Hetked ajaloo lähistel


Tartu daamed ja Tallinna litsid

Tartu daamed ja Tallinna litsid

Tsaariaegsed hoorad tundsid end hästi nii ülikooli- kui sadamalinnas.

img11.jpg

Artikkel on ilmunud 2000. aasta 8. aprilli Postimehes.

Tartu lõbusatel daamedel oli kindel koht sajandialguse saksa üliõpilaselus. Kivisilla apteegi apteekriõpilane Oskar Luts sai seda tunda omal nahal – ehkki mitte päris otseses mõttes.

«Mis on need asjad – konservatiivid, mis saksa üliõpilased teilt, poistelt, küsivad alatasa,» päris vanatüdrukust apteegipreili Neumann Lutsult ühel päeval. «Vaadake, preili Neumann,» ei osanud isegi Luts korrapealt sündsat vastust leida, «konservatiivne on see rahvakihitus, mis peab kinni kõigest endisest, juba olemasolnust, mis ei taha midagi uut.»

 «Aga miks nad ei taha seda?»

«Oo, see on juba hoopis teine asi,» meenutab Luts «Ladina köögis» oma tundmusi sel raskel hetkel. «Jälle, jälle appi kõik oma viis taipu, seletades, nagu mõistan. Aga muidugi pole need n e e d konservatiivid, mida preili tahab teada.»

img5.jpg

See-eest teadsid saksa üliõpilased väga hästi, mis asjad need «konservatiivid» on. Luts jätkab: «Ei möödu mitte ühtki valveööd, kui sind ei häiri mõni joobnud trobikond neistsinatseist [«siniverelistest» ööhulkuritest]. Mis neil viga jännata – küllap nende papakesed, vonnid, parunid ja krahvid, kõik kinni taovad. Eriti marutseb peaaegu iga öösi just nimelt üks krahvi kidur võsuke – krahv Zetterström. /–/ Ratsapiitsaga ta peksab vastu letti, räuskab, tuleb leti taha ja ähvardab purustada kogu apteegi sisustise, ning lõpuks kuseb kuhugi, ükskõik kuhu; vahel ähvardab revolvriga.»

Alatud lõbud

Lutsu pahandanud üliõpilaste öine apteegilembus oli tegelikult tudengite vana komme, juurtega sügaval eelmises sajandis. Tartu daamed omandasid oma positsiooni akadeemilises elus õige pea pärast ülikooli taasavamist. Kuraator F. M. Klinger avaldas juba 1811. aastal pahameelt ülikooli kartsereis istujate lõbusa elu üle: «Neile tuuakse kõik kätte, mida vähegi vaja. Ka teatavaid naisterahvaid! Näib, et kartserid on vist selleks, et rahuldada kinniistujate ja nende naiskülaliste alatuid lõbusid.»

img4.jpg

Dr Bertrami raamatus «Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi» saab endisest apteekriabilisest üliõpilane kaasstudioosuselt isalikult noomida selle eest, et tast õhkub ikka veel spermatsefti lõhna. «Nõnda nimetati apteekreid t o l l a l, nüüd aga, alates umbes 1840. aastast, on kasutusel spermandrill,» selgitab dr Bertram alias Georg Julius von Schultz.

img2.jpg

Mõni ime, et tudengid oma öistel retkedel just Kivisilla apteegist läbi astusid: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel töötas enamik Tartu prostituute Ülejõe linnaosas ning lihtsaim tee sinna viis üle Raekoja-esise platsi ja Kivisilla. Prostitutsioon oli toonases Tartus üks lokaliseeritumaid elukutseid, märgivad rahvaloenduse andmeid uurinud ajaloolased Veiko Berendsen ja Margus Maiste: «Tillukeses kvartalis Peetri, Roosi, Maarja, Mäe tänava ääres, kus üldse oli vahest kümmekond maja /—/, tegutses tervelt viis bordelli, mis pakkusid tööd ligi veerandile Tartu prostituutidest (26). Pea samapalju prostituute (25) töötas Pikal, Põik ja Fortuuna tänaval /—/, mõnevõrra ka Pika tänava Peterburi maantee poolses otsas Mäe asumis.» Siinpool jõge asus ainuke «märkimisväärne» bordell Supilinnas Oa tänavas, pakkudes tööd ja leiba üheksale prostituudile.

img6.jpg

Kirju seltskond

Rahvaloendus võimaldab pilku heita ka prostituutide internatsionaalsele isikkoosseisule: eestlannade kõrval leidus sakslannasid, venelannasid, lätlannasid ja isegi üks ungarlanna, Peetri tänava kvartalis pidas aga Vilniusest pärit madaam põhiliselt ukraina tüdrukutest komplekteeritud lõbumaja. Kokku fikseeriti loenduse käigus üle saja lõbutüdruku, kuid nende tegelik arv oli arvatavasti märksa suurem. Heino Gustavsoni andmetel leidus Tartus 1880. aastal iga tuhande vallalise mehe kohta kümme prostituuti. 1898. aastal tuli Tartu 42 000 elaniku kohta ainuüksi ametlikult registreeritud prostituute 236.

img3.jpg

Prostituutide iga algas 12. eluaastast ning võis ulatuda 50. eluaastatesse. Vaid seitse prostituuti ühest 462-liikmelisest mittetäielikust nimekirjast polnud põdenud süüfilist. See harmoneerub kuulsa arsti prof Carl Dehio andmetega, mille kohaselt oli 1892. aastal ülikoolist lahkunud meestudengitest süüfilises 24%, ning prof Eduard von Wahli andmetega, mille järgi 1895. aastal õppivaist tudengeist põdes seda tõbe 12%.  

Laul ja mäng

Burshid oskasid daamedelt oodata aga ka palju süütumaid naudinguid kui pelgalt need, mis nõudsid konservatiive. 1880. aastatel ülikoolis õppinud Otto von Grünewaldt meenutab väljasõitu Kvissentali linnalähedasse kõrtsi: «Jälle oleme inetus, kasinalt möbleeritud kõrtsitoas. Vahelduseks on see palav nagu leiliruum ja siin laulab Auguste ilusaid laule, saates end ise kandlel. /—/ Vanem daam, kõvasti üle neljakümne, hoolitsemata, veidi allakäinud väljanägemisega, kuid sõbralike pruunide silmadega mitte just ülemäära puhtas näos. Kõigepealt tuleb kuulsat helikunstnikku turgutada. Ta saab oma õlle, mida ta mitte just väikeses koguses endasse mahutab, aga alati ainult soojendatult, et oma häält säästa. Märgatavalt kosununa haarab ta muusikariista ja laulab selle saatel väsimatult oma arvutuid laule – nii sentimentaalseid, igivanu viise kui ka päris uusi ja hoopiski mitte sentimentaalseid lugusid.»

img8.jpg

Siiski oleks ekslik arvata, et Tartu daamed vaid tudengite rahakotil elasid. Eduard Vilde naljajutu «Muhulaste imelikud juhtumised juubelilaulupidul» kangelane Siim Sikusarv satub laulupeo ajal Toomemäel peatäit välja magades «edeva linnukese» kimpu: «Neiu teadis ühe trahteri, kus ilus elada; Siim tahtis küll korraks laulupidu vaatama minna, aga ta uus pruut oskas selle nõuu ära laita. Nõnda elas siis kergemeelne poiss, kelle pääst paks udu veel kadudagi ei olnud jõudnud, lähema päevani lõbusat elu /-/.»

Tallinna lõbumajad

Ehkki teated Tallinna hooradest ulatuvad 15. sajandi algusse, pärineb esimene teade selle linna bordellidest 1475. aastast – siis tabati ühest nimetatud asutusest dominikaani munk, kes oli sinna koos oma isaga lõbutsema läinud. Kakskümmend aastat hiljem saabus Tallinna süüfilis ning alustas võidukäiku kogu maal, levides jõudsalt ka mittesugulisel teel. 18. sajandiks oli süüfilisest saanud enimlevinud haigusi Eestis. Kehaäri kulges Tallinnas edasi vahelduva eduga (1586. aastal keelustas Tallinna raad linnas mõneks ajaks prostitutsiooni sootuks). 1872. aastal lasi kuberner Mihhail Shahhovskoi kontrollida aga juba seitset Tallinna bordelli, hinnates neist eeskujulikuks vaid kaks – soovitades seejuures viimased säilitada ning kohandada «härradele heast ringkonnast» perekondlike annetuste abil. See plaan nurjus aga sama ringkonna naiste protesti tõttu. Samast aastast pärineb ka bordellide kodukorda, hügieeni, arstlikku kontrolli ja hindu puudutav 107-paragrahviline bordellimäärus, millest hakati igapäevaselt juhinduma asutustes nimedega Kollane Ahv, Veneetsia, Valge Kirp jne.

Lõbumajade ametlik staatus andis ka klientidele võimaluse pretensioonide korral kaebusi esitada. «Nii kurdab keegi mereväeohvitser, et arst käskinud teda kui vallalist regulaarselt oma kirgesid maandada. Ta võtnud Tallinnas olles julgustuseks paar pitsikest ja koputanud lõbumaja uksele, sisse aga polevat teda lastud. Isegi urjadnik, keda ta käskinud uks maha murda, olevat käega löönud. Rahul polnud ka oma skandaalitsemise poolest tuntud Maardu mõisnik Reinhold von Brevern, keda koos kahe «mitteaadlikuga» polevat «vaatamata tõrelemisele ja nõudmisele» lõbumajja lastud,» kirjutab Gustavson oma uurimuses.

Samal ajal võitlesid võimud arvukate salabordellide vastu, mis olid peamised suguhaiguste levitajad. Võitlus oli seda raskem, et Tallinn oli sadama- ja garnisonilinn. 1890. aastal kaebas Tallinna sadama meditsiiniosakonna ülem, et halbadesse tõbedesse haigestub üha rohkem madruseid, nii avastanud ta umbes kuu aja jooksul 25 suguhaiget meest, kes oma sõnade järgi «nakatunud õllepoodide juures hulkuvatest naistest». 1894. aastal olid juba pooled arsti juurde tulnud soldatitest suguhaiged.

img7.jpg

Suguhaigustest kurnatud proletariaat maksis hooradele aga peagi kätte: 1905. ja 1917. aasta revolutsioonileegid muutsid tuhaks mitmed tuntud lõbumajad.

Alo Lõhmus

Artikli kirjutamiseks kasutatud allikad: Eesti Ajalooarhiiv, F. 325, N. 2, S. 588; Veiko Berendsen, Margus Maiste. Esimene ülevenemaaline rahvaloendus Tartus 28. jaanuaril 1897; Werner Bergengruen. Surm Tallinnas; Dr. Bertram. Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi; Otto von Grünewaldt. Üliõpilasaeg; Heino Gustavson. Kõige vanem elukutse; Heino Gustavson. Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816. a.; Heino Gustavson. Tallinna meditsiin XIX sajandist kuni 1917. a.; Oskar Luts. Mälestused III, Ladina köök; Eduard Vilde. Muhulaste imelikud juhtumised juubelilaulupidul.


Tartu vaim pealinnas

1892. aastal sündinud Werner Bergengrueni nauditavas jutukogumikus «Surm Tallinnas» leidub lugu pealkirjaga «Kummaline varjupaik», mille kangelane doktor Barg hakkab vanadusepentsikuses kahtlustama, et varjusurmajuhtumeid ning sellest tulenevaid inimeste elusast peast matmisi esineb palju rohkem kui üldiselt arvatakse, suisa arvutul hulgal. Ajendatuna kujutluspildist varjusurmast pääsenust, kes seisab öisel kalmistul tuule käes lõdisedes, pärandab dr Barg kord ise surres suurema osa oma varandusest «Varjusurnute varjupaiga» asutamiseks Kopli tee äärde.

Maja asub surnuaia vahetus läheduses, selle aiaväraval põleb öö läbi latern ning ukse kohale on kirjutatud «Tere tulemast!». Kogu aeg on kolme tühjalt seisva võõrastetoa voodites puhtad linad, külmal aastaajal ahjud köetud ja kolmes soojenduspudelis pidevalt kuum vesi. Kuid aastad lähevad, aga dr Bargi loodud mugavusi ei kasuta keegi.

Milline on selle veidra varjupaiga seos bordellindusega? Otsene, seejuures on asjasse segatud taas Tartu tudeng. Bergengrueni süzhee on loomulikult ilukirjanduslik, kuid toonase maailma mitmetahulisust ja varjundirikkust arvestades ei pruugi seda ka päris õhust võetuks pidada: varjupaiga perenaise õetütrel, lahkel Hannel on armastus, ning «tema armastatu on keegi noormees, kes tudeerib Tartus». Kuna noortel pole üürikesel pühadevaheajal kusagil koos olla, annab varjupaiga mõistev perenaine neile kasutada ühe toa, kust eelnevalt eemaldab lauluraamatud kui uude olukorda sobimatud atribuudid. Siis aga sõidab tudeng Tartusse tagasi ning «ei möödunudki palju aega, kui [Hanne] ilmus ühe noore maamõõtjaga. Et aga dr Barg oli hoolitsenud kolme toa eest, siis tuli aja jooksul kahest ülejäänustki lauluraamatud ära korjata. Tulid Hanne sõbratarid, väga tulised tüdrukud, kes omakorda sõpru kaasa tõid, ilma järglasteta ei jäänud ka maamõõtja, ja nõnda siis tekkis varjupaigal pärast nii kaua kasutamata seismist oma klientuur. Külastamine osutub elavaks, jah, juhtub sedagi, et maja on tulvil ning etteteatamata tulijad tuleb minema saata». Nõnda kestab see hoogsalt ja lõbusalt, kuni ühel õhtul koputab uksele tõeline varjusurmast ärganu – või nii see vähemalt esmapilgul tundub…

Alo Lõhmus


1 kommentaar so far
Lisa kommentaar

See on minu lemmiklugu.

kommentaar kirjutas liina




Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



%d bloggers like this: