonski možno?

Vaid eesti keelt osanud Ida-Virumaa noormehel lubati Vene armees sooritada mootoriehituse eksam eesti keeles.

pilt33.jpg

Artikkel on ilmunud 2005. aasta 23. veebruari Eesti Ekspressis.

“Mina räägin, kuidas see juhtus!” teatas Siberist pärit vene poiss kõva häälega üle staabikorrapidaja ruumi. Keegi polnud näinud, kuidas ta kasarmust kaasa oli tulnud. Ka Lüganuselt pärit ajateenija Ants Nurk, keda korrapidajad staapi talutasid, ei olnud teda tähele pannud. Kuid nüüd seisis see siberlane tõsise näoga ohvitseride kullipilgu all ja seletas: “See ukrainlane ründas Antsu, mitte vastupidi.”


Grušaks hüütud ukrainlane oli Kaliningradi oblasti tankiüksuse neljanda aasta ajateenija ehk vanake. Tema aastakäiku ei lastud koju, sest oli aasta 1961: Berliin kääris, Kuuba kääris ning Euroopasse rammitud Vene enklaav Kalinigradi oblast elas sõjaeelses meeleolus. Linna ümbritses igaks juhuks maasse kaevunud tankide soomusvöönd.

Kuid Kolmas maailmasõda viibis. Gruša ning tema staatusekaaslaste peamine tegevus seisnes väeosa territooriumil jõlkumises ning noorematega tüli norimises.  Ants Nurk oli äsja teenistusse tulnud ajateenija, lisaks kõigele veel enam-vähem täielikult umbkeelne.

Ent kõige olulisem oli, et Gruša isa oli NKVD ohvitserina hukkunud lahingus Eesti metsavendadega kusagil Viljandi lähedal. Gruša vihkas eestlasi meeletult.

Ühel õhtul tabas kasarmus ülemisel naril pikutanud Antsu rusikahoop kõhtu, tema pea käänati valusalt küljele ning mees paisati narilt maha, peaaegu vastu teravat kapinurka. Purjus Gruša ning tema kaks sõpra võidutsesid valust oimetu eestlase kohal.

pilt667.jpg

Ent ukrainlase üllatuseks ajas Ants end siiski püsti, rabas ühe käega kinni ühest ja teisega teisest narist ning hüppas mõlema jalaga ukrainlasele rindu. Nüüd lendas Gruša toanurka hunnikusse.

Seejärel välgatas ukrainlase peos pussitera. Kui vaenlane ohtliku relvaga ligines, valmistus ka Ants lahinguks: ta haaras nari kõrvalt riiete hoidmiseks mõeldud logiseva tabureti, lõi selle vastu voodit puruks ning jäi niimoodi, taburetijalg peos, võitlust ootama.

Seda ei tulnud. Koridorist kostis raskete saabaste jooksumüdinat ning kasarmutoa uksele ilmusid korrapidajad. Kaklejad viidi staapi uurimisele.

“Olin nii segi, et mul oli täiesti ükskõik, mis saab: kas panevad mu kinni või pagan teab, mis teevad,” meenutab Ants.

Staabis selgus, et eestlasest ajateenija ei oska vene keelt. Otsiti tõlki, kuni see saabus ühe Tallinna poisi näol. Ent kogenud ukrainlase selgitused kippusid kallutama ohvitseride hinnangut vähemalt süü võrdse jaotumise kasuks.

“Las mina räägin!” ütles siis see kolmanda aasta siberlane. “Antsu rünnati, ma nägin. Mis kord see on, et mees hulgub pussiga ringi mööda väeosa?”

Ants ja Gruša lasti mõlemad vabaks. Järgmisel hommikul rivistusel räägiti midagi juhtunust, kuid mida, seda Ants ei mõistnud. Gruša hankis endale uue ja veel pikema pussi ning käis seda aeg-ajalt Antsule demonstratiivselt näitamas, kuid enne kui ta seda pruukida jõudis, lubati mees lõpuks koju.

Hääled kaevikus

1961. aasta 20. augustil Virumaalt Tallinna sõitma hakates lasi Ants bussi Purtse mäel kinni pidada ning läks bussi taha, et heita võibolla viimane pilk eemal Lüganusel paistvale kodumajale. Ta uskus, et peagi algab sõda.

Kaliningradis, mis Antsu hinnangul koosnes ainult väeosadest ja tohututest, sadu korda sadu kilomeetreid suurtest polügoonidest, usuti sama. Vaid poolteist nädalat pärast Antsu teenistusse saabumist anti tema tankidiviisis häire ning tankid võtsid maastikul sisse lahingupositsioonid suunaga läände. Nii jäi see korduma kogu kolmeaastase teenistusaja vältel.

Tankidel olid head raadiod, sai laaduriks õppinud Antsule varsti selgeks. Igal hommikul, kui tõusev päike hakkas soojendama maasse kaevunud tankide torne, alustas igas tankis ragisemist raadiojaam R 113 ning Ameerika Hääle diktor teadustas uue saate algust. Eelseisva suure sõja eesliinil asuvatele, kuid infoblokaadis sõduritele oli see üks väheseid teabeallikaid.

”Ma imestasin, kuidas kõik sõdurid, ka venelastest kommunistid ja komsomolid, tankides Ameerika Häält kuulasid,” lausub Ants. “Kuid viimaks tabas juhtkond selle ära ning raadiokuulamine keelati ja ka tankiraadiod asendati sellistega, mis seda ei võimaldanud.”

Hull mõte

Õpe seersantide koolis, kuhu Ants määrati, sai ruttu läbi ning ees seisid eksamid. Kuid umbkeelsena sõjaväkke tulnud poisil oli vene keelega endiselt raskusi, eriti keerulisema teksti osas.

Seevastu polnud tal mingeid probleeme tehnika tundmisega. Traktoristist isa oli kodus kogu aeg masinaid remontinud. Kui poeg suuremaks sirgus, polnud isal midagi selle vastu, et poiss mõne mootori tema eest korda teeks.

Seersantide kooli lõpueksamil tõmmatud pilet paluski Antsul selgitada tanki T-55 mootori tööpõhimõtet.

Hull mõte tuli pähe: “Po estonski možno?”

Veel hullem vastus eksamilaua taga istuvalt majorilt: “Možno.”

Hetkeks kaalutles Ants, kas mitte ajada kõrgetele ohvitseridele maakeelset pada, kuid ta otsustas õnnega mitte mängida ning esines sorava eestikeelse loenguga tankide tehnilistest iseärasustest.

“Otlitšno!” kostis eestikeelseks esituseks loa andnud major vastuseks eksamikomisjoni liikmete küsivatele pilkudele.

Kummalise eksami mõistatus lahenes paar päeva hiljem, kui Ants juhtus läbi väeosa pääsla akna nägema – ja kuulma – möödumas sama majorit naisega käevangus. Abielupaar kõneles omavahel puhast eesti keelt.

Vastne seersant tundis siirast rõõmu, et ta polnud eksamil pajatanud eestikeelseid anekdoote.

Surm jõepõhjas

Tankiarmee, milles Ants teenis, oli suurejooneline ja toona veel igati löögijõuline. “NATO-l oleks meiega kõvasti tegemist olnud,” arvab Ants.

See armee oli aga ka nõukogulikult hoolimatu.

Ants seisis oma tankiga jõekaldal ja nägi pealt, kuidas üks tankimeeskond jõe ületamisel uppus. Toona sõitsid tankid jõepõhjast läbi nii, et veepinnale ulatus spetsiaalne õhuvõtutoru. Kolonni eesotsas sõitnud masina õhutoru oli nii lai, et võimaldas vajadusel ka meeskonna evakueerimist. See tank leidis jõepõhjast ohtlikud kivid, ent kolonnile anti siiski käsk jõgi ületada.

Esimene tavalise õhutoruga masin jäi jõepõhja sisse. Nagu hiljem selgus, püüdis meeskond toppama jäänud tanki uuesti käivitada ning tõmbas tanki sisemuse suitsu täis.

 tanktoruga1.jpg

 Kõige hullem oli, et kuna tolle tanki laadija sai õigel ajal gaasimaski pähe, suutis ta kolm meest neljast siiski masinast välja tuua (selleks tuli tank eelnevalt vett täis lasta, sest muidu ei võimaldanud veesurve luuki avada). Kolm meest tõusid pinnale, ent õnnetuseks olid õnnetuskohale ristlema kamandatud teravate sõukruvidega amfiibautod. Kahe mehe purustatud jäänused leiti hiljem allavoolu, vaid laadija ise pääses eluga.

Kangelastegu tanki all

Väheste diviisis teenivate eestlaste seas liikus käest kätte kapsaks loetud “Nimed marmortahvlil”. Kord, kui üks Venemaa eestlasest ohvitser sõdurite kappe kontrollis, leidis ta Antsu kapist selle raamatu.

“Mis see on? Refereerige mulle seda,” nõudis ohvitser, kes polnud eesti keelt kunagi osanud.

Ants andiski ülevaatliku läbilõike raamatu sündmustikust.

“Jaa,” vastas ohvitser. “Minu vanaisa rääkis ka, et kunagi oli selline sõda.”
Raamat jäi konfiskeerimata.

Antsuga koos ajateenistusse võetud Vello ja Paul olid staabis kirjutajad. Ühel suvel, kui enamik staabiohvitsere puhkas, kauplesid ka nemad välja kümnepäevase puhkuseloa.
Neid ei nähtud väeosas kolm nädalat. Poisid puhkusele lubanud kapten käis ringi äärmiselt halvaendelise näoga.

Siis ühel hommikul olid poisid platsis, kaasas Tallinna linnavalitsuse kõigi kirjade ja kullidega varustatud tõend selle kohta, et kahel viimasel nädalal oli Eesti NSVs halvatud kogu bussi- ja autotransport ning seetõttu viibis ka ajateenijate naasmine teenistusse.
Vello ja Pauli sõber töötas toonases Tallinna täitevkomitees.

Sünge näoga kapten sai kummalist paberit lugedes väga hästi aru, milles asi, ent paber on paber. Ta lõi käega.

Vello pani varsti toime kangelasteo. Ühel järjekordsel häirel juhatas ta tanki garaažist välja ning nägi, et selle juht pööras sõiduki kogemata otse lähedal seisva mürsukasti suunas. Vello hüppas tankile ette ja tõmbas kasti ära, ent jäi kättpidi siiski roomiku alla.
 

Kell kolm hommikul

1964. aasta 6. novembri varahommikul kella kolme paiku lasi Narvast Püssi sõitev auruvedur metsa vahel kiiruse alla ning vedurijuht ütles erariietes sõdurile: “Hüppa! Siin on hea koht, kive pole.”

Ants, kes oli väeteenistusest vabanedes oma mundri maha müünud (selle pärast tuli tal veel kohalikus sõjakomissariaadis sõimu kuulata) hüppas ning veeres viis-kuus korda käkaskaela. Ta jäi mitmeks minutiks lamama ja hahetavat öötaevast vahtima. Kodu.

Lüpsjast ema oli juba tule pliidi alla teinud, kui kuulis õuest kobinat. Ta teadis kohe: nüüd see poiss siis tuleb.

Alo Lõhmus


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: