Hetked ajaloo lähistel


* 1941. aasta suvesõda: omakaitselased keetsid punaseid elusalt

Omakaitselased keetsid punaseid elusalt 

1941. aasta kuumadel juulipäevadel küüditamise eest metsa pagenud omakaitselased nuhtlesid punaseid parema puudusel ka kuuma auru ning vitstega.

Artikkel ilmus 2004. aasta 6. juuli Eesti Ekspressis

Kõige esimene teadaolev metsavend Eestis oli Viru maakonna Alutaguse valla Arumäe küla noormees Enn Murulaid, kes deserteeris juba 1940. aasta septembris endise Eesti kaitseväe ühendamisel Punaarmeega, kirjutab Riigiarhiivi ajaloolane Tiit Noormets kevadel ilmunud allikapublikatsiooni “Metsavennad Suvesõjas 1941” saatesõnas.

Kuid kuni 1941. aasta 14. juuni küüditamiseni kujutas metsavend endast siiski pigem erandit ja kurioossumit, enamikule inimestest oli mõte lindpriistaatusest võõras ja koguni psühholoogiliselt vastuvõtmatu. Küüditamine muutis kõik ning peaaegu üleöö muutusid metsad kohati rahvarohkemaks kui külad.

Lisaks küüditamisele kiirendasid metsavendluse teket ka Eesti armeest ümberformeeritud 22. Laskurkorpuse väljaviimine Eestist juuni lõpul, kutsealuste sõjaväkke võtmine juuli algul ning mobilisatsioonid juulis ja augustis. Haripunkt saabus hävituspataljonide loomisega, kellele olid «banditismivastases võitluses» antud vabad käed.

Kodu kuuseladvas

Mahukas allikapublikatsioon sisaldab kümnete valdade omakaitse- ja metsavennarühmade Saksa ajal kirja pandud omakäelisi ajalooülevaateid. Kunagiste ajalookirjutajate kohatistest heroiseerimispüüdlustest hoolimata kumab ridade vahelt selgesti läbi ka metsa aetud inimeste traagika.

Vahetult pärast küüditamist hulguti tihti üksi metsas ringi, magati aidatreppide all, suurte maanteede lähedal põõsastikes, umbekasvanud aedade põõsastes, keset lagedat välja viljas, pilliroogu aetud lootsikutes, tihedates hekkides tee ääres ja mujal.

“Selle perioodi haruldasematest ööbimiskatsetest on teada Virumaal Erra valla Uljaste külast, kus juba märtsikuust alates põranda all elav Julius-Eduard Veskus proovis hobusesõnniku hunnikusse tehtud koopas vanade kottide vahel magada,” räägib tundmatu ajalookirjutaja. “Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest tekkis talumatu kuumus. Siis leiutas mees magamiseks sobiva koha oma karjamaal lepavõsast piiratud lagendiku keskel kasvava eriti tiheda okastikuga suure kuuse otsas. Ronis õhtul üles, sidus enda sedelga rihmaga istuvas asendis kinni ja magas seal väga palju öid.”

Paraku pidi mees viimaks loobuma ka kuuse otsas magamisest, sest raudteevalves olnud venelased hakkasid öösiti huupi tulistama ning tekkis juhusliku pihtasaamise oht.

Ennatlikud rünnakud

Aktiivsema rühmadesse koondumise ning relvastatud rünnakute ettevõtmise tõi kaasa alles Saksamaa ja NSVLi vahelise sõja algus 22. juunil ning sellele järgnenud teated Saksa vägede edust.

Kui Soome raadio eestikeelne saade teatas 3. juulil Saksa vägede kiirest liikumisest Põhja-Lätis, võtsid omakaitselased võimu Lõuna-Pärnumaal Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare valdades ja Kilingi-Nõmme linnas, arreteerides kümneid nõukogude võimu esindajaid. Et vältida karistussalkade saabumist Pärnust, vastasid metsavennad vallutatud vallamajades telefonidele ning andsid Pärnu punastele ülemustele valeteateid rahulikust olukorrast. Pettus tuli siiski peagi välja ning omakaitselased pidid Kilingi-Nõmme all vastu võtma karistussalkade rasked rünnakud, millest esimene võideti Eesti-Läti piirilt lahkunud ning metsavendadega ühinenud piirivalvurite toel.

Soome ja Saksa raadiojaamade valeteated Saksa vägede edust põhjustasid aga ka mitmeid tragöödiaid. Võrumaa Urvaste valla Veikoni ja Linnumäe talud heiskasid 4. juulil rahvuslipud, sest kuulsid raadioteadet Valga langemisest Saksa vägede kätte. 5. juulil olid aga Saksa vägede asemel kohal hoopis 60 hävituspataljonlast, kes mõrvasid Linnumäe perepoja Tullio Lindsaare.

Sama raadioteate põhjal võtsid metsavennad võimu üle ka paljudes Põhja-Tartumaa vallamajades, uskudes Saksa vägede peatset saabumist. Tegelikult jõudsid sakslased pärale alles 25. – 29. juulil pärast Tartu vallutamist, ja nii tuli ennatlike väljaastumise eest verehinda maksta kohalikel elanikel.

Niru relvastus

Metsavendade relvastus oli enam kui nigel, näiteks Kõpu metsavendade relvastusse kuulus 12 roostetanud vintpüssi, paar jahipüssi ja püstolit ning “õhutõrjekahur” – eelajalooline eestlaetav püstol.

Seepärast veeretas tüüpiline metsavennalaager oma päevi õhtusse päikese käes peesitades ja kaarte mängides.

“Kutsika August ja Silla Jaan olid laagrist juba ammu ära kadunud ja läinud Kutsikale õlut jooma,” on maleva ajaloos talletatud ühe metsavenna mälestused. “Korraga keset mõnusamat olemist tulevad kõva galopiga kadunud mehed, kehad otse nõretavad higist ja hing rindu kinni jäämas. Kulub veidi aega lõõtsutamiseks ja siis nad kõnelevad, et parajasti kui nad läinud Kutsikale õlut jooma, tulnud sinna tallu miilitsad hobuste rekvireerimise asjus. Neid silmates hakanud miilitsad tulistama, kuna nemad jälle pistnud metsa poole jooksu. Aga miilitsad jooksnud neile järele ja tulistanud ise kogu aeg. Metsale jähenedes hüüdnud Silla Jaan tagaajajate hirmutamiseks “Hei, mehed!” Sellega tahtnud ta miilitsatele mõista anda, et suurem hulk metsavendi on säälsamas metsa ääres peidus. Nii pääsenudki nemad terve nahaga.”

Viljandimaa omakaitse ajalookirjutaja on teisal ise tõdenud: “Kõpu meeste kaotatud, samuti kui Tipu meeste võidetud lahingutest mingisugust nimetamisväärt kasu metsavendadel ei olnud, küll aga kaotasid selle tagajärjel /karistusaktsioonides/ täiesti süütult oma elu 8 Kõpu valla elanikku ning põletati maha kaks talu. Kõigis selles süüdi oli jällegi asja halb organiseerimine ja metsavendade nõrk relvastus.”

Pärnumaa omakaitselased käisid relvi muretsemas Lätimaal, saades neid nii lätlastelt kui ka Lätis sõdivatelt Saksa vägedelt. 6. juulil tegi Häädemeestes hädamaandumise Saksa pommilennuk, mille lendurid, rõõmsad pääsemise ning sõbralike vastuvõtjate üle, loovutasid metsavendadele kaks pardakergekuulipildujat.

Pühajärve vallas kogunenud metsavennasalgal olid tulirelvadest vaid mõned revolvrid, jahipüssid ning Vabadussõja mälestust kandvad vintpüssid. Neile võeti lisaks kirved ja seatapupussid.

Ka Viljandimaa Kibaru metsavennad püüdsid relvi hankida sakslastelt: “Nimelt märkasid metsavennad, et öösel ühel ja samal ajal tiirleb üks Saksa lennuk nende asukoha läheduses asuva raba kohal. Kaks meest võtsid valge lina, õmblesid sellele mustast riidest suure haakristi ja saksa keeles sõnad – andke relvi. Arvatavasti märkas Saksa lendur märguannet ja tuli mõne tunni pärast uuesti tagasi. Seekord tiirles lennuk aga paar kilomeetrit endisest kohast eemal ja valgustas prožektoriga maapinda. Meie märki ta aga enam ei näinud ega toonud meile ka palutud relvi.”

Eesti poisid tulid üle

Napile relvastusele tõid väärtuslikku lisa relvadega Punaarmeest deserteerinud Eesti sõjaväelased. Näiteks Valgas tõi väljakuulutatud mobilisatsioon kogunemispunkti vaid paarsada kutsealust seitsmesajast. Rännakul pages neistki osa metsa koos äsja saadud relvadega. Noormetsa andmetel põgenes Laskurkorpusest metsa 700 Eesti ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit. Neist ning sajakonnast Eesti piirivalvurist said metsavendade juhid.

Leitnant Otto Kuusiku juhitud sideauto sõitis ühel juulikuu päeval Punaarmee kolonnis Narva poole ning läks Aseri raudteeülesõidukoha juures “rikki”. Eesti soost meeskond asus “riket” parandama ning see õnnestus otsekohe, kui Vene sõduritega autod olid jõudnud ohutusse kaugusse. Siis keeras eestlaste auto mööda raudteed Sonda poole ning pööras peagi metsa, kus mehed jätkasid teekonda juba jala.

Valga punase linnapea K. Kukke autojuht Jaan Padrik aga põgenes autoga Hummuli metsavendade juurde, andis auto neile üle ja sõnas: “Jätsin Kukele tiivad”. Metsavennad tegid masinaga mitmeid luureretki Valga suunas.

Kui aga armeerelvi ei olnud, meisterdasid metsavennad sõjariistu ka käepärastest vahenditest.

Kõlleste vallas tõmbasid metsavennad Eduard Vaher, Eduard Manke ja E. Traat jämeda traattrossi Ihamaru metsa vahelisele teele, millega rebisid ratastelt kaks mootorratturit. Ratturitele järgnenud veoautol sõitnud sõdurid peletasid metsavennad küll minema, kuid juba järgmisel päeval olid nad oma trossiga samas kohas tagasi.

Seekord langes trossi ohvriks tankett, millele loobiti lisaks ka kilukarbist tehtud miine. Tankett sai sedavõrd vigastada, et meeskond jättis selle Karilatsi vallamaja juurde maha.

5. juulil õnnestus raudteevahtidel seersant Herbert Oonal ja Jaan Ilvesel aga lõhkemata Saksa lennukipommide abil kraavi lasta punaste hävitusrong. See sündis Puka ja Palupera jaama vahel. Mehed panid pommid liiprite alla auku ning tegid koos paari taluniku abiga neile lõkke ümber, kuid pommid ei lõhkenud. Siis koguti ümbruskonna taludest umbes 10 kilo püssirohtu ning selle abil õnnestus raudtee kahesajamehelise hävitusrongi nina eest õhku lasta. Jaan Ilvese surmasid hävituspataljonlased aga veel samal päeval Palupera jaamas.

Kommunist sai malka

Pangodi metsavennasalk tungis ööl vastu 5. juulit Laguja hobulaenutuspunkti, kust viis kaasa kõik hobused ning jagas need endistele omanikele tagasi. Muu seas võeti ühes ka üks Tamsa koolimaja valvanud punavalvur, kellele metsa all vitsu anti. Metsavendade endi ajalookirjutuse kohaselt olevat “urvaplaaster” mehe punatõvest täiesti terveks teinud. Nõu vallas võimu võtmise järel vahistatud viis punaväelast saadeti ümberkaudsetesse taludesse tööle.

Hapramalt käis Tartumaal Puhja vallas metsavendade kätte jäänud punaväelaste käsi. Seal vallutasid omakaitselased Ulila jõujaama, heiskasid pühalikult Eesti lipu ning asusid süütenööride ja miinilaadungite kõrvaldamisele katelde, masinate ja müüride alt. Korraga avati nende pihta tuli läbi transformaatoriruumi ukse, tappes ühe metsavenna ja haavates jõujaama montööri. Ukse taga varjunud punaväelased põgenesid keldrisse, kust andsid veel tükk aega ägedat tuld ning pildusid granaate. Seepeale avasid metsavennad katelde kraanid ning juhtisid keldrisse tulise auru ja vee joad, keetes punaväelased elusalt.

Võru punane prokurör Erlemann rebis aga Lasva vallas alla triangulatsioonitorni otsa heisatud Eesti lipu. “See teile küll õnne ei too,” öelnud talle prokuratuuri sekretär Senta Keerberg. Nii läinudki: metsavennad teadsid, et Erlemann peab mootorrattal sidet Väimela mõisas ja Võru linnas paiknevate punaväelaste vahel. Talle korraldati varitsus ning prokurör, kes oli Eesti lipust teinud endale jalarätid, suri Kirumpää sillal.

Liiga kerge kuulipilduja

Vahel võtsid omakaitselased ette mõtlematuid tegusid. Sangaste vallas proovis üks salk, kuhu kuulusid ka deserteerunud Eesti sõdurid, oma kergekuulipilduja võimeid mööduva suurema sõjaväekolonni kallal. See peatus, sõdurid hargnesid ning korraldasid haarangu. Metsavennad ise pääsesid küll plehku, kuid punaväelaste ohvriks langesid kolm metsas redutanud talupoega. Neljas talumees sai surma oma talu õuel, kui kolonn teed jätkates igaks juhuks mõlemaid teepervi kuulipildujatulega kompis.

Paljud rühmad ei võtnud üldse ette rünnakuid Nõukogude vägede vastu, vaid keskendusid enese varjamisele. Kehva relvastuse tõttu oli mõistlik vaenlasega lahingusse astuda vaid häda korral või siis, kui see asub rüüstama kodusid. “Aega veedeti mitmesutuste sõjaliste küsimuste lahendamisega ja vestlemisega,” kirjutasid Võrumaa omakaitselased Vastseliina valla Vana-Saaluse rühma elust. “Igal hommikul määrati kaardi ja kompassi abil kindlaks öösel kuuldud lennukipommide ja kahurimürskude lõhkemise suunad, et teha oletusi Saksa sõjajõudude lähenemisest. Toitu said metsavendade grupid lähemaist taludest valmistoidu näol, kuna sageli oli toidualusena ka “viru valge” kaasas.”

Omakaitse jahtis ka juute

Tartut kaitsnud omakaitselastelaste elu tegid kibedaks taganeva Punaarmee süütepommid ning ka salajased süütamised. Tuletõrjevõimalused olid linnas peaaegu olematud. Omakaitset organiseerinud major Friedrich Kurg otsustas pärast konsulteerimist Saksa välikomandandi ooberstleintnat Gosebruchiga, et salajasi süütamisi panevat toime juudid. Kurg andis käsu “kõiki juudi soost Tartu kodanikke vangistada ning endiseisse Kuperjanovi pataljoni kasarmuisse toimetada, kuhu hiljem koonduslaager asutati,” on kirjas Tartu Omakaitse maleva ajaloos.

Noormets märgib, et algul rakendatud partisanisõja taktika arenes kiiresti avalikuks lahingutegevuseks ning salkadest endist kasvas välja sõjaline organisatsioon Omakaitse, samuti mitmed regulaarväeosad. Selline “armee teke rohujuuretasandilt” on ajaloolase hinnangul haruldane kogu maailma sõjaajaloos.

Saksa okupatsioonivõimud olid rahva relvastumisest ja omavalitsuse taastamisest ebameeldivalt üllatunud ning saatsid Eesti väeosad peagi laiali. Nad säilitasid siiski Omakaitse võitluseks rindest maha jäänud punaarmeelaste masside ja diversantidega.Suvesõjas osales 12 000 relvastatud meest metsavendadena, 33 569 meest Omakaitses, 2284 meest Eesti vabatahtlike üksustes ning 2000 meest Wehrmachti koosseisus. Neist langes üle 800. 

Alo Lõhmus

Luftwaffe vaba jaht Saaremaa kohal

1941. aasta suvel tegid Luftwaffe hävitajad Saaremaa kohal seda, mis neil tänavu sügisel Leedus tegemata jäi. Vene sõjalennukite allalaskmisega sai just Saaremaa kohal käe valgeks Luftwaffe tulevane õhuäss Walter Nowotny.

tn_nowotny.jpg

Lugu ilmus 2005. aasta 29. septembri Eesti Ekspressis

Nõukogude Liiduga puhkenud sõja alguses määrati eskadrill, kus teenis ka nooruke austerlane Walter Nowotny, paiknema Lätimaale ühele Ventspilsi-lähedasele lennuväljale. Lendurite ülesanne oli eskortida Saksa pommitajaid ning kindlustada meretranspordi ohutus.

Kuid kokkupuuteid vaenlasega oli vähe ning teenistus sellel inimtühjal liivarannal tundus noormehele, kes oli rõõmuga tervitanud oma kodumaa ühendamist Reich’iga, nii sündmustevaene, et kirjas kodustele lubas ta hakata marke koguma või lilli kasvatama. Tema kontol polnud veel ühtki õhuvõitu.

Kõik muutus 19. juulil. Saanud lahinguülesandeks “vaba jahi” Saaremaa kohal, avastasid Nowotny ja tema paarimees Karl Schnörrer Nõukogude hävituslennukite baasi Kuressaare ligidal. Nad ründasid seda, hävitades osa lennukeid maapinnal, mõned aga ka õhuvõitluses. Nowotny laskis alla kaks vaenlast, avades sel moel oma lahinguarve.

Sõjamöllus kaotas Nowotny oma paarilise silmist ning kui kütusevaru jõudis kriitilise piirini, lahkus ta Kuressaare kohalt ja võttis suuna kodubaasi. Mõne aja pärast märkas ta tagantpoolt lähenevat lennukit, pidas seda oma kadunud kamraadiks ning kõigutas tervituseks tiibu.

See oli aga noore lenduri esimene tõsine viga. Tagant lähenev masin kuulus hoopis Punaarmee ridadesse ning vastas Nowotny tervitusele kuulipildujatulega.“Minu lennuki mootor pidas vastu täpselt niikaua, kuni jõudsin selle rünnaku eest kätte maksta,” on lenduri meenutused juhtunust talletanud tema vend Rudolf Nowotny mälestusraamatus “Berichte aus dem Leben meines Bruders” (“Teateid minu venna elust”). “Vaenlase lennuk langes püstloodis maa suunas, saades minu kolmandaks ohvriks sel päeval. Siis seiskus ka minu lennuki mootor.”

Lendurist paadipõgenikuks

Rannajoone kohal liueldes kaalutles Nowotny võimalikke hädamaandumiskohti. Saarele laskumine tähendas kindlat vangilangemist.

Ta märkas merel loksumas mootorpaati. Võib-olla kukutada lennuk merre selle lähedal, hõivata paat ning katsuda sellega jõuda Kuramaale omade juurde? Kuid samas kangastus lendurile kujutluspilt Nõukogude sõdureist seal paadis – ootamas Saksa lenduri süllelangemist sõna kõige otsesemas mõttes. Nowotny otsustas mitte riskida ning maandas oma Messerschmitt 109 merre Saaremaa lõunaranniku lähedal.

Lennuki kollases kummist päästepaadis istudes valdas Nowotnyt suur rahu. Ta oli veendunud, et peagi leiavad kaasvõitlejad ta üles ning seiklus lõpeb. “Ainult sigarettide märjaks saamine tekitas tuska,” on ta meenutanud. Paadis polnud vähimatki süüa ega juua. See fakt hakkas lendurile muret valmistama alles siis, kui saabus õhtu, päike loojus, kuid mingist päästeoperatsioonist polnud märkigi.

Kindluse mõttes otsustas ta hakata liikuma Saaremaa rannikust lõuna suunas, et jõuda lähemale Saksa vägedele 60 kilomeetri kaugusel Kuramaal.“Ma hakkasin kätega sõudma ning märkasin rõõmuga, et Saaremaalt paistev tuletorn hakkas aeglaselt kaugenema,” meenutas lendur.

Saabuv öö oli selge tähistaevaga ning Nowotny sättis Põhjatähe otse oma selja taha, uhades kätega laineid. Hommikuks paistis tuletorn poole väiksem kui eelmisel päeval.

Kuid pääsemist ei paistnud kusagilt. Paar Saksa hävitajat lendas küll üle taeva ning ehkki Nowotny püüdis endast märku anda püstolist tulistamise ning seljast võetud polosärgi lehvitamisega, ei pööranud lendurid paadile mingit tähelepanu.

“Särk oli tumesinine ning muidugi ei pannud lendurid seda mere taustal tähele, kui nad juba kärtskollast kummipaatigi ei märganud,” märkis Nowotny hiljem.Uus päev tuli kõrvetava kuumusega, mida kahekordistas merehädalise janu. Kätega sõudmise käigus kõrvetas soolane merevesi paadiparraste vastu hõõrdunud nahka.

Valuliku sõudmise asendamiseks leiutas Nowotny alternatiivse liikumismeetodi: ta viskas paadi ankru liikumissuunas ettepoole ning tõmbas siis paati nööri pidi järele. Saaremaast polnud enam midagi näha ning kurssi aitas hoida lendurikell.

Kohtumine öisel merel

Teisel õhtul märkas Nowotny kesköö paiku merel kahte musta varju, mis kiiresti liginesid. Tema ehmatuseks hakkasid üsna paadi lähedal õhku kerkima kurjakuulutavad veesambad.

“Kui need oleksid Nõukogude sõjalaevad, kes mind tulistavad, peaksin nägema suurtükitorude laskude sähvatusi,” arutles Nowotny. Aluste liginedes taipas ta, mis sünnib: kaks Nõukogude hävitajat hoopis põgenesid lõuna suunast lähtuva suurtükitule eest.

Nüüd tuli teha kõik, et ennast varjata. Suveöö heledust ning paadi erkkollast värvust arvestades oli see raske ülesanne. Nowotny kasutas igat oma riidetükki paadi parraste kinnikatmiseks ning jäigi märkamatuks.Kui oht oli möödas, ründasid üleväsimus, kurnatus ja meeleheide. Ehkki mandrilt lähtunud suurtükituli tähendas, et rannik ei saa olla enam kaugemal kui 12 kilomeetrit, polnud seda silmaga kusagil näha. Janu, valu ja krambid muutsid edasise sõudmise peaaegu võimatuks.

“Midagi ei aita, pean surema – nii ma mõtlesin,” meenutas mees hiljem. “Kuid parem teen juba ise lõpu, kui nii haletsusväärset surma suren.”Ta hakkas paadi pardale kirjutama hüvastijätukirja oma vanematele, lootuses, et keegi paadi leiab ning kirja loeb. Järgnevas vaimses hämarseisundis vaheldusid raevukad sõudmiskatsed meeleheitehoogude ja püstoli meelekohale asetamistega.

Ent järgmisel hommikul mõistuse selginedes avastas mees end juba Kura rannast Mikelbaka kandis. Lähedal asuvas talumajas kosutati ta taas elule. Valgete linade vahel ärgates nägi Nowotny oma ehmatuseks Vene mundris sõdureid ning haaras taas püstoli järele. “Õnneks märkasin õigel ajal nende sõdurite varrukalinte – tegemist oli Läti vabatahtlikega,” muigas lendur tagantjärele.

Natsist õhusangar

Saaremaa kohal läbielatu tegi Nowotny kui piloodi õhus väga ettevaatlikuks. Järgnenud aasta jooksul võitis ta vaid 40 lennukit, jäädes tipp-pilootide tulemustele selgelt alla. Siis sattus ta aga 1942. aasta augustis Leningradi kohal õhuvõitlusse, kus laskis alla seitse Nõukogude hävitajat ühel päeval.

See oli murdepunkt: nüüdsest ei kartnud Nowotny enam midagi. Lenduri võitude arv hakkas kiiresti kasvama, mis oli seda tähelepanuväärsem, et just Nowotny hiilgeajal ilmusid venelaste kasutusse uued ning Saksa masinatega võrdväärsed lennukimudelid.  

1943. aasta 15. juunil laskis Nowotny alla oma 100. vastase. Juba augustiks oli võite kogunenud 150, kusjuures nii mõnelgi päeval ligines alla tulistatud lennukite arv kümnele. 9. septembril sai täis 200 võitu ning kui Nowotny oktoobrikuus idarindelt lahkus, oli võite juba 255. See oli tolle momendi parim tulemus kõigi sõjas osalevate riikide arvestuses.

Nowotny oli Teise maailmasõja esimene lendur, kes ületas 250 võidu piiri.1944. aasta sügisel usaldati Nowotny juhtimise alla Saksamaa esimene reaktiivhävitajate üksus Kommando Nowotny. Kuid Messerschmitt 262 tüüpi lennukid olid veel tehniliselt toored ja kohmakad, lisaks äärmiselt ebatöökindlad. Nowotny suutis oma punktisummale lisada vaid kolm võitu ning hukkus siis 8. novembril võitluses Ameerika hävitajatega. Saaremaa seiklusest saati igal lahingulennul jalas kantud hea õnnega püksipaarist ei olnud talle enam abi.

Alo Lõhmus 

Tunnistaja: Vene lendurid matsid oma kaaslasi nagu koeri

kaart.jpg

Lugu ilmus 2005. aasta 6. oktoobri Eesti Ekspressis

“Tol päeval ärkasin kuulipilduja ragina peale,” meenutab Sven Laurits 1941. aasta 19. juuli hommikut.

See koitis talle Saaremaal Salme lähedal Tamera talus, kuhu asutatud agrojaoskonnas tema isa agronoomina töötas.  Lääne suunas avanevast magamistoa aknast välja vaadates nägi Laurits kaht lennukit madalal, 150 – 200 meetri kõrgusel teineteise suunas sööstmas ja tulistamas.  Ühel lennukil näis rebenevat kandepind, see liikus laperdades kilomeetri jagu edasi ning kukkus siis Pagila talu koplisse. 

Langenu oli Vene lennuk, Walter Nowotny kolmas ohver sel päeval.

Loomulikult tõttas poiss katastroofikohta uudistama.  Seal nägi ta kaheistmelist, paljuski vineerist ja presendist koosnenud masinat, mille ümber kobaras uudistajad ning ka mativõtjad.

“Saarlased on ju vanad vandiraijujad,” muigab Laurits, kes ka ise võttis kaasa mõned trosside plokirattad. Laipu lennuki juures ei paistnud – need olid lähedusse juba maha maetud.  “Kohalikud teadsid rääkida, et lendurid hüppasid küll välja, kuid madala kõrguse tõttu ei jõudnud langevarjud avaneda,” räägib Laurits. “Üks lendur olla kukkunud pea peale, kolp olnud rindkeresse sisse löödud.”

Sama aasta augustis oli ta tunnistajaks veel ühe Vene lennuki allakukkumisele.  Võibolla oli see naasnud pommitusretkelt Berliini. 

“Lennukite baas asus Kärla lähedal. Augustis lendasid nad õhtupoolikuti rivis Sõrve tipu suunas minema, tagasi jõudsid alles öösel kella kolme-nelja paiku üksikult ja paarikaupa,” räägib Laurits.  “See masin, mis alla kukkus, oli juba eemalt kuulda väga vaevalise mootorihäälega.  Ju ta üritas hädamaanduda, metsa lõikas pika sihi sisse.”

Umbes Läätsa kandis alla sadanud lennukis olnud neli meest matsid Nõukogude piirivalvurid sündmuskoha lähedale maha.  Laurits, kes koos teiste “vandiraijujatega” kohta hiljem uuris, sai õõvastava leiu osaliseks. “Kuna mootorid maeti samuti maha, kaevasid külainimesed need üles ja viisid minema.  Mina märkasin siin-seal lahtisi mättaid ning tõstsin mõne neist üles, arvates, et nende alla on ka midagi väärtuslikku maetud. Ent nägin ära rebitud küünarnuki- ja põlveliigeseid,” meenutab Laurits.  “Hiljem mõtlesin, et need lendurid maeti nagu koerad.  Ometi oli nende baas ju vaid paarikümne kilomeetri kaugusel.” 

Alo Lõhmus

Kaart: Eesti Ekspress


Lisa kommentaar so far
Lisa kommentaar



Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s



Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: