Hetked ajaloo lähistel


* Hävituspataljonid ja NKVD sõjajärgses Eesti külas

Hävituspataljonlased külvasid sõjajärgses Eesti külas hirmu ja õudu 

 avapilt.jpg

Artikkel ilmus 2007. aasta 10. veebruari Postimehes. 

Hävituspataljonide tegevus Eestis ei piirdunud vaid 1941. aastaga. Riigiarhiivi teadurid avaldavad järgmisel nädalal dokumendikogumiku hävitajate veretöödest Eesti valdades aastail 1944 – 1954. 

Sõjajärgsed hävituspataljonid on sõna otseses mõttes „unustatud sõjavägi”. Hävitajate tegemisi ei kirjeldanud Nõukogude ajaloopropaganda, küllap seetõttu, et algselt siseministeeriumile allunud pataljonid viidi peagi julgeolekuministeeriumi koosseisu ning see tingis materjali salastamise. Ent sõjajärgsestest hävituspataljonidest on seni vaikinud ka iseseisva Eesti ajalookirjutus. Nad näivad olevat kustunud isegi rahva ajaloolisest mälust.

„Mina sain selliste pataljonide olemasolust üldse teada alles oma magistritööd tehes,” sõnab Riigiarhiivi arhivaar Valdur Ohmann. Koos kolleegi, Riigiarhiivi publitseerimistalituse peaspetsialist Tiit Noormetsaga hakkasid nad arhiividest pataljonide kohta lisaandmeid otsima. Taas näis, et kõik on kustunud: hävitajate arhiiv on kas hävitatud või Eestist minema viidud.

Teiste riigi- ja parteiasutuste arhiive läbi kammides õnnestus viimaks siiski kokku panna üsna mahukas dokumendikogumik „Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944-1954”, mida esitletakse 15. veebruaril.

 „Teatud mõttes on see arhiivinduslik triumf, et need dokumendid üldse välja sõeluda õnnestus,” tõdeb Noormets.

Hävituspataljonid taasasutati pärast Saksa vägede taandumist kõikjal Nõukogude Liidus, ent nn „uutes liiduvabariikides” ja vallutatud territooriumidel, kus püsis relvastatud vastupanu, ei saadetud neid laiali enne kui 1954. aastal. Eestis otsustati taasasutada hävituspataljonid EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944. Pataljonid tuli formeerida kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena ning nende peamiseks ülesandeks pidi saama võitlus metsavendadega.

Segadus nimega

Sõjajärgsed pataljonid pärisid sama nime, mis käibis ka 1941. aastal: hävituspataljonid. Kuid peagi selgus, et nimetuse tekitatud assotsiatsioon Suvesõja-aegsete terroripataljonidega hakkas takistama üksuste arengut. EK(b)P Tartumaa komitee sõjaline osakond kandis 1945. aasta märtsis ette, et „hävituspataljonlaste poolt on esitatud avaldus nime „Hävituspataljon” muuta ja asendada mõne teise väljendusega. Põhjenduseks tuuakse ette 3,5 a. saksa propaganda halbu väljendeid Hävituspataljoni kohta, mis olevat ka juurdunud tugevasti elanikkonna sekka, tekitades neis juba selle nime mainimisel abstraktset hirmutunnet.”

1946. jaanuaris kehtestes EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks „Rahvakaitse”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.

Pataljonid formeeriti kohalikest elanikest, valdavas ülekaalus eestlastest. „Neisse astus peamiselt eesti küla põhjakiht, võib-olla näiteks selleks, et saada endale uued saapad,” tõdevad Ohmann ja Noormets. Külade pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat. Ehkki pataljonide relvastus oli üpris hea, ei lasknud võitlejate kehv moraal ning olematu väljaõpe hävitajatel olla oma töös edukad.

Dokumendikogumikus leidub rohkelt kommunistide kurtmisi, kui viljatud ja käpardlikud on hävitajate ette võetud operatsioonid. Kaadri parandamiseks püüti pataljonidesse sundida kohalikke kommuniste, komnoori ja külaaktiivi. 1946. aasta jaanuaris avaldas ELKNÜ keskkomitee muret selle üle, et suurem osa kommunistlikek noori ei osale hävituspataljonide töös. „Kohustada kõiki kommunistlikke noori, kes on võimelised kandma relva, astuma hävituspataljoni ridadesse, kaasaarvatud ka tütarlapsi, keda võimaluse korral kasutada sidemeestena ja luurajatena. Parimaid hävituspataljonide noori kaasa tõmmata kommunistliku noorsooühingu ridadesse,” andsid komosmolijuhid käsu.

Terror külas

Kehv moraal ei takistanud hävitajatel aga juua, laaberdada ning relvadega teisi külaelanikke terroriseerida. Dokumentides on toodud mitmeid kirjeldusi hävitajate jõhkrast omakohtust rahulike elanike üle.

Pärnumaa Sauga valla Jõõpre külanõukogu esimees ja kohaliku hävituspataljoni rühma asekomandör August Lage kaotas 1946. aasta suvel purjuspäi ära oma parteipileti. Et pääseda karistusest (pileti kaotamine oli kuritegu), teatas Lage, et bandiidid on parteipileti tema korterist varastanud. „Kurjategijate” tabamiseks hakkas Lage vallaelanikke ebaseaduslikult arreteerima.

havitaja11.jpg

Esmalt pidas ta kinni naiskodanik Vaidla ning lõi talle mõned korrad oma relvaga pähe, selgub hiljem korraldatud juurdluse ettekandest. Siis kutsus ta kokku oma hävitusrühma võitlejad, korraldas nendega joomingu ning saatis nad küla peale uusi inimesi arreteerima. Kinni peeti naisterahvad Olga Porgand ja uuesti Maria Vaidla. Kui kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tammai püüdis naisi vabastada, avasid purjus hävitajad tema pihta tule ning haavasid miilitsat jalga.

 „Külanõukogu esimehe ametis olev Lage ähvardas kohalikke elanikke arreteerimise ja väljasaatmisega Siberisse, mistõttu mõned isikud lõid neid Lage ähvardusi kartma ja läksid ära metsa,” seisab siseministeeriumi ettekandes.

 Süütu mees sai kuuli

1950. aasta augustis tapsid hävitajad Leonhard Metsoja, kes polnud mingi metsavend, vaid töötas ka surmapäeval rahulikult kolhoosis. Tapetu ema Klara Metsoja kaebas hävitajate peale. Eesti NSV riikliku julgeoleku minister sm. Moskalenko selgitas vastuseks kaebusele, et tapetu oli surma väärt – ta olla Saksa okupatsiooni ajal kuulunud Omakaitsesse, sõitnud koos Saksa vägedega kaasa Saksamaale, 1946. aastal repatrieerunud ning läinud 1950. aastal kulakuks tunnistatuna põranda alla. Kolhoosis polevat ta päevagi töötanud. Metsoja tapja, hävituspataljonlane Terin sai Eesti NSV julgeoleku ministeeriumilt preemiaks 200 rubla.

 EK(b)P Keskkomitee korraldatud juurdlus tuvastas aga, et kõik ministri väited olid valed: Metsoja polnud kunagi kuulunud Saksa sõjaväkke, polnud käinud Saksamaal, tema majapidamist polnud kunagi tunnistatud kulaklikuks ning enese varjamise asemel oli ta alates 1945. aastast hoolsalt kolhoosis töötanud, pälvides hea töö eest metsavarumisel koguni Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu aukirja. Süütu mees oli täiesti asjatult omakohtu korras maha lastud ning seejärel salaja metsa maha maetud.

„See Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi töötajate poolt revolutsioonilise seaduslikkuse väga jämeda rikkumise fakt ei ole ainuke,” tõdeti EK(b)P Keskkomitee ettekandes.  Ka Lihulas olid hävitajad 1951. aastal põhjuseta maha lasknud kohaliku elaniku Voldemar Roosi ning tema surnukeha metsa matnud.

Tõrva hävitajate pataljoni komandör Avtomonov ja võitlejad Kasak ja Trumm pidasid koos julgeolekutöötajatega kinni aga terve rühma kohalikke külaelanikke ja asusid neid piinama ja peksma. Kui üks piinatav, Elmar Riik püüdis põgeneda, tapeti ta. Ka Riigi surnukeha maeti metsa. Mitmeid päevi peksti julmalt rihma ja jalgadega Riikide 13-aastast poega ning teisi ebaseaduslikult kinni peetud isikuid.

„Kõik need faktid annavad tunnistust sellest, et mõned Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi töötajad ei ole teinud vastavaid järeldusi ÜK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 1938. aasta novembrikuu otsusest, ilmutavad lubamatut operatiivset kirjaoskamatust ja kasutavad oma töös partei poolt hukka mõistetud meetodeid,” järeldas EK(b)P Keskkomitee administratiivosakonna juhataja.

Teisal tuli ette koguni relvakokkupõrkeid hävituspataljonlaste ning Nõukogude sõjaväelaste vahel. 1945. aasta detsembris ründasid hävitajad Viljandimaal Kabala vallas elanud legaliseerunud metsavenna talu ning tapsid talus viibinud siseasjade rahvakomissariaadi sisevägede 138. laskurpolgu 3. pataljoni seersandi Šaranovi.

Ju sai punaväelane kuuli asja eest, sest ehkki tapmisest kanti ette Kabala valla miilitsa piirkonnavolinikule Seppole, ei võtnud see midagi ette asja uurimiseks, vaid asus hoopis korraldma peoõhtut kohaliku kooli ruumides.

havitaja22.jpg 

Tapetu kaassõdurid pidasid kinni hävitaja Jaasma, kelle kuulist sõdur oli surnud. Ent Jaasma konvoeerimisel ründasid sõdureid omakorda hävitajad, keda juhtisid kohalik miilitsavolinik Seppo, Kabala valla täitevkomitee esimees Orav ja Imavere valla partorg Paluste. Tulevahetuses hukkus üks hävituspataljonlane, ent teised pidasid punaarmeelased kinni. Nad võtsid sõduritelt ära relvad ja viisid mehed koolihoonesse, kus „neid julmalt mõnitati ja ähvardati maha lasta, see kestis kuni hommikuni.”

 Saamatud võitlejad

Omaaegses dokumentatsioonis on ära toodud ka ahastavaid kirjeldusi hävitajate saamatusest. 1946. aasta suvel pandi hävitajad Viljandimaal varitsusse metsavendade punkri juurde, ent varitsemise asemel kogunesid hävitajad peagi ühte punti, hakkasid kaarte mängima ning heitsid viimaks magama. Pärnumaa hävituspataljonist deserteerusid sama aasta kevadel kolm võitlejat, jõid end purju, röövisid ühte kohalikku elanikku, tühjendasid seejärel rahast ja relvadest ka pataljoni staabi ning kadusid nelja tuule poole.

Tartumaa hävituspataljoni töö uurimisel selgus, et selle komandör kaardiväekapten Hammer „on elukondlikult laostunud, purjutab süstemaatiliselt, tulistab ebakaines olekus sihitult revolvrist, käitub taktitult kohalikest elanikest naistega.” Läänemaa pataljoni komandör major Ptushkin jäi vahele aga sellega, et kasutas pataljoni tööjõudu õllekioski ehitamiseks Haapsalu jaama raudteepuhveti juurde, omastades töö eest makstud tasu.

Pärnumaal Orajõe vallas oli aga hävitaja Linkman tegelenud kohalikelt elanikelt toiduainete väljapressimisega, ähvardades neid keeldumise korral vahistamisega. 1945. aasta jaanuaris püüdsid viis Tartumaa hävituspataljonlast tabada Viljandimaal Kõo vallas elavat metsavahti Voldemar Tamme. Hävitajad passisid metsavahi majas tulutul öö otsa ja asusid hommikul tühjade kätega koduteel. Siis jõudis neile järele aga raevunud metsavaht Tamm, avas hävitajate pihta automaaditule ja haavas üht neist läbiva kõhulasuga. Hävitajad põgenesid.

Liha Punaarmeele

Sama saamatud olid hävitajad ka Võrumaal. Sealses Rõuge vallas oli piirkonnavolinik Noortots koos hävituspataljonlastega kinni pidanud metsavenna Elmar Pähni. Volinik pidi kinnipeetut seejärel öö otsa üksinda omas majas valvama, sest hävitajad olid väsinud ja läbimärjad ning läksid koju. Öösel aga ründasid voliniku maja metsavenned, kes oma kaaslase vabastasid. Kartes rünnaku kordumist, seati volinik Noortotsi majja hävituspataljonlaste valve. See aga ei takistanud metsavendi mõne päea pärast volinikku otse tema majauksel maha laskmast.

Võrumaal Mäe vallas hakkas hävitaja Paul Järvekald 1947. aastal omaalgatuslikult koguma liha „Punaarmee fondi”. Hiljem põhjendas mees tegu asjaoluga, et kõht oli tühi. Saadud liha müüs ta maha. Sama valla hävitaja Matvei Saarin käis aga vintpüssiga ähvardades taludest viina nõudmas, lubades elanikud viina mitteandmisel maha lasta.

„Sellise tegevuse tagajärjel on rahvakaitse võitlejad kõik kurikuulsad. Rahvas kardab neid, sest harva lõppeb nendega kohtumine hästi,” tõdes hävitajate tegevuse kohta koostatud ettekanne.

Nõnda ei kujunenudki hävitajatest loodetud imerohtu metsavendluse vastu ning pataljonlaste peamiseks tööks sai täitevkomiteede, külapoodide ja muude olulisemate objektide valvamine. Samas oli neist Eesti soveteiseerimisel siiski palju abi tshekistide ja sisevägede abijõuna, sest kohalike inimestena tundsid hävitajad keelt, inimesi ja maad ning oskasid täita teejuhi kohuseid. Ohmanni ja Noormetsa arvutuste kohaselt hukkus aastail 1944 – 1951 hävituspataljonlasi 173, valdav enamik neist metsavendade rünnakute ohvritena. Pataljonide endi ette võetud operatsioonides kaotas elu 32 meest.  

Alo Lõhmus

„Pane raisale, nii et aitab!” 

Hävituspataljonlase Leonhard Trummi seletuskiri ühest operatsioonist Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eriinspektsioonile märtsis 1951. 

Käesoleva seleduse anan seleks et mina Trumm Leonhard töödan Tõrva rajooni RJM Band Häävidus pataljooni võitlejana. 1950 a dedsembri kuul see oli 4 dets 1950 a kui me sõidsime välja Lähovi[1] nimelise kolhoosi talu nime mina ei tea aga Harag Marie poole. Piirasime talu sisse aga maja sise laksid sm Piks ja Avtomonov ja üks vabatahtlik võitleja sm Kallas. Mina Trumm ja sm Udras jäedi välja. Sees toas oli suur lärm. Mina Trumm ja Udras olime välja tüki aja pärast tulid kuldavale inimeste kõne ja lähenesid majale. Mina Trumm Leonhard lasksin audomadist ühe valangu ja sm Udras lasi püstollist ka. Välja jooksis sm Piks ja Avdomonov. Sm Piks võtis ühe inimese kinni ja see oli üks tüdruk ja lõi talle vastu nägu midu korda, mina võtsin teise tüdruku kinni ja küsin kus jäi see kolmas kes teiega tuli. Tüdruk vastas meiega ei olnud kolmandat, mina ütlesin ära valeda. Sm Piks ütles Trumm pane raisale nägu mööda ja mina lõin sellele tüdrukule vastu nägu käega, sm Piks ütles võta see teine ja pane raisale nii et aitab. Mina lõin sell teise tüdrukule ka. Siis päras tuli välja sm Kallas, siis ütles sm Piks Trumm lähme siise anna selle vana mutile ka. Mina kohe ei löönud aga siis ütles sm Piks misa vahid tõmba raisale ja sm Avdomonov lükas minu ete vana naise Harak Marie kuid selle nägu oli verine. Mina lõin ka paar kolm korda selle vana naisele vastu nägu. Siis tõmbas sm Piks selle vana naise ära ja lõi teda midu korda vastu seina. Vana naine hagas nutma siis võttis sm Avdomonov ja lõi püstolliga selle naisele vastu nägu. Mina rohkem seda vana nais ei löönud aga sm Piksi ja Avdomonovi käsul lõin neid kahte tütrukut kelle nimesi mina ei teadnud, pärast kuultsin, et nende nimed on Harak Alma ja teise nimi Veberg Helgi. Siis kui olin kõike kolme inimest löönud ütelti et Trumm mine välja mina täidsin käsu ja läksin välja. Päras välja minekud otsisid sm Piks ja Avdomonov selle maja läbi ja käisid selle ümbruse kõik läbi. Siis läksin tuba kui see vana inimene Harak Marie pani toidu kaasa võtmiseks tüdrukudele, siis sääl sõid sm Kallas ja Piks. Kui toid oli pandut hagasime tulema ja tulime Tõrva osakonda. Rohkem ma pole näinud midagi ega ka teinud midagi. ERAF f. 134 SM, n. 1, s. 57, l. 96-96p.   

Esimene foto: Siseväelased poseerivad pärast metsavennasalga hävitamist. Teine foto: Hävituspataljonlased puhkehetkel: Kursi valla rahvakaitserühma ridadesse kuulus ka komsomoli vallakomitee sekretär Kalju Prigo (esireas paremalt teine) ja partei vallakomitee sekretär Arnold Ilves (esiereas paremalt neljas).  Kolmas  foto: Torma valla hävituspataljonlane Erich-Leonhard Soodla.

Fotode allikad: Pearu Kuusk; Johannes Vendi raamat “Rahutu rahuaeg. Sõjakeerisest koduradadele.”

 

     



[1] Ljahhovi

 

 

Uurimus: Punaarmee kuriteod määriti kaela metsavendadele 

Nõukogude siseväelased keskendusid 1944. aastal esmalt mitte metsavendade, vaid Otto Tiefi valitsuse kui „Eestu uue kodanliku valitsuse” likvideerimisele. Seejärel tuli neil kantseldada marodööritsevaid punaväelasi, kelle kuriteod omistati hiljem metsavendadele, selgub vastilmunud uurimusest. 

Artikkel ilmus 2007. aasta 17. märtsi Postimehes.

Moskvas hakati valmistuma võitluseks Eesti metsavendade ja teiste rahvuslike jõududega juba ammu enne Eesti ala taasvallutamist. Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaat (SARK) taasloodi Moskvas 1944. aasta algul. Rinde lääne poole liikudes toodi komissariaadi töötajad peagi Moskvast üle Leningradi ning seal korraldati neile väljaõpe võitluseks „bandiitide” ning „kontrrevolutsioonilise ja muu vaenuliku elemendiga” peagi Saksa okupatsioonist vabastatavatel aladel.

tartusmosak1.jpg 

Samal ajal asutati komissariaati ka uudne allüksus – banditismivastase võitluse osakond (BVVO). Just selle osakonna töötajad asusid juhtima siseasjade rahvakomissariaadi operatiivgruppe, kes liikusid Eestisse otse Nõukogude vägede järel, asudes näiteks Võrus ja Tartus elanikke registreerima veel lahingutegevuse tingimustes. Nüüd on ajaloolane Pearu Kuusk andnud välja põhjaliku uurimuse „Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega”, mis käsitleb just BVVO tegevust esimestel sõjajärgsetel aastatel 1944 – 1947. Uurimus on valminud Eesti Teadusfondi grandi “Nõukogude Eesti aastatel 1944-1953. Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis” (grandihoidja Tõnu Tannberg) raames.

Nagu märgib Kuusk, tuli operatiivgruppidel värskelt vallutatud linnades esimeses järjekorras võidelda siiski mitte sisevaenlasega, vaid hoopis vägivallatsevate ning marodööritsevate punaarmeelastega ja purjutajatega rahvamomissariaadi enda ridadest.

„Nõnda määrati 10 päeva aresti SARKi Tartu linnaosakonna passilaua ülemale, kes Rõngu vallas elanikke registreerides purjutama hakkas ning lõpuks registreerimislaua taga magama jäi,” kirjutab Kuusk.

Võitlus kodanliku valitsusega

Ent peagi koondasid „bandiitide vastu võitlejad” oma peatähelepanu Otto Tiefi valitsuse ning Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liikmete tabamisele ja likvideerimisele, kirjutab Kuusk. Otsus selleks oli langetatud juba enne Punaarmee Eestisse tungimist.

„Juba BVVO 1944. aasta esimestes aruannetes tõstetakse tähtsaima saavutusena esile sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud kolonel Jaan Maide, rahandusministri Hugo Pärtelpoja ja sotsiaalministri Voldemar Sumbergi arreteerimisst,” seisab uurimuses.

Seejuures nimetati Tiefi valitsust SARKi dokumentatsioonis otsesõnu „Eesti uueks kodanlikuks valitsuseks” ning selle liikmete tabamist tõsteti suure töövõiduna esile veel 1945. aastagi dokumentides.

nkvdkool22.jpg 

Nõukogude julgeolek oletas, et Tiefi valitsus või selle üksikud liikmed asuvad juhtima Eesti vastupanu Nõukogude okupatsioonile, kuid tegelikkuses seda ei juhtunud. Valitsuse käsutuses olnud relvastatud rühmad (Haukka luurerühm ning J. Pitka löögiüksused) jäid väikesearvuliseks ja nende tegevus lühiajaliseks, samuti puudus valitsusel kontakt Eesti üksustega Emajõe rindel ja Sinimägedes.

 Punaarmeelaste terror

Tiefi valitsuse liikmete likvideerimise kõrval tuli BVVOl 1944. aastal, mil metsavendlus ei olnud veel aktiivne, tegeledagi massiliselt marodööritsevate ja vägivallatsevate punaarmeelastega.

„V. Glushanini ettekandest selgub, et Eesti NSV RKNi esimees Arnold Veimer oli 1944. aasta oktoobris läkitanud 8. armee juhtkonnale kirja palvega võtta kasutusele abinõud kohaliku elanikkonna terroriseerimise lõpetamiseks. Sarnase sisuga kirja oli sunnitud /ENSV siseasjade rahvakomissar/ A. Resev lähetama ka otse NSVL siseasjade rahvakomissarile L. Beriale,” kirjutab Kuusk.

resevjabvvotootajad1.jpg 

BVVO enda ettekanded kinnitavad erinevais mälestustest toodud andmeid punaarmeelaste ja NKVDlaste toimepandud röövimislainest sõjajärgsetes Eesti külades.

  

„Nõnda teatab SARKi Viljandimaa jaoskond, et 6. novembril võeti vahi alla kuus punaarmeelast kaardiväe tankibrigaadi 30. rühmast, kes olid saadetud otsima teele maha jäänud tanki. Otsimisgrupi liikmed arreteeriti SARKi poolt Kabala vallas, kus nad kohalikult elanikkonnalt toitu ja riideid röövisid. Marodöörlust proovis eelnevalt takistada ka valla miilits, kuid temalt võeti relv käest. Järgmisel päeval leiti Kõo mõisa lähedalt ka kadumaläinud tank, mis mootoririkke tõttu oli samas paigas seisnud juba 22. septembrist alates. Tanki meeskond tegeles samal ajal purjutamise ja ümbruskonna talude röövimisega,” kirjutab Pearu Kuusk oma raamatus.

Punaarmeelaste sooritatud kuritegude suur arv kajastus ka üldises statistikas, kus kuritegude toimepanijateks märgiti mõistagi metsavennad. 1944. aastal registreeriti 219 väidetavalt metsavendade sooritatud kuritegu, kuid neist vaid 13 oli rünnakud julgeoleku- ja parteitöötajate vastu. Ülejäänud kuriteod kujutasid endast lihtisikute ja talumajapidamiste röövimisi, millega tol aastal paistsid silma just punaarmeelased.

 smtootajadtallinnas11.jpg

Metsavendade võim

Metsavendlus aktiviseerus alles pärast sõja lõppu Euroopas 1945. aasta kevadel. Julgeolekujõud olid peagi sunnitud nentima kohalike elanike jäägitut poolehoidu metsavendadele. SARKi töötajate poolt registreeritud metsavendade gruppide arv kasvas kiiresti ning neid jahtima pidanud operatiivtöötajad ei julgenud metsadesse sisenedagi, piirdudes luuramisega teedel ja kraavidel, kirjutab Kuusk.

Neist aastaist pärinevad mälestused kirjeldavad mõne valla täielikku minekut metsavendade võimu alla (ühes sinimustvalgete lippude heiskamisega mastides) ning külatantsupidusid, millel sõbralikult osalesid SS-mundrites metsavennad ning miilitsavormis kohalik militsionäär. Info julgeoleku ja siseväelaste liikumistest rändas kiiresti talust tallu ning jõudis nõnda ka metsavendadeni. Igat Nõukogude mundrit kandvat võõrast jälgiti ja kardeti.

„BVVO aruanded kirjeldavad, kuidas paljud külaelanikud garnisonide saabudes kohe metsa põgenesid ning kodudesse naasid alles pärast seda, kui oli kindel, et kohe kedagi maha ei lasta ega arreteerita,” märgib Kuusk.

Lisaks kohalike elanike toetusele takistas metsavendade-vastast võitlust ka SARKi operatiivgruppide töötajate kehv haridustase ning töökohtade puudulik komplekteeritus, samuti ka rivaliteet siseasjade ning riikliku julgeoleku rahvakomissariaatide vahel.

Metsavendluse-vastasesse võitlusse kaasati 1945. aastal sisevägede 260. ja 138. polgu sõdurid ja piiriäärsetes maakondades piirivalveväed, lisakas aga ka hävituspataljonid, operatiivtöötajad vastuluureosakonnast „Smersh”, miilitsad ning mõned Eestis dislotseeruva Punaarmee 8. armee üksused.

nkvdkoolpuhkehetk1.jpg 

Erinevatele ametkondadele alluvate operatiivgruppide tegevus viis aga omavahelise konkureerimisele, kontrolli kadumisele ning seeläbi ka kohalike elanike vastu suunatud terrorini. „Sageli tapeti ja rööviti ohvitseride juuresolekul või osalusel,” märgib Kuusk.

Siseasjade rahvakomissariaat kandis varmalt ette oma konkurendi Punaarmee sõdurite üleastumistest. Nii näiteks registreeriti 1945. aasta septembrist novembrini 28 röövi eraisikute ja talumajapidamiste suhtes, millest 16 panid toime punaarmeelased. Hilisemas statistikas omistati aga kõik need rünnakud metsavendadele.

nkvdkool11.jpg

Sõjaväelaste omavoli meelestas elanikke veelgi rohkem Nõukogude võimu vastu, nii et 1945. aasta novembris pidi isegi ENSV siseasjade rahvakomissar A. Resev tõdema: „Sõjaväelaste kuritegevus desorienteerib olulisel määral SARKi võitlust poliitilise banditismiga.”

Punaarmeelaste kuritegevus sundis kommuniste panema metsavendade-vastases võitluses rohkem rõhku hoopis vabatahtlikest võitlejatest moodustatud hävituspataljonlastele, kellest loodeti, et kohalike elanikena ei kipu need taluinimesi nii palju röövima kui punaväelased. Ent seegi lootus osutus asjatuks.

 Alo Lõhmus

Esimene foto: Eesti NSV SARKi Tartu linnaosakonna operatiivtöötajad pärast metsavennasalga likvideerimist 1945. või 1946. aastal. Teine foto: SARKi Eesti kooli kursandid 1945. aastal. Kursantide enamiku moodustasid Eesti laskurkorpusest demobiliseeritud sõdurid. Kolmas foto: Eesti NSV siseasjade rahvakomissar A. Resev kohtub metsavendade hävitamisel enim silma paistnud BVVO töötajatega 1945. aastal. Neljas foto: Eesti NSV SARKi juhtivtöötajad nõupidamisel Tallinnas 1945. või 1946. aastal. Viies foto: SARKi Eesti kooli kursandid puhkehetkel 1946. aastal. Kuues foto: Eesti NSV siseasjade rahvakomissar A. Resev koos SARKi Eesti kooli esimeste kursantidega 1945. aastal.

Fotode allikas: Pearu Kuusk

Nõukogude julgeolek nägi Tiefi valitsuses iseseisva Eesti juhtkonda  

Kohe Eesti ala vallutamise järel keskendusid julgeoleku- ja siseväelased Otto Tiefi valitsuse ja rahvuskomitee liikmete jahtimisele. Okupandid nägid selles valitsuses võimaliku iseseisva Eesti uut juhtkonda ning eeldasid, et valitsus hakkab korraldama vastupanu punavõimudele, ütleb ajaloolane Tõnu Tannberg.

Intervjuu ilmus 2007.  aasta 22. septembri Postimehes.

 tonutannberg.JPG 

Kui tõsiseltvõetavaks pidasid Nõukogude võimud 1944. aastal Otto Tiefi valitsust?

Kui vaadata meile kättesaadavaid julgeolekumaterjale, siis tundub, et seda valitsust peeti suhteliselt oluliseks. Tollastes dokumentides kasutati tema kohta nimetust „uus Eesti rahvuslik valitsus“. Eesti sisemise olukorraga püüti Nõukogude Liidus kindlasti kursis olla. Selle üheks näiteks on, juba 1943. aasta 12. oktoobril saatis Nikolai Karotamm toonasele NSV Liidu välisasjade rahvakomissarile Vjatsheslav Molotovile kirja, kus ta märkis, et Saksamaa lüüasaamine on otsustatud, kuid sõjajärgses maailmas tõstatub rahvusvaheliselt kindlasti üles Balti küsimus. Karotamm osutas, et sakslaste Eestist lahkumise järel hakatakse siin ametisse seadma uut valitsust, ja ta teatas Molotovile, et kõige arvestatavamaks kandidaadiks selle valitsuse etteotsa on Jüri Uluots. Lisaks pakkus Karotamm, et kuna Balti küsimus muutub oluliseks, siis võiks Molotovil olla asetäitjaks keegi Balti liiduvabariikidega seotud inimene. Omalt pakkus Karotamm välja Hans Kruusi kui tema meelest kõige sobilikuma kandidaadi kõigi kolme Balti liiduvabariigi esindajaks.

Huvitav, kas tal oli selleks ka Kruusi enda nõusolek?

Ma usun küll, et ta kindlasti oli Kruusiga seda arutanud. Nad käisid Nõukogude tagalas üsna tihedalt läbi. Sellest ettepanekust Moskva kinni ei võtnud, Moskval olid hoopis teistsugused kavad. 1944. aasta veebruaris üsna ootamatult nii maailmale kui kindlasti ka Karotammele ning teistele tagalas olnud Balti liiduvabariikide juhtidele loodi Balti liiduvabariikide kaitse rahvakomissariaadid ning välisasjade rahvakomissariaadid. See aktsioon võeti ette eesmärgiga saada kõik Nõukogude liiduvabariigid loodavasse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Hans Kruusist sai teatavasti Eesti NSV välisminister.

Kas Karotamme kirjas sisaldub veel mingid teavet oletatava Uluotsa valitsuse kohta? Kui informeeritud ta Eesti oludest oli?

Mingit pikemat olukorrakirjeldust selles kirjas ei olnud, kuid kindlasti püüti hoida Eesti oludel silm peal. Süstemaatiliselt töötati läbi kõik Eestis ilmunud ning kätte saadud perioodilised väljaanded. Ka Boriss Kumm töötas sel ajal NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi keskaparaadis. Kui vaadata juba 1944. aasta sügist, siis kättesaadavad materjalid näitavad, et Moskvale oli Eesti sisemine olukord ja kontrolli saavutamine selle üle üsna tähtis. Lisaks Eestile, Lätile ja Leedule oli äärmiselt oluline loomulikult ka Lääne-Ukraina.

Uute kontrollimehhanismide ja ideoloogilise kontrolli kehtestamine algaski tegelikult just Lääne-Ukrainast ning jõudis järk-järgult Baltikumi, kulmineerudes minu hinnangul just 1944. aasta oktoobri lõpus-novembri alguses, kui Moskvas võeti ÜK(b)P KK organisatsioonilise büroo poolt vastu eraldi otsused Balti liiduvabariikide suhtes, vigadest ja puudustest kohalike kommunistlike parteide töös. Need otsused olidki lähtealuseks uute üldisemate kontrollimehhanismide kehtestamisel: loodi üleliidulised liiduvabariikide bürood, saabusid Moskvast II sekretärid jne.

Kuid Tiefi valitsust peeti nii oluliseks, et kohe Eesti ala vallutamise järel asuti just valitsuse liikmeid esmajärjekorras jahtima?

Kindlasti oli see tähtsal kohal.  Nõukogude võimu poolt vaadates jagunes „vaenulik element“ kaheks: ühest küljest oli tegemist nn natsionalistliku põrandaalusega, teisest küljest natsionalistliku põrandaaluse relvastatud bandedega. Vastavalt sellele oli üldjoontes paika pandud ka tööjaotus: natsionalistliku põrandalusega pidi tegelema riikliku julgeoleku rahvakomissariaat. Natsionalistlikku põrandaalust peeti kindlasti olulisemaks, just seetõttu oli selle likvideerimine julgeoleku pärusmaa. Kuid „bandede“ hävitamisega pidi tegelema siseasjade rahvakomissariaat ja konkreetselt selle allüksus banditisimi vastu võitlemise osakond (BVVO). 1944. aasta sügise Eesti oludes see tööjaotus tegelikult ei toiminud. Otsapidi oli Tiefi valitsuse ja rahvuskomitee tegelaste kinnivõtmisega seotud ka siseasjade rahvakomissariaat, konkreetselt just BVVO. Sellest tekkis kahe rahvakomissariaadi vahel isegi selge konkurents, teatud küsimustes pidi sekkuma isegi Moskva. Kui vaadata hilisemaid sündmusi, siis mitmed süüasjad, mis käivitati BVVO poolt, anti hiljem üle riikliku julgeoleku rahvakomissariaadile.

BVVO jaoks olid saavutused Tiefi valitsuse liikmete tabamisel nii olulised, et veel 1945. aasta aruannetes Moskvale ei jäetud mainimata seda, et just nemad võtsid 1944. aasta oktoobris-novembris kinni mitmed Tiefi valitsuse liikmed ja teised nn natsionalistliku põrandaaluse tegelased.

Kas dokumentidest tuleb välja, mis meetodeid nad valitsusliikmete tabamiseks kasutasid? Oli neil agentuur valitsusliikmete lähikonnas?

Selle kohta ma materjale näinud ei ole. Kuid on näiteks materjale selle kohta, et ühe kambriagendi kaudu saadi teada, et endise Omakaitse materjalid on peidetud kuhugi Pärnumaale. Seda hakati lähemalt uurima ning saadigi materjalid kätte.Informatsiooni saadi ka nendelt inimestelt, kes olid juba kinni võetud. Selle info põhjal tegutseti siis edasi. Tuleb aga rõhutada, et dokumentatsioon on väga katkendlik ning seotud siseministeeriumi materjalidega. Tollase riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi materjalid meie arhiividest sisuliselt puuduvad.

Kas valitusliikmete ülekuulamisprotokolle on säilinud?

Põhiosas on need minu teada kõik Moskvas. Isikutoimikutes on kindlasti ülekuulamisprotokollid olemas, üksikuid protokolle on mulle ette sattunud ka Riigiarhiivi eriteadete kollektsioonis. Seal on väike protokoll sõjavägede ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ülekuulamise kohta, samuti Eesti Panga pearaamatupidaja Ferndinand Endi ülekuulamisprotokoll, kus põhiliselt on juttu rahast, mille Tiefi valitsus endale tegevuskuludeks võttis – 915 000 Nõukogude rubla. End ütleb, et temale endale anti 3000 rubla kulude katteks.Mõningaid lühemaid ülekuulamisprotokolle on veel, kuid need on vaid väikesed killud.

Kokkuvõtteks: kas võib seda suurt tähelepanu, mida Nõukogude võim osutas Tiefi valitsusele, lugeda isegi teatud mõttes äraspidiseks tunnustamiseks? Valitsust peeti endale ohtlikuks?

Kindlasti adusid võimud sellest ohtu, selles pole mingit kahtlust. Kui vaadata neid katkendlikkegi dokumente, siis sealt kumab läbi, et tegelikult oodati isegi suuremat organiseeritust ning vastupanu. Kindlasti tuli julgeolekuorganitele pisukese üllatusena, et rahvuskomitee ja Tiefi valitsus ei olnud väga tihedalt seotud kujuneva metsavendlusega. Oli ju etteantud skeem, et peab leiduma kõrgem organisatsioon, kes tõmbab niite ja paneb tegevust paika. Kui vaadata 31. oktoobril toonase Eesti NSV siseasjade rahvakomissari Aleksander Resevi poolt Moskvasse saadetud aruannet, mis oli teiste seas  adresseeritud Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissarile Lavrenti Beriale, siis seal on öeldud, et põrandaalune rahvuskomitee seadis oma ülesandeks ette valmistada relvastatud mäss eesmärgiga kukutada Saksa okupatsioonivõim, et taastada iseseisev Eesti vabariik 1940. aasta põhiseadusega.

Alo Lõhmus   


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: