Hetked ajaloo lähistel


Oss ja Robi: vennad vastakuti Teises maailmasõjas

 

 

Oss ja Robi: vennad vastakuti Teises maailmasõjas

1944. aasta september on Audeväljal rahvarohke. See Harjumaal Padise vallas asuv küla jääb Keila-Haapsalu maanteele ning kogu septembrikuu voorivad seda teed mööda sõjapõgenikud, lootuses leida läänerannikult pagemisvõimalus Rootsi. Minnakse küll jalgsi, küll vankritel ja jalgratastel ning minejate seas on nii eraisikuid kui sõjaväelasi. Varsti tekib aga teinegi, sedapuhku vastupidine rahvavool: rannikul paadiotsingute lootusestuses veendunud põgenikud üritavad jõuda koju tagasi.

Oss ja Robi: sõbralikus peres kasvanud vennad kisti sõjas teine teisele poole rindejoont. Istub noorem vend Robert Vaidlo (14.02.1921 – 1.10.2004), seisab vanem vend Osvald Vaidlo (5.10.1918 – 24.09.1944). Foto: Aita Vaidlo erakogu

 

Viimaks läheneb ka rinne. 23. septembril toimub Keila lahing, mis punaarmee pealetungi pidurdada ei suuda. Väike grupp lahingus osalenud eestlastest sõdureid koos oma hobustega peatub ööl vastu 24. septembrit Audeväljal Pärdi talus. Hommikul saadab sõdurite sakslastest ülemus, paks prillidega ohvitser, mehed Haapsalu suunas teele sõnadega „Saaremaal hakkame venelastele vastu!”, ise aga kaob mootorrattal sisemaa poole.

Keegi ei tea veel, et just sel ajal liiguvad punaarmee eelsalgad läbi Kohila, Riisipere ja Risti ning sisenevad õhtuks Haapsallu. See tähendab, et senine põgenemistee Keila-Haapsalu maanteed mööda lõigatakse läbi.

Audevälja külaelanikud saavad toimunud muutusest aimu, kui nendegi talude vahel alustab hommikuhämaruses patrullimist punaarmee kergetank või soomuk, millele on nähtavasti antud ülesandeks teostada maanteel luuret ja julgestada Haapsalu suunas liikuvat eelsalka. Sõjamasinal lehvib võidukas punalipp.

Sel tankimeeskonnal seisab ees tegevusrohke hommik: nad jahivad maanteel liikuvaid autosid. Toona 13-aastane Heino-Helmut Veidenstrauch on sel ööl koos perega metsas varjul ning otsustab vastu hommikut koju minna. Korraga kuuleb ta maanteelt kuulipildujaraginat ning näeb, kuidas tank ajab taga väikest sõidautot. „Tulejutt oli taevas, tank laskis autot kuulipildujast,” mäletab mees tänase päevani. „Mina nägin autot vaid vilksamisi kiviaia taha kadumas ning Silde metsa pööramas. See ta päästiski: kui tank sirge peale jõudis, siis autot maanteel enam polnud. Tank lasi veel paar valangut ning kuulda oli ka kõva venekeelset vandumist.”

Hiljem selgub, et autos sõitis üks Vasalemma mees koos oma kaaslasega. Hommikuhämaruses ja võib-olla ka alkoholiuimas olid nad teeristis tankile peaaegu otsa põrutanud, kuid siiski sõjamasinast kiiremini reageerida suutnud ning veidi maad edasi Läänemaa suunas kihutanud. Vasalemma mehe kaaslane sai haavata ning külarahvas põetas teda kuu aega taluhoonetes ja hädaohu korral ka metsas, kuni viimaks mees haiglasse viidi.

Nähtavasti võtab tankimeeskond oma äpardusest õppust ja on tähelepanelikum. Paar tundi pärast esimese auto pääsemist, nii umbes kella 10 ja 11 vahel keskhommikul näeb Pärdi talu 15-aastane perepoeg Erich Hiiemäe Keila poolt liginemas järgmist masinat: sinakashalli väikest sõiduautot. Masina esimese poritiiva peal kõõlub üks mees – nagu hiljem selgub, on väikese sõiduki sisemus täielikult hõivatud kolme turjaka mehe ja ühe lapseootel naise poolt.

Auto sõidab Pärdi talust mööda ning ligineb kauplusehoonele. Seal aga peatab masina poodnik Johannes Sildre, kes ehmunult kätega vehib: „Pöörake kohe tagasi, maanteel on Vene tank!”

Erich ei saagi autos istujaid elusast peast näha. Hoiatust kuuldes tõmbab reisiseltskond uksed uuesti kinni ning pöörab Keila poole. Kuid on juba hilja. Kui auto on jõudnud Pärdi talu kohal teeristile, kus üritab sõita Ahtama küla suunas, ilmub poe nurga tagant lahingumasin ning seekord on kuulipildujatuli täpne.

Kolm autos istunud meest ning rase naine hukkuvad, poritiival kõhutanud mees aga jõuab hüpata kiviaia taha ning põgeneb. Ühes lähedases talus saab ta jooksu pealt seljast visatud Saksa mundri asemele selge tsiviilriided. Pärdi talu peremees leiab oma põllu pealt hiljem hea Saksa frentshi, mida palju aastaid kasutab. Frentshi taskust tuleb päevavalgele portreefoto mehest, millel ainsaks allkirjaks pildistamiskoht: Viljandi või Keila. Foto on pererahval kaua aega alles, ent kaob viimaks koos talu hääbumisega.

Kui esimesed lasud kõlavad, hüppab Erich oma kodutalus ahju taha peitu: tank võib arvata, et talus peituvad vaenlased, ning hoonete pihta tule avada. Seda siiski ei juhtu. Läheduses elav Heino-Helmut varjub laske kuuldes oma kodus samuti ning tule lõppedes otsustab pageda külast välja ristiisa poole. Seal kuuleb ta külast kostmas veel kahte lasku: eeldatavasti neid, millega lõpetati kuulipildujatules vaid haavata saanud autojuhi piinad.

Kui sügisene pühapäev viimaks täielikult valgeneb, läheb Erich Hiiemäe oma koduväravas asuvat sündmuskohta uudistama. Ta näeb õõvastavat vaatepilti: „Rase naine oli tapetuna maantee peal maas, tal oli seljas lillakas kleit ning jalas lillat värvi kingad. Juuksed oli tumedat värvi. Kolm meest olid sõjaväemundris, minu arvates oli tegu ohvitseridega. Nad kõik olid täisealised inimesed, kindlasti mitte 18-aastased, vaid juba kolmekümnendates.”

Paari päeva pärast matab külarahvas hukkunud sinna samasse teeristi, matjate seas on ka Erichu isa. Kooliõpetaja Karl Kurikjan loeb jumalasõna ning neli tapetut sängitatakse kuuseokste ja õlgedega vooderdatud hauda. Ainus, kes hauale lilli julgeb tuua, on poolhulluks peetud üksik naisterahvas.

Vene sõdurid olid kohe peale tapmist minema viinud langenute relvad ja auto, kuid jätsid nende nahkkohvrid maantee äärde vedelema. Peagi kaovad ka need. Külarahvas kuuleb, et ühes neist asusid lapseriided – selle veretöö viienda, veel sündimata ohvri maine varandus.

Legend teeristi maetud ohvitseridest püsib Audevälja inimeste meeltes kogu okupatsiooniaja. 2008. aasta suvel otsustavad sõjahaudade otsimisega tegelev Arnold Unt ning Audevälja külas lapsena elanud ajaloohuviline Kristjan Ahtama haua üles otsida, et langenud korralikult ümber matta ning võimalusel ka tuvastada. Külainimeste küsitlemise põhjal määratud kohas toob kohe esimene surf pooleteise meetri sügavuselt päevavalgele kolju.

Erich Hiiemäe (vasakul) jutustab sõja-ajaloo huvilisele Kristjan Ahtamale, mida ta mäletab traagilisest pühapäevahommikust 1944. aasta septembrikuus. Foto: Alo Lõhmus

Kuid kes olid need õnnetud põgenikud? Ühe hukkunu riidejäänustelt leitakse käisetärnid, kolme lõviga nööbid ja kolme lõviga sõrmus, mis lubavad oletada, et tegu on Tallinn-Harju prefektuuri politseikonstaabliga. Sõrmuse näol võib tegu olla ka lihtsalt meelsusväljendusega. (Puhastatud sõrmuselt leitakse hiljem graveering, mis näitab, et sõrmus kuulus hoopis teisele hukkunule – Saksa Oberleutnantile  – A. L.) Mehe jalutsist tuleb välja sinimustvalge mütsikokard.

Eesti vapiga sõrmus, mille Vilma kinkis Osvaldile viimase sünnipäeval 1943. aasta 5. oktoobril. Fotod: Kristjan Ahtama, Arnold Unt

Oletatava politseiniku  peal lamaval luustikul on üll Saksa Oberleutnanti pagunitega impregneermantel, kuid saapaid jalas pole. Konstaabel on kandnud pooltaldsaapaid ning kolmandal, hiiglasekasvu mehel –  pikkust194,5 sentimeetrit – on jalas Saksa sõdurisaapad. Naisterahva lillasid kingi hauast ei leita.

Arnold Undi sõnul on säilmed plaanis matta Pärnu Saksa sõjaväekalmistule, kust neid saab hiljem, kui peaks tekkima lootus mõni neist tuvastada, alati ümber sängitada. Ümbermatjad ootavad tänulikult igasugust informatsiooni, mis võiks aidata tuvastada hukkunuid või jooksu pääsenud meest. Viimase kohta on teada, et veel 1960. aastail käis julgeolek külarahvast tema osas küsitlemas.

Kuid koos langenute jõudmisega teekraavist pühitsetud mulda saab joone alla ka üks loendamatuist 1944. aasta sõjadraamadest. „Seda on meile, elavatale, rohkemgi tarvis kui hukkuntele endile,” lausub Ahtama.

Viimaseid nädalaid lapseootel naise luustiku juurest leiti korteri- või majavõti. Ta oli kuni viimase hetkeni lootnud kunagi oma koju naasta.

* * *

Varahommikune koputus vendade Vaidlote tudengikorteri uksele Tartus Tiigi tänaval sai 1941. aasta juulis tähendada ainult üht: saabunud on sõjaväekutse Punaarmeesse.

Vanaema juures korteris olnud vennad – ülikoolis kaubandust ja filosoofiat õppiv Osvald ning filosoofiatudeng Robert – olid kokku leppinud, et sellise koputuse peale läheb ust avama 1921. aastal sündinud noorem vend Robert. Sest kutse on ju niikuinii mõeldud hoopis 1918. aastal ilmavalgust näinud Osvaldile, kes samal ajal tagaukse kaudu targu minema lippab. Sel moel saab Robert kutsetoojale puhta südamega jutustada, et vanemat venda pole kodus.

Sel korral on kutse aga mõeldud hoopis Robertile endale. Juba mõne tunni pärast leiab ta end Tartu kutsealuste kogumisplatsilt.

Et kokku aetud poiste valvet pole keegi vaevunud korraldama, otsustab Robert oma saatuse enda kätte tagasi võtta. „Passisin juhust ja vinnasin enda üle punase tellisemüüri trotuaarile. Rapsisin riided puhtaks ning otse üle tänava teise hoovi. Patrullidest tuli eemale hoida. Polnud enam tänaval kõndimise dokumenti,” kirjeldab tulevane noorsookirjanik oma esimest põgenemist Punaaremeest 1975. aastal ilmunud sõjaromaanis „Teed viivad alati kuhugi”. Peagi on Roberti tagasi vanaema juures.

Kuid vanaema – tragi ja kange vanainimene, kes võis poiste poolt tuppa toodud ahjupuud paljalt sellepärast välja tagasi viia, et tema meelest polnud käes veel õige hetk kütmiseks – näeb ka selle otsuse varjukülgi. Mobilisatsioonist kõrvalehoidmist ja deserteerumist karistatakse sõjaseisukorda viidud Eesti NSVs mahalaskmisega.

„See võib halvasti lõppeda,” ütleb vanaema. „Eks sa ise otsustad, aga keegi peab riiki ka kaitsma.”

Nii läheb Robert kutsealuse mobilisatsioonipunkti tagasi – sama moodi salaja, nagu ta sealt äragi hüppas. Osvald toob juhuse tahtel tema asemel punaväkke suunduvale vennale kaasa linna pealt kokku ostetud konserve ja muud toidukraami. See on viimane kord, mil nad üksteist näevad.

Peagi kaob koos Robertiga ida poole ka Nõukogude võim ning saabub Saksa aeg. Nüüd saab ka Osvaldist sõjaväelane. Ta jätab hüvasti oma kauase kallima ja vastse abikaasa Vilmaga (sündinud Nöps), kes õpib stomatoloogiks, ning liitub 36. politseipataljoniga, tõustes viimaks selle majandusülemaks. Pataljon saadetakse Valgevenesse partisane püüdma ning viibib ka kurikuulsas Novogrudokis. 1942. aasta sügisel liigb pataljon edasi Stalingradi alla, osaledes selles hiigellahingus ainsa eestlastest komplekteeritud Saksa väeosana.

Lühikeseks jäänud abielu: Osvald Vaidlo, Vilma Vaidlo (sündinud Nöps) ning nende veel sündimata laps hukkusid Nõukogude tanki kuulipildujatule all. Foto: Jüri Nöpsi erakogu

Roberti käsi Punaarmees käib samal ajal halvasti. Eestlaste massilise Saksa poole ülejooksmise tõttu 1941. aasta juulikuu lahinguis Pihkvamaal saadetakse 35 000 mobiliseeritud eesti poissi hoopis tööpataljonide orjalaagritesse. Seal sureb kuni 12 000 eestlast.

Tööpataljoni satub ka Robert Vaidlo. Aastakümneid hiljem jutustab ta oma lähedastele verd tarretama panevaid pilte nende surmapataljonide igapäevaelust. „Ohvitserid sõid sööklas eraldi lauas, pildudes kalaluid laua alla. Üks meie meestest ei pidanud vastu ja läks laua alla neid palukesi noppima…”

Vasekaevanduses töötades leiab Robert täpselt oma sünnipäeval rooja seest verd. See tähendab verist kõhutõbe ning ühtlasi ka kindlat surma.

Laagri sanitaarosakonnas teeniv eestlasest velsker ulatab Robertile selleks puhuks ette nähtud saiakannika, kuid ütleb: „Sina siin ellu ei jää. Ainus võimalus on, kui põgened.”

Kuid kuhu? Läheduses pole ühtegi asulat. Kaevandus asub nii üksildases kohas, et seda isegi ei valvata. Seetõttu otsustab Robert koos grupi eestlastega tõepoolest põgenemist üritada. Robert kaalub vaid 40 kilo ning teisedki on kurnatud ja vaevatud, kuid mehed tassivad endaga kaasas külmavõetud jalgadega rahvuskaaslast. Sellest Naaritsa-nimelisest mehest saab hiljem Eestis taas käija.

Põgenikud jõuvad raudteeni ning võetakse imekombel ühele rongile. Robert tuleb taas teadvusele puhtas ja valges haiglapalatis. Selgub, et rongis sõitsid ravile verisesse kõhutõppe nakatunud lennukooli kursandid ning dokumentideta ja teadvusetu Robert kui sama diagnoosiga mees on õnneliku eksituse tõttu nende hulka arvatud.

Ühes tervise paranemisega nuputab Robert, kuidas olukorrast välja tulla. Esmalt pihib ta oma tegeliku loo „kaaskursantidele”. „Pole midagi,” vastavad need vene poisid, „ära sellest ainult kellelegi räägi. Saame terveks, võtame su endaga kaasa.”

Robert siiski räägib – vanemale naisarstile. See aga vastab: „Unusta see jutt kohe ära. Mul on endal mitu poega sõjas, ma tean, mis see tähendab.”

Arst võtab Roberti oma erilise hoolduse alla. Mees saab terveks, kuid kirjutatakse haiglast välja alles viimaste seas. Arst ja õed panevad talle teele leiba kaasa – muud neil anda pole.

„Avar vene hing päästis mu elu,” räägib Robert aastakümneid hiljem ikka ja jälle oma perekonnale, kui sõjaelamused mälust esile tulvavad.

Ta seikleb mõnda aega Siberi eesti küladesse asutatud kolhoosides, kust leiab ees mitu vasekaevandusest põgenenud „lennukursanti”. Kui 1942. aastal hakatakse formeerima Eesti Korpuse väeosi, liitub Robert nendega ning saab suurtükiväe tulejuhiks. Tal on punaarmeega ühine suund: koju Eestisse.

Sõjakoledused ei andnud asu: kirjanik Robert Vaidlo ei saanud kuni elu lõpuni lahti sõjamälestuste painest.  Foto: ERR/Uno Oksbusch

Sama aasta sügisel jõuab Osvald oma 36. politseipataljoniga Stalingradi lähistele Surovikinosse ning vaid juhuse tahtel jääb väeosa Stalingradi piiramisrõngast väljapoole. Pataljoni juhiks tõuseb ülemleitnant Harald Riipalu. 31. detsembril otsustatakse vapralt võidelnud pataljon rindelt ära tuua ning Osvaldi ülesandeks on taandusmikäsu viimine pataljoni 2. kompaniile. Ta jääb koos kompaniiga aga Nõukogude tankide piiramisrõngasse, kust pääseb alles 1943. aasta 2. jaanuaril.

Võib-olla just siis juhtub sõjaseiklus, mille on vahendanud üks Osvaldi kaasvõitljeiast, pärast sõda Kanadasse pagenud relvavend. Vene rünnak tuleb just sel hetkel, kui Osvald on koos teiste sõjaväelastega saunas. Õnnekombel läheb rünnakuteravik saunast puutumatult üle ning mehed leiavad end vaenlase tagalast. Nad jätavad mundrid sauna ning väljuvad pika valge pesu väel. Pimeduses mööduvad Vene sõjaväelased peavad neid omaenda maskeerimisülikondades seltsimeesteks. Viimaks õnnestub Osvaldil koos kaaslastega peatada üks sõiduauto, milles istub mitu Nõukogude ohvitseri. Masin võetakse üle ning ohvitserid ja nende dokumendid viiakse väärtusliku sõjasaagina Saksa poolele. Ent meeste enda paberid jäävad koos mundritega sauna.

Sellest hetkest alates saab Nõukogude pool teadlikuks Saksa ülemleitnandi Osvald Vaidlo olemasolust ning varsti viiakse otsad kokku ka punaarmeelasest venna Robertiga. Viimast hakatakse nüüd kutsuma vaimselt traumeerivatele vestlustele, kasarmus püüab venna kohta andmeid pinnida kaasvõitlejast nuhk. Ent Robert ei valeta põrmugi, kui kinnitab, et nägi venda viimati kodus Tartus.

Just selle Stalingradi episoodi tõttu pole Osvaldil 1944. aasta sügisel vähimatki lootust Eestisse jääda ning oma teenistust Saksa sõjaväes varjata. Koos viimaseid nädalaid lapseootel Vilmaga, tentsiku ning kahe teise mehega püüavad nad 24. septembril jõuda väikesel sõiduautol Tallinnast Haapsallu, et asuda evakueeruvatele Saksa laevadele. Õigupoolest pidanuks nad sõitma juba päev varem, kuid Vilma otsib titeriideid oma peagi sündivale lapsele. See saabki saatuslikuks: edasi tungiv punaarmee lõikab põgenemistee läbi. Lennukikuulipildujaga varustatud Vene tank laseb sõiduauto Keila-Haapsalu maanteel Audevälja küla juures sõelapõhjaks. Koos Vilmaga tagaistmel reisinud Osvald on autovrakis veel mõned tunnid elus, teised autos olnud hukkuvad kohe. Poritiival kaasa sõitnud tentsik pääseb jooksu ning viib Osvaldi ja Vilma surmateate Osvaldi emale.

Vilma Vaidlo. Foto: Jüri Nöpsi erakogu.

Nädalapäevad hiljem tuleb Robert, kes Eesti Korpusega viimaks koju jõudnud, venna ja ta naise värsket hauda vaatama. Kuid nende isiklikke asju ja dokumente ta külarahva käest küsida ei julge.

Robertist saab Nõukogude Eestis ajakirjanik ja kirjanik, kelle telelavastust „Kessu” mäletavad tänulikult mitme põlvkonna lapsed. Ent julgeolek pinnib teda jätkuvalt Saksa väes teeninud venna osas: kuhu Osvald jäi? Nüüd Robert juba teab vastust, kuid ei reeda seda. Isegi pereringis juhtunust palju ei räägita.

„Mäletan, kuidas lapsena käisin koos vanaemaga Audeväljal jalutamas,” on meeles Roberti ja Aita Vaidlo tütrel Kaia Pihlakul. „Vanaema istus ühele kiviaiale ja ütles: puhkame pisut, siin on ilus koht. Alles hiljem sain ma teada, mis koht see on.”

Alo Lõhmus

Lugu ilmus 2008. aasta 18. juuli ja 25. juuli Postimeestes.

About these ads

Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: