Nõukogude ajal oma põhimõtete eest aastateks kolooniasse saadetud dissident ning nüüdne Riigiarhiivi spetsialist Arvo Pesti koostas mahuka allikapublikatsiooni dissidentlikust liikumisest Eestist aastatel 1972-1987.

Lugu ilmus 2009. aasta 15. detsembri Postimehes.

Nõukogude perioodi lõpukümnendil tegutsenud avalike teisitimõtlejate ehk dissidentide liikumist ning selle vastu rakendatud repressioone on seni üllatavalt vähe uuritud. Võib-olla on selle põhjuseks veel liiga väike ajaline distants, arvab Arvo Pesti, kelle koostatud enam kui 600-leheküljeline dokumendikogumik pakub võimalust tutvuda dissidentide maailmaga peamiselt kahte liiki dokumentide alusel: avalikud pöördumised ja kirjad, mida dissidendid ise koostasid, ning KGB arhiivimaterjalid ning kohtudokumendid, mida nende kohta valmistas Nõukogude repressiivaparaat. Raamat ilmub Rahvusarhiivi teadusnõukogu planeeritud väljaandena.

„Kogumikku on mahtunud siiski vaid murdosa dissidentlust puudutavast arhiivimaterjalist,“ nendib Pesti. Mõni kohtuasi koosneb näiteks 70 köitest. Seejuures puudub Eesti ajaloolastel juurdepääs dissidentide kohta peetud KGB operatiivtoimikutele, mis on Eestist ära viidud. Kuid just neist oleks võimalik lugeda, milliste meetoditega KGB dissidentidel tegelikult silma peal hoidis.

Dissidentlusest võib Eestis rääkida alates 1970. aastate algusest, mil ilmusid esimesed avalikud kirjad ja pöördumised, kirjutab Pesti kogumikku alustavas ajaloolises ülevaates. Sel ajal tekkis arusaam vajadusest muuta vabadusvõitluse vormi, orienteeruda tsiviliseeritud ja demokraatlikele võitlusvormidele ning pidada sidet sarnaselt mõtlevate isikutega mujal Nõukogude Liidus. Igasugusest relvastatud vastupanust loobuti.

Ehkki kontaktid Vene dissidentidega olid olemas, olid viimaste ning Baltikumi dissidentide poliitilised vaated siiski erinevad. Vene dissidendid taotlesid nõukogude süsteemi liberaliseerimist ja demokratiseerimist, eestlaste-lätlaste-leedulaste eesmärgiks oli aga Nõukogude Liidu okupatsiooni lõpetamine Baltimaades.

Pesti tunnistab, et kaks aastat tagasi kogumikku koostama hakates vaevas teda küsimus, kas tema kui endine dissident ja seega teemaga väga isiklikult kokku puutunud inimene on sääraseks tööks sobiv. Kuid kogumiku teaduslik juhendaja, varalahkunud Indrek Jürjo aitas neist kahtlustest võitu saada.

Pesti rõhutab korduvalt, et dokumentide publitseerimise eesmärk ei ole kellelegi kätte maksta, vaid toonast aega mõista. KGB ülekuulamisprotokollid sisaldavad nii mõnegi tänagi tuntud inimese antud tunnistusi dissidentide vastu. Pesti küsis neilt kõigilt luba dokumentide avaldamiseks ning ka sai selle. Dokumentidest nähtub seegi, kuidas KGB kurjuse kõrval tuli dissidentidel taluda ka endi keskel tegutsenud reeturi alatust, mis oli emotsionaalselt kindlasti väga raske.

„Kuid see inimene on ainuke, kes on hiljem andeks palunud. Talle on andeks antud,“ kinnitab Pesti. „Minu juhendaja Jürjo leidis, et kui teda poleks olnud, siis ajaloolastena teaksime dissidentlusest täna oluliselt vähem. Tema tunnistustes on talletatud palju dissidentide tegevusest.“

Dissidendid läksid aastateks kolooniasse ja asumisele selle eest, et koostasid ning levitasid avalikke pöördumisi ja infomaterjale, mida väärastunud võim käsitles „nõukogudevastastena“ (kuid mis sageli apelleerisid just Nõukogude seaduste korrektsele täitmisele). Kust võtsid dissidendid moraalse jõu oma vaadetele kindlaks jääda? Miks ei rahuldunud nad tavalise nõukogude intelligendi mugava eluga, kes avaldas oma süsteemivastaseid vaateid ainult lähedaste sõprade ringis?

„Elu lihtsalt kulges nii. Mingil hetkel pandi sind valikute ette,“ vastab Pesti. „Öeldi näiteks, et kui tahad ülikoolis edasi õppida, siis teed niimoodi. Mina aga valisin teisiti. Sealt alates tekkis juba teatud tähelepanu ning tulid uued valikud, kuni jõudis kätte arreteerimine. Siis ei olnud enam mingeid valikuid.“

Alo Lõhmus

Rõngu valla talunaine pani rasketel I maailmasõja ja Vabadussõja aastatel päev-päevalt kirja kõik, mis ümberringi juhtus.

Lugu ilmus 2008. aasta 6. detsembri Postimehes.

1917. aasta 25. oktoober oli Rõngu vallas Lapetukme külas Peedupiitre talus tavaline päev. Perepoeg Karla käis Uderna laadal ning sai seal lahti kahest üheksanädalasest põrsast – ühe eest maksti 15, teise eest 18 rubla. Peretütar Amalie, kelle meelest Karla andis põrsad ära liiga odavalt, hakkas sel päeval oma lillat undrukut „ümbre käändma“. Tema abielus õe poeg Elmar käis külas. Peterburis aga „oliva enamlase ja Lenin valitsuse oma kätte saanuva ja vaene Kerenski oli ära pagenu.“ Võib-olla just nende ärevate aegade tõttu viis Peedupiitre pere sel päeval oma kartulisaagi „salahauda“.

Nõnda siis pöörati Peterburis sel päeval riiki ning Peedupiitrel undrukut. Pilguheit toonase talupere tegemistesse on võimalik tänu haruldasele päevaraamatule, mida aastail 1893 – 1920 pidas see sama undrukut „käänanud“ talutütar Amalie Planken.

Päeviku andis juba palju aastaid tagasi Tartusse Eesti Ajalooarhiivi hoiule Amalie sugulane kunstnik Ede Peebo.

„Päevik on eriti huvitav just seetõttu, et kirjeldab toonase talu eluolu,“ sõnab paksu köite arhiivi arvele võtnud arhivaar Tiiu Oja. Tõepoolest on Amalie ehk kodusemalt Maali juba koolitüdrukuna hakanud kuupäevaliselt registreerima talutöid, ilmastiku- ja loodusnähtusi, kirikuskäike, haigestumisi ning tema enda ja teiste inimestega ette tulnud juhtumisi. See teeb päevikust hindamatu allika Rõngu ja Rannu valla koduloolastele, kuid peegeldab kindlasti ka toonaseid olusid laiemalt.

„3mal Juulil satte väga suurt vanemba vihma (äikest – toim.), lei kolm kuhja mõisa luhan palama. See aasta kaksin mina 800 peo linu. 4mal Augustil alustedi lina kaksi ja 12 Augus. lõpetedi,“ kirjutas Maali 1894. aasta suve ning oma toonase põhitöö, linakakkumise kohta. Teisal paneb ta kirja pere kukekeste nimed: Hea lottuse, Kuri isand, Tartu turgu, Kugu isand, Suur isand, Pere kukeke, Kaarna ja Mamma kana.

Kuni päeviku lõpuni 1920. aastal ehk veel täiskasvanunagi rõõmustab 1879. aastal sündinud Maali esimeste laululindude üle, keda kevadeti kuuleb, ja liblikate üle, keda näeb. Samasuguse õhinaga registreerib ta õunapuude saagi („8 uibul oliva ubina“) ning kuupäeva, mil viimane õun talvel ära süüakse.

Päeviku sissekanded on algselt kirja pandud nähtavasti kalendrisse ning hiljem ühtsesse köitesse ümber kopeeritud. Sellest saab aimu mõne eksimuse tõttu, mille Maali on teinud talusündmuste ja ajalehest loetud maailmasündmuste kokkusobimitamisel. Nii näiteks kirjutab ta 1918. aasta 30. oktoobril (vana kalendri järgi) kauaoodatud Inglise laevastiku jõudmisest Tallinna,  kuid korrigeerib seda fakti 30. novembril. Tegelikult teataski Postimehe hiigelsuur pealkiri Inglise laevastiku saabumisest just sel päeval ehk uue kalendri järgi 13. detsembril.

Päeviku lugejat veetleb Maali napp, kuid südamlik ning kõiki ja kõike mõista püüdev kirjutamisstiil. Vaid enamlastest röövlite kohta ütleb ta oma päevikus halvasti.

Naise enda elukäik polnud paraku kuigi roosiline. Raskest talutööst juba noores eas peaaegu invaliidistuna (lahtine neer) ei saanud Tartus õmblemist õppimas käinud Maali mehele ning jäi kodutallu lihtsamaid töid tegema. Siiski võib mõnes päevikusissekandes figureeriva äreva „tema“ taga aimata peidetud tundeid.

Koolmeistri tütrena oskas Maali saksa keelt, tundis elavat huvi näitemängude, kontsertide ja raamatute vastu. Paraku hävis pere suur raamatukogu tulekahjus ühes taluga. Pärast seda katastroofi mõnda aega õe Liine pool ning seejärel oma kodutalu varemeile rajatud ajutises ulualuses elanud Maali viidi Nõukogude ajal viimaks Ravila vanadekodusse, kus ta kõrges eas suri.

Pere neljast lapsest – Maali, Karoliine-Julia (ehk Liine), Jaan ja Karla – abiellus ning sai järglasi vaid Liine. Tema poeg Albert Peebo tähistas sel neljapäeval Tartus oma 100 aasta juubelit.

„Maali mäletas väga hästi endisi vanu asju,“ iseloomustab Albert oma tädi. „Mälu oli tal kuni viimase ajani terav. Aga ega ta väga jutukas ei olnud, et oleks neid asju teistega jaganud.“

Seda enam jagas Maali mõtteid oma päevikuga.

Foto: Maaniidu talu, Amalie õe talu.

Noppeid Vabadussõja aastate päevikusissekannetest

Kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi, kohati sulgudes ka uue kalendri järgi.

1918. aasta

5. jaanuaril käis Karla Rõngun ja õhtu luhan ja oliva väga külma ja tuisuse ilma, iga üle päiva tuisas ja zirgu (linnukesed – siin ja edaspidi toimetuse märkused) es saa kostegi süia ja oli kole sügav ja kõik koha hangi täis ja Karla tellis Postimehe pooles aastaks 16 r 5 k.

15. jaanuaril tuliva vana R. röövle ja varga püssitokega ja varastiva kesva (odra) ära seemne jao ja oma söögi jao vanale märale es saa midagi parata. Karla vedasi turbit ja mina alusti einsotsi (sats, volang) kokku õmblema bluuse jaoks ja es tule ühtegi Postimeest enamlase oli ära võtnu kõik.

5 . (18.) veebruaril käisiva vilja mõõtja püssega ja otsiti kõik koha läbi kõik aida ja kapi ja kirstu ja aida päälitse ja tare ja sahvre ja kua sanna ja riialutse (rehealuse) ja küüni lauda ja meil oli väga hirm /-/.

7. veebruari hom. (hommikul) toodi sõna, et jälle otsja tuleva tare peale ja olime väga hirmun ja lõpet turba vedu ja Vene sõjaväe hakasiva taganema siit läbi minema saks oli 6 päeva aega andnu.

9. veebruaril peljassime väga vilja võtjid ja Mama läks Marguse sanna manu pakku võtmega ja peale lõunat tuliva /-/ ja otseva tare päälitse läbi ja lubasiva aida ust ära lõhku aga es julgeva ja läksiva ära ja perast tuliva tagasi (ja Mama väga peljas jäi haiges) Karla rumal and võtme ja võeti ära 10 puuda seemekesvi vanale märtsonile ja Mama sõimas näid ja ööse käisiva krambi tahtse ära koolda ja mina oli ka haige tolle murega es jää enam kui 4 vai 5 vaka ja ööse oli raudtee ja silla ära lõhutu ja aeroplaan pomme pildnu. Pritsun ja paugu oli kuulda ja oli külma 15 gr (kraadi). Postimees hakas käima.

10. veebruaril veeti meil hädala kuhi ära 4 koormat ja soldatid läks hirmus palju Rõngust läbi ja iga teed. Haani teed ja oli väga palju rüüstanuva ja riisunuva teeveerin Koruste külan oli peaaegu iga talult hobuse ära võetu ja muud kraami ja Rõngu pool Alanilt ja kõigist paigust ja haina ära võetu ja tee peal võetu hob. käest ära ja mõisist oli kõik hob. ja ree ja riista ära võetu ja meil peedeti (peideti) kah ja tee oli igapäev hunnikun voore täis ja Rõngu oli kõik sugust kraami rahvas saanu maan ollu ja kirikumõisa oli puruks löödu sisest ja õhtu oli juba sakslase tulnuva ja võetu vangi keda kätte saadu ja saime Saksa valitsuse alla.

18. Veebruaril tuliva ed. (esimesed ) sakslase siia püsse ja rohtu otsma ja aeroplani sõitnuva jälle Rõngun ja Rõngu mõisade tullu hulka sakslasi sisse ja hakkasiva siia käima kahe kaupa leiba ja liha ostma ja võid ja saime juba saksa raha ja Papa kõnel saksa keelt neidega ja mina ka ja Karlat Jaani käisiva veel luhan es saa midagi ja Ukrainaga oli rahu tehtu, sakslasele oli appi lännu.

1. (14. ) märtsil käiti ohvitseridele korterid otsm ja veeti puid Rõusist ja ma kakse sulgi ja sakslase oliva väga lahke ja näitasiva prouade pilte /-/ ja õhtu oli pidu sakslase mängseva pilli ja tantseva ja laulseva Deutshland über alles ja meie laulseme Eesti laule ja plaksut käsi meile.

9. oktoobril võtsime peete põrknid ja veeti hauda ja kanzelein oli jälle koos kõik kaitseväge asutaman jälle enamlaste vasta nu nakseva jo venemaa poolt tulema ja tapma jälle ja Saksa sõjaväe üteldi ju ära viidav meie enamlise ka ju rõõmustiva.

6. novembril võti ma gerogeni juure üles ja Papa käis Alanil viis kartuli ja liha ära mis võlun (võlas) oli ja Vändrikule viidi ka kartuli ära ja virtsahvt (Saksa majandusohvitser ) käis veel siin ja Eesti polgu jaoks korjati ju raha ja keedeti seepi.

9. novembril /-/ oliva jälle enamlase ametin kõik /-/ ja tormas kangede ja meil lõp. kõik kartuli korjamine ja hauda viimine ja mõsti tagu põrmandut (pesti tagumist põrandat) ja Karla läks joomise pääle Jukale ja punakaart oli Narva kallal käinu ja tagasi löödu.

29.  novembril pani ma per. (viimase ) tagu kambre akna ette ja Karla sääs (seadis) lina masina üles Elmar käis Rõusin jälle ja nikruti läksiva liina 21 – 24 aast. ja enamlase tuliva iks edesi kõigilt poolt vaene Eesti valitsus es jõua midagi ja kõik mõisniku oliva ära pagenu vai enamlaste sekka sõtta lännu ja Venemaa valgekaardi salku vedelnu siin ja Uona Kaarli peije (peied) olnuva.

30. novembril tuli see kaua oodatud Inglise laevastik Tallinna meile appi ja meil aeti ed. lina ja mina olin haige ja tein ühe uue käteräti ja Kõrtsi tüdruku käisiva siin sääl ollu kõik haige.

6. detsembril taheti jälle hob. kroonule, meil es viiagi ja viidi võid Eesti soldatide jaoks ja võeti jälle soldatid 30ne aastani.

10. detsembril tehti vorste ja toodu hainu ja veeti põhku ja enamlase oliva Tartu ära võtnu ja Seki oli mu jaki ära lahknu ja must kana oli haige.

12. (25.) detsembril ed. pühal käisime Liinega kirikun ja perast vaestemaja ja kohtumaja man ja toodi hob. kodu ja valgekaart riisnu Valguta ja Rannu pool ja Puhja pool ja Postimehe es käi enam ollu juba enamlaste leht.

19. detsembril (1. jaanuaril) oli juba vastne aasta ja ollu viimane jutlus kirikun, vana punase k… oli ära keelnu ja es tohi enam risti ei ka matta (ei tohtinud enam ristida ega ka kiriklikult matta).

24. detsembril (6. jaanuaril) oli kolmekuninga päev ja Jõulu laupäev ja Jaan käis siin ja meie olime haige ja oli käsu väljan et kõik mehe 18 – 45 aastani Vaibla mõisade sõtta kommisjoni ja Kärstna pool oli hirmus suuretüki mürin mitmes päev ollu suure lahingu punase ja valge kaardi vahel ja oli kõik ära purustedu. ja Elmar käis Tammel ja meie teime õhtu Jõulu kuust ja laulseme sõja laule.

31. detsembril triikse ma ja Karla käis Laatsin ja Jaan oli Viljandile lännu ja meie peljasime iga öö vahel valget kaarti vahel punast ja Liine käis Unnil.

Fotol: Maaniidu talu.

1919. aasta

3. jaanuaril ollu Rannu mõisan lahing valge võitnuva punase pagenuva ja Liine käis aptegin /-/.

5. jaanuari hom vara ööse toodu käsk nikroti võtmine vallamajas 18 – 40 aastani, õhtu tullu ju Eesti väe sinna ja jälle tõine käsk, ernid ube ja sedulg  ja rihm meil viia ja mõnes saapa ja hakati Elva pool suuritüke laskma ja meie enamlane pagesi ära ja ma lõp. akna ette panemise ja õhtu poolen hakati Rõngun ja Ameti mäel suuritüke laskma oli hirmus kõva paugu kõik maa värisi ja akna tinisiva ja pommi oli tullu ju Muhklase kuusikude ja õhtu anti veel kolmas kord käske, kõik mehe 50 aastani kommisjoni mõisade ja ööse lasti ka pauke ja peljassime väga /-/.

7. jaanuari hom. lasti Rõngu mõisa pool kuulipildjidega kui hirmus ja Eesti väe ollu villiniidu mõtsas ja perast tuliva punase ratsaväe ju Vändrikule ja siugsoost lasti näile, ja anti käske et kella 6 – 6ni ei tohi keegi kõndi ja mina peedi (peitsin – toim.) kraami üteldi, et ööse punase tuleva ja lasti jälle mõisad hirmsaste ja ööse kell 12 tulivagi punase, plaanseva ust vasta seeni kui K (Karla – toim) pagesi sis lasti sisse tuliva tulega minu sängi veerde, nõudseva valget kaarti ja kas mõisan on sõjaväge, siis läksiva jälle ja lasti 105 suuretüki pauku raudtee pääl kõik maa värisi.

8. (21.) jaanuari hom. alust Valguta lahing hakati siugsost ja mõisast laskma ja punase Harjametsast ja Vändr. ja Vaha tare man ja Simmil ollu kuulipilduja, küll püssi joosiva ja kuulipildja kui parin ja mina olli vahel ahju taga paon (peidus) ja lugesi „Balti parunid Eesti elus“ ja vahel vahtse luhvti aknast /-/.

12. (25.) jaanuaril tuli Rõngun hirmus lahing Eesti väe olluva Tammel ja enamlase Mikam ja Iveski pool ja säärt varsti taganuva ja meie väe võtnuva Pritsu ära ja Soomlase oli abin, ja säält lasti raskete suurtükkidega Rõngu ja pommi tulluva Muru hainamaa peale tennu kui lina leo ja löönu kivi purus ja Rõngun olli kõik maja viga saanu ja kiriku akna puruks ja 1 torn ära ja enaml. tennuva tõke kirikun ja siis enaml varsti taganuva ära mõtsu sisse ja Aakre poole ja siist hakasiva Eesti väe tulema Rannu poolt ja läksiva lipuga väga palju, meie ed es usu ja tuliva siia ja Karla läks küüti viis Koruste külla, siis oli väga hea meel ja Papat Karlat käisiva enne luhuna tõiva hagu ja ma kakse sulgi ja Elsi oli pikali.

30. jaanuaril (12. veebruaril) oli Rõngun kommisjon (värbamiskomisjon – toim.) ja Jaanike oli vasta võetu ja Elmar.

1. (14.) veebruaril läksiva Jaan ja Elmar ära sõtta, läksiva liin (linna) säält saadetu Raadi mõisa ja ma õmbli Mama jakile nöpse ja Karla tõi turbid ja mõtsan paugutedi püsse ühtelugu ja ööse näin und tuli kole palju kurgi ja tuline zõõr taiva pääle.

11. (24.) veebruaril oli suur pidu Eesti vabastamise päev pidiva lipu kõik väljas olema ja kirikun juttus ja Karla käis Maniidul (talu, kus elas Maali õde Liine) ja hakasin enda tõist vahast lillelist bluuset lõikama.

10. (23.) aprillil läks Asutav kogu kokku, saiva vana sotsi võidu ja Rei sai esimeheks ja peljati et mõisniku ja valge kaart hak. mässama ja aeti Eesti väge palju Tallina ja Elmar vist ka soomusrongiga lännu ja kraameldi ja Ameerika kart. (Ameerika kartul, mingi kartulisort – toim.) hauast välja ja lõiguti pihla ladva maha ja noka (kuldnokad) läksiva paku ja raotu visnapuu maha kõik ja vana laisk Järv tõi käeraha tagasi.

31. detseber. Oli kõik see terve aasta sõda!

Alo Lõhmus

Võru raadioamatöör veetis 1980. aasta Moskva olümpiamängud Patarei vanglas, sest võimud kahtlustasid teda spionaazhis.

Nõukogude Liidus hakatakse nüüd kruve kinni keerama, nentis BBC raadio 1980. aasta jaanuaris, kommenteerides akadeemik Andrei Sahharovi arreteerimist kommunistliku vägivallavõimu poolt.

Oli sünge talv. Alles äsja olid Nõukogude väed veerenud üle Afganistaani piiri. Ning kõigele lisaks valmistus Kreml triumfaalseteks Moskva olümpiamängudeks 1980. aasta augustis. Nõukogude Liit näis olevat oma võimsuse tipul. Kõigest hoolimata ei osanud Võru raadioamatöör Peeter Pirn (kutsung UR2EG), kes BBC hoiatust oma suurepärase iseehitatud aparatuuriga kuulas, aimata, et kruvide kinnikeeramine puudutab peagi kõige otsesemalt tedagi.

Pealegi polnud Pirn enam kuigi aktiivne raadioamatöör, selle hobi tippaeg jäi tema jaoks 1970. aastate algusse. Raadioharrastajad otsivad eetrist hobikaaslasi kaugetest maadest ning püüavad nendega sidet saada. Kontakti õnnestumise korral saadetakse üksteisele spetsiaalne postkaart, millega sideseanss fikseeritakse. Mida rohkem kaarte koguneb, seda edasijõudnumaks võib amatöör ennast lugeda.

„Kui oled näiteks 100 erineva maa amatööridega side saanud, siis antakse välja diplom DXCC 100,“ selgitab Pirn, kes sellise tunnustuse ka saavutas. Ent on olemas ka näiteks 500 kontakti diplomid.

„Minul tuli toona tööd kõvasti juurde ning ei jätkunud enam aega raadioga nii palju tegeleda,“ sõnab Pirn, kes toona tuli Narva elektrijaamast tööle tagasi sünnilinna Võrru.

Seda enam tekitas Pirnis, igati rahumeelses energeetikus imestust sedelike, mille talle laua peale jättis üks komptartei liikmest sõber. „KGB jälgib sind!“ seisis seal.

Pirn kehitas õlgu. Mitte midagi jälgimisväärset ei osanud ta oma tegevuses leida.

1980. aasta märtsis  kutsuti Pirn vahetult enne naistepäeva tsiviilkaitsekursustele, mis pidid toimuma Tallinnas. Hommikusse Võru-Tallinna bussi astudes silmas ta istmel tukkumas üht Võru julgeoleku taustaga töötajat, ent ei osanud aimata midagi halba. Alles siis, kui mees Tallinna bussijaamas „virgus“ ning Pirni arreteerima tulnud erariides seltsimeestele õige isiku kätte näitas, viis ta otsad kokku.

Paaripäevase ülekuulamise järel lasti Pirn küll koju, ent arreteeriti taas 13. märtsil. Vabadusse pääses mees alles sama aasta 12. oktoobril. Ning lugu, mille pärast KGB raadioamatööri vintsutas, paneb teda imestusest pead vangutama veel 28 aastat hiljemgi.

Kahtlased sakslased

Uurijate küsimustes koorus Pirnile pikkapeale välja, milles teda kahtlustati: spionaazhis. Mingil põhjusel oli võimuorganeid olümpia-aastal vallanud paranoia, et raadioamatöörid tilgutavad Läände infot Nõukogude elu-olu ning võib-olla koguni Võru lähedal asunud Sänna raketibaasi kohta, kus ootasid väljalennusignaali tuumalõhkepeadega keskmaaraketid.

Pirn sattus KGB ja sõjaväevõimude erilise tähelepanu alla seetõttu, et tal tuvastati „kahtlased“ kontaktid ida- ja läänesakslastega. On ju üpris loomulik, et teineteisega raadioeetris suhtlevate inimeste vahel võib sugeneda põhjalikum kontakt ja isegi sõprus. Aastail 1969 – 1973 käis Pirn mõned korrad Ida-Berliinis kohtumas sealse raadioamatööri Hans Mohnekega (kutsung DM2MBD) ning korra liitus seltskonnaga ka Gerhard Effinger (kutsung DL8LG) koos oma naise Ingega (DL8LY) Läänest.

Lisaks raadiotehnikast ning oma hobist rääkimisele kätkesid need kohtumised seiku, mida toonased kontaktid raudse eesriide eri pooltel elavate inimeste vahel ikka: ida poole liikusid mõned riided ja defitsiitsed tarbeesemed, vastutasuks võõrustati siin külalisi Läänest. Spetsiifiline raadiaajakiri CQ-DL, mida Lääne-Saksamaalt otse Ida-Saksamaale saata millegipärast ei tohtinud, küll aga võis seda läkitada Nõukogude Liitu, liikus Peeter Pirni kätest edasi Hansu lugemislauale.

1973. aastal need kohtumised lõppesid, sest sel aastal arreteeriti Hans Poolas „kavatsuse eest põgeneda Lääne-Saksamaale“, nagu punavõimud toona formuleerisid. Niisugune kavatsus läks Hansule maksma kuus ja pool aastat vangistust.

Peagi pärast seda sai Peeter saladusliku postkaardi Taanist, millel seisis vaid napp sõnum: „Me võtsime midagi ette. 10 000 Saksa marka.“

Mida oli kaardi tundmatu saatja öelda soovinud, sel teemal vaevasid nüüd pead nii Peeter Pirn kui ka julgeolekutöötajad, kes olid kaardist endale koopia valmistanud juba enne selle adressaadini jõudmist. Tegelikult polnud kaardi taga muud kui ühe taani raadioamatööri organiseeritud korjandus Hansule advokaadi palkamiseks. Kuid Pirn, kellel Hansu saatusest aimugi polnud, seda ei teadnud.

Sänna tuumabaasi saladus

Igal juhul kujutas see postkaart nüüd, seitse aastat hiljem, julgeoleku tugevaimat argumenti Pirni spioonistaatuse kasuks.

„Julgeolek kahtlustas, et ma tulin Narvast tagasi Võrru tööle spetsiaalselt selleks, et luurata Sänna raketibaasi järele,“ jäi Pirnil asjast mulje. „Mult küsiti ja uuriti, mida ma Sänna baasist tean ja mida ma olen näinud. Noh, 1960. aastatel TPIs õppides ja suvel kodus puhates olin näinud, et ehitusmasinad liiguvad ja baasi ehitatakse, kuid mitte midagi muud. Samal ajal oskas lähedalasuva poe juures iga joodik jutustada, mis baas see niisugune on.“

Tegelikult oli Pirn kaubeldud Võru piimakombinaati tööle siis, kui ta suvel kodus puhkust veetis. Ehkki mehel kehtis veel suunamiskohustus Narva elektrijaama, pakuti talle kõrgemat palka ning taotleti täitevkomiteest eriluba ületulekuks. Muidugi oli see pakkumine, millest ei saanud loobuda. Piimakobinaadist läks ta mõne aja pärast edasi tööle Kolhooside Ehituskontorisse.

„Seda julgeolek mulle ette heitiski,“ meenutab Pirn. „Mulle räägiti: teil oli ju kõik olemas, miks asusite kuritegelikule teele? Teil oli hea töökoht, palk, korter, pere, lapsed, aiamaa. Milleks teile veel spionaazh?“

Kuu aega Riia julgeolekus üle kuulatud Pirn viidi viimaks Tallinna Patarei vanglasse. Ülekuulamistel uuriti talt üksikasjalikult kaheksa aasta taguste kontaktide kohta Ida-Saksamaal, nõuti kuupäevi ja nimesid. Ent nagu Pirn peagi mõistis, mäletas julgeolek tema toonaseid tegemisi Ida-Berliinis paremini kui ta ise: Ida-Saksa julgeolek Stasi oli raadioamatööride kohtumistel juba siis silma peal hoidnud.

Nõnda mõistis Pirn järk-järgult, et asi on enam kui tõsine. Lisaks temale oli arreteeritud veel üks raadioamatöör – tänaseks siitilmast lahkunud Jaan Kasak, kellel oli sõpru Soome raadioamatööride seas. Läbiotsimisi korraldati vähemalt 30 raadioharrastaja kodudes nii Võrus kui Tartus, et leida tõendeid radiofitseeritud spioonivõrgustikust. Tõendeid ei leitud, ent mõningaid pahandust tekitavaid esemeid – näiteks vana püssiloks – küll.

„Patarei on kõrge koht, sealt paistab Siber hästi kätte,“ annab Pirn endale aru, millises ohus ta viibis. „Õnneks mulle siiski ei paistnud.“

Olümpiamängude ajal (Tallinnas peeti Moskva olümpiamängude purjeregatt) koliti Pirn koos kaaslastega oma kongidest ümber Patarei haiglaosakonda ning kongid vabastati juhuks, kui mängude ajal peaks tekkima vajadus inimesi massiliselt arreteerida. Ka ülekuulamised katkesid olümpiamängude ajaks – ju oli julgeolekul pakilisemaid tegemisi.

Pirn ja Kasak vabastati 1980. aasta 12. detsembril ning sõidutati kahe julgeoleku Volgaga Tallinnast Võrru. Kriminaalasi lõpetati järgmise aasta aprillis, kui kõik lootused tõendeid leida olid julgeolekul lõplikult luhtunud. Vanglas veedetud suvi oli aga pannud põntsu mehe tervisele – vitamiinivaeguses lagunesid hambad, tekkisid ka mitmesugused muud hädad.

„Mäletan vanglas Mart Niklust, kes oli väga kogenud vang: näiteks jalutama ilmus ta palja ülakehaga, et maksimaalselt päevitada ja D-vitamiini saada,“ meenutab Pirn.

Oma kontakte kasutades sokutas Niklus teate raadioamatööride vastasest repressioonist ka Ameerika Häälde. Kuidas see küll õnnestus, uuris Pirn talt hiljem.

„Tuleb lihtsalt telefon võtta ja kaugekõne tellida,“ vastanud Niklus. „Need asjad käisid tegelikult palju lihtsamalt, kui KGB kahtlustas.“

Alo Lõhmus

Sügaval Nõukogude ajal heiskasid uljad koolipoisid sinimustvalge lipu Tõrva linna täitevkomitee katusele, et tähistada keskkooli lõpetamist.

Lugu ilmus 2009. aasta 30. mai Postimehes.

Võib arvata, et Tõrva linna miilitsatöötaja tõmbas 1962. aasta 1. mai hommikul kell 8 oma korteri aknast välja vaadates ehmatusest lausa teed kurku. Sest nõukogulikuks suurpühaks virguva väikelinna asemel nägi ta hoopis viirastuslikku kevadhommikut vabas Eesti linnas, mille raekoja katusel lehvis sinimustvalge rahvuslipp.

Esimesest ehmatusest toibunud, miilits riietus ning tormas operatiivselt sündmuskohale. Seal askeldas ennastsalgavalt juba tema kolleeg, kelle oli äratanud ärev telefonikõne kohaliku tarbijate kooperatiivi öövalvurilt.

Öövalvur nimelt oli kell 7.20 sööklauksel parajasti kööginaistega juttu ajanud, kui tuli einelaua koristaja ning kutsus vaatama, missugune imelik lipp lehvib Tõrva Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee hoone tornis. Valvur nägi „juba kaugelt, sealt kus Tallinna kiirbuss peatab, et on võõras lipp. Kaugelt näis, et pool on must, ja alumine pool valge. Läksin sidekontori ja helistasin miilitsasse.“

Nüüd seisidki kaks Tõrva linna militsionääri paljakäsi silmitsi tõsise poliitilise provokatsiooniga. Nõukogude võimu kohaliku keskuse tornis lehvis Eesti rahvuslipp, algamas olid maipühad, kuid mundrimeeste tee vaenuliku lipuni oli suletud. Ehkki naabruses elanud täitevkomitee esimehelt saadi hoone välisuksevõti, ei õnnestunud maja katusele viinud ust kuidagi avada..

„Kuna uks pidi avanema minu poole, siis sain aru, et uks on katusepoolt küljest millegagi kinnitatud. Tõin maja teise korruse trepikojas oleva ahjuroobi ja proovisin sellega ust lahti kangutada,“ kirjeldas üks militsionääridest oma võitlust hilisemas seletuskirjas.

Järgmisena lasti käiku juba täitevkomitee esimehe kodust toodud kirves. Ust lammutades selgus, et keegi oli katuse poolt selle blokeerinud tornist võetud puuredelitega.

Olles viimaks vallutanud täitevkomitee katuse, põrkasid miilitsad uuele takistusele: torni uksele oli knopkadega kinnitatud silt „Mineeritud“! Kuid vaprad seadusesilmad ei jäänud ähvardust uskuma. Üks miilitsatest ronis torni, võttis sinimustvalge lipu koos vardaga alla ning viskas selle maapinnale. Selleks ajaks samuti kohale jõudnud täitevkomitee sekretär korjas lipu maast üles, viis hoonesse, rebis sinimustvalge varda küljest ära, seadis asemele värske punalipu ning monteeris varda torni tagasi. Ootamatult vankuma löönud Nõukogude võim Tõrvas oli selleks korraks taastatud.

Kuid ennekuulmatu poliitilise kuriteo uurimine alles algas. Riigiarhiivis säilitatav paks toimik (ERAF.130.1.5315) annab aimu, kui tõsiselt KGB asja kallale asus. Üle kuulati nii täitevkomitee töötajaid kui ka näiteks lukksepp, kes oli mõni päev enne maipühi täitevkomiteele uued võtmed valmistanud. Põhikahtlus langes peagi kolmele Tõrva linna keskkoolipoisile. Nende kodudes korraldati läbiotsimised, mille käigus viidi kaasa poiste asjade seast leitud joonistuspaberit, riidevärvi ja niiti. Luubi alla võeti ümbruskonna kahtlased õmblusmasinad, üritades tuvastada, millisega neist oli „kodanliku Eesti lipp“ kokku õmmeldud.

KGB laborandid suutsid siiski vaid järeldada, et isikud, kes lipu masinal kokku vuristasid, ei osanud tegelikult õmmelda. Konfiskeeritud riidevärv ei klappinud lipusiilude värviga, joonistuspaber ja niit olid küll samad, ent Nõukogude kaubanduse sortimendivaesust arvestades ei tähendanud see veel midagi.

Et ka poisid end süüdi ei tunnistanud ning ka otseseid asitõendeid nende vastu ei leitud, kippus uurimine vaibuma. Septembris oli KGB sunnitud tõdema, et jäljed on liiva jooksnud. Kuna täitevkomitee hoones asus ka sovhoosikontor, paisus võimalike kahtlusaluste ring väga laiaks. Veidi enne maipühi oli majas toimunud mehhanisaatorite kutsekvalifikatsiooni tõstmise koosolek ning selle käigus oli torni üks võtmetest kaotsi läinud. Liiatigi laekus KGBle agentuurteadetest signaal, et üks sovhoosnik olla kelkinud, et seekord saab maipühade aegu palju nalja. Sovhoosnike uurimine ei andnud aga samuti tulemusi ning 1964. aasta detsembris kriminaalasi lõpetati. Ning lipu heiskamise lugu on laiema publiku jaoks saladuseks jäänud tänase päevani.

Kuid nüüd mees, kes lipu heiskajatest ainsana siiani elus, nõus oma loo ära rääkima. Põlva haigla psühhiaater Olev Lõndso oli üks neist kolmest poisist, keda KGB kõige rohkem kahtlustas – ja nagu selgub, täiesti õigustatult.

„Mina ja koolivennad Toivo Rand ning Ernst Kangur mõtlesime, et kohe saab keskkool läbi, aga koolipõlvest meenutada midagi nagu ei olegi,“ kirjeldab Lõndso lipuidee tekkimist, mida tal on pikemalt plaanis valgustada ka ETV Tartu stuudios sügiseks valmivas telesaates. „Olime just salaja läbi lugenud „Nimed marmortahvlil“ ja „Eesti rahva kannatuste aasta“. Samuti mäletasid Eesti Vabariiki veel meie isad-emad, onud ja tädid.“

Niisiis otsustasid isamaaliselt meelestatud poisid tähistada keskkoli lõpetamist Eesti lipu heiskamisega kohaliku võimukeskuse torni. Eesti Vabariigi aastapäev oli kahjuks juba möödunud, nii tuli noormeestel leppida maipühadega.

Ettevalmistusi tegid poisid kooskõlas kõigi konspiratsioonireeglitega. Lipu valmistamiseks vajalik riie, värvid, niidid ja paelad osteti mitte kodulinnast, vaid Valgast. Kokku õmmeldi lipp Ernsti maal elanud vanaema Singeri õmblusmasinaga. Kohe pärast lipu valmimist põletati kõik materjaliülejäägid.

Kuidas aga lipp masti saada? „Otse hoone kõrval kasvas suur haavapuu, millest praegu on järel vaid känd,“ selgitab Lõndso. „Otsustasime, et minu isa viljarooviku abil peaks olema võimalik ladvast katusele jõuda.“

30. aprilli õhtul kell 11 tõmbasid poisid jalga petrooleumiga immutatud jalanõud (jälituskoerte eksitamiseks) ning suundusid läbi kevadise lörtsisaju operatsioonile. Roovik ehk viie-kuue meetrine latt võeti Lõndso isa varustusest, lisaks sellele veel paras köis. Kohapeal ronisid Lõndso ja Kangur puulatva, tõmbasid rooviku latiga järgi ning seadsid sisse ühenduse haavapuu ja täitevkomitee vahel. Kui esimene poiss oli latist üle ukerdanud, valmistati köiest purdekäsipuu. Rand jäi tänavale patrullima ning hakkas hoiatavat viisijupikest vilistama iga kord, kui mõni hiline jalakäija nähtavale ilmus.

Poolteist tundi pusimist ning võim Tõrva linnas oligi vahetunud. Poisid tulid tagasi maa peale, võtsid Tantsumäel asunud peidikust uued jalanõud ning põletasid vanad sealsamas ära. Seejärel mindi enesega rahulolevana koju.

Mitte ükski poistest ei kõnelenud oma teost kellelegi, ei uurijatele ega sõpradelegi (välja arvatud üks klassivend, kes õnneks oskas suu pidada). Olev Lõndso kuulas kodus küll pealt isa ja ema imestlevat jutuajamist Tõrva linnatorni üleöö tekkinud sinimustvalgest, kuid ei lausunud selle peale musta ega valget – milleks vanemaid ilma asjata hirmutada?

„Hommikul olin kole uudishimulik ja pakkusin emale, et lähen poodi leiba ostma,“ jutustab Lõndso. „Tänaval tuli vastu mu vene keele õpetaja, venelanna, kes hõikas: „Fašistide lipp on üleva!“ Oleksin tahtnud talle öelda, et fašistide lipp oli ju punane.“

Lippu nägi ka Tõrvas peatunud hommikuse kiirbussi rahvas. „Siin on võim vahetunud, peab kiiresti jalga laskma,“ olevat bussijuht öelnud.

KGB võttis Lõndso ja ta sõbrad luubi alla peamiselt seetõttu, et Lõndso oli nende „vana tuttav“ – mõni aasta varem oli ta Kaukaasias kinni peetud üle piiri Türki põgenemise katsel. Toona läks poisil siiski õnneks end eksinud matkajana välja vabandada. Seda agaramad olid kagebiidid nüüd.

„Füüsilist vägivalda ei tarvitatud, kuid ähvardati ja sõimati küll. Pimedas ruumis suunati laualamp otse näkku ja valetati, et teised poisid on juba kõik üles tunnistanud,“ meenutab Lõndso. „Vahepeal pandi meid kolmekesi ühte ruumi kokku, nähtavasti lootuses, et omavahel kõneledes end sisse räägime.“

KGB üritas infot koguda ka poiste koolikaaslastelt, sel eesmärgil käisid noored ohvitserid isegi pidudel keskkoolitüdrukuid tantsitamas. Ent poiste suu jäi lukku.

„Lõpuks öeldi mulle KGBs: praegu me sind vahele võtta ei saanud, aga kümne aasta pärast saame su kätte. Ja tõesti oli mul KGB silm peal kuni Eesti Vabariigi tulekuni, isegi siin Põlvas tükkisid KGB mehed mulle sõbraks,“ muigab Lõndso.

Ent kui vabadus viimaks tuli, avaldas mees viimaks lipusaladuse oma isale ja teistelegi lähikondlastele.

„Isa, kes oli läbi Nõukogude aja ahjulõõris säilitanud oma Eesti-aegset lippu, oli sellest uudisest vaimustuses!“

Tekst ja fotod: Alo Lõhmus

Eesti Vabariik ja eestlase kodu on lahutamatud. Hukkub üks, on peagi lõpp ka teisel.

Lugu ilmus 2009. aasta 21. veebruari Postimehes.

Nõukogude võim sundis talu maha jätma

See on kehv talukoht, kunagine koolitalu Kehtna vallas vaid viie hektari põlluga. Ometi hoiab ta hinge sees Juhanil ja Juulil ning nende 1923. aastal sündinud pojal Lembitul. 1939. aasta märtsis võtab Juhan 2040 krooni laenu ning ostab seni rendil seisnud talu endale. Või tegelikult: poeg Lembitule.

„Isa võttis pangalaenule tagatisallkirja minu tädimehe käest. Ta ei tahtnud laenu küsimist panna suure kella külge,“ kirjutab Lembit üle poole sajandi hiljem vastuseks Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehele. „Mina olin siis 16-aastane ja eks minule oligi see talu mõeldud.“

Tegelikult oli peres ka tütar, kuid tema lapsendati juba varakult selle sama tädi perekonda. Tüdrukule osteti kaasavaraks jalgratas ja „Singeri“ õmblusmasin ning anti lisaks üks lehm, paar lammast ja seapõrsast. Rohkem pärandust ta ei saanud – milleks nii väikest talupidamisest enam poolitada!

Lembitu lapsepõlvekodu on lihtne, et mitte öelda vaene. Maja on umbes saja-aastane rehielamu, kaks kambrit otsa ehitatud. Vundament on kohati maa sisse vajunud ning jämedad palgid mädanenud. Rehealust kasutati talvel laudana, seal elasid hobune ja lehmad.

„Lapsepõlvekodu mööbel oli lihtne ja põhiliselt vanaisa tehtud,“ mäletab Lembit. Rehetoas seisis lihtne laud, istumiseks kaks pinki. Ühes nurgas – seal elas Lembit – troonis tisleripink. Laudpõrandatega kambrite ehteks osteti kolmekümnendate aastate alguses laadalt neli tooli, kuid need lagunesid kiiresti, sest olid tehtud toorestest laudadest. Riideid hoiti seintele löödud naeltele riputatuna. Eeskambris seisis seinal kusagilt oksjonilt ostetud peegel ja selle all ühe sahtliga väike riiul. Seinal lõi täistunde ka kell, mille valgest keraamilisest materjalist sihverplaadile olid maalitud lilled.

„Ma mäletan isegi seda, kuidas rehetuba peergudega valgustati. Õues ja laudas liiguti laternaga. Igapäevast valgust andis väike 5-liiniline petroolilamp, kuid suurte pühade aegu pandi põlema suur 15-liiniline petroolilamp, isa-ema pulmakink,“ kirjutab Lembit.

Suure lambi alumine osa oli valgest mattklaasist nikerdustega ja roosaks värvitud lilledega. Lamp tegi toa imepäraselt valgeks ja isegi soojendas natuke. Mehed süütasid lambiklaasi kohal paberosse.

Selles talus ei visatud midagi niisama minema. Isegi lõhkiläinud savikausile puuriti augud sisse, et pragunemine peatuks, ning siis seoti kauss tugeva niidiga uuesti kinni. Kõlbas kasvõi keedetud kartulite hoidmiseks.

Algkooli lõppedes töötas Lembit üheksa aastat oma kodutalu ülesehitamisel – sõna otseses mõttes. Esimese tööna püsititas poiss taluõuele vaheaiad, nii et ukseni pääseks ka ilma sigade jooksuaeda läbimata. Siis otsustatigi, et isa jätkab põllutöid, ema kodutöid, Lembit aga hakkab hooneid püstitama. 1939. aastal ehitas ta peaaegu üksinda viljaküüni. 1942. aastal karjalauda, 1943. aastal uue kõrgete lagedega elumaja ja enne kollektiviseerimist veel puukuuri ja aida.

„Uue elumaja ehitasin sõrestikseinaga, mille täitsin saepuruga,“ meenutab Lembit. See oli revolutsiooniline uuendus, otse peenematest ajakirjadest ja näitustelt koju toodud idee. Kogu külarahvas kritiseeris plaani ja käis hoiatamas, et kes siis saepuruhunnikus elab! „Aga maja sai väga soe,“ märgib Lembit helgelt. „Nii võitis uus vana.“

Jah, just Lembitule pidigi see talu saama. 1943. aastal sõlmis isa temaga lepingu, milles tunnistas poisi ametlikult pärijaks.

„Kuid mina läksin 1944. aastal ära linna. Vältimaks mobilisatsiooni ja mingil määral ette aimates eelseisvaid raskeid aegu põllumajanduses, asusin elama, töötama ja õppima Tallinna.“

Kodutalu ja naabertalu lahutava piiri peal, otse Lembitu pere maja juures kasvas rida toomingaid ja pihlakaid. Kord võttis naabertalu peremees kätte ja saagis need maha, sest puud olid veidi ulatunud ka tema maa peale. Eluaeg ei suutnud Lembit unustada, kuidas lapsepõlvekodu muutus korraga väga lagedaks.

Ohvitser ei jõudnudki oma koju

Erik-Herbert (sündinud 1928) võis olla nelja või viie aastane, kui nende koju tuli rätsep. Poiss pandi keset saali tooli peale seisma ning talt võeti mõõdud. Rätsep valmistas lapsele kõige ehtsama Kaitseliidu mundri – pikkadel pükstel olid lampassidki peal. Isegi vormimüts tehti poisile nagu päris.

Sest selline oli ka tema isal, Kaitseliidu Tallinna maleva pealikul, Vabadussõja kangelasel ja kahekordsel Vabadusristi kangelasel Friedrichil. Pärast mõneaastast teenimist Valgas naasis perekond Tallinna ning kolis elama ilusasse korterisse vaiksel Wiedemanni tänaval Kadriorus.

See on idülliline eluase. Hommikuti läheb kõik see mees Kadriorust jalgsi mööda Narva maanteed kooli: õde Maylis tütarlastegümnaasiumi, Erik-Herbert J. Westholmi era-humanitaargümnaasiumi ning isa astub trammi peale, et sõita Kõrgemasse Sõjakooli. Väike õde Pia jääb veel emaga koju.

Nende kodumaja on verivärske. Baltisaksa perekond Weiss sai selle valmis alles 1936. aastal. Kuuest korterist neljas elavadki nad ise, kaks on välja üüritud. Maja peaust ehib kivitahvel vapikujutise ning tähtedega „R.W.“ (Robert Weiss). Hoonet ümber laiub suur aed alati korras kõnniteede ja roosipeenardega.

„Korterisse suubus trepikojast kaks ust – üks köögi esikusse, teine päris esikusse,“ kirjeldab Erik-Herbert oma peamist lapsepõlvekodu. „Esikust vasakule oli isa kabinet, kus ka kamin sees. Mööbliks kirjutuslaud, raamatukapp ja kušett. Esikust otse läks saali. Siin oli sisustuseks pehme mööbel, diivan, 2 pehmet tooli ja 2 tumbat, ümmargune diivanilaud ja klaver. Klaveri kohal seinal oli ovaalses kuldraamis Fr. Chopini portree. Põrandal oli vaip. Saali ja söögitoa vahel olid seina sisse liikuvad klaasitud uksed. Seega sai need kaks ruumi ühendada üheks suureks ruumiks.

Söögitoas oli ümmargune tammepuust laud, mida vaheklappidega oli võimalik väga suureks teha. Laua kohal laearmatuuri küljes oli tammetõru kujuline elektrikell kööki, vajaduse korral teenija kutsumiseks, mida kasutati külaliste puhul. Söögitoas oli ka tume tammepuust puhvetikapp. Akna all oli „bidermeier“ stiilis väike laud, mille peal hõbenõud. Oli kaks magamistuba. Ühes magasid vanemad, teine oli lastetuba. Magamistubade ees piki välisseina oli suur rõdu. Köögi juures oli teenijatuba. Ei puudunud ka vannituba.“

Ema mängib tihti klaverit, äratades nõnda näiteks lapsi nende sünnipäevadel. Seejärel ootasid sünnipäevalast kõrvaltoas kaetud laud kringliga, põlevate küünalde ja kingitustega.

Isa soovib soetada siiski päris oma kodu. Ta maksab korteriühistus „Peavari“ sisse 15 000 krooni ning saab osanikuks majas, mis 1940. aastal valmib Gonsiori ja Laulupeo tänavate nurgale. Kuid sellesse korterisse perekond kolida ei jõuagi.

„Viisakam tervitab esimesena,“ lahendab kindral Laidoner küsimuse, kas tänaval kohtudes peab esimesena käe mütsi juurde tõstma Eesti või Vene ohvitser. Isa peab mundri küljest lahti harutama Vabadusristi, Scoutspataljoni ning sõjakooli märgid ja kolonelipagunid ning asendama need viisnurkadega.

„Mida tundsid seejuures isa ja teised Vabadussõja kangelased, võib ainult oletada,“ nendib poeg.

Siis isa vallandatakse. Ta saab viimaks tööd ETK nahalaos lihttöölisena. Westholmi gümnaasium likvideeritakse. Wiedemanni tänava maja kaunisse korterisse kolib Punaarmee venelasest ohvitseri perekond, Erik-Herberti pere leiab ulualust sugulaste väikeses puumajas.

1941. aasta juunis sõidavad lapsed maalt Tallinna, ema sünnipäevale. Sealt küüditajad nad leiavadki.

Töölispere võitles viletusest välja

Naabermaja peremees armastab õhtuti poodi sisse astuda ja isale oma  rasket elu kurta. Põhiliselt valmistab naabrile muret tema minia riivatu käitumine. „Oh sa mudakurat…,“ vannub naabrimees tasakesi, võtab taskust lapiku pudeli ja rüüpab lonksu lohutuseks. Ega isagi suu kuivaks jää.

Poepidajast emale on need tipsutamisest täiesti vastukarva. Kuid sel pinnal sündinud vastuolud on ka ainsad sõnelused, mida Eugen (sündinud 1917) oma vanemate vahekorrast mäletab.

Ema on ärivaistuga, isa on tööline. Tõsi, kunagi oli isa olnud rikas mees, saades oma isalt päranduseks 3000 rubla. Paraku ostis ta nende eest mingi Harkovi panga laenupabereid…

Ema ettevõtlikkus rebib pere välja armetust Turaka saunast Rapla lähedal, kuhu pere I maailmasõja eest põgenes, ning paneb nad Tallinnas vürtspoodi pidama. Isa käib päeva esimesel poolel tööl vabrikus ning osaleb poetöös vaid õhtuti.

„Ema oli suhtlemisaldis ja abivalmis, isa seevastu ettevaatlik ja pikatoimeline,“ paneb Eugen aastakümneid hiljem paberile.

Pere peab poodi algul Pärnu maanteel tikuvabriku kõrval. Seejärel kolitakse Viljandi tänavale, kus elab palju Lutheri vineerivabriku töölisi. Just nemad moodustavadki poe tänuväärse klientuuri. Kunded saavad peagi omainimesteks ja kui neil on rahaga parajasti väike vahe sees, siis pole leiva ning leivakõrvase müümine „raamatu peale“ mingiks probleemiks. Kaupmehe usaldust ei kuritarvita keegi. Poisid aitavad ema poetöödel ja ka majaperemeest näiteks lume koristamisel. Kõiki tähtsamaid poekundesid tuleb lastel viisakalt teretada. Sünnipäevadel ootab neid tahvel Kave šokolaadi.

Poe kõrval asuv korter on aga väga kitsas. Sisuliselt elatakse neljakesi ühes ainsas 18-ruutmeetrises toas. Paari puuvoodit, riiulit ja kappi täiendab akna alla paigutatud söögilaud, kus Eugen teeb oma koolitööd ning väike vend mängutööd. Ainsa luksusena soetab perekond detektorraadio, millel on kaks paari kõrvaklappe. Nüüd saab kogu pere – igaühel üks klapp – neljakesi Onu Moori kuulata. Valgust annab endiselt petrooleumilamp.

„Oma üldilmelt oli meie korter tüüpiline töölispere eluase, sisustatud vastavalt minimaalsetele vajadustele ja majanduslikele-ruumilistele võimalustele,“ hindab Eugen. „Väikekodanlikke kummutikaunistusi peale kahe kuldkollase ebamäärase otstarbega vaasi (pulmakink!) meil ei olnud. Tagantjärele mõeldes võib arvata, et vanemate talupojalikku mõttelaadi ei suutnud linna kodukultuuri aabitsatõed mõjutada.“

Isa sureb 1932. aastal „peapõletikku“. Kuid tema 1000-kroonine elukindlustus ning majaperemehe pakutud lisatuba avardavad perekonna eluvõimalusi. Pojad pannakse kooli ning neile ostetakse ülikonnadki. Kui 1939. aastal hakkavad ringlema jutud krooni kursi peatsest langusest, on perekonnal nii palju vaba raha, et see paigutatakse kirjutuslaua, puhvetikapi, ümmarguse söögilaua ning kuue tooli ostmisse.

Väike vend saab surma 1944. aastal. Ta on Eesti Korpuse ridades parajasti marsil Saaremaa poole, kui ühe Vene väeosa tsisternauto Kohila lähedal Eesti sidemeeste kolonni sisse sõidab. Kuid  Eugen tuleb sõjast tervena koju ning elab samas korteris veel kolm aastakümmet. 1975. aastal eraldatakse talle uus elamispind Õismäele.

Uus kord võttis rentniku õnne

Rentniku poeg Arnold (sündinud 1922) on kolm aastat vana, kui perenaine, kelle talu nad parajasti rendile võtavad, last vihahoos lööb. Poiss oli punase sõstra põõsa küljest marju söönud.

Väike Arnold puhkeb kibedasti nutma. Isa-ema lohutavad last: kannata veel, varsti me ostame endale päris oma kodu! Järgmine kord kurja perenaist kohates poiss teatabki: „Me saame keväde omal uue kodu – iluseme ku talu õunaaia!“

„Ilusam kui talu õunaaed“ – see vormel jääb Arnoldi kõnepruugis ilu ülivõrdena käibima elu lõpuni. Siiani on pere käinud talust tallu, elades igas neist vaid paar aastat. Kuid 1927. aasta 23. aprillil (nagu iga kolimine, võetakse ka see ette jüripäeval) loksub Arnold vankril koos vanaemaga viimaks päriskodu poole. Majakraamiga koormatud vankrit veab hobune nimega Ludmilla, koduloomad kõnnivad omal jalal. Lõpuks hakkabki paistma uue kodu maamärk: murdunud ladvaga kuusk.

Selles talus algab tammsaarelik võitlus põllukivide ja kidura maaga. Kuna Eesti lihaeksport edeneb, hakkab isa esimesena oma külas kasvatama paljasnahkseid valgeid sigu. Senised sead olid kõhnad ja karvased, tuues ilmale vöödilisi põrsaid.

Isa tõuseb iga päev hiljemalt kell viis, korjab hobusepabulaid, teeb seejärel toas tule pliidi alla ning hakkab seatoitu valmistama: segab hobusepabulad jahu, koorega keedetud kartulite, toidujäätmete ning sooja veega. Seejärel alustavad isa ja ema lehmalüpsi. Lehmade nimed on Õie, Lehte, Lilli, Aasa, Maasik, Mustik, Lonni ja Sirel.

„Meie kodus oli puhas. Puhtusepidajad olid mõlemad vanemad,“ tunnustab Arnold  oma vanemaid. „Ainukesena külas oli meil tilaga nõu, kuhu valati kopsikuga katlast sooja vett. Selle all pesti käsi-nägu-lauanõusid jne. Mujal külas pesti kõikjal pesukausis.“

Isa on kaks talve koolis käinud, kuid tal on kaunis käekiri ning ta räägib lisaks Tarvastu murdele ladusalt ka saksa ja vene keelt. Tal on imetlusväärne arvutusoskus: talvisel palgiveol suudab ta mõne minuti jooksul peast rehkendada koormas olevate palkide koguse kümnendik-tihumeetrilise täpsusega, teades vaid palkide ladvaläbimõõte ja pikkust.

Kuid jõukust majja ei tule. Kehvema ilmaga ei pääse Arnold õue, sest tal pole sobivaid riideid ega jalanõusid. Esimese päris mänguasja saab ta viieaastasena: tädimees kingib õhupüssi, millel käib püssitoru otsa nöörijupiga kork tulistamiseks.

Jah, võib-olla on isal pärisperemehena nüüd lubatud maanteel võrdselt teiste peremeestega sõita ning isegi neist mööda ajada – tegu, mida veel kolmekümnendail rentnikele pahaks pandi. Võib-olla on perel ka paremaid päevi, eriti ema 30. sünnipäev, mil maja muutub suureks tantsusaaliks. Kuid Nõukogude korra saabudes juhtub midagi, millel Arnold pikemalt peatuda ei taha: isa lahkub pere juurest, jätab maha nii talu kui naise kui poja.

„Lapsepõlvekodu hindan praegu: ei oleks tohtinud soetada materiaalset heaolu,“ kirjutab Arnold üheksakümnendate aastate alguses. „Vahendid oleks tulnud suunata igapäevasteks vajadusteks. Niikuinii võttis nõukogude võim kõik ja hävitas aastatega loodu.“

Isegi hõbekapsliga taskukella, mille oli Arnoldile pärandanud vanaisa, röövivad 1949. aastal küüditajad.

Ärimehe viimseks koduks sai Siber

Kui asjad läksid halvasti, siis teenis Aleksander leiba elukutselise maadlejana. Kui asjad läksid paremini, siis pidas ta Peterburis või Tallinnas kohvikut ja pagariäri. Ühte sellisesse saabus tööd ja õnne otsima 16-aastane Valga tüdruk Jenni. Õnn oligi ootel. 1924. aastal sündis Jennile ja Aleksandrile poeg Kuno.

Tagantjärele meenutades ei saa Kuno oma lapsepõlve seostada ühegi konkreetse koduga. Sest tema isa Aleksander jäi truuks oma võitmatule äritungile, mida ei suutnud varjutada regulaarselt korduvad ebaõnnestumised.

„1930. aastatel oli peaaegu igas majad väike pood. Tänav oli täis unistusi ja iseseisvust, kus iga poodnik, kes müüs lilli või ajalehti või tegi rätsepa, saapaparandaja tööd, oli oma kuningas. 1990. aastatel on tänav vaikne ja unelmateta,“ võrdleb Kuno kahe Eesti Vabariigi ärikliimat.

Vastavalt äriõnnele vahetusid ka perekonna korterid. „Isa vürtspoed või pagariärid või sööklad läksid tihti pankrotti. Kui see juhtus, siis isa töötas kelnerina või pagarina, kuni raha kogunes, et uut poodi alustada,“ meenutas Kuno uue Eesti aja alguses. „Elasime poodide lähedal või kõrval või ülemisel korral nii Tallinna mitmes linnaosas (Pelgulinn, Lasnamäe, Kopli) kui ka Riias, Valgas, Viljandis ja Kehras. Olime igavesed urbaansed nomaadid, alati valmis rändama.“

Ainsad esemed, mis uutesse kodudesse alati kaasa võeti, olid klaver ning paar maali. Ülejäänud majakraam oli liikuvat eluviisi arvestades võimalikult vähene ja hädapärane: voodid, toolid, paar lampi.

„Valitses kasutuslikkus, mitte esteetika,“ märgib Kuno.

Ärimehe tutvusringkond oli lai ning kirju. Aeg-ajalt leidsid vürtspoodniku korteris ulualust skandaalidesse sattunud sõbrad või vägivaldsete meeste eest põgenenud sõbrannad. Lapsele jäi eriti eredalt meelde üks meesterahvas, kes oli kellegi kogemata ära tapnud, varjas end nüüd politsei eest ning oli juhtunust sügavalt masendunud. Seitsme või kaheksa aastane poiss pisut kartis seda külalist. Politsei otsiski aeg-ajalt kortereid läbi, püüdes tabada jälgi isa salaviinaärist.

Paremail päevil võeti korterisse teenijad. Needki olid mälestusväärsed. „Millegi pärast pidin mina nendega samas toas magama. Nii oligi, et minu varasemad sugulised vaimustused said tegelikuks teenijatega.“

Kuno mäletab, et isa ei palunud kunagi kelleltki abi. Kuid pojale ütles ta: „Vaata minu väikest sõrme: nii kaua kui see liigub, ära karda midagi – tulen sulle alati appi!“

Samade sõnadega julgustas Kuno oma poegi, kes sündisid juba kaugel Ameerikas. See lause ning ettevõtlik vaim jäidki tema ainsaks päranduseks Siberisse viidud isalt.

Alo Lõhmus

Fotod: Filmiarhiiv

Artikkel põhineb Eesti Rahva Muusemi küsitluslehele „Kodu ja pere“ (koostanud Heiki Pärdi) antud vastustel.

1940. aasta juunis riigipöörajatele relvastatud vastupanu osutanud Sidepataljoni võitlejad Endel Kirs, Heino Laansalu ja Lembit Põldre pälvisid presidendilt Kotkaristi IV klassi teenetemärgi.

Lugu ilmus 2009. aasta 5. veebruari Postimehes.

Relvad panna püramiididesse ja ise ruumidest välja kolida! Riigipöörajad ei julgenud seda käsku sõduritele otse suu sisse öelda, vaid lasid selle lausuda Sidepataljoni enda ohvitseridel.

„Meie oleksime neile kohe vastu hakanud, seepärast anti käsk ohvitseride kaudu,“ arvab Sidepataljoni võitleja Endel Kirs (sündinud 1921) tagantjärele, kui meenutab 1940. aasta 21. ja 22. juuni sündmusi Sidepataljoni ajutiseks koduks saanud Raua tänava koolimajas. Sest just seal pidasid Eesti Vabariigi sõdurid maha oma ainsa lahingu Teises maailmasõjas.

Peipsiäärsest Torma vallast pärit Kirs saabus 1939. aasta sügisel Sidepataljoni teenima vabatahtlikuna, sest nii sai ta endale ise valida meelepärase väeosa. Kirs, kes kujutas oma tulevikku ette laevaradistina, soovis sõjaväeteenistuse käigus omandada raadiotelegrafisti elukutset.

„Olime „piuksupoisid“. Morsemehed,“ muigab Kirs. „Raadioasjandus oli pataljonis kaunis kõva. Üldse oli seal mõnus olemine, sest enam-vähem kõik olid koolis käinud poisid. Tehnilises väeosas polnud algharidusega suurt midagi teha. Isegi ohvitserid rääkisid meiega „teie“.“

1940. aasta suvel tuli pataljonil aga oma ajaloolistest „mäekasarmutest“ välja kolida ning loovutada need riiki marssinud Punaarmeele. Pataljoni uueks ajutiseks koduks sai Raua tänava koolimaja, mille õuele kuhjati hunnikusse väeosa kogu maja- ja sõjakraam. Kahekorruselised raudvoodid seati üles klassiruumidesse ning õppetöö jätkus põlve otsas. Raadioklass sooritas siiski edukalt lõpukatsed ning Kirs ülendati nooremseersandiks.

Kuid võõrvägede karistamatu sisselubamise alandus oli hävitanud üksuse sõjaväelise korra. Ohvitserid hoidsid koolimajas omaette, olid apaatsed ja ükskõiksed ega suhelnud sõduritega rohkem kui hädapärast tarvis. Tallinnast pärit sõdurid, kes olid pataljonis enamuses, „hiivasid“ end lõpukatsete järel ilma kelleltki luba küsimata koju. Seetõttu oli 150st poisist koolimajja jäänud üksnes viiskümmend.

„Olime suhteliselt vabad mehed,“ ütleb Kirs.

21. juuni, riigipöördepäeva õhtupoolikul sõitis koolimaja ette veoautotäis erariides linnamehi, kõigil käe ümber sildid tähtedega RO – Rahva Omakaitse.

„Meie kutsusime neid: Röövlid Omavahel,“ tähendab Kirs. „Need olid poolpurjus, pasatski moodi inimesed. Muist oli keskvanglast välja lastud, muist oli linna pealt.“

Röövlid nad tõepoolest olidki: pataljoni relvad käsutati püramiididesse, korjati kokku ja viidi minema.

„Meie jäime ilma relvadeta. Aga poisid teadsid, et kolimisel oli väeosast kaasa toodud mobilisatsioonivaru relvad. Need seisid hoovi peal rohelistes plekiga kinni löödud kastides, igas kastis seitse-kaheksa vintpüssi tavoti sisse määritud,“ jutustab Kirs sellest, mis sündis relvitustatud pataljonis pärast röövlite lahkumist.

Sõdurid otsisid kastid hoovile kuhjatud kola alt välja ja murdsid lahti. Seal samas seisid ka tsingitud padrunikastid laskemoonaga. Poisid toppisid taskud padruneid täis ning nühkisid püssid voodilinadest tõmmatud lappidega puhtaks.

„Olime jälle relvadega poisid. Mis sõjavägi see on, kellel püsse ei ole?“ küsib Kirs.

Seda enam, et poiste eelaimus ei petnud: õhtul kella kümne või poole üheteistkümne paiku tulid nokastunud röövlid tagasi. Kuna relvad olid nende teada pataljonilt juba ära võetud, sai nüüd eesmärgiks olla vaid „soomuse tegemine“ ehk sõdurite isiklike asjade röövimine.

„Tulid, nõudsid sisselaskmist. Meil oli ukse peal postil reamees (Johannes Mandre – toim), kes lükkas kuuli rauda ja ütles, et sisse ei saa. Nad lasid reamehe otse ukse peal postil maha.“

Seepeale avas tule ka sidepataljon.

„Majast välja me ei läinud,“ jätkab Kirs. „Võtsime ukse kõva tule alla hoone teisele korrusele viivalt kõrgelt trepilt. Sinna ukse peale jäi neid ründajaid paar tükki maha ka.“
Lahing oli alanud. Kirs kinnitab, et keegi seda ei organiseerinud ega korraldanud: ohvitserid hoidusid endiselt omaette, nad ei keelanud tulistamist ega võtnud enda peale ka juhtimist. Vaid telegraafirühma ülem lipnik Priskar liikunud korra koridorist läbi ja soovitanud poistel akendest eemale hoida, sest nende pihta tulistatakse, mäletab Kirs.

„Aga mis sa kurat hoiad kõrvale, kui sind tulistatakse! Sutsisime ikka sinnapoole vastu ka.“

Sissetungijad tõid autodega linnast abijõude ning pataljoni võitlejad nägid peagi ahelikku, mis ligines koolimajale nn politseiplatsi poolt. Nõnda võeti hoone kahe tule vahele. Väravasse sõitsid ka Punaarmee soomusautod, mis suunasid oma kuulipildujatornid kooliakendesse, kuid tuld punaarmeelased ei avanud. Ka Eesti sõdurid hoidusid nende pihta laskmisest.

Sidepataljonlased liikusid hoone sees aknalt aknale ning vastasid tulistamisele, mis kandus kord maja ühele, kord teisele küljele. Intensiivsem tuli vaheldus aeg-ajalt üksikute laskudega, nii et Kirsil avanes koguni võimalus kooliaknast ründajaid pildistada.

„Sinna põllu peale jäi neid punaseid ikka maha ka,“ on mees rahulolev. „Käisin, püss käes, ühe akna pealt teise peale ja tegin oma tööd. Liikusin majas ringi, sest hoonel oli mitu ust ja polnud kindel, et nad kuskilt juba sisse pole tulnud. Pärast oli juttu kümnest või kaheteistkümnest surmasaanust ründajate seas. Me ei teadnud, et ainult meie üksinda hakkasime vastu. Me arvasime, et märatseb kogu linn.“

Poistel valmis järgmine sõjaplaan: kui hommik koidab, murravad nad koolimajast õue ning liiguvad Ülemiste suunas linnast välja, et käimasolevale riigipöördele mitte alluda. Kuid kella kahe või kolme paiku öösel käskis korrapidajaohvitser lipnik Priskar viimaks tulistamise lõpetada, sest sündmuskohta oli ilmunud vastse Varese valitsuse sõjaminister kindralmajor Tõnis Rotberg.

Minister saabuski, möödudes uksel vereloigus lebavast surmavalt haavatud Eesti sõdurist. Kuid edasi ta ei pääsenud.
„Uksel seisis vahis reamees Sibrik, kes ütles ministrile: sisse ei luba!“ meenutab Kirs. „See siis tutvustas ennast: mina olen kindralmajor Rotberg, uue valitsuse sõjaminister. Sibrik vastu: luban teid sisse, kui annate relva ära. Ja kindralmajor võttiski kabuurist relva ja andis selle reamehe kätte!“

Sellega oli lahing lõppenud. Kirs imestab, et mitte ükski sidepataljoni sõdur ega ohvitser ei saanud juhtunu eest karistada -.küllap oli põhjuseks uue võimu soov vastuhakk täielikult maha vaikida. Hoopis sõdurid, kes viidi peagi üle Gustav Adolfi gümnaasiumi võimlasse, said välja öelda oma arvamuse uue võimu kohta.

„Meile teatati, et tulekul on külalised. Tuli minister Neeme Ruus oma saatjatega – meie vana presidendi äiapapa!“ naerab Kirs. „Ta alustas omamoodi jutuga, mis on mul hästi meelde jäänud: „Lugupeetud sidepataljoni sõdurid, ohvitserikesed ja nahad!“

Sõdurid kuulasid ja imestasid, siit-sealt kostus porinat.

„Ruus siis seletas, et olime uuele riigikorrale vastu hakanud. Sõimas meid korralikult läbi,“ kirjeldab Kirs.

Nüüd pääsesid sidepataljonlaste keelepaelad lõplikult valla. „Erariides mees tuleb sõjaväge sõimama, mis tegelane sa üldse selline oled!? Keri p… kurat, mis sa mölised siin! Kuradi pätt, kust sina välja kargasid, sa vali oma sõnu! Meie oleme Eesti Vabariigi sõjamehed!“ kaikus koolivõimlas.

Endel Kirs resümeerib: „Lausa käsitsi kallale poisid talle ei läinud. Aga hüppasid nii kõvasti peale küll, et Ruus laskis jalga oma saatjatega. Tõmbas nina vingu ja pani minema.“

Alo Lõhmus

Fotod: Endel Kirs, Alo Lõhmus

Eesti torpeedopaadi Sulev meeskond halastas 1939. aasta septembris Tallinnast põgenenud Poola allveelaevale Orzel.

Lugu ilmus 2009. aasta 16. septembri ja 22. septembri Postimehes.

„Mul on pardal raskesti haige ja masinas vigastus. Kas võin sõita sadamasse?“ Niimoodi küsib Tallinna reidile ilmunud Poola allveelaev Orzel 1939. aasta 14. septembril luba oma haigete meeskonnaliikmete -  kapteni ning nooremohvitseri – maalepanekuks. Pärast mõningast läbirääkimist ta Eesti võimudelt selle loa ka saab.

Orzel on Poola allveelaev, kuid Poolat ei ole enam peaaegu olemas. Hitleri-Saksamaa paarinädalane Blitzkrieg on jõudnud Varssavini ning just neil päevil upub see linn tulle. Kodutuks jäänud Poola lennukid ja laevad põgenevad, kui neil õnne on, välismaale. Ka neutraalse Eesti lennuväljadel maandub kokku viis Poola lennukit, mis interneeritakse ning antakse siinse lennunduse teenistusse. Allveelaev Orzel interneeritakse samuti, sest Eesti võimud leiavad, et laeva teade masinavigastuse kohta ei vasta tõele. Suure sõja kaja on Eestisse veerenud ega lase enam endast mööda vaadata.

Eesti mereväe torpeedopaat Sulev naaseb Loksa suvebaasist Tallinna Sõjasadamasse ning leiab Orzeli eest oma kodukai äärest. Sulevi meeskonnal tuleb nüüd hakata osalema ootamatu külalise valvamises. Ka madrus Boris Kivik peab aeg-ajalt püssi õlale võtma ning koos vahtkonnaülemast allohvitseri ja kahe kaasmadrusega võõrast allveelaeva passima. Lisaks istub Orzeli juhtimisruumis alaliselt valvel üks Eesti allveelaevnik.

Poolakad on Eesti võimude interneerimisotsuse peale pahased, nad krutivad oma torpeedosid ja muid relvi laevalt maha demonstratiivse aegluse ja vastumeelsusega. Kui kaptenmajor Johannes Santpank interneeritud laeva külastab, olevat allveelaeva uus komandör külalise vastu võtnud istudes. Poola ohvitserid arutanud eestlase juuresolekul isekeskis poola keeles: „Ei tea, kas viskame ta kohe üle parda?“

„Me veel vaatame, kes kelle üle parda viskab!“ vastanud Santpank seepeale selges poola keeles. Eesti ohvitseridel on toona ju kena komme võtta naiseks poolatare. Ent Eesti sõjaväelaste sümpaatia on suures sõjas selletagi selgelt Poola poolel.

17. septembril ründab Poolat selja tagant ka Nõukogude Liit. Lihtsameelsed Eesti madrused, kes on nähtavasti liiga tõsiselt võtnud ajakirjanduses ilmuvaid rõhutatult neutraalseid rindeteadaandeid, teatavad oma poola vahialustele rõõmusõnumit: nüüd läks Nõukogude Liit teile ju appi!

„Mis appi!?“ karjatavad poolakad vastuseks. „Sama moodi tulid meile kallale nagu Saksamaa!“

Madrus Boris Kivik paneb tähele, et sel 17. septembril tassivad poolakad sadamakaevust oma allveelaeva rohkesti vett. Ent see pole keelatud tegevus.

Pildil: Boris Kivik

Kuid 18. septembri varahommikul allveelaev põgeneb. „Orzel organiseeris põgenemise väga lihtsalt,“ meenutab  Kivik. „Elektri-telefoniliin lõigati läbi. Kail olnud valvur Boris Mahlstein meelitati laeva, kus ta uimaseks löödi, ning laev asuski kai äärest eemalduma.“

Ametliku ajalooversiooni kohaselt tulid poolakad Mahlsteini oimetuks löömiseks ise kai peale. „Võib-olla püüdis ta ennast uurijate eest välja rääkida, nagu oleks ta kai peal uimaseks löödud, aga meile ütles ta küll, et ta oli meelitatud laeva,“ kinnitab Kivik.

Kui Orzel kella kolme paiku liikuma hakkab, pardal röövitud vahimees ning lisaks ka juhiruumis valvet pidanud Eesti telefonist, antakse Sulevilgi häire. Keegi laseb püssist laeva pihta mõned paugud.

„Aga mis sa püssikuulidega allveelaevale teed!“ Ka Kivikas, kes on sel ööl olnud vabavahis (st oma koikus maganud), saab püssi kätte. Kuid tema ei üritagi tulistada.

Samuti vabavahis viibinud Sulevi sihtur Bernhard Lille asub torpeedopaadi suurtüki taha. Relva töökorda seadmiseks ning väljasihtimiseks on küllaldaselt aega, sest põgenev Orzel on põrutanud Uue sadama välismuuli otsa ning sinna takerdunud. Kivik toob laost mürsu ning Lille võtab Orzeli komandosilla sihikule.

Ent torpeedopaadi meeskond tajub hetke vastutusrikkust. Kuna allveelaev on endiselt muulikivide otsas kinni, otsustavad mereväelased kõrgemalt poolt nõu küsida.

„Siis saatis Lille mind telefonitsi staabist küsima, kas tohib lasta,“ meenutab Kivik. „Kuid ühendust ei saanudki, kuigi proovisime pärast veel teistkordselt.“

Sel ööl, mil Euroopas möllab sõda ning Tallinna sõjasadamas seisab sõdiva riigi allveelaev, ei võeta Eesti mereväe staabis lihtsalt toru.

Sulevi meeskond otsustab mitte tulistada. „Lille oli hiljem uurimisel öelnud, et omad mehed ju peal, mis ma sellest allveelaevast lasen,“ meenutab Kivik.

Orzel pääseb muuli otsast minema, kuid Sulev jääb kai äärde: kuna tegu on aurulaevaga, tuleb sel alles hakata auru üles võtma. Ka meeskond ja ohvitserid on poolenisti linna peal laiali. Kivik hangib takso ning hakkab neid kokku korjama. Tunni-paari pärast väljub Sulev merele, võtab Naissaarelt peale süvaveepommid ning asub allveelaeva jahtima. Kuid Orzel, kelle pihta raamatu „Faatum. Eesti tee hävingule 1939 – 1940“ andmetel siiski lasti Tallinna merekindlustuste suurtükkidest 14 mürsku, on kadunud nagu vits vette. Mõne aja pärast ilmub ta välja Gotlandi lähistel ning saadab kaks Eesti meremeest koos toiduainete ja kojusõidurahaga kummipaadis maale.

Kui Eesti pealinn 18. septembri hommikul virgub, läheb lahti diplomaatiline turmtuli. Mereväe juhtkonna pead lendavad. Juba järgmisel päeva kutsutakse Eesti saadik Moskvas vaibale ning Molotov teatab, et Nõukogude sõjalaevastik alustab Tallinna läheduses ise Orzeli otsinguid. Nõukogude laevad ja lennukid hakkavad rikkuma Eesti piiri, mõnda Eesti sihtmärki tulistatakse. Kriis üha süveneb, kuni viimaks saabub näiline lahendus baaside lepingu näol.

„Niikuinii oleksid nad mingi muu ettekäände leidnud, isegi kui me oleksime tulistanud,“ usub Boris Kivik aga tänini. „Mul on väga hea meel, et me ei lasknud!“

Sest see mürsk oleks vältimatult tabanud ka Eesti Vabariigi au.

Orzelil vangistatud Eesti meremehed saadeti maale küpsiste ja viskiga

„Sorry!“ Nii vabandas Poola allveelaeval „Orzel“ komando üle võtnud Poola ohvitser 1939. aasta 18. septembri hommikupoolikul Eesti meremehe Roland Kirikmaa ees. Oli ka põhjust.

Teise maailmasõja puhkemise ning Poola hukkumise järel Tallinnasse saabunud allveelaev „Orzel“ interneeriti Eesti võimude otsusega, kuid juba mõne päeva pärast – täpsemalt 18. septembri varahommikul – alus põgenes, andes Nõukogude Liidule hea ettekäände Eesti jõhkraks survestamiseks. Eelmise nädala Postimehes meenutas Eesti torpeedopaadi „Sulev“ toonane madrus Boris Kivik, kuidas allveelaeva valvama pidanud „Sulevi“ meeskond põgenikule halastas ega kasutanud võimalust laeva pihta suurtükituli avada. „Sulevilt“ ei saadud nimelt ühendust Eesti mereväe staabiga ning kuna „Orzeli“ pardal teati asuvat ka kaks Eesti meremeest, otsustati omal algatusel mitte tulistada.

Kuid kuidas kulges „Orzelile“ vangi jäänud eestlaste soovimatu merereis? Jutt käib kahest madrusest: „Sulevi“ meeskonnaliikmest Boris Mahlsteinist, kes pidi laeva kai pealt karauulima, kuid väidetavalt laskis end öösel pardale meelitada ja seal uimaseks lüüa, ning Eesti allveelaeva „Lembitu“ masinist-elektrikust nooremallohvitserist Roland Kirikmaast. Viimase ülesandeks oli valvata interneeritud allveelaeva otse selle juhtruumist.

Õnnelikul kombel on Kirikmaa, kes suri 1975. aastal Bristolis, toonase merereisi detailid kirjalikult talletanud. Postimehele vahendas need harrastusajaloolane Neeme Peek, kelle vanaonu Kirikmaa oli.

Pildil: Roland Kirikmaa Saksa mereväelasena Tallinnas.

Oma mälestuste kohaselt saadeti Kirikmaa „Orzeli“ pardale poolakate üle valvet pidama relvitult, ainsaks kontaktiks välismaailmaga telefoniühendus staabiga. Esimene vahikord „Orzelil“ möödus rahulikult, ehkki poolakad jätsid eestlasele pisut ebasõbraliku mulje – Kirikmaa seostas seda äsjase uudisega Nõukogude Liidu reeturlikust kallaletungist Poolale. Oma järgmisse vahti saabunud Kirikmaa pani aga tähele, et varem ahtriga sadamasuu poole seisnud laev oli nüüd kai ääres positsiooni vahetanud ning sihtis merd vööriga. Kuid kõik näis ikkagi rahulik, öö tõotas tulla tavapärane ning noormees kavatses oma vahikorra sisustada raamatulugemisega.

Siis aga anti „Orzelil“ meeskonnaliikmetele käsk koguneda masinaruumi. Ka Roland Kirikmaa suundus masinaruumi poole. „Samal ajal hüppasid pimedast mõned mehed mu selja taha,“ meenutas ta aastakümneid hiljem. „Kui ma ümber pöördusin, sihtis üks neist mulle relvaga näkku, teine aga võttis kinni mu kätest ning otsis läbi mu taskud.“

Sel kombel arreteeritud eestlane pani tähele, et kogu allveelaeval läks lahti kibe sagimine. Telefoniühendus maaga lõigati läbi, Kirikmaa tõugati istuma ühte nurka laeva juhtruumis, poolakad asusid oma töökohtadele, allveelaeva mootorid käivitati ning alus hakkas liikuma.

Seejärel laususki „Orzelit“ kamandanud ohvitser (laeva päris komandör jäi Tallinnasse haiglasse) oma vabandussõnad. Varsti sai Kirikmaa kokku ka teise vangi võetud Eesti meremehega – Boris Mahlsteiniga.

Kirikmaa meenutuste kohaselt lubasid poolakad oma vangid esmalt maha panna Eesti rannikule, kuid olid sunnitud sellest plaanist loobuma Eesti mereväes tõstetud häire tõttu. Jutuajamisest meeskonnaliikmetega selgus ka, et põgenemisele eelnenud pühapäeval olid poolakad katkestanud torpeedode mahamonteerimise palvuse pidamise ettekäändel, tegelikult aga kasutanud pausi põgenemisplaani haudumiseks. Seejärel oli „ootamatult“ katki läinud allveelaeva tõsteseadeldis, mistõttu mõned torpeedod jäidki „Orzelile“ alles.

Kuid jättes arvestamata kinnipidamise mõningase brutaalsuse, jätsid Poola meremehed Kirikmaale väga soodsa mulje. „Mehed olid väga sõbralikud ja aumehelikud, kõigil oli väga kahju, et oldi sunnitud meid pardale jätma,“ meenutas Kirikmaa.

Kui laev ligines Gotlandi rannikule, pandi eestlased väiksesse kokkupandavasse paati ning saadeti randa. „Nad andsid meile kaasa vett, küpsiseid, hulga Poola sigarette ning isegi viskiga täidetud limonaadipudeli, samuti elektrilise taskulambi,“ meenutas Kirikmaa lahkumist oma vangistajaist. Lisaks andis laeva juhtinud ohvitser Kirikmaale kaasa kirja viimase ülemuste tarvis ning Eesti ja Ameerika raha kodumaale reisimise kulude katteks.

„Me soovisime „Orzelile“ head aega ja õnn kaasa ning hakkasime saare poole aerutama,“ lõpetab Kirikmaa oma meenutused. Peagi jõudsidki eestlased Soome kaudu õnnelikult koju, kuid lisaks sellele seiklusele oli saatus Kirikmaale varunud veel teenistuse Punaarmees, Saksa armees ning Inglise mereväes ja kaubalaevastikus.

Alo Lõhmus

Fotod: Filmiarhiiv, Neeme Peeki isiklik arhiiv, Alo Lõhmus

Loo trükkis ära ka Poola ajakiri Forum:

Story in Polish: Niewystrzelony pocisk

Artikkel Forumis-1

Lugu mehest, kes oma saatust trotsides päästis Siberist kümneid lapsi. 

Lugu ilmus 2000. aasta 7. oktoobri Postimehes.

Kala ei näkanud eriti. Siberi suvi näis sel 1947. aasta juunikuupäeval olevat uinutanud isegi Grishkino kandi, selle muidu nii rikka loodusega maanurga vee-elukad. Kuid orbudeks jäänud 12-aastane Elle Linkrus ja tema 18-aastane vend Kalju koos paari kaaslasega ei andnud alla ning jätkasid õngeleotamist kuni õhtuni. Pakkus ju kalavetel istumine lastele siiski sedavõrd teretulnud vaheldust küüditatute hallile ja rängale igapäevaelule. Nad ei aimanud veel, sel päeval näkkab neil rohkem, kui nad iganes oodata oskasid.

Kui lapsed oma küüditatute-taresse Maiga külas tagasi jõudsid, oli majakondsetel neile varuks jalgu nõrgaks võttev sõnum. «Oleksite kodus olnud, oleksite Eestisse saanud,» kõlas see.

Eesti, see oli muinasjutumaa. Veel eelmisel sügisel oli Elle sidunud padjapüüri sisse oma 1. klassi lõputunnistuse ühes kiituskirjaga ja Eestist saadetud kirsipunase kleidi ning hakanud koos Kalju ja tema sõbraga jalgsi Eesti suunas astuma. See retk lõppes oblastikeskuses Tomskis, kus põgenikud arreteeriti ja oleks äärepealt lastekodusse pistetud. Lõpuks pääsesid Elle ja Kalju tookord siiski oma Siberi-koju tagasi, kuid kirsipunane kleit jäigi Tomskisse – võibolla kui «kuriteotõend».

Kuid nüüd oli Eesti ise käinud siinsamas, koputanud nende madala tare uksele. «Eestist tuldi lastele järele, te oleksite nendega kaasa saanud,» kordasid majakondsed.

Kalakott lendas nurka.

Estonian dream

Muinasjutt lõpeb, teine algab.

Selle loo peategelane on hoopis Rahmiel Blumberg, kes sündis koos meie sajandiga 1901. aastal. Saatus asetas ta mitmendat põlve Viljandis elavate juutide perekonda – suurde, kuid vaesesse. Juba poisikesepõlves anti Rahmiel kodutoidult ära, õpilaseks rätsepa juurde.

See oli ränk elukool. Rätsepasellil tuli lisaks sellikohustele täita ka tavalise teenri ja jooksupoisi ülesandeid – ise väsimusest ja näljast kokkukukkumise äärel olles. Rahmieli perekond talletab mälus legendi sellest, kuidas kurnatud poisike õppis eristama head ja halba. Kord üht vastvalminud rõivaeset rikkale tellijale kätte viies pandi Rahmiel ootama tellijarahva kööki – otse pliidil küpsevate kotlettide kõrvale. Näljast poolsegane rätsepasell ei suutnud lõhnade kiusatusele vastu panna ning napsas tuliselt pannilt ühe kotleti – ja pistis selle põue.

«Varastatud asi kõrvetab,» rääkis ta hiljem kogu elu.

Kuid ka sellipõlv sai ükskord läbi ning algas esimene muinasjutt. Varsti teati kogu Viljandis, et Rahmiel Blumberg on küll noor, kuid siiski igati usaldatav ja kvaliteetne rätsep. Tal tekkis kindel klientuur ning varsti alustas Rahmiel isiklikku äri. Elu läks ülesmäge ning kunagine poolräbalais õpipoiss omas nüüd uhket kaubamaja Viljandis Tallinna tänaval, mis kandis plakateid: «R. Blumberg. Manufaktuur. Pudu- ja Moeäri» ning «Valmisriiete ja mütsideäri. R. Blumberg».

See oli American dream Eesti moodi. Rahmiel abiellus 1934. aastal endast 16 aastat noorema piltilusa Hannaga ning 1938. aastal sündis perekonda poeg Morris, kellele aasta hiljem järgnes vend Rafail.

Samal ajal hakkas ka muinasjutt otsa lõppema. Blumbergi juutidest ärisõbrad olid taiplikumad ning maailma asjadest informeeritumad kui toonases Eestis üldiselt kombeks. «Siin maal hakkab veel igasuguseid asju juhtuma,» hoiatasid nad Rahmieli. «Tundub, et mõistlikum oleks siit lahkuda.»

Rahmiel keeldus kodumaad hülgamast. Ta oli oma elu elanud ausalt, oma rikkuse saavutanud isikliku töö ja vaevaga. Mida pidanuks ta kartma?

Koputust uksele 14. juunil 1941, küüditamisepäeval.

Siberi reaalsus

Rahmiel Blumbergi ei aidanud see, et tema ettevõtte töötajad kirjutasid punastele võimudele palvekirja oma juhi säästmiseks ning valisid kapitalisti endale ka punaseks direktoriks. Hoop langes ja paiskas Rahmieli viieks aastaks range rezhiimiga vangilaagrisse Sverdlovski oblastis, Hanna koos lastega aga asumisele Tomski oblastisse Sbornoje külla, erakordselt rasketesse tingimustesse täiesti umbkeelses ja võõras keskkonnas.

«Istun praegu nõo künkal ja kirjutan, sest teeme «kurit» vahepeal,» kirjutas Hanna 1943. aastal oma appikarjes tuttavatele. «Olen mullatöödel, ehitame tammi, et vesi ära ei jookseks meie kolhoosi tiigist. Leiba on meil veel 12 kilo, siis oleme uudseni ilma. Kuidas edasi saab, ei tea. /—/ Meil on siin väga külm talvel ja sellepärast arvame, et nüüd kui meie ei oma enam talveriideid, tuleb talv hirmus ränk. /—/ Lapsed on praegu tervise juures, ainult kahvatud üleelatud raskest talvest. /—/ Tali kohutab meid, sest kraadiklaas tõusis mõnikord üle 55 kraadi. Ja ikka pidime välja minema, et muretseda endale puid või kartuleid. Onnik ei pea tuult ja sellepärast oleme tihti külmas toas.»

Vangilaagris viibivale Rahmielile oli teada, miks Hannal ja lastel talveriideid pole. Nad olid sunnitud need leivaraha muretsemiseks maha müüma.

1946. aastal Rahmiel vabanes ning saabus Eestisse. Väljaõppinud rätsepana alustas ta otsekohe nahkpalitute õmblemist ning nende altkäe müütamist. Kogunud niiviisi kokku teatava summa, hankis mees fiktiivsed lastekoduametniku dokumendid ja tõenäoliselt ka mingi veelgi tugevama paberi ning ostis rongipileti Venemaale – sihtkohaks Siber.

See oli teise, suurimatest suurima muinasjutu algus Rahmiel Blumbergi elus.

Valge laev

Kalakott lendas nurka. Elle ja Kalju Linkrus tormasid teele ning jõudsid viimasel hetkel Grishkinost väljuvale pargasele, mis pidi tähendama nende kodutee algust.

«Ma ei tea, kuidas, aga reisijate nimekirjas me olime,» mäletab Elle Linkrus. «Ka tagantjärele ei oska ma arvata, kuidas me sinna sattusime.»

Nimekiri kujutas endast 19 lapse nime suurel paberilehel. Umbes neljakümnendates eluaastates mees hoidis paberit enda käes ning kontrollis, kas kõik sinna kantud on ikka pardale jõudnud.

«Noh, meie silmis oli ta ikka päris vanamees – kiilaneva peaga jne,» meenutab Lea Haitov, kes toona oli 18-aastane. «Meie kui noored tüdrukud ei osanud teda algul tähelegi panna ning vaatasime rohkem tema nooremat kaaslast, kes oli väga ilus mees.»

Kiilas mees oli Rahmiel Blumberg. Soovist päästa Siberist oma pojad oli välja kasvanud otsus tuua sealt ära nii palju lapsi kui võimalik. 1946. aastal ilmunud NKVD salajane dokument, mis lubas alaealiste orbude kodumaale tagasisaatmist, andis selleks ka võimaluse. Osav mees võis algselt orbudele mõeldud dokumendi abil päästa aga ka lapsi, kelle vanemad Siberis tegelikult edasi elasid – ning seda kasutas Blumberg nii oma poegade kui ka paljude teiste laste kojutoomiseks.

«Rahmiel ei rääkinud peaaegu kunagi oma minevikust,» ütleb Rahmieli minia, poeg Morrise lesk Revekka. «Kuid niipalju oli aru saada, et ta hakkas ka võõraid lapsi päästma lihtsalt seetõttu, et tundis: nii on vaja, see on õiglane ja inimlik toimimisviis. Kord ta siiski mainis: tal hakkas Siberisse paisatud lastest kahju, kui ta nägi, et neil pole seal perspektiivi, nad ei saa õiget haridust. Ta mõistis, et laste emad sooviksid nad kuidagi Eestisse toimetada.»

Laste väljakiskumine kolhoosifeodaalide lõugade vahelt ei kulgenud põrmugi lihtsalt. Lea Haitovi lukustas Maiga küla kolhoosiesimees kontorisse ukse taha, sõnades: kuhugi sa ei lähe.

Küllap oleks nii jäänudki, kui Leale poleks appi asunud üks vene koolipoiss, kelle vanemad olid samuti 1931. aastal Maigasse välja saadetud. «Andke mulle hobune, ma lähen küsin Grishkino komandandi käest, kas Lea võib minna,» pakkus poiss.

Möödusid pingelised tunnid. Lea istus luku taga ning kujutles, kuidas temast 12 kilomeetrit eemal teised lapsed laevale kogunevad, laev teele asub ning jõekääru taha kaob.

Viimaks jõudis koolivend hobusel tagasi. Juba kaugelt vehkis ta mingi paberiga, karjudes: «Otpustite!» Terve 12-kilomeetrise tee Grishkinosse läksid Lea ning teda saatev kooliõde Marushja lauldes.

Asumisele saadetud ja seal orvuks jäänud noormehel Kalle Arumäel tuli samuti Eestisse pääsemiseks vaeva näha. Komandant möönis Arumäe õigust Blumbergi grupiga liituda alles ärasõidupäeva eelõhtul. Veel samal ööl võttis ta koos saatusekaaslase Helju Hõimojaga ette jalgsimatka, et viia vabanemissõnum ka perekond Blumi lastele. Pärast suuremaid ja väiksemaid sekeldusi oli reisiseltskond koos, 19 last kõige erinevamas vanuses, nende seas ka Blumbergi pojad Morris ja Rafail, kelle ema esialgu Siberisse edasi jäi.

Teekond algab

See oli Blumbergil juba seitsmes, kõige õnnestunum päästeretk Siberisse. Ühel varasemal reisil arreteeriti ta koos lastega ning suurivaevu sai ta lapsed koos dokumentide ja rahaga tagasi asumiskohta saata ning ka ise lõpuks vabaneda. Viimane oli eriti raske, sest ametivõimud soovisid osavat rätsepat vägisi endale jätta. Tänini teadmata arvu lapsi oli ta aga varasemate reisidega juba õnnelikult Eestisse toimetanud.

«Varasematel retkedel polnud tal lapsi vist küll nii palju kaasas – kord oli neid kaks, kord kolm,» on Revekka Blumberg aru saanud Rahmieli harvadest mälestustevestmistest. «Ühel talvisel retkel ostis ta kaasas olnud lastele mütsid, mis aga olid liiga suured. Lapsed tõmbasid mütsid üleni pähe ning lõikasid silmaaugud sisse, rikkusid kallid esemed niiviisi ära,» rääkis Rahmiel mõnikord üht anekdootlikku juhtumit.

Nüüd suvel viis sõit Tomskisse. «Sinna jõudnud, üüris Blumberg meile kohalikus kolhoosnikemajas terve toa,» meenutab Lea Haitov. «Põrandale laotasime heinad-põhud ning magasime seal nagu põrsakesed.»

Kuid kõigepealt kamandati päästetud sauna. «Olime ju nädalapäevad veetnud olukorras, kus kõik oli võimalik, eriti suvisel ajal,» märgib Arumäe.

Umbes sel ajal hakkas Lea ja teiste tüdrukute silmis murenema Blumbergi saatja, piltilusa mehe renomee. Blumberg ei lahkunud lastest muidu kui piletite, toidu jms hankimiseks ning jagas ise ka kõiki nende elutingimusi, seevastu ilus saatja aga elas hotellides ja laristas restoranides.

Tomskis veetis reisiseltskond terve nädala. Leiba sai mõistagi vaid kaartide alusel, ent Blumbergil õnnestus toitu hankida turult, jagades seda võrdselt kõigi vahel.

Vormileib ongi peaaegu ainus mälestus, mida Elle Linkrus sõidust mäletab. Siberi-lapse jaoks oli see ju haruldus.

Blumberg organiseeris vanemad lapsed nooremaid valvama. See oli lastekarjal silma peal hoidmiseks mõistlik mõte. Tasuks võttis Blumberg ühel õhtul vanemad lapsed kaasa ning viis nad kinno.

«See oli meile suursündmus. Lisaks filmile nägime ju ka linna,» ütleb Lea Haitov, kes mäletab ka filmi üsnagi sümboolset pealkirja – «Süüta süüdlane».

Lõpuks jõuti Novosibirskisse. «Blumbergil oli kuidagi õnnestunud hankida sõidupiletid Moskvani, mis, arvestades sõjajärgset kaost, kus enamik reisijaid sõitis vagunite katusel, võrdus loterii peavõiduga,» räägib Arumäe. «Kuidas see tal õnnestus, ei tea. Sellest ta vaikis.»

Seni kui Blumberg korraldas piletite komposteerimist, pidid lapsed ootama perroone ühendavas maa-aluses tunnelis, valvajaks Blumbergi ilus saatja. Olukord oli närviline. Lõpuks saabus joostes higine Blumberg, müts peast kadunud ning piletid pika paberiribana käes lehvimas. Ta kamandas lapsed rongile minema. Tee sinna kulges aga üle mitme rööpapaari vagunite alt ronides. Kohale jõudes selgus, et üks grupi nooremaid liikmeid, Mare-nimeline tüdruk, oli kadunud.

Nüüd lahvatas Blumbergi viha oma ilueedist saatja vastu. «Oma raevu väljendas Blumberg juudi keeles, millist me ei mõistnud,» räägib Arumäe. Haitov mõistis küll – tema mäletab, et Blumberg «sõimas ropult härra iludust».

Blumberg deklareeris, et kuigi piletid on hangitud raske vaevaga, ei astu keegi rongile juhul, kui Maret ei leita. Arumäe tormas tunnelisse tagasi last otsima. Vaid mõni minut enne rongi väljumist tõi keegi naine tüdruku vaguni juurde ning sõit võis alata.

Siiski – mitte ilma viperusteta. Toonane raudtee kubises vene kotipoistest, kelle välimus ei erinenud kuigivõrd asumiselt pääsenud räbalais eestlaste omast. Rohkem kui üks kord tuli Blumbergil veenda piletikontrolöri, et see ei loeks kotipoisse gruppi kuuluvaks ega jätaks tegelikke grupiliikmeid vaguniukse taha. Siiski pääsesid kotipoisid rongi ning roomasid pinkide alt eestlaste leivakottideni.

Rongi liikuma hakates Blumberg viimaks rahunes. Ümbrust uudistavaid lapsi silmitsedes lausus ta korraga:

«Teate, lapsed. Kui te Eestisse jõuate, peate kõik avaldused kirjutama.»

«Mis avaldused?» küsisid lapsed.

«Peetrusele! Selleks, et ta need aastad, mis te Siberis veetsite, maha arvaks.»

Koju!

Moskvas algas aga mäss. Ühe tüdruku, Alma Blumi isa oli 1940. aastal Shveitsi sõitnud ning Eesti riigi langedes sinna jäänudki. Nüüd teatas Alma, et ta lahkub rongist ning hakkab Moskvas pabereid ajama, et isa juurde sõita.

«Sul pole ju passigi! Ilma passita ei võeta sind Moskvas kusagil jutule, sa külast tulnud laps!» pragas temaga Blumberg. «Esmalt tuleb sul minna Tallinna vanaema-vanaisa juurde, ja alles siis asju ajama hakata.»

Üliosava suhtlejana veeniski Blumberg Alma sel moel ümber. Mitte asjatult – Alma Blum pääses lõpuks tõepoolest oma Shveitsis elava isa juurde. Blumbergi suhtlustalent tagas ka ladusa läbisaamise dokumendikontrollidest. Neist harvadest juhtudest, kui Rahmiel oma seiklustest sugulastele rääkis, on perekonnal meelde jäänud motiiv nimega «Rahmieli naised». Põhjendamaks võimudele nii paljude laste kaasavedamist, väitnud Blumberg mõnel oma retkel, et nad pärinevad tema erinevatest abieludest. Vahel aitas kaasa ka kontrolörile pakutud mahorka või rahatäht.

Nii Moskvas kui Leningradis tegi Blumberg lastele linnaekskursioone. «Ta jagas meid Leningradis kaheks grupiks ning tegi trammiga ringsõidu esmalt ühe, siis teise grupiga. Seejuures ostis ta veel kõigile jäätist,» on meeles Lea Haitovil.

«Mul sai reisi vältel raha otsa, nagu paljudel teistelgi. Blumberg andis meile seepeale laenu,» lisab Arumäe.

Kui Leningradi vaksalis sõitis ette Tallinna rong, oli Blumbergi ilus saatja taas kadunud. «Jäägu!» rehmas Blumberg käega. «Tulgu jalgsi.»

Kangelane vaikib

Nii lõppes Rahmiel Blumbergi seitsmes ja teadaolevalt viimane isiklik retk Siberisse lapsi tooma. Kuid enne veel, kui Blumbergi järel sulgusid pealekaebuse tõttu taas vanglaväravad, jõudis ta jätkata päästeretkede organiseerimist kulisside tagant. Hilisem filmimees Andres Sööt alustas 13-aastase poisina teekonda Sbornoje külast koju 4. oktoobril 1947.

«Meile tuli järele proua Teppo,» mäletab Sööt. «Kuid kõik meie külas teadsid, et retke tegelik organisaator oli härra Blumberg.»

Teppo poolt Eestisse toimetatud 15-lapselisse gruppi smugeldas Andres Sööt end kohalike võimude eest salaja ning nimekirjaväliselt. Alati, kui dokumente kontrolliti, saatis proua Teppo Andrese eemale jalutama.

Kui Eestisse jõuti, adopteerisid tuttavad Andrese, ehkki tema ema oli Siberis elus. See samm tõi kaasa nimemuutuse ning seega ka poisi pääsemise Siberisse tagasi saatmisest, mis läks massiliselt lahti siis, kui NKVD oma armukirja 1940. aastate lõpul tagasi võttis.

Paljudel lastest läks aga halvemini, nagu näiteks Kalle Arumäel, kes arreteeriti tagasisaatmiseks ning keda lisaks veel süüdistati asumiselt omavolilises põgenemises. Alles Rahmiel Blumbergi tunnistus kõrvaldas selle süüdistuse ning Arumäe saadeti Siberisse tagasi niisama, ilma täiendava paragrahvita. Kuritegelik võim küll tühistas niiviisi suure osa Blumbergi pingutustest, kuid ei suutnud teha olematuks tema kangelasmeelt ja ohvrimeelsust võõraste laste päästmisel.

Mida mõtles ja elas neil retkedel läbi Rahmiel Blumberg, mees, kes puudutas hoolitseva käega kümnete, mõningate väidete kohaselt isegi kuni 50 inimese lapsepõlve? Kuivõrd kulukaks võisid need operatsioonid talle minna – ja seda mitte ainult materiaalses mõttes? Keegi, isegi tema sugulased, ei tea seda.

«Ta pidas oma teguviisi laste päästmisel niivõrd loomulikuks, et ei kõnelenud sellest peaaegu kunagi, kiitlemisest rääkimata,» nendib Revekka Blumberg. «Ainult vahel harva, siis, kui mõne tema päästetud inimese töösaavutustest kirjutati ajalehes või räägiti televisioonis, ühmas ta heatujuliselt: see on ju minu poiss! Näe, kui tubli.»

Alo Lõhmus

Laste päästmine läbi imede

Kui palju lapsi aastatel 1946-1947 tegelikult Siberist Eestisse toodi, on teadmata. Memento koostatud nimekirjas leiduvad 98 lapse nimed, kes on enamasti 1946. aastal koju toodud Kirovi ja Tomski oblasti lastekodudest ning käinud seetõttu läbi Tallinna alaealiste vastuvõtu-jaotuspunkti registreerimiszhurnaalist.

«Lapsi oli tegelikult rohkem, neist pole lihtsalt jälge,» ütleb Tallinna Memento eestseisuse liige Peep Varju. «Toojad oskasid Siberis lapsi lastekodudest välja rääkida, seda aga igakord ei registreeritud.»

Tomski lastekodudes elas kokku umbes 230 eesti last, kes olid sinna paigutatud pärast vanemate surma. Tagasi Eestisse jõudis neid arvatavasti 75% ringis.

«Eestist sõitsid lapsi tooma ka tavalised naisterahvad, emad, kes ei osanud vene keeltki,» jätkab Varju. «Üks selline oli skulptor Jaan Koorti abikaasa Mari Koort, kes tõi ära oma sugulaste lapsed. Selliseid oli mitmeid.»

Kuid Blumberg tõi ka lapsi, kes ei olnud paigutatud lastekodudesse, kelle emad olid Siberis elus. Pärast laste Eestisse toimetamist jäi Siberisse ju elusana edasi Blumbergi enda abikaasa Hanna, samuti ka Lea Haitovi ema. Kas võib pidada tõenäoliseks väidet, et Blumberg võis Eestisse päästa kokku kuni 50 last?

«See on natuke liiga suur arv, aga mine sa tea…» ütleb Varju. «Võibolla olid tal mingid volitused vabariiklikult reevakuatsioonikomiteelt.»

Igal juhul tehti laste Siberist päästmiseks sageli imesid. Tartlane Erik Heine käis Tomskis laste järel näiteks metsavennana ning suutis raha abil läbi murda kõigist teele kerkinud bürokraatlikest tõketest.

Alo Lõhmus

Fotod:  Eesti Juutluse Arhiiv, Alo Lõhmus