Hetked ajaloo lähistel


Laste küüditamine
..., ...
Filed under: * Laste küüditamine, Kõik artiklid

Laste küüditamine

Saksa vägede eest põgenevad Nõukogude okupandid üritasid 1941. aasta suvel Venemaale evakueerida Kaagvere lastekodu kasvandikke. Kahe kasvataja kindlameelsus ning ühe vene koolidirektori üllameelsus jättis pooled neist siiski kodumaale.

.

0-1177911.jpg 

Foto: Eesti Filmiarhiiv

Artikkel on ilmunud 2006. aasta 11. novembri Postimehes

Hommikul tulid loomad. Tuhanded lehmad, lambad, hobused ja sead ummistasid Tartust Narva suunduva maantee. Mustvee I keskkooli teisel korrusel sõjavarjus viibivad enam kui 120 erinevas vanuses last tunnistavad seda vaatepilti suuri silmi. Kui loomad ükskord maantee vabastavad, ootab sama tee ka neid: Venemaa.Mõne päeva eest, ühel 1941. aasta juulikuu sumedal õhtul oli nende laste kodu – Kaagvere lastekodu – õuele Tartu ligidal sõitnud neli tühja autobussi ning andnud nõudlikult signaali.

“Evakueerimine! Kaasa võtta kahe kuu toit ja riietus!” kõlas kellegi korraldus. Kas suur sõda saab kahe kuuga tõepoolest läbi? Kasvatajad Truuta Rahumäe ja Alma Aser pakkisid salamahti sisse ka talveriided.

Tartus lasti osa vanemaid lapsi linna peale endale sugulaste juurde ise uut kodu otsima, ülejäänutele anti aga peatuspaik siia Mustvee kooli teisele korrale, pannes neile südamele mitte häirida esimesel korrusel sõjaväelaatsaretis lamavaid haavatuid.Laste ja kasvatajate akendest paistab aga kätte muugi kui mööda maanteed veniv evakuatsioonivoor.

“Koolimaja teise korruse aknast avanes kohutav vaatepilt. Taevasse tõusid hiiglaslikud silindrikujulised veemassid. Saksa lennukid pommitasid Peipsi järvel olevaid laevu. Tabamusel kadus mõnigi neist järve ja uppus, mõned vajusid rannamadalikul küljeli,” on Truuta Rahumäe (hilisema nimega Jerkavits) meenutanud almanahhis Torma Album. 

 “Mürin, ragin ja paugud kõlasid kõikjalt. Üks lasteaednik käis igal hommikul sadamas vaatamas, kas saaks lapsed üle järve viia. Mis salata, hirm oli…”Koos Alma Aseriga otsustavad nad võtta oma mudilasterühma ning liikuda sisemaale. Rinde poole küll, ent eemale mürskudest keevast järvest. Eemale Venemaast. 

Päästja koolidirektor

“Palun ärge reetke meie asukohta!”Mida teha kuuekümne eelkooliealise lapse ja nende kasvatajatega, kes kõmbivad otse kahurimürina suunas? Evakuatsiooni korraldav ülemus, kes neid tolmusel maanteel kohtab ja oma sõiduautost imestunud pilgul seirab, on ilmselgelt nõutu. Ta peatab enda järel sõitva sõjaväe veoauto, laadib lapsed sellele ning käsib nad viia Torma mõisa, kus pesitseb lätlaste hävituspataljon.

Hävituspataljoni “hoole” alla sattumine tähendaks kindlat Venemaale sõitu. Surmani ehmunud Truuta Rahumäe ning hästi vene keelt oskav Alma Aser panevad mängu kogu oma naiseliku veenmisjõu, et sõdurist autojuhi meelt muuta. Ning see aitab. Veoauto peatubki hoopis Kõnnu koolimaja juures.

Ent mõne päeva pärast saadakse Mustvees teada, et mudilased pole Tormasse kohale jõudnud. Põgenikke saadetakse otsima Mustvee vene algkooli juhataja Pavel Migatšev. Ta leiab nad Kõnnust. Väikelapsed on juba mitmendat päeva söömata ja joomata, sest ümberkaudse küla elanikud on varjunud. Koolimaja kohal käivad õhulahingud. Lapsed anuvad vett.

“Palun ärge reetke meie asukohta! Me ei taha Venemaale minna!” anuvad kasvatajad kooliuksest sisse astuvat meest. Pavel Migatšev otsustab lapsed päästa.

“Ta asus kohe tegutsema,” meenutab Truuta Rahumäe. “Sai kuskilt hobuse ja sõitis Torma mõisa, hankis sealt piima ja leiba. Järgmisel päeval tuli ta jälle toiduainetega, mis oli saadud Mustvee kooperatiivist, mille direktor oli hr. Migatševi kunagine õpilane. Oli endiselt ohtlik, ja seda enam, et oli alanud mobilisatsioon. Kinni võis võtta iga mobilisatsiooniealise mehe.

Rinne läheb üle ning kui Mustvee on sakslaste käes, tulevad kasvatajad oma laste mahajäänud kohvritele järele. Kuid nad ei leia oma asju enam eest. Mustveesse jäänud 64 vanemat lastekodulast on nelja kommunistlikust noore praktikandi hoole all alustanud teekonda Venemaa suunas ning kohvrid kaasa võtnud. 

“Lastekodulast ei taha keegi!” 

“Aga kuhu oleks meil, lastekodulastel ikka minna olnud?” küsib Ago Pabut, toonane evakueeritu, täna. Vahetult enne ärasõitu seisis ta 11-aastasena paljajalu Mustvee sulanud asfaldis oma noore elu suurimal ristteel. Kas minna Kõndu mudilastele järele? Keegi ei keelaks. Kuid mis saab edasi?

“Sellepärast me ju lastekodulapsed olimegi, et keegi meid tegelikult ei tahtnud.” Ago Pabut otsustab minna teistega kaasa. Esiteks on kasvatajad ikkagi oma inimesed ja lapsedki teada-tuntud semud. Teiseks on lihtsalt põnev näha, mis maa see Venemaa on.

Pabut tuleb koos kaaslastega rivisammul jõe äärest ujumast, kui ilmub lennuk. Nähtavasti peab Saksa hävitaja piloot poisterühma Vene sõduriteks. Poisid viskuvad vene kiriku müüri äärde kummuli napilt enne, kui kuulipildujavalang kirikumüüri kive täkkima hakkab. Ümberringi tuiskav kivipuru kriimustab, ent kõik jäävad ellu ja terveks.

Saksa lennukite rünnakud lastele kujunevad rutiiniks. Teisel korral puistavad kuulipildujavalangud heinamaal laiali rõugud, millest lasterühm äsja möödus. Loomavaguneid, millesse lapsed vist viimase Eestist lahkunud rongis paigutatakse, pommitatakse õhust Narvas ja Jamburgis. Nende laste uueks aadressiks saab Tšeljabinski oblast, Magnitogorsk.

Surm Siberis

Esimene asi, mis lastele oma uues kodus silma torkab, on tegevusetus. Kaagvere lastekodus olid nad hoolsalt töötanud enam kui 80-hektarilises abimajandis. Reaalne töö iseenda ja oma kaaslaste hüvanguks oligi see, mis aitas inimeseks kasvada, ütleb Pabut.

“Kuid Magnitogorskis jäi töötegemine soiku,” nendib teine lastekodulaps Harri Tauts. “Istusime lihtsalt nelja seina vahel.”

1941. aasta lõpp ja 1942. aasta algus on erakordselt raske kogu võitlevale Venemaale. Toit lõpeb kõikjalt, külmunud kartulid päästavad hulgaliselt elusid. Ka lastekodulapsed jäävad nõrgaks, ehkki, nagu ütleb Pabut, said nemad kätte siiski selle minimaalse, mida normid ette nägid. Vene külainimesed ja tavalised evakueeritud ei pruukinud oma toidukaartide eest saada midagi peale leiva.

“Lõpuks kutsuti meid vaatama üks eesti arst,” meenutab Tauts. “Tema käest kuulsime esimest korda sõna “düstroofia”. See käis meie kohta. Mõtlesime, mida see küll tähendab. Kurnatust tähendab.”

Kaks last surevad, üks neist on poiss nimega Erich Stamm, kes oli haige juba Eestis. Teise poisi nimi on Alfred Jaago. Kuid ülejäänud hakkavad kosuma, kui lastele määratakse lisatoitu ning lastekodusse saabub uus sõjaväekokk, kes on toidu vaaritamisel eelmisest leidlikuma ja osavam. Enamgi veel. Nii mõnigi Eestist kaasa toodud tuberkuloos haihtub Siberi kuivas kliimas.

Peagi viiakse lapsed üle Uvelka kool-lastekodusse, mida juhatab Erika Siilivask. See proua paneb lapsed tegutsema parimas Eesti aja vaimus. Uvelka on endine poola lastekodu ning neist maha jäänud abimajand lüüakse taas käima. Lapsed kasvatavad küülikuid ja lüpsavad kolme lehma.Ent kõigel on oma hind. Vanemad poisid võetakse rindele, niipea kui vastav iga käes.

Valged linad

Truuta Rahumäe ja Alma Aseri käe all olnud mudilased jõudsid 1941. aasta suvel väsinuna, ent õnnelikena peagi oma Kaagvere koju tagasi. Endisest uhkest mõisakompleksist oli rinde üleminekuga alles jäänud ainult saun ja… lasteaia maja.

“Lasteaia maja oli alles, laste suve- ja talveriided alles, kari ja piim alles! Lapsed magasid jälle oma voodites kahe valge lina vahel ja juua oli nii piima kui ka puhast kaevuvett,” on meenutanud Rahumäe.

Näljast ja sõjaväeteenistusest pääsenud vanemad lapsed sõitsid koju alles 1944. aasta detsembris, olles eelnevalt konserveerinud ja kaasa võtnud võimalikult palju oma käe all kasvatatud toitu: jahvatatud vilja, leiba, soolatud hapukapsaid.

Ent vähemalt Harri Tautsile oli määratud Magnitogorskis veel üks seiklus üle elada. Aastakümneid pärast sõda Venemaale paadimatkalse sõites jäi ta üks peatus enne Magnitogorski oma rongist maha, sest jaamakorraldaja otsustas selle sõiduplaani käigu pealt ümber teha. Tauts sõitis oma rongile järele juhusliku söeešeloni vaguni peal kõõludes, kui raudteemiilits ta Magnitogorski jõudes arreteeris. Mida teeb imeliku varustusega eestlane pimedal ajal raudteetsoonis?

“Tahtsin minna vat sinna trammipeatusse ja oma matkakaaslaste juurde sõita,” seletas Tauts miilitsatele. “Ma ju tunnen seda linna! Ma olen siin elanud!”

Miilitsad lasid mehel minna. 

Alo Lõhmus

_______________________________________ 

“Kui ma suren, mine lastekodusse!”

Lisaks Eestist Venemaale evakueeritud lastekodulastele sattus sõja ajal Venemaa lastekodudesse ka rohkelt eesti lapsi, kes olid koos vanematega 1941. aasta juunis küüditatud ning seejärel Siberis pealt näinud oma ema surma nälja, haiguste ja kurnava töö kätte.

Tomski oblasti Aipolovo lastekodusse sattunud Uno Mell on 1980. aastate lõpus Pirgu mälusektori näitlejatele antud intervjuus, mida praegu säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis, pihtinud oma nälga surnud ema viimaseid sõnu: “Ta ütles, et kui õega midagi peaks juhtuma, siis mine lastekodusse. Ja kui sa ükskord saad isaga kokku, et siis räägi, et mismoodi mina siin surin. Siis ta rääkis seda, et kui mind matad, palun pane mu käte vahele isa pilt.”

Uno Melli õde suri viis päeva pärast ema ning üksinda jäänud poiss suunatigi lastekodusse.

Kodust küüditamise, isa perest eraldamise ning seejärel ema või ka õdede-vendade surma shokile lisandus nende laste puhul veel harjumatus lastekoduolustikuga. Ka sattusid nad sageli tavalistesse vene lastekodudesse, kus kaotasid kiiresti eesti keele.

Samuti Pirgu mälusektorile antud intervjuus meenutab Helgi Metsaru, et tema ja ta õdede haritud ema oli neile juba Eestis õpetanud keeli, sealhulgas ka vene keelt. Siberis pärast ema surma lastekodusse sattudes tuli tal nüüd hakata tõlgiks teistele eesti orbudele.

“Ja selleks, et teised lapsed ka vene keele kiiremini ära õpiksid, keelati meil omavahel eesti keele rääkimine ära. Tulemus oli see, et me unustasime kõik eesti keele. See pidi olema ikka üsna kiiresti.”

Tagasi koju jõudsid paljud neist lastest alles aastaid pärast sõja lõppu. Oma intervjuudes meenutavad nad, et keelekaotuse tõttu kogesid nad Eestis sageli narrimist ja solvanguid.   

Eesti koolid Vene tagalas

1941. aastal  evakueeriti Eestist Venemaale umbes 20 000 tsiviilelanikku.1972. aastal välja antud propagandakogumik “Pioneeriajaloo lehekülgedelt” nimetab NSV Liidu tagalas tegutsenud suuremate eesti koolidena järgmisi:

* 7-klassiline kool Tsheljabinski oblasti Verhneuralski rajoonis, suurim eesti õppekeelega kool Nõukogude Liidu tagalas (1942/43. õppeaastal alustati seal 6 klassikomplekti ja 89 õpilasega, järgmisel aastal kasvas õpilaste arv 120-ni, siis avati ka VIII klass). Enamik lapsi elas kooli juures internaadis.

* 80 õpilasega 7-klassiline kool Tsheljabinski oblasti Uvelski rajoonis Uvelka külas asuva lastekodu juures.

* Sverdlovski oblasti Nevjanski linna lähedal asuv lastekodu, kus 1942/43. õppeaasta alguses oli 2 eesti klassi 37 lapsega.

* Eesti kool Jaroslavli linna Marxi-nim. 33. keskkooli juures Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse kogunenud laste tarvis.

Alo Lõhmus


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

please translate article to english

kommentaar kirjutas a




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: